28.12.2008

Täna käisin ühe toreda inimesega kaasas tallis, kus ta ikka vahel aega veedab. Enne olen seal käinud ühe korra, väga muljetavaldav ei olnud.

Sõitsin ühe suure kondiga märaga. Trenn piirdus sammus ja traavis harjutustega, sest plats oli veidi jäine. Mära ei olnud just parima ratsastusega, aga polnud ka väga hullu, vähemalt oli ta enamuse ajast väga lõdvestunud ja tegi hea meelega minuga koostööd. Teise hobusega sõitsin ka, traavi, et ta lihtsalt veidi liigutamist saaks. Alguses oli ta küll traavis no nii pinges kui pinges, kõrvad olid pealigi ka... Sõitsin suhteliselt vaba ratsmega ja kiitsin, kui ta kaela natukenegi ette-alla sirutas ja lõpuks ta ikka tegigi seda korduvalt. Kehamärguannetest ta suurt ei mõistnud, aga kui häälega aidata, siis lõpuks reageeris küll.

Üldjoontes ei oska üldjooni välja tuua seekord.

24.12.2008

Hommikul läksin sama sõbra juurde, kelle hobustega aegajalt olen tegelenud.

Otsustasime jalutama minna - mina sama hobuse seljas, kellega ennegi olen sõitnud ning sõber, poni käe kõrval. Algus ei olnud üldsegi paha, kuigi - kuna hobusega ei olnud tegeletud mõnda aega, ei tahaks ta parema meelega inimesega üldse tegemist teha... Aga kui olin juba kord seljas, sai piltide jaoks poseeritud ning pärast seda asusime teele.

Kuna jõululaupäeval peab ikka nalja saama, mainin kohe ära, et kukkusin 2x - ning selle sõbra juures käies olid need üldse esimesed kukkumised, muidu on ikka igasugu vigurit üle elatud, aga vot, näed...

Esimene kord oli siis üpris alguses, traavisime rahulikult mööda kopliäärt kui järsku - kas hobune nägi teist hobust ja tahtis ilma minuta tema poole söösta või mis, aga igal juhul toimus järsk hüpe vasakule ja mina lendasin vups paremale, otse jalgade kõrvale (tagajalgu endale nii lähedal nähes mõtlesin, et nüüd paneb paugu veel otsa ka, aga ei...). Valus ei olnud absoluutselt (lumi igal pool ja ei kukkunud miskise mullakamaka otsa ka), nii et läksin rahulikult hobuse juurde, kes oli end sättinud juba ninapidi kokku koplis sees oleva hobusega, ronisin uuesti selga ja jätkasime sõitu.

Tegin traavi, mis oli väga ilus. Tegin mäest üles galoppi, mis oli väga ilus - ei mingeid kiirendusi, lõpus jäi ilusti pidama ja kui ta vaatas tagasi alla poni poole, ei tahtnud sinnapoole kihutada. Seda enam ei suutnud ma ette näha asjade edasist käiku...

Ma ei ole küll 100% kindel, aga ma arvan, et tegin traavi või galoppi, kui ta järsku hakkas, veidi küljega ees, kodu poole kalduma ja sinna poole niimoodi viltuselt kihutama... Ja ümar, nagu ta on, oli ka sadul muidugi veidi lahti ja tänu sellele leidsingi end ühel hetkel hobuse külje peal rippumas, kust end lootuse purunedes alla poetasin - seekord juba veidi valusamalt, otse puusa peale. Eks siis ikka - jälle üles, kooberdasin hobuse juurde, ronisin jälle selga, tegin seal samas veidi sammu ja traavi ja lõpus jalutasin käe kõrval samuti.

Siit moraal: kui vaatad hobust ja mõtled, et "no täna ta on küll nii laisa olemisega, et ega ta kindlasti enne jooksutamist ei vaja", eriti, kui hobune on seisnud, siis ... arvatavasti sa mõtled valesti.

Aga mida mina ka tean.

14.12.2008

Üleeile Eestimaa pinnale jõudes tahtsin hirmsasti esimese asjana minna lumistele väljadele kappama... Aga lund ei olnudki nii palju, kui ma lootsin. Sellegipoolest võtsin ühendust ühe väga toreda inimesega, kelle hobuste/ponidega tegelemas käinud olen.

