1.10.11

Eelmine postitus läks kogemata valesse blogisse... Ausõna, ma ei ole tegelikult täielik materialist. Lihtsalt, kui elu lajatab korraga sidrunitekuhja kaela, on hea, kui saab oma tuju parandada väikese (hmm...) ostuga. Naljakas, et nii paljud asjad korraga lagunema hakkasid - auto (Saksamaal laagrid, siin pidurikettad ja -padjad? ja genekas), telefon, tomtom'i juhe (kaks juhet! ostsin esimest korda uue ja eile teist korda) ja lõpuks läpakas.

Nii, nüüd võin rahuliku südamega tööle minna.
Ah, niisama ostsin täna MacBooki.

(ja nüüd lähen magama, et õhtuseks vahetuseks valmis olla. Võib-olla ööks ka.)

29.9.11

Vaatasin ühe spioonilehe kaudu, et mul on täna (või eile?) üllatavalt palju vaatamisi siin miskipärast olnud, aga kirjutanud ma pole juba ammu, nii et mõtlesin, et räägiks vähe uudiseid.

Alustasin 23. augustil tööd - olen vanurite hooldaja, sõidan kliendi juurest kliendi juurde... 7AM - u 1PM/2PM/3PM ja 4PM - 9PM/10PM, nii 4-5 päeva nädalas - ühe päeva üritan vabana hoida nädalas ja ühe või kaks päeva poolikutena. Töö on kurnav, eriti sõitmine, aga pole viga, sest raha on ju vaja teenida.

Hobuseid olen ainult kaugelt näinud, või vahepeal teedel ka, kuna ühes külakeses, kus mul paar klienti on, on pidevalt ratsutajad teedel - ühe vanema meesterahva käest sain telefoninumbri ka (peatusin ta kõrval ja küsisin, kus siin hobused on ja seletasin, et ratsutasin ja töötasin vahepeal Saksamaal hobustega ja et niipea, kui raha on, tahaks jätkata mingil määral). Paraku ei tea, kuidas ma ometi selle jaoks aega peaks leidma, isegi, kui juba kord raha leiaks... Saapaid, kiivrit jne, pole maha müünud, ei raatsi... Mingi lootus ikka on, et saab tagasi sadulasse.

Jällegi olen veendunud kurvas tõsiasjas, et aja jooksul kulume meie, inimesed, täpselt samamoodi nagu kõik muu siin maailmas. Nägin seda juba siis, kui uuesti pärast pausi ratsutama hakkasin ja näen ka klientide pealt - mitte siis ratsutamisega seoses, aga üleüldiselt... Lisaks sellele, et neil on nii palju haiguseid, veerand on lombakad või päris halvatud, on 95%-l ka mõistusega probleeme, st, kas siis mäluga seoses või juba raskemaid. Samamoodi on kulunud mu musklid, aga ka teooria on tuhmunud ja sellest on vaat, et rohkemgi kahju kui nendest ratsutamise musklitest. Lõppude lõpuks olen alati mõelnud, et pigem jätkaksin hobustega treenerikutse suunas kui ratsastamise või ratsutamise...

Aga! Kui keegi veel mäletab vahvat lätlast Elzat, siis tema "pääses" ka Saksamaalt minema. Ütles, et C ja M isegi ei olnud väga vihased, vaid lihtsalt ignoreerisid teda ülejäänud aja. Asa, Soome tüdruk, kes sinna mu asemele tuli, läheb oktoobris minema ja ta ütles mulle viimati vesteldes, et C ja M on teda väga hästi kohelnud, viivad teda igale poole jne. Tore! Elza töötab nüüd igal juhul Iirimaal sporthobuste kasvatajate juures, kus ta on küll õnnelik, aga kurb, et võistelda ei saa, kuna hobused on noored ja vahetuvad pidevalt. Ta tuleb vist mulle külla jõulude/aastavahetuse paiku, sest ta (nagu minagi) otsustas, et ei ole mõtet koju sõita...

Veel rääkis Elza (seda juba mõned nädalad tagasi), et mitmed M'i hobused müüdi maha ja et Ewa ei läinudki sinna tagasi... Poiss-sõbra pärast (kuigi ma usun, et asi ei olnud vaid selles, aga mida ma ka tean).

Rohkem ei oskagi midagi rääkida. Loodan, et kõigil, kes seda peaks lugema, kel on võimalus ratsutada, treenida, õppida ja areneda, teevad seda nii, kuis jaksavad... Sest jah - kunagi pole liiga hilja, aga... mida varem, seda parem!

13.8.11

Kirjutan Steam Packet Inn'ist (kus mu üks toanaabritest töötab), kuna kodus pole internetti. Aeg on lennanud, aga ega ma tal väga aeglaselt liuelda pole ka lasknud. Tööd pole veel saanud alustada, kuna alles paar päeva tagasi saabus viimane dokument, mida ootasin (kriminaalregistri tõend).

Elza on mulle vahepeal nii mõnegi kirja saatnud ja lugedes neid, on tõsiselt hea tunne sees, et sealt minema sain. Neli hobust lonkavad, kaks neist on valuvaigistite all. Tööpäevad on pikad ja rasked, eriti nüüd, kui neil koha peal võistlused algavad. Elza läheb paari nädala parast Lätti ja plaanib mitte tagasi tulla, aga ta ei julge bossidega sellest kuidagi rääkida.. Kui ta (siis, kui ma veel seal olin) üritas C'ga rääkida töötundidest ja sellest, kui õnnetu ta seal on (ta ainuke kindel hobune lonkab ja Elza ei taha ainult groom olla), hakkas ta ka nutma ja C küsis vihaselt, kas ta tahab ka ära minna või... Siis tulime mina ja M kuue hobusega koju ja C tuli meile väravat avama ja sinnapaika see vestlus neil jäi.

Üleüldiselt jäin ma selle Saksamaa kogemusega rahule. Sõrmed hakkavad vaikselt jalle funktsioneerima kenasti.

Kui ma peaks midagi soovitama neile, kes plaanivad välismaale talli tööle minna, siis seda, et kokku leppida töötundide ja tööülesannete osas ning proovida tulevane tööandja panna neile küsimustele ausalt vastama... Nt võiksid nad e-maili teel juba saata töölepingu. Mina töötasin mustalt, kuigi bossid seda eitasid...

Olgu, lõpetan praegu. Ma ei tea, millal ma siia jälle kirjutan, sest ei kujuta ette, millal midagi hobustega teha saan..

26.7.11

Eile saime sellisele kokkuleppele bossidega, et töötame ilma lõunapausita 3ni ja siis sõidame Trieri, õhtul tuleme tagasi ja siis söödame, puhastame boksid jne. Korraliku tempoga (käisime 3x kolmekesi metsas, ma olin ühe korra Quantaga, teise Winniega, kolmanda Elli Jo'ga) saimegi hakkama ja pärast 3PM kunagi sõitsime juba Trieri poole. Mõnus oli... Mul oli see teine kord seal shoppingul käia, Elzal esimene - ta kulutas muidugi korralikult, ma olin tagasihoidlikum, sest Inglismaal ka vaja kuidagi elada veidi enne, kui esimene palk käes...

