Täna käisin ühe toreda inimesega kaasas tallis, kus ta ikka vahel aega veedab. Enne olen seal käinud ühe korra, väga muljetavaldav ei olnud.
Sõitsin ühe suure kondiga märaga. Trenn piirdus sammus ja traavis harjutustega, sest plats oli veidi jäine. Mära ei olnud just parima ratsastusega, aga polnud ka väga hullu, vähemalt oli ta enamuse ajast väga lõdvestunud ja tegi hea meelega minuga koostööd. Teise hobusega sõitsin ka, traavi, et ta lihtsalt veidi liigutamist saaks. Alguses oli ta küll traavis no nii pinges kui pinges, kõrvad olid pealigi ka... Sõitsin suhteliselt vaba ratsmega ja kiitsin, kui ta kaela natukenegi ette-alla sirutas ja lõpuks ta ikka tegigi seda korduvalt. Kehamärguannetest ta suurt ei mõistnud, aga kui häälega aidata, siis lõpuks reageeris küll.
Üldjoontes ei oska üldjooni välja tuua seekord.
28.12.08
24.12.08
24.12.2008
Hommikul läksin sama sõbra juurde, kelle hobustega aegajalt olen tegelenud.
Otsustasime jalutama minna - mina sama hobuse seljas, kellega ennegi olen sõitnud ning sõber, poni käe kõrval. Algus ei olnud üldsegi paha, kuigi - kuna hobusega ei olnud tegeletud mõnda aega, ei tahaks ta parema meelega inimesega üldse tegemist teha... Aga kui olin juba kord seljas, sai piltide jaoks poseeritud ning pärast seda asusime teele.
Kuna jõululaupäeval peab ikka nalja saama, mainin kohe ära, et kukkusin 2x - ning selle sõbra juures käies olid need üldse esimesed kukkumised, muidu on ikka igasugu vigurit üle elatud, aga vot, näed...
Esimene kord oli siis üpris alguses, traavisime rahulikult mööda kopliäärt kui järsku - kas hobune nägi teist hobust ja tahtis ilma minuta tema poole söösta või mis, aga igal juhul toimus järsk hüpe vasakule ja mina lendasin vups paremale, otse jalgade kõrvale (tagajalgu endale nii lähedal nähes mõtlesin, et nüüd paneb paugu veel otsa ka, aga ei...). Valus ei olnud absoluutselt (lumi igal pool ja ei kukkunud miskise mullakamaka otsa ka), nii et läksin rahulikult hobuse juurde, kes oli end sättinud juba ninapidi kokku koplis sees oleva hobusega, ronisin uuesti selga ja jätkasime sõitu.
Tegin traavi, mis oli väga ilus. Tegin mäest üles galoppi, mis oli väga ilus - ei mingeid kiirendusi, lõpus jäi ilusti pidama ja kui ta vaatas tagasi alla poni poole, ei tahtnud sinnapoole kihutada. Seda enam ei suutnud ma ette näha asjade edasist käiku...
Ma ei ole küll 100% kindel, aga ma arvan, et tegin traavi või galoppi, kui ta järsku hakkas, veidi küljega ees, kodu poole kalduma ja sinna poole niimoodi viltuselt kihutama... Ja ümar, nagu ta on, oli ka sadul muidugi veidi lahti ja tänu sellele leidsingi end ühel hetkel hobuse külje peal rippumas, kust end lootuse purunedes alla poetasin - seekord juba veidi valusamalt, otse puusa peale. Eks siis ikka - jälle üles, kooberdasin hobuse juurde, ronisin jälle selga, tegin seal samas veidi sammu ja traavi ja lõpus jalutasin käe kõrval samuti.
Siit moraal: kui vaatad hobust ja mõtled, et "no täna ta on küll nii laisa olemisega, et ega ta kindlasti enne jooksutamist ei vaja", eriti, kui hobune on seisnud, siis ... arvatavasti sa mõtled valesti.
Aga mida mina ka tean.
Otsustasime jalutama minna - mina sama hobuse seljas, kellega ennegi olen sõitnud ning sõber, poni käe kõrval. Algus ei olnud üldsegi paha, kuigi - kuna hobusega ei olnud tegeletud mõnda aega, ei tahaks ta parema meelega inimesega üldse tegemist teha... Aga kui olin juba kord seljas, sai piltide jaoks poseeritud ning pärast seda asusime teele.
Kuna jõululaupäeval peab ikka nalja saama, mainin kohe ära, et kukkusin 2x - ning selle sõbra juures käies olid need üldse esimesed kukkumised, muidu on ikka igasugu vigurit üle elatud, aga vot, näed...
Esimene kord oli siis üpris alguses, traavisime rahulikult mööda kopliäärt kui järsku - kas hobune nägi teist hobust ja tahtis ilma minuta tema poole söösta või mis, aga igal juhul toimus järsk hüpe vasakule ja mina lendasin vups paremale, otse jalgade kõrvale (tagajalgu endale nii lähedal nähes mõtlesin, et nüüd paneb paugu veel otsa ka, aga ei...). Valus ei olnud absoluutselt (lumi igal pool ja ei kukkunud miskise mullakamaka otsa ka), nii et läksin rahulikult hobuse juurde, kes oli end sättinud juba ninapidi kokku koplis sees oleva hobusega, ronisin uuesti selga ja jätkasime sõitu.
Tegin traavi, mis oli väga ilus. Tegin mäest üles galoppi, mis oli väga ilus - ei mingeid kiirendusi, lõpus jäi ilusti pidama ja kui ta vaatas tagasi alla poni poole, ei tahtnud sinnapoole kihutada. Seda enam ei suutnud ma ette näha asjade edasist käiku...
Ma ei ole küll 100% kindel, aga ma arvan, et tegin traavi või galoppi, kui ta järsku hakkas, veidi küljega ees, kodu poole kalduma ja sinna poole niimoodi viltuselt kihutama... Ja ümar, nagu ta on, oli ka sadul muidugi veidi lahti ja tänu sellele leidsingi end ühel hetkel hobuse külje peal rippumas, kust end lootuse purunedes alla poetasin - seekord juba veidi valusamalt, otse puusa peale. Eks siis ikka - jälle üles, kooberdasin hobuse juurde, ronisin jälle selga, tegin seal samas veidi sammu ja traavi ja lõpus jalutasin käe kõrval samuti.
Siit moraal: kui vaatad hobust ja mõtled, et "no täna ta on küll nii laisa olemisega, et ega ta kindlasti enne jooksutamist ei vaja", eriti, kui hobune on seisnud, siis ... arvatavasti sa mõtled valesti.
Aga mida mina ka tean.
14.12.08
14.12.2008
Üleeile Eestimaa pinnale jõudes tahtsin hirmsasti esimese asjana minna lumistele väljadele kappama... Aga lund ei olnudki nii palju, kui ma lootsin. Sellegipoolest võtsin ühendust ühe väga toreda inimesega, kelle hobuste/ponidega tegelemas käinud olen.
Eile, umbes poole 11 paiku ennelõunal saigi tema juurde mindud. Rääkisime, puhastasime hobused, poseerisime piltnikule ning asusime teele. Sõitsin hobusega, kellega varemgi sõitnud olen ja ta on mulle alati meeldinud. Seekord ei olnud temaga aga päris pikalt sõidetud ja enne maastikule asumist ei puudunud ka väike energia ülejäägi vabastamine ... Aga polnud viga. Jalutuskäik iseenesest oli väga mõnus - ilm oli külm, aga hobuse seljas on võimatu mõelda sellele, kui külm on. Vahepeal ka natuke traavi, vahepeal galopis künkast üles ning vahepeal hobuse vastu võetud otsus kiirendada (just siis, kui ma võtsin jalad jalustest välja, et lihtsalt mõnusat rahulikku galoppi nautida), mis lõppes minu prääksatusega ja selga jäin, aga ma võisin seal päris naljakas välja näha küll.
Sellised seiklused teevad elu naljakamaks.
Eile, umbes poole 11 paiku ennelõunal saigi tema juurde mindud. Rääkisime, puhastasime hobused, poseerisime piltnikule ning asusime teele. Sõitsin hobusega, kellega varemgi sõitnud olen ja ta on mulle alati meeldinud. Seekord ei olnud temaga aga päris pikalt sõidetud ja enne maastikule asumist ei puudunud ka väike energia ülejäägi vabastamine ... Aga polnud viga. Jalutuskäik iseenesest oli väga mõnus - ilm oli külm, aga hobuse seljas on võimatu mõelda sellele, kui külm on. Vahepeal ka natuke traavi, vahepeal galopis künkast üles ning vahepeal hobuse vastu võetud otsus kiirendada (just siis, kui ma võtsin jalad jalustest välja, et lihtsalt mõnusat rahulikku galoppi nautida), mis lõppes minu prääksatusega ja selga jäin, aga ma võisin seal päris naljakas välja näha küll.
Sellised seiklused teevad elu naljakamaks.
Subscribe to:
Posts (Atom)