Eile, umbes poole 11 paiku ennelõunal saigi tema juurde mindud. Rääkisime, puhastasime hobused, poseerisime piltnikule ning asusime teele. Sõitsin hobusega, kellega varemgi sõitnud olen ja ta on mulle alati meeldinud. Seekord ei olnud temaga aga päris pikalt sõidetud ja enne maastikule asumist ei puudunud ka väike energia ülejäägi vabastamine ... Aga polnud viga. Jalutuskäik iseenesest oli väga mõnus - ilm oli külm, aga hobuse seljas on võimatu mõelda sellele, kui külm on. Vahepeal ka natuke traavi, vahepeal galopis künkast üles ning vahepeal hobuse vastu võetud otsus kiirendada (just siis, kui ma võtsin jalad jalustest välja, et lihtsalt mõnusat rahulikku galoppi nautida), mis lõppes minu prääksatusega ja selga jäin, aga ma võisin seal päris naljakas välja näha küll.

Sellised seiklused teevad elu naljakamaks.

30.11.2008

Sain täna ühe väga toreda uue kogemuse võrra rikkamaks.

Kuna tallis, kus ma muidu käisin, mulle ei meeldinud, tulin sealt ära - lihtsalt ei ole ju mõtet sellise raha eest teha midagi, mis käib su põhimõtete vastu..

Kuni tänaseni olin hobustele ainult pilke heitnud, neist autoga või rongiga mööda sõites, ning mõelnud, kas ka neil on selline elu nagu seal tallis.

Täna aga avanes mul võimalus esimest korda proovida natural horsemanship'i kellegi kogenuma õpetusel. Nimelt käisin ühe toreda tüdruku sünnipäeval. Teadsin, et tal on hobune, aga ei teadnud, kui palju hobuseid, kes nendega sõidab, kuidas nendega sõidetakse jne. Rääkisin tema vanematega ja sain teada, et neil on 4 väga toredat hobust vanuses 12-17 ning et nad harrastavad natural horsemanshipi.. Tema isa oli lahkelt nõus mind natuke sügavamalt sellega tutvustama ja laskma ka endal proovida.

Pereisa hobune on 12-aastane ja kõigepealt ta demonstreeris natuke, mida nad teevad ja kuidas seda saavutada - rääkis kehakeelest ja demonstreeris, kuidas hobune inimese kehakeelele reageerib.

Pärast 20-minutilist sissejuhatust pani ta hobusele western-sadula selga, valjaid kui selliseid ei ole, on nöörpäitsed, nöör on ka ratsmeks. Kõigepealt ronis ta ise selga ja näitas, mida hobune teha oskab.

Siis oli minu kord. Hobune on täiesti imeline! Ratsmetega ma põhimõtteliselt ei tegelenudki, need olid täiesti lõdvalt, ma hoidsin lihtsalt neid käes, kui oli vaja pöörata, õrnalt suunasin, kui oli vaja kiirust maha võtta, piisas kehahoiaku muutmisest või väga õrnast ratsmekontaktist, hobune ka taandas ilma mingi probleemita ja selleks ei pidanud ratsmeid puutumagi.

Pärast galoppi küljendasime lattide vahel ja ka nii, et latt on esi- ja tagajalgade vahel (mis oli raskem, aga saime ikkagi hakkama).

Terve selle aja jooksul ei näinud kordagi, et pereisa oleks hobust piitsaga karistanud või midagi muud mõtlematut teinud. Nende vahel oli täielik harmoonia, hobune oli lõdvestunud ja ka minu trenni lõpuks oli hobune lõdvestunud ning ka mina lõdvestunud (sõitsin jalad jalustest väljas, sest jalused olid liiga pikad ja koguaeg täisistakut)..

Oli tore kohata siin kedagi, kes tõesti hobustest hoolib.

30.09.08

Kolmas kord tallis, vahetasin tunni neljapäevalt teisipäevale, sest siis on peale minu trennis 2 vanemat tüdrukut veel ja mõtlesin, et äkki nad oskavad ka rohkem jms. Käisime metsas. Alguses sammus, mäest üles (mägi läks metsa vahelt ja seal oli küll palju puuroikaid jms, aga muidu oli vist okei) ja veel läbi metsa ja üle põldude jne. Vahepeal traav ja galopp ja siis sammu ja vahepeal veel traav ja galopp ja sammus koju. Ei midagi erilist. Sõitsin sama hobusega, kellega esimeselgi korral. Imelikul kombel oli ta täna, kui teda puhastasin, tige - just kui kaela juurest alla minna või kõhu pealt. Vihma sadas ka muide terve sõidu aja, aga pole hullu. Treener ütles, et järgmisel nädalal lähme krossitakistusi hüppama. "Lots of jumping!" ... Kahju on ainult sellest, et mulle ei meeldi kross (kardan ka seda natuke) ja tegin seda viimati aastal 2005? Igal juhul saab lõbus olema. Või siis mitte..