Plaan on esmaspäeval hakata sõitma, öösel autoga kuskil parklas vms ööbida ja teisipäeval peaks juba UK's olema.

Eile tuli uus tüdruk ka (Asa, A on selle ringiga ehk rootsi O, aga ma ei viitsi seda copy-pastema hakata kuskilt, hääldatakse igal juhul Oosa ja ta ütles, et talle ei meeldi, kui Aasa öeldakse, sest see tähendab eeslit), tundub väga asjalik ja töökas. Raske tööga on ta harjunud, sest ta töötas Soomes kahes kohas - Pool päeva Lidl'is ja teise poole videolaenutuses. Tore, väga jutukas (poleks uskunud, et seda ütlen, aga isegi Elza oli imestunud, et ta niiii jutukas oli) ja homme on Elzal vaba päev ehk mina töötan temaga. Täna on mul vaba päev, käisin linnas ja nüüd pean veel veidi asju ajama.

24.7.11

Telefonis on mustandite kaustas sisestus: "Donatella lugu, listo lugu, katkised küljed ja davidsoni lugu, see ei tähenda, et valu on", et ma ära ei unustaks oma mõttekulge ja need lõpuks ometi kirja paneks. Aga enne lühidalt viimastest... päevadest.

Eile töötasime hommikul viiest õhtul poole üheksani. V.a. kokku umbes... 2h (alla 1h hommikusöök/lõuna ja ülejäänud aeg võistlustele ja tagasi sõit) Elza küsis, kas võime täna vähe kauem magada (mõtlesime, et 2h, sest meil oleks aega küll olnud, kui me oleks pidanud täna ka võistlustele sõitma)... Christiane ütles, et jah - pool tundi...

Niisiis olime tallis 7:30AM, tegime toimetusi, pärast hommikusööki küsisime, mis me siis teeme, sest Christiane ei olnud kindel, kas sõidame võistlema, kuna vihma sadas ja ilmateade lubas võistluste paika (siit alla 40km) pärastlõunaks samuti vihma. 10 paiku ütles Michael, et me kordetaks kõiki hobuseid ja et ta helistab mingil ajal võistluste kontorisse ja siis annab teada, kas lähme... Ma olin juba valmistunud selleks, et me ei lähe, kuna tõesti sadas vihma kogu aeg ja olin kindel, et võistluste paigal ka... Kuni kell 10:40 ütles Elza, et me lähme (st mina, Christiane, Michael, sest Elza on ainult ühe korra käinud võistlustel kaasas - siis, kui ma autoga tagasi tulin ja jäin paar tundi hiljaks... ja eile hommikupoolikul, sest siis ta võistles ise ka.), kell 12 on väljasõit... Okei... Kiirelt autos asju vahetama (osad hobused vahetusid võrreldes eilse õhtuga) ja hobuseid puhastama (sest autos hobuseid valmis pannes ei ole see võimalik - siis käin ainult villase "kindaga" üle, et tolmukübemeid poleks või higikindaga, kui vaja)...

Tagasi jõudsime enne kaheksat ja küsisin Christianelt, kas võime homme hommikul kõik korda teha (st, kõik asjad autost talli, mustad asjad pessu, auto junnidest jne ära koristada jms) ja õnneks tuli sealt jaatav vastus.

Eile oli aga selline süsteem, et hommikul läksid Elza, Christiane ja Michael 5 noore hobusega (ja Victoriga, kellega Elza sõidab), lõuna paiku tulid tagasi ja 2 paiku läksime mina, Christiane, Michael samuti viie hobusega. Täna käisime kuue hobusega.

Aga... Donatella lugu. Eile jalutasin temaga natuke veokite juures enne, kui Michael temaga soojendusse pidi minema. Eemal, mäe nõlval, hakkas järsku jooksma kari (no 5-6) hobuseid... Ise ma poleks seda märganudki, kui Donatella poleks seisma jäänud ja kivistunult, kõrvad kikkis, sinnapoole vaadanud.. Hakkasin mõtlema, et tegelikult on hobused ikka ülimalt... ma ei teagi, mis see sõna võiks olla, aga - kodustatud? Heatahtlikud? Tal oleks olnud NII lihtne mu käest end lahti rebida ning samuti sinna joosta... Tema paarisaja kilose massi juures on enamike jõud tühine... Selleks ei peaks hobune väga suur olemagi...

Listo lugu. Listo on C & M väike koer, kelle nad said Hispaaniast vms, ta oli seal olnud tänavakoer. Seitsme aastane, näeb välja nagu taksi ja musta labradori vms segu... Tulin täna autosse, kui pausike oli ja mida ma näen - Listo istub diivanil, maas on tühi lihapallide (nuggets) pakend... MINU lihapallide siis, mis maksid 3 eurot, täpsustuseks. Ma olin sealt pakist võtnud ... Eile 5-6tk, täna umbes sama... Ehk vähemalt pool pakki oli ta ära lihtsalt söönud! Ja see ei vedelenud mul kuskil - ta oli diivanil, riidest koti (kus ma alati oma toidukraami hoian) sees. Esimese hooga olin vihane ja andsin selle sama pakendiga talle vastu nina, nii et ta niuksatas... Siis istusin kurjalt maha ja hakkasin mõtlema, et mida KURADIT ma teen... Ma lõin just koera - LIHAPALLIDE pärast. Terve mu elu, või isegi ütleme nädala mu elust, kõrval on see ... mitte midagi! Ja ma olin selle pärast umbes 20sek VIHANE? See on umbes sama, mida ma siis olen tundnud, kui keegi hobustest mulle jala peale on astunud või sabaga näkku löönud või kui Cessna mulle vahel kabjaga on praktiliselt otsaette löönud - okei, siis on olnud valu (või hirm valu ees), aga ma mõtlen just seda hetkelist vihaemotsiooni, pärast mida ma automaatselt käe või rusikaga lajatan või kõva häält teen (just siin on seda rohkem, kuna ma olen ära harjunud sellega, et hobustega ei üritatagi mõistvalt jne käituda). Kartsin, et äkki Listo pelgab mind nüüd jupp aega (kui Michael talle nt üks kord kogemata veini peale kallas, ei tahtnud ta temast midagi kuulda pea nädala), aga ei... Oli vaikselt sama sõber kui enne ja tagasisõidu ajal ronis kohe eriti sülle...

Katkised küljed on lihtsalt see, et noh, vähemalt pooltel hobustel siin on katkised küljed kannustest - eriti Michaeli omadel. Cessna küljed on vaikselt veritsenud... Estrada on Michael igapäevaselt sõitnud ainult mõne nädala ja täna vaatasin - külgedel on augud (mitte haavad, aga karvu pole)... Ma ei jõua hetkel oma mõtet siitmaalt edasi arendada, aga... Kuidas see võimalik on, et nii suure, aga tundliku looma külgedel on lihtsalt jäljed inimese tegevusest? No ma saan aru, kuidas see võimalik on, aga... Imelik mõelda lihtsalt.

