28.8.10

Läheb kiirelt.

Kirjutan ruttu sellest, et olen vahepeal saanud trenni ühe üpris kuulsa Eesti hobuinimese käest, kelle olemasolust olen juba üle kuue aasta teadlik olnud, aga kelle õpetussõnu pole näost näkku kuulata olnud võimalik. Olen ülimalt tänulik, et vähemalt mõnedki korrad see mul aga on nüüd õnnestunud. Teada olen saanud, et mul on vasak säär nõrgem kui parem (olin sellest kergelt teadlik varem), et ma üritan liiga palju kasutada ülakeha, et mul on üpris hästi liikuv ristluu ja head sääred, aga et ma olen veel nõrk. Kõige enam nõustun viimasega - ning see ajaski mind sadulas jubedat moodi tööd teha üritades kõige enam vihale... KUHU on kadunud see vorm - see jõud - see vastupidavus? Varem sai sõidetud 2-5 hobust päevas, viis päeva nädalas - nüüd on jäänud vahele vaid mõned aastad regulaarsest ratsutamisest - ja vaid üks tund intensiivset trenni tundub käima üle jõu... Aga samas, mõned aastad tagasi ma kindlasti nii tegusalt trenni ei teinudki - kui oleks praegu võimalik jälle sama regulaarselt hobustega töötada, teaksin rohkem, mida ja kuidas teha. Aga siiski mitte piisavalt...

Elame ja õpime.