25.09.08

Täna oli teine kord tallis. Seekord sõitsin lapilise ruunaga, kes on 15-aastane. Seekord oli trenn liivaplatsil. Kokku oli meid 7. Trenn nägi välja nii: kõndimine platsile, kõndimine ringis, ma olin leader ehk pidin kõike esimesena tegema. Kõigepealt traavis pool ringi, keskele sirge peale, veel ringis, täpselt ei mäleta. Siis kõnnid edasi, teised teevad sama asja. Rivis seismine, üks teeb traavis serpentiini, teised vaatavad, siis järgmise kord jne. Siis traavi, sirge lõpus täisistak, järgmise sirge lõpus galopp ja üks ring. Siis jälle seisad ja vaatad, kuidas teised sama asja teevad. Lõpuks "mäng" ehk siis ümber takistuse postide (väiksed madalad) ja siis üle lati tagasi, see oli nagu võistlus kahe tiimi vahel. Siis tuli jälle võistlus, aga seekord võisid hüpata üle kitsa madala aia või kitsa kõrgema aia. Alguses hüppasin üle madalama, aga pärast tahtis treener, et tuleksin üle kõrgema ka. Tegin seda, aga ei olnud tore, sest hobust oli raske tagasi hoida ja oli aru saada, et ka temaga on sõidetud ainult ratsme ja kannaga/stekiga. Ütlesin ka treenerile, et ma pole harjunud, et hobune peatub ainult ratsmete tirimise peale ja seda ma ka teha ei tahtnud, selle peale ütles treener, et näidaku ma siis oma tehnikat.. Muidugi pidin ma seda tegema juba hüppe peale minnes/pärast seda, aga et võiks enne keskenduda galopis rahulikult jooksmisele.. Harm'ile, kes oli oma teises ratsutamistunnis üldse (no ta 6a tagasi midagi ka üritas, aga ikkagi täielik algaja), ütles treener, et järgmine kord teed veel traavi ja ülejärgmisel korral galopp. Jälle 15 naela raisus ja paha tunne ka veel lisaks. Järgmisel nädalal lähen teisipäeval ja pärast seda ei lähe enam arvatavasti üldse.

Selle loo algus

Kell on 22:45 ja elan vahetusõpilasena Inglismaal. Vanus ei ole oluline, sest sellega kaasneks, uskuge mind, eelarvamused. Hobuseid armastasin juba lapsepõlves. Esimene traav vanuses 9, esimesed galopid, hüpped, kukkumised ja lemmikhobused vanuses 12. Esimesed võistlused ja kogemused noorhobustega vanuses 13.. Jne jne jne. Miskipärast venivad mu puhul algused alati väga pikaks. Alustasin ratsutamist üpriski tuntud Eesti hobusekasvanduses, sõitsin seal oldud aja jooksul paljude erinevate hobustega, õppisin noorhobustega tegelemist, käisin võistlustel vabatahtlikult abis ja samal ajal suhtlesin aktiivselt teiste hobuinimestega. Mingil perioodil olin seoses elukoha muutusega sunnitud talli vahetama. Uus koht tundus alguses peaaegu täiuslik.. Ja lõppkokkuvõttes oligi seal palju, mida võiks nimetada täiuslikuks ning samal ajal miski, mis sellele täiesti vastupidine. Inimesed ja nende suhtumine, ei pidanud enam vastu ja lahkusin. Terve selle aja jooksul olid minu treeneriteks (ja nad tegid väga head tööd selles osas) minu üks keskeas täkk, kaks noorhobust ja sälg. Pärast sealt tallist lahkumist sain tuttavaks inimesega, kes tõesti hoolib loomadest. Tema juures hakkasin sõitma noore poniga ja hiljem teise, paar aastat vanema poniga. Esimene neist väga heasüdamlik, veel rikkumata poni, kes oli ka väga hea ja kiire õppija.. Teine oli kellegi poolt juba välja sõidetud ja nähtavasti palju lastele sõitmiseks antud, aga sellegipoolest tore tegelane. Igal juhul sai ka see periood läbi, kui kolisin Inglismaale ja see juhtus enam-vähem täpselt 3 nädalat tagasi. Ratsutanud olen kahes kohas. Esimene koht: kooliga koostööd tegev tall, üks lesson £15 pluss transport. Võiks arvata, et sellise raha eest saab tunnikese korralikku trenni kogenud treenerilt..