Davidson on üldse omaette jutustus... Tegemist on suurt kasvu ruunaga (13-aastane), kellega oleme alati pidanud jalutama-tegelema nii, et pole tavaline nöör, vaid kett (lõua alt), sest ta kasutas alati oma jõudu täiesti ära. Tema kordetamine näeb välja selline - galoppi teha ei saa, sest no ta läheb hulluks... Aga näiteks - traavib rahulikult. Kass on maneežis, Davidson hakkab perutama, kiirendab jne. Mingi aja pärast rahulik. Keegi kõnnib tallis. Sama asi. Rahu majas. Tallist kostuvad hobuse sammud... Jälle perutamine. Jne. Ratsutades temaga maneežist välja minna ei saa, Michael on alati temaga kakelnud ukse juures ja enamasti läheb lihtsalt teist teed mööda (läbi talli ja siis talli kõrvalt väliplatsile või metsa). Kui teine hobune on ka, on enam-vähem. Sellega seoses kuulsin, et alati oli eelmise sõitjaga nii, et väliplatsidel ei saanud temaga absoluutselt sõita, ainult... oligi nagu hull - nagu hobune, kes oleks esimest kuud sadulas (ja ma ei mõtle hobuseid, kes usaldavad inimest ja kellega on pikalt eeltööd tehtud jne). IGAL JUHUL... Viimase kuu-kahe jooksul oli näha progressi... Temaga jalutades ei pidanud ma (või Elza) enam ketti panema lõua alt, vaid nagu tavalise nööri. Davidson jäi seisma ilma mingi kontaktita, kui ma lihtsalt tasasel häälel "prr" tegin. Trenažööril ei olnud enam mingit hüppamist-kargamist. Seda pole tegelikult nüüd ka, AGA... Knipplingi treeningul panin talle võistluspindede (elastik) asemel tavalised kaitsmed, kuna Christiane ei taha, et ma elastikuid talle paneks, et liiga suur risk, "kui midagi läheb valesti" jne. Okei, küsisin Michaeli käest (Christiane sõitis samal ajal ise) ja ta ütles, et paneks kaitsmed. Tagasi tulles oli tal ühe sõrgatsi seespool haav. Koju tulles pidin talle spray'd sinna peale laskma ja Davidson kardab igasuguseid spray'sid nagu tuld... Elzaga koos saime enam-vähem rahulikult hakkama. Eile õhtul kutsus Christiane meid appi, sest ta oli tahtnud Davidsonile sinna peale mingit spetsiaalpindet panna, mis peaks seda leevendama jne ja ütles, et see pole võimalik üksi jne. Ahjaa, enne, päeval lasi Elza talle spray'd ka ja ma jõudsin sinna, kui Elza teda praktiliselt boksis taga ajas - ta oli juba lasknud ja Davidson oli juba jumala pöörane, aga Elza ikka pushis ja pushis ja veel, et lasi mööda jne... Ühesõnaga eile õhtul läks see veel hullemaks. Täna, ÜLE PEA KAHE KUU, tegi Davidson sama trikki mida enne... Keti panin nagu tavalise nööri, alguses trenažöörilt tulles kõndis täie rahuga edasi, kuigi ma teda pidurdasin... Sain ta ümber keeratud ja valmis panemise talliossa viidud, seal läks südamerahuga kiirel sammul esimesse avatud uksega boksi... Karjusin ta peale veidi, tõin sealt välja ja kui Elza 15min hiljem ta mõlemalt küljelt lahti laskis (korde oli küljes), läks Davidson jälle boksi - ehk ta ei arvesta absoluutselt inimesega. Jälle. Ma ei jõua tast rohkem kirjutada, aga jah... Mul on tunne, et temaga on terve elu käitutud "karminalt ja karmimalt" ja nüüd ta ei hakka isegi mitte vaatama, mis saab, kui temaga käitutakse kenasti, vaid lihtsalt ignoreerib igasugust kontakti... Mingit usaldust ei ole ja ta oleks nagu kogu aeg endas (ja inimes(t)es) mitte kindel - mistõttu ta ka maneežis ja mujal iga väikese asja peale hüppama ja kargama hakkab.

See ei tähenda, et valu on, on lihtsalt sellest, et rääkisin Elzale ühest oma vestlusest Christianega. Panin võistlustel Cessnale sadulat selga, kui ta hakkas jälle vihastama - kõrvad taga, õhku hammustama, pead raputama, jalaga lööma jne. Ütlesin vaikselt, et midagi teeb talle valu... Christiane (imestunult): "Mis?" Ma: "Ma ei tea, aga midagi kindlasti..." C: "Ta lihtsalt ei suuda keskenduda" ... Pmst selline vestlus. Siis ütlesin Elzale, et tundub, et enamik hobuseid siit "ei suuda keskenduda"... Sest praktiliselt kõigil on sadula selga panemisega või vöö pingutamisega probleemid - st, hakkavad vihastama. Elza ütles selle peale targalt, et see ei tähenda, et valu on kohe... Isegi pärast talle selgitamist, et see on suhteliselt arusaadav märk, et hobusel ON seljas valu, kui ta IGA kord, kui sadulat selga panna, sellele niimoodi reageerib, vaidles ta mulle vastu ja ta jutt oli sellise tooniga, et ma ei tea midagi jne. Lõpuks sain päris vihaseks ja küsisin, et kuidas tema arust hobused välja näitavad, et neil valus on? Koputavad õlale ja ütlevad, "Ai"? Või et hobused ei tunnegi valu? Lõpuks ei osanud Elza midagi öelda ja sinnapaika see jäi.

Ma ei tea, milleks ma üldse üritan vahel... Ju siis olen nii loll.

Aga ma lähen nüüd tõesti magama, sest kell on juba liiga palju ja homme on jälle uus päev. Homme saabub siia ka üks tüdruk Soomest, meie vanune... Nii mina kui Elza teame, et ta pettub selles kohas paari nädala jooksul sügavalt... Aga vähemalt alguses tal nii hull elu ei ole, see on kindel... Nii oli minuga ja oli ka Elzaga: esimesed 3 nädalat, iga kord, kui mul oli vaba päev, ei sõitnud ei C ega M ja Elza pidi ainult hobuseid kordetama. (Muidugi, iga kord, kui tal oli vaba päev, oli M juba kell 8AM tallis nagu viis kopikat ja hakkas sõitma ja nii ma terve päeva ringi jooksin nagu orav rattas)

MAGAMA!

21.7.11

Täna käisime Knipplingi juures treenimas viie hobusega. Ei meeldinud... Aga mulle ei meeldigi siin enam eriti viimasel ajal. Cessna astus sama jala (varba) peale, millele küüs tagasi on vaikselt kasvanud. Teise jala peale ka, aga see lõhkus ainult tennise ära, jalale viga ei teinud.

Esmaspäeval tuleb siia Soomest meievanune tüdruk, minu asemel. Ma plaanin lahkuda augusti alguses Inglismaale, hakkan tööle vanade inimeste hooldajana ja elama samas linnas, kus 2009-2010 koolis käisin. Miks? Otsustasin, et ei kavatse enam ületunde rügada naeruväärse palga eest (rääkimata sellest, et treenida ei saa, boss on egotsentriline jne). Uus töö on kindlasti raske nii vaimselt kui füüsiliselt, aga esiteks on normaalsed töötunnid, kaks päeva nädalas vaba (v.a. kui ma ise rohkem ei taha töötada) ja palk peaaegu 3x parem. Plaan on selle raha eest kord nädalas ka korralikku trenni saada.

Head ööd praeguseks!

18.7.11

Täna oli terve päev kuidagi nii... loid ja mõttetu. Ei Michael ega Christiane sõitnud, nii et kordetasin hobuseid ja Elza käis Victoriga metsas ja aitas ka vähe. Homme on vaba päev. Lubasin Knipplingu tallist paar pilti üles laadida...




17.7.11

Kell on juba peaaegu kesköös, aga kuna ma juba siin istun, võin kirjutada, muidu lükkan edasi ja edasi. Homme on Elzal vaba päev, aga saan hakkama, nagu ikka.

Neljapäeval hakkasime kodust nelja hobusega liikuma ning pärast u 2h sõitu olime Andreas Knipplingi uhiuue kompleksi juures (kuhu ta kolis alles eelmisel nädalal sisse). Tegin veidi pilte ka, neid jagan hiljem. Michael ja Christiane treenisid veidi, siis jõudis Walter (üks vanem meesterahvas, kes oli ka väga hea ratsutaja, praegu abistab vahepeal meid, nt võistlusel soojenduse ajal jms) treikuga sinna. Winnie läks treileri peale ja tagasi koju, tema asemel tuli meie auto peale Donatella, kes oli vahepeal paar päeva ühe potentsiaalse ostja sõita. Üle tunni sõitsime Neuwied'i, kus toimusid Landesmeisterschaften Rheinland-Pfalz... Polnud nii prestiižne võistlus, kui mõned, kus käinud oleme... Võrreldes eelneva nädalavahetusega oli ikka eriti mage - plats, korraldus, sõitjad, tallid, kõik... Aga vinguda ka ei saa, näiteks vihma tuli ainult täna hommikul.

Esimest korda võistluste jooksul (v.a. ühed võistlused kodus) tegin hobustele patse ka, muidu teeb alati Christiane, sest tal käib see kähku ja iga kord on täpselt ühtemoodi ilusad, aga no seekord võtsin julguse kokku ja aega leidsin ka, nii et tegingi... Esimesel päeval ühe hobuse, teisel kaks ja täna ka kaks. Päris ilusad jne, aga veidi aeglane olen ikka ja võiks rohkem ühesugused nad välja näha, aga noh, kes just ninapidi lakka ei tule vaatama, ei saa midagi aru, et oleks kole, nii et võib rahule jääda vist.

Tegelikult polegi vist rohkemat kirjutada... Võistlusi ei vaadanud ma praktiliselt üldse, ainult Michaeli ja Christiane mõnda sõitu. Tallis suhtlesin ühe 14-aastase tüdrukuga, kes igal nädalavahetusel võistlemas käib, oli seal oma halli hobusega. Ahjaa, täna hommikupoolikul tulid 3 naissoost ratsutajat (nooremat sorti kõik, no ikka 14 - 20a vms) talli, kõigil näod punased ja silmad pisaraid täis... Ja ma mõtlesin, et mul on raske elu...

Sõrmed on endiselt lakanud korralikult funktsioneerimast (parema käe üks sõrm jääb krampi, kui rusikasse vms panna), Eestis olles ei jäänud enam krampi (kuigi väga jõudu temas ei olnud endiselt), aga mõtlesingi, et kindlasti tagasi tulles hakkab uuesti jääma... Ja nii ta on.

Täna sõitsime Elzaga 20km kaugusele MacDonaldsisse, kui kell oli juba 10PM, aga üldse ei pahanda.

Paari nädala pärast olen loodetavasti Inglismaal... Eestisse pole praegu mõtet tagasi pöörduda, no kohe üldse mitte, kahjuks (või õnneks?)...

11.7.11

Kuidagi olen jälle suutnud selle blogi jätta unustuse hõlma... Aga kui kedagi peaks huvitama, kuidas kulges meie reis Eestist Saksamaale, siis http://50mileview.blogspot.com (hoiatan, et seal ma ei kirjuta nii viisakalt/asjalikul kui siin... ja 75% on inside references, millest kõrvalised aru ei saa, aga ei peagi saama.) 

Hobuste teemal aga liigume edasi.

Kuna me jäime veidi ajahätta, siis neljapäeval, 30. juuni hommikul, jõudsime Prümi alles 9AM paiku. Kuna Christiane pidi hobustega juba 6AM startima võistluste poole, võttis ta õnneks endaga kaasa Elza. Jumal tänatud, sest ma olin nii väsinud ja räsitud ja räpane, et päris kole... (Kahe ööpäeva jooksul magasin max 3h ja sõitsin... no 24h küll) Niisiis olin Sylwiaga kodus neli päeva. Eks ikka oli lihtsam kui üksi, aga kohutav, mis inimene ta ikka oli... Elza ütles ta kohta, et ta on kogu aeg offline... Ja nii oligi. Pooltest asjadest ta ei teinud lihtsalt välja, mida talle öelda. Siis rääkis ta tihti, kuidas ta nt 3a tagasi Parelli mingi kursuse läbi tegi (ja et tal on DIPLOM) ja samas, kui ma hakkasin Quantaga ohjamist harjutama (sest ta ei tohtinud traavida jne ja mõtlesin, et ainult trenažöör on ka igav), siis oli tal terve aeg selline nägu peas, et ta ei saa üldse aru, mida või miks ma teen... Ainuke asi, mis ta ütles, oligi see, et "See on ju Parelli!" ... (mille peale ma vastasin, et see oli juba ammu enne Parellit ning et see peaks olema nö loomulik algus ratsahobuse teekonnal, mitte "Parelli, Parelli"..)

Igal juhul läks ta õnneks esmaspäeval ära. Mu jaoks veel eriti õnneks, kuna ta magas mu toas. Kui ma neljapäeval oma tuppa astusin, pidin ära minestama... Kõik ta riided ja asjad olid lihtsalt igal pool laiali (ja ta teadis, et ma tulen sel päeval)... Ja ühel õhtul tulid Christiane vanemad siia, nii et Sylwia ei saanud külalistetuppa magama minna, niisiis tuli ta minu ja Elza juurde ja ütles täiesti süütu häälega, "Christiane said that one of us should sleep in the truck tonight... So who should sleep there?" ... 

Aga see pole enam hobuste teemalinegi... 

Esmaspäeval oli Elzal vaba päev, teisipäeval oleks pidanud mul olema, aga Elza ei tahtnud, et ma vaba päeva võtaks, niisiis töötasin... Kolmapäeval magasin kogu oma unetuse eest kella üheni päeval ehk mul oli vaba. Neljapäeval sõitsime nelja hobusega Steinhagenisse, kus toimusid Steinhagener Reitertage 2011. Pikemalt ei viitsi rääkida, oli võistlus nagu võistlus ikka, ilm oli enamuse ajast hea, korralduse ja söögi ja kõigega jäin/jäime rahule. Laupäeva õhtul oli seal super show ka... Kõige naljakam osa oli vist see, kui 20 last shetlandi ponidel muruareenile galopeerisid ja esimese 10sek jooksul olid juba kolm last maas, tillukesed ponid rõõmsalt üksi ringi jooksmas... (kümme last kandsid indiaanlaste riideid jms, kümme kauboide)

Kell 9PM sai kogu programm läbi ja siis istusin veidi veel üksi, kuni lõpuks nägin üht tuttavat nägu, tänu temale sain tuttavaks ühe neiuga ja peaaegu kella kolmeni öösel lõin tantsulkat tema ja tema sõbrannadega (täiesti kainelt!)... 

Eile jõudsime tagasi, täna vaba päev, homme saan auto parandusest tagasi (250EURi läheb maksma uus rattalaager ehk vähe sellest, et Eestis käimise peale läks kogu mu eelmise kuu palk ja veel lisaks sellest kuust, kaob homme ka mu viimase kolme nädala palk praktiliselt...) ja ei lähe siiski selle Marc Wirthsi juurde tööle, kuna kuulsin ta kohta väga negatiivseid lugusid, a'la et tal on koguaeg olnud üks groom, kes käib alati võistlustel kaasas, aga teine groom on alati kodus ja need "teised groomid" on vahetunud iga kuu-paari tagant, sest nad saavad seal sõimata jne. Ma ei tea, lood lugudeks, aga nii või teisiti mõtlen, et jätan hobustega töö vist mingiks ajaks katki. Uue plaani kohaselt teenin hmm, 2,5x rohkem raha vähemate tundide eest nädalas ja üritan pigem iga mingi aja tagant saada head trenni... Ja kui ühel päeval Eestisse tagasi tulen, vaatame edasi vms... 

Aga päikest! 

27.6.11

Oi, kui ammu ma pole kirjutanud... Nüüd peab küll pingutama hakkama, et kõike meelde tuletada!

Aga alustame siis kuskilt...

Paar päeva enne mu lahkumist (22. juunil) käis töö ikka nagu ennegi, kusjuures viimased nädal aega olid kuidagi eriti lihtsad... Saime kas 1h lõunapausi või lõpetasime 6PM (või lausa mõlemat). Peamiselt, kuna Christianel oli endiselt liiga valus, et ratsutada.

Igal juhul mu viimane tööpäev oli teisipäeval - Elzal oli vaba päev, aga minu põhiülesandeks oli nö välja treenida Sylwiat, 20-aastast neiut Poolast. Kohutav oli. No, tõeliselt kohutav ikka... Elza välja õpetamine oli selle kõrval täiesti loomulik, nagu Elza olekski siin varem töötanud vms. Sylwia oli aeglane, aga samas viie boksi puhastamisega sai ta hakkama 5-10 minutiga, kui mina ja Elza puhastame neid veidi alla poole tunni! Kui me veame viiest boksist üks kuni rohkem kärutäit minema, siis temal oli viienda boksi lõpuks kärust üle poole tühi.

Kõige hullem oli see, et ta ei teinud seda, mida ma talt palusin. Ta ei teinud ka seda mitte, mida Christiane või keegi teine talt palus. What's that about, küsiks? Ju siis tal on mingi oma plaan selle talliga...

Igal juhul mind ei heidutanud miski, sest teadsin, et õigepea olen kodumaal. Elzal oli pool õhtut pisar silmis, kuigi ma tulin ainult nädalaks Eestisse... (Vahepeal on ta rääkinud, et Sylwia on endiselt sama "stiiliga", aga ta läheb järgmisel esmaspäeval minema ka)

Eestisse saabumise tunne oli imeline - nagu ikka. Naljakas mõelda, et mõned kuud tagasi tahtsin nii hirmsasti sealt minema saada ja nüüd oleks see nagu ainus paik maailmas, mis tõesti südames on. Aga ju nii ongi.

Vahepeal olen suutnud omale ka uue töö sebida, kui kedagi peaks huvitama, pange Google'i otsingusse Marc Wirths Sportpferde.

Homme õhtul sõidan juba Saksamaa poole, mu armas auto (mille peale ma selle nädala jooksul olen kulutanud ca 300EUR!!!) sai täna ülevaatuselt läbi, kuigi paar auku on roostetanud sisse... Loodetavasti midagi halvasti ei lähe. Uuesti kirjutan juba siis, kui eluga Saksamaal olen. Kui aega on, muidugi, sest kohe, kui jõuan, sõidame neljaks päevaks taas võistlustele.

18.6.11

Pidime võistlustele minema, aga kuna Christiane selg tegi talle niivõrd valu, et hüpata ei kannata ning ilm pidi vilets olema seal niikuinii, otsustas Michael, et me ei lähe üldse. Ka homme mitte, kuna selleks, et ta homme saaks võistelda, oleks ta täna pidanud ka sõitma.

Päev oli tegus, aga mõnus... Michael küsis, kas tahaksin kellegagi sõita ja ütlesin, et tahaks Elli Jo'd proovida. See on üks mära, kelle omanik tahab, et Michael temaga sõidaks ja võistleks ning keda ta ka müüa tahab (pooleteise miljoni Eesti krooni eest...), aga Michael ja Christiane tema ostmisest huvitatud ei ole. Elli on soojendusel alati pöörane ja isegi kodus sõites peab teda enne 10min kordetama. Samas temaga tegeledes on ta alati rahulik ja mõnus ja miskipärast mulle ta on meeldinud, nii et tahtsin temaga sõita.

Kordetada teda ette ei jõudnudki, jalutasin temaga maneežis niikaua, kuni Elza Stormy Weather'iga (totaka nimega 5-aastane hall mära, kes nüüd siia jääb, kuna on potentsiaalne hea hüppaja jne) sama rida hüppas (mida eilses postituses kirjeldasin). Trikke Elli ei teinud, v.a. natuke siis, kui Stormy tõrkus ja Elza ta seljast kukkus.

Hüppasime seda rida ka. Viimase okseri asemel oli lattaed, mis lõpuks oli veidi üle meetri kõrge, aga selle 130cm parkuure sõitva mära jaoks polnud see ilmselgelt mitte mingi probleem... Isegi mitte see, et ta minusugust kökatsit vedama peab...

Aga oi, kui mõnus oli. Eriti see, et sain esimest korda Michaelilt korralikku hüppetrenni (muidu on alati Christiane õpetanud, või vähemalt suuremas osas).

Tundub, et see tasakaal on mul paranenud.. Ideaalne pole veel muidugi miski, aga jäin siiski rahule. Viimane hüpe oli eriti hea... Pärast hüpet ütles Michael, et see oli väga, väga hea - keha oli ideaalne, läksin täpselt ilusti kaasa, maandumine oli super jne ja sellega lõpetasimegi. Tundsin ise ka, et see oli... nagu päris. Elza ütles, et Elli Jo seljas istusin paremini kui Winnie seljas (ja Winnie seljas paremini kui Quanta seljas)... Asi oli vist selles, et Elli oli esimene hobune, kellega siin sõitnud olen, kes ei ripu terve aja ratsme otsas, st ei toeta oma paar sada kilo mu kätele... Quanta ja Winnie on samuti selles osas erinevad.. Quanta on kõva suuga ja kätele väga raske, aga ta ei vea nii hullusti kui Winnie - Winnie läheb tavaliselt ühel hetkel täiesti üle ratsme ja siis on raske teda üldse kontrollida, aga eriti mu jaoks, kuna mul pole kätes sellist jõudu nagu Michaelil... Elli aga oli väga mõnus sõita, kuigi galopis ei ole mu tasakaal ikka nii hea kui võiks, keha vajub veidi ette ja üritan mugavat positsiooni leida, aga poole ajast ei õnnestu... Pole viga, pole viga.

Esmaspäeval peaks siia tulema üks tüdruk Poolast, kes peaks jääma oktoobrini. Mina olen uue töö otsingutel. Olen jäänud rahule kõigega, mida siin kogenud olen, aga tunnen, et on aeg liikuda kuhugi mujale. Ei näe selles midagi imelikku ka, kuna... Noh, kui suur on võimalus, et 19-aastane eestlane läheb välismaale ja leiab nii muuseas endale ideaalse talli, kuhu aastateks jääda? Neli kuud siin on hetkel mu jaoks piisav.

Neli kuud... ?! Aeg on tõesti lennanud...

17.6.11

Ükspäev sain isegi jälle hobuse selga - käisin Winniega metsas ja ühe tiiru Agnelliga ka. Agnelli endiselt ei meeldi ja metsas (see oli teine kord, kui temaga olin) oli jälle veidi liiga ergas mu jaoks, aga pole viga... Eile (või oli see üleeile?) tahtsin Quantaga sõita, aga traavis tundsin longet ja sinnapaika see jäi. Täna sain see-eest päris korralikku trenni. Sõitsin Winniega alguses väljas pool tunnikest, siis läksime maneeži, kus meil on nüüd väike rida... latt, lattaed, 3m järelt järgmine, 3m järel veel üks ja siis 5m järel okser. Alguses olid kõrgused muidugi olematud, aga lõpuks oli okser 80cm ja kena laiusega, mis minusuguse "hobiratsutaja" jaoks oli muidugi juba piisav. Õnneks on Winnie väga hea hüppaja ja mingeid probleeme muidugi ei olnud. Ratsutamise osas on kindlasti mingi areng toimunud, aga tahaks siiski rohkem ja rohkem... Aga tundub, et suhteliselt utoopiline on unistus pidevast arengust ja samal ajal raha teenimisest... Oh well. 

Homme lähme Koblenzisse, aga ööseks ei jää, pühapäeval sõidame tagasi (see vaid 100km siit). 

14.6.11

Reedel ja laupäeval käisime võistlustel siit u 90km kaugusel, Losheimis. Ööseks ei jäänud, kuna tegemist oli väiksemate võistlustega (reedel 130cm klassis üle 70 startija) ja polnud nii kaugele sõita. Suutsin omale maika selja peale kõrvetada, muidu oli nagu võistlustel ikka - hobuste vahetamine autos (õnneks oli meil auto peal viie hobuse asemel neli ja üks hobune treileriga, kuna Donatella ei saa kellegi kõrval autos olla, peab üks vaba koht vahel olema), valmis panemine kas veokis või Christianega maast nii, et üks hoiab jne.

Iga kord on enne võistlusi väike närv sees, võistluste ajal võib-olla ka veel veidi, aga võistluspäeva lõpus on alati nii hea tunne... Ei teagi, miks.

Eile hommikul puhastasime asjata hobuseid ja vahetasin samamoodi põhjuseta autos asju, kuna ühel hetkel ütles Christiane, et ikkagi ei lähe võistlustele (ilm pidi terve päeva suht halb olema seal kandis) ja kuna tema ja Michael tegid kontoris tööd, pidime Elzaga 13 hobust kordetama. Süsteem oli selline, et mina panin hobused Elzale valmis ja pärast kordetamist samamoodi (boksi tagasi viimiseks valmis - kabjad puhtaks, rasv, puhastamine, kui vaja jne), Elza kordetas. Kokkuvõttes saime ekstra ainult tunnikese (kuigi tunniajast lõunat pole ka ammu saanud), aga mõnus oli... Sain magada, kuna reedel jõudsime võistlustelt 11 paiku õhtul ja laupäeval umbes kell 9, aga hommikul on ikka vaja ärgata 6AM.

Nädala pärast pakin juba asju, st, mitte palju õnneks... Sõidan nädalaks kodumaale ja tagasi tulen juba autoga. Saab huvitav olema.

Seda ma ka pole kirjutanud, et vahepeal oli meil siin vähe rohkem hobuseid... Nimelt 3 nende hobust, kes on vanemad ja/või vigastusega. Nad elasid muidu kaugemal tallis, aga toodi tagasi, sest seal ei söödetud neid korralikult. Välja nägid nagu täielikud metslased ja käitusid ka (pesin neid esimesel õhtul), või vähemalt üks neist (aga Christiane ütles, et see mära oli alati selline - jookseb, inimesest ei tee välja jne)... Aga nüüd on nad juba Michaeli teises tallis siit u 50km kaugusel.

Viimane vaba päev enne Eestisse naasmist... Mõnus! Sel nädalavahetusel on mingi piirkonna meistrivõistlused Koblenz'is, kuhu jääme ööseks.

7.6.11

Mul on vaba päev ja ma olen selle enamuses voodis veetnud, kuna muidugi jäin võistluste viimasel päeval haigeks. Eile töötasin palavikuga, aga õnneks ei olnud väga ränk päev.

Võistlustest: üle 200 sõitja, palju, palju hobuseid ning ma olin samal võistlusel Totilasega! Kahjuks ma teda ei näinud, kuna aega ei olnud ja kuulsin, et koolisõiduareen oli puupüsti rahvast täis niikuinii...

Ühel õhtul 60-aastase groomiga viskikoolat juues küsis ta mult, mis on mu unistus. Ma ei osanud midagi vastata ja hakkasin mõtlema, et kas mul polegi unistusi? Kunagi oli selleks... noh, väike armas majake kuskil, hobused... Aga enam mul seda pole. Mul ei olegi unistust.

Kaitsmetele mõtlesin ka uue, sobivama nime välja: hobuse jalanõud. Sarjast "Hobuse jalavarjud" www.hobusejalavarjud.ee

Tegelikult oleks liigagi palju kirjutada, aga ei saa...

PS Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes tahaks siia tööle tulla, siis võib-olla oleks täitsa võimalik - juuli algusest (sõidan ise autoga tagasi Eestist) oktoobrini, pärast seda võib-olla ka. 600EUR kuus, tööpäevi nädalas kuus, 7AM - 6PM, ratsutamise oskus pole oluline, aga saab ka ratsutada.

1.6.11

Uudiseid.

Esmaspäeval oli mul vaba päev, meile saabusid juurde kolm hobust - üks tiine mära, vigastusega mära ja vigastusega ruun, kes oli Michaeli parim (grand prix) hobune. Kokku on nüüd siin hobuseid 16, aga need kolm peaks mingi aeg Michaeli teise (ostis uue, renoveerib hetkel, praegu on üle 40 boksi, aga tahab 80 teha) talli.

Teisipäeval töötasin üksi, Elzal oli vaba päev, ei olnud kerge, aga pole viga... Elza aitas ka natuke ja lõpetasin pool 7 õhtul.

Täna ei ole minu päev... No ei ole. Hommikust saati väsinud jne. Praeguseks on Christiane oma hobused (va Agnelli) ära sõitnud/kordetanud, Michael peaks varsti tulema.

Öösel 4 paiku paneme neli hobust auto peale ja hakkame Müncheni poole sõitma, kus toimub Pferd International München-Riem ... Kaheksa tundi sõidame sinna. Tagasi tuleme pühapäeval.

29.5.11

Vahepeal olen suhelnud ühe naisega Marcus Erkensi juurest, tahtis mind sinna nö proovipäevale, aga enam pole ühendust võtnud - arvan, et ma pole piisavalt hea sõitja nende jaoks... Aga vahet ei ole, sest usun, et uue töö leidmisega mul probleemi ei oleks, kui peaksin tahtma lahkuda (ja see juhtuks nii või teisiti sügisel või talvel).. või loodan..

Igal juhul on vahepealne aeg jällegi olnud töökas. Vabal päeval magasin lihtsalt kella kaheni, siis üritasingi võib-olla veidi kasulik olla ja oligi päev läbi.. See on endiselt tore, et Kazak ja ta vend 6:30 kohvi joovad jne ja võimalikult kõvasti kõiki uksi paugutavad, kilekotte krõbistavad jne (mu tuba on otse töötajate köögi kõrval ja sel pole ust, ruloo on)... 

Nädala sees Michael väga ei sõitnud, sest oli haige. Ma olen sõitnud Winnie ja Donatellaga platsil ja Quanta on ka taastumas, nii et temaga käisin eile metsas, oli vist eile... 

Nädalavahetus oli eriti ulmeline... Terve linn oli festivalimeeleolus, igal pool olid väiksemad ja suuremad lavad, LIIGA palju inimesi jne. Reedel (laupäeva varahommikul siiski) jõudsime koju enne nelja, seitsmest olime tallis nagu ikka - kusjuures, lõpetasime kiiremini kui kunagi varem: 8:10AM! Tavaliselt alustame 6:30 ja siis ka lõpetame 8:20 või hiljem... Laupäeva õhtuks olime mõlemad Elzaga laibad... Niisiis magasin ma 3h, siis kargas Elza mu tuppa ja ütles, et ta ei maganud, aga et on nüüd valmis uuesti pidusse minema... Ma tahtsin muidugi ka enne minna, aga just unest üles saanud, ei olnud üldse isu, aga kuna Elza käis peale, siis tõusin üles, viskasin külma vett näkku ja siis hakkas Elza rääkima, et ta ikkagi ei taha, et ta on väsinud jne. Lõpuks sain ta ikka nõusse ja see oli üks vägagi unustamatu öö, mis lõppes meie jaoks seekord veidi enne 5 hommikul. Jällegi - 7AM tallis, kõik käib kiirelt, aga terve päeva jooksime ringi nagu segased, sest Christiane ja Michael sõitsid kõik 13 hobust (tavaliselt sõidab Elza vähemalt 2, mina vahel üks kuni mitu) ja lõunapausi järjekordselt ei teinud. Õhtuks olime taaskord laibad.

Homme on vaba päev ja endiselt läheb siin aeg liiga kiiresti... Vähem kui kuu pärast olen juba Eestimaa pinnal. Kui Michael kuulis, et plaanin autoga tagasi tulla, küsis ta, kas ma olen hull... Tundub nii. Enda põhjendusega oskan tuua vaid järgmised tegurid: 1. ma tahan, et mul oleks siin auto; st mitte vaid ei taha, vaid see on vajalik, kui ma ka siin kolima peaks hakkama; 2. ma vihkan lendamist, lennujaamu, pagasikontrolle, check-ini ootamist, öö läbi lennujaamas istumist jne jne jne... See on kõik. 

Tegelikult peaks ma magama minema, andestust, et nii mõttetu postitus. 

21.5.11

Introducing: reality check

Kell on juba pool 11 läbi, aga kuna ma eile öösel niikuinii ainult kaks tundi magasin (ja sõidu ajal u 3h), ei tee üks pooleldi-magamata öö enne vaba päeva halba... vist.

Neljapäeval, nagu ennegi mainitud, startisime hommikul Pforzheimi poole, kus toimus S&G Goldstadt Cup. Kohale jõudes saime hobused telktalli boksidesse, kõik vajalikud asjad korda sätitud ja juba oligi vaja hakata hobuseid ette valmistama. Iga hobune startis igal päeval korra. Zeppelin sõitis 125cm (ühel päeval võitis, teiste päevade kohta ei tea) ehk silver tour, järgmine oli gold tour (140cm), kus olid ülejäänud kolm hobust. Kuna startijaid oli vähe (kutsetega, kallis, jne), oli jooksmist piisavalt... Eriti arvestades seda, et meie tall oli võistlusplatsist umbes kilomeetri kaugusel (eelmisel aastal olid kõik tallid olnud võistlusplatsi ligidal, aga nüüd on seal mingi tehas).. Süsteem oli meil selline: Zeppelin esimesena valmis, siis Davidson, Valesco ja Donatella ainult kaitsmete ja valjastega (sest Michael sõidab kahe sadulaga ja mõlemad olid juba kinni). Zeppelin läheb võistlusplatsile, meie Christianega tuleme Davidsoni ja Valescoga järgi. Michael annab Zeppelini pärast sõitu mulle, ma toon ta kiirelt tagasi talli, varustus maha ja sadul + rinnarihm Donatellale ja kiirelt tagasi platsi juurde (kiirelt, kuna Michael oli Davidsoniga alati esimene ning Donatella pidi seal olema enne, kui Michael starti läheb, kuna Davidson on see hobune, kes ilma sõpradeta kuskil olla ei kannata, jne), siis Davidson talli, varustus maha, kiirelt suutsin igal päeval (sama süsteem kolmel päeval) vahepeal varustust või hobuseid puhastada, siis tulid juba Valesco ja Donatella ka.

Kuna neljapäeval oli Zeppelini start 5:30PM, lõpetasin kokkuvõtlikult 10 paiku.

Mis aga kõige närvesöövam oli, oli vihm. Alguses oli ilm super, lausa liiga palav... Järsku hakkas aga vihma kallama ja lõpuks oli pool talli üle ujutatud (teistes tallides võis see veel hullem olla, aga ei näinud)... Donatella ja Zeppelini boksid (saepuru) olid praktiselt täiesti märjad, talli vahekäigus oli pinnaseks mingid laastud, mis ei ima vett, seega oli mul vesi meie bokside juures koridoris pahkluuni. Ei olnud eriti tore niimoodi tegutseda.

Tore ei olnud ka järgmisel hommikul endiselt märgu saapaid jalgu panna... Aga pole viga. Äratus oli 6 paiku, esimene start oli vist 11 vms, hobustega lõpetasin 3PM. Sõin, vahetasin riided, sain võistlust vaadata ja viie paiku läksin heina andma, bokse puhastama, ööpindesid peale panema jne. Õhtul oli jälle vaba aega, nii et jutustasin kõrvalolevate hobuste groomidega: Mailin, Tobias Meyeri groom ja Michael, Jan Sprehe groom. Väga tore oli, sest sain küllaldaselt saksa keele praktikat, aga samas, kui ma millestki aru ei saanud, tõlkisid nad muidugi.

Öö venis nii pikaks, et magama sain pärast kolme ja hommikul oli äratus viie paiku, sest söötma pidin hakkama juba 5:30. Zeppelini start oli nimelt kell 8 (kuigi siis lükati see pool tundi hilisemaks). Väsimust ei olnud, v.a. esimesed 10min, mis kulgesid eriti aeglaselt... Samuti meenutasid mulle need öö ja hommik, miks ma alkoholi armasta(si)n ja vihka(si)n... Groomina võin seda endale lubada, õnneks..

(Nüüd oleme juba tänases päevas) Meie viimane start oli samuti päris vara, nii et kõik korda ja liikuma saime juba 1 paiku. Hommikust süüa ma ei jõudnudki, kuigi täna (ja homme) said kõik groomid tasuta hommikusööki... Aga mu jaoks pole meeldiv, kui tööandja ütleb, et võin hommikusöögile minna, siis küsin, kui kaua nad siin plaanivad olla (et arvestada, kuidas jõuan) ja ta ütleb, et mitte kaua ja nad tahaks, et kui nad hommikusöögilt tagasi on, on kõik valmis minekuks, aga võin ikka minna...

Õnneks oli mul veokis nii palju süüa (kogu kaasa taritud kraamist sõin nende päevade jooksul... karbi viinamarju, kolmveerand kohupiimastritslit, mõned viilud saia lihapallidega, jogurtit ja banaani... ülimalt oluline info jällegi kõigile hobusesõpradele), et sain kõhu korralikult täis, kuigi Burger Kingist astusime ka läbi Hockenheimi vormel ühe raja lähedal.

Sõidu ajal rääkisime Christianega ja sealt see reality check... Kõike ei hakka siin lahti seletama, aga terve ülejäänud päeva on mul olnud tunne, et ma annan endast 110%, aga ma ei saa sama palju tagasi - ma ei räägi ainult sellest mitte-kuigi-motiveerivast palgast, aga just ratsutamisest-õppimisest. Muidugi olen ma väga tänulik üldse selle kogemuse eest ja tahan siin vähemalt suve lõpuni olla, aga siis... Ütleme nii, et tahaks, et oleks, kuhu pürgida, sest jõudsin arusaamisele, et siin seda ei ole.. ja ei hakkagi olema.

Eriti tore oli see, kui Christiane ütles, et mu ainus probleem on see, et ma olen hobustega liiga sõbralik. Teine asi oli muidugi see, kuidas ta sujuvalt vihjas sellele, et minust ei saaks kunagi midagi rohkemat kui nende talli/võistluste groom... Ülejäänud sõidu üritasin nuttu kinni hoida (alati, kui ma väga vihane/emotsionaalne olen, hakkan ma nutma. See oleks nagu mingi viha välja elamise reaktsioon mu jaoks. Kohutav, ma tean.) ja magada. Kodus ei olnud tuju parem.

Siiski on mul nüüdseks juba nii mõnigi kontakt, tänu millele saan võib-olla kahe kuu pärast paremale kohale (MINU jaoks), sest rollkuri fänni must ei ole saanud ja ei hakkagi saama... Ning endiselt olen kindel, et leidub edukaid 140cm (ja kõrgemate parkuuride) võitjaid, kes seda ei harrasta ning kes lasevad hobusel olla hobune ning teha rõõmuga (koos)tööd, mitte ei sunni neid inimese jaoks tööd tegema. Võistlustel nägin soojendusel nii mõndagi sellist ratsutajat ja muidugi ei tea kunagi, kuidas nad kodus sõidavad, aga lootustandev see vaatepilt oli... Kedagi hukka ma ei mõista (kes ma üldse selline olen?!), aga hingele hakkab lihtsalt valusalt peale suruma praegu kogu see... kõik..

Elza parim sõbranna saabus samuti Saksamaale paar päeva tagasi. Ta teenib sama palju kui meie, aga kuulake seda... Tallis on kaheksa hobust, neli neist rakendispordiks, neli koolisõiduks ehk tema tegeleb vaid nendega. Bokse ta ei puhasta, söötma ei pea - selleks on eraldi inimene. Täna alustas ta 9AM, lõpetas 2PM (selle aja jooksul kordetas ta kaks hobust, sõitis ühega, puhastas veel kaks hobust ning kaks paari valjaid), homme peab ta tallis olema 10AM, ülehomme on tal vaba päev. Söögi ostab talle tööandja - (ta on taimetoitlane) juust, pasta erinevate kastmetega, soolast, magusat...

Kirss mu tänasele kakatordile. (Eriti irooniline on see, kui inimesed vaatavad Facebookis pilte siinsest kohast ja kirjutavad, kuidas mul vedanud on jne. Parem kui arvatavasti enamikus Eesti tallides on siin küll töötada, aga kas mul just nii vedanud on... ei teagi. Tulevik näitab.)

Head ööd taaskord!

18.5.11

Üritan kiirelt teha, sest taaskord on kell märkamatult pool 10 õhtul, mis siin on mu jaoks juba väga hiline aeg...

(hoiatus - järgnev sisaldab mittehobuseteemalist juttu)

Esmaspäeval oli mul vaba päev, mis möödus väga kenasti. Marika on naine Bulgaariast, kes siin kolm korda nädalas koristamas käib (muide, ta töötab esmaspäevast neljapäevani neli tundi, reedeti seitse, ja teenib 800EUR kuus) ja temaga oleme ennegi rääkinud kuhugi linna sõitmisest jne. Käisime Trieris, mis on Saksamaa vanim linn. Alguses vaatasime kiirelt üle kaks põhivaatamisväärsust (suur katedraal/kirik/vms ja üks vana hoone kesklinnas, mis oli... väga vana?), siis tegime algust kõige tähtsamaga - shopping. Kes mind vähegi tunneb, teab, et mu jaoks pole mingi probleem paarsada EURi paari tunniga kulutada... Seekordki ei läinud lood väga teisiti, aga olen endaga väga rahul, sest kodus arvutasin eelarvet (palju peaksin söögiks, lennupiletiteks jne jätma) ja võtsin ainult mingi osa kaasa... Asju valisin hoolikalt, kusjuures siit leiab ikka superodavalt kvaliteetset ja ägedat kaupa. Sain veel ühed kitsad teksad (nüüd mul neid vist kokku kaheksa vms paari), neli pluusi, kaks paari jalanõusid, suvepüksid (mul pole absoluutselt suveriideid, jalanõusid jne), SIM-KAARDI ja igasugust vajalikku veel. Sõime, jõudsime tagasi koju ja Elza pikutas haleda näoga voodis ja ütles, kuidas tal kõik kohad valutavad ja kuidas ta mind ometi igatses! Niigi olin 1,5 päeva eemal võistlustel ja ta igatses mind ja nüüd olin veel terve päeva ära ka..

Üritasin kiirelt (10:30PM) magama minna, sest järgmisel päeval ehk teisipäeval oli Elzal vaba päev ja mina üksi tallis ehk äratus oli kell 5:45AM.

Minu teisipäev ei olnud nii lihtne kui Elza esmaspäