23.4.10

23. aprill

Olin hobustele üle pika aja lähedal ja see oli nii hea. Umbes nagu, vali üks asi oma elust, mida sa kõige rohkem armastad ja kujuta ette, et alatest tänasest sul seda enam pole - kui välja arvata mõned korrad aastas.

Käisin E juures kahel päeval. Hetkel tal 2 vahvat eestlast, 4-aastased, kui ma nüüd ei eksi. Ühega sõitsin, teisega tegelesime niisama. Pikemalt ma rääkida ei oskagi hetkel midagi, aga viimasel ajal olen üha enam hakanud mõtlema tulevikule ja sellele, mida ma ikkagi tegema peaks. Ühest küljest tahan pidada hobuseid - ning vabapidamisel paari hobust pidada ei olekski üle mõistuse käiv (rahalises mõtes) Kui ma aga tahaks teha korraliku talli korraliku liivaplatsiga, korraliku varustusega, korraliku söödaga, korraliku allapanuga, soovitatavalt isegi maneežiga... Ja siis lisaks litsensid ja vetid ja sepad jne... See tundub hetkel täieliku utoopiana. Pole vist muud varianti, kui et ülikooli minna, raha teenida ning kui vanust/ressurssi piisavalt, siis hakata otsima partnereid, toetusi jne.

Edu mulle, ühesõnaga.

Muidu see, et ma olen hobuslastest pikalt eemal olnud, andis küll tunda - mitte isegi nii väga ratsutamises (kuigi selles kindlasti ka), vaid sellest rohkem lihtsalt jälle nende juures olemises. See tähendab, ühest küljest oli mul selline tunne, et see ongi õige. Teisest küljest oli mul võõras tunne - nagu uude kooli minek. Arvan, et sellele on siiski lahendus - hakata jälle rohkem nende neljakabjalistega tegutsema. Seega ootame suve. Tagasi juunis!

(järgnevad pildid hobustest ja ponidest Inglismaal, Järvamaal ning viimaks üks pilt ammustest aegadest Viljandimaal)