Esimene reaktsioon, kui hakkasime väljaku poole hobustega kõndima: "Mida?!".. Mina pluss veel 4 tüdrukut, sealhulgas 3 algajat (1 esimest korda sadulas), ponidel kangsuulised (Vabandus puudub). Tee väljakuni suuri, väikseid, teravaid, ümaraid ja muudes vormides kive täis. (Ainuke vabandus: hobused harjunud?.. see pole vabandus, ju?) Okei, jõuame platsile - heinamaa, ühel küljel on takistused, teisel nö plats ehk ovaalne ring sissesõidetud väikse rajaga, mis oli lihtsalt üks kitsas kraav. Trenn nägi välja nii: Treener kõnnib keskel, meie kõnnime hobustega raja peal. Treener annab reas esimesele ratsanikule käsu teha üks ring traavi. Sama käsklus järgmisele, kui tema on lõpetanud, siis järgmisele. Kui kõik on saanud teha ringi traavi, siis jälle mõned ringid sammu. Siis suunamuutus sammus üle platsi, üks läks ja teised ootasid, kuni esimene lõpetas, siis läks järgmine jne. Kui ka see sai sooritatud, pidime tegema nii, et umbes veerand ringi traavi ja kurvi peal galopp, kuni jälle hanerea lõppu jõuad. Ei olnud just eriti tore jälgida lapsi, kes tegelikkuses olid seal tallis vist käinud juba päris pikka aega, aga kes sellest hoolimata ei osanud hobust galopile saada muud moodi, kui tagudes ning muidugi, kui hobune lõpuks läkski galopile (selleks PIDID nad muidugi ka stekki kasutama nii mitmelgi korral), siis põntsusid nad seljas nagu jahukotid. Ainukesed sõnad treenerilt: "Kick, kick, kick! Excellent!" Minu reaktsioon: "Mida???" Kui kõik (peale selle täieliku algaja) olid galopiringi ka ära teinud, sõitsime traavis üle lattide ja siis lasi treener valida, kas läheme üle tavalise maalati; üle lati, mis oli maast kuskil 20cm kõrgusel või üle lati, mis oli u 30cm kõrgusel maast. Ma võtsin keskmise.

Igal juhul oli poni, kellega sõitsin, 15 (kui ma õigesti mäletan), ma sõitsin ilma stekita ja oli aru saada, et temaga on sõidetud ainult ratsmete ja kandade abil. Treener ütles terve "trenni" ajal mulle ainult, et mul on väga hea istak.. Ja küsis, kes mu treener oli (nagu eesti treenerite nimed ütleks talle midagi).. Oleks pidanud talle vastama, et viimase 2 aasta jooksul ainult ja ainult hobused. Igal juhul küsis ta trenni lõpus, kas jäime rahule. Ma ütlesin ausalt välja, et ei jäänud ja siis selgitasin - kangsuulised, rikutud hobused.. Treener oskas hobuste kohta öelda ainult nii palju, et lastel pidavat olema kergem õppida niimoodi, aga et ta võib mulle järgmisel korral anda väga energilise hobuse (ma ei tea, kuidas see veel sinna puutus..)..

Järgmine "trenn" on teisipäeval, pärast seda arvatavasti otsustan, kas lähen sinna veel või ei.

Eile käisime aga ühes kaugemal asuvas tallis, retk maksis £15 ja see nägi välja nii: sammud küngaste vahel, mingiaeg umbes minut galoppi (nendega, kes seda oskasid), jälle samm ja u 15 min pärast jälle mõni minut galoppi ja sammus talli juurde. 10%-l ajast nautisin ilusat maastikku ja ilma, 90%-l ajast mõtlesin, kui kahju mul neist hobustest on. Jällegi - karmid suulised (kuigi minu ponil olid tavalised), terve tee oli väga kivine (saan aru, et looduses elavad hobused on sellega harjunud, aga nemad ei pea seljas vedama 50-90kg ratsmeid tirivaid ja kandadega toksivaid.. "prohve") ja viimased 2km oli üldse asfalttee (mäest alla).. Kaasas oli meiega 2 inimest, üks vanem naisterahvas (toolistak, rohke ratsmete kasutamine - meenutas midagi kauboide imiteerimise sarnast), teine noorem naine. Noorema käest küsisin, kui kaua ta sõitnud on, ta vastas, et kuskil 17 aastat.. Ometi polnud tema käitumises hobusega märgata mitte midagi, mida võiks nimetada koostööks, täpsemalt ei hakka kirjeldama. Jälle viisteist naela raisus ja meeleolu masendav.

Kas siin käivadki asjad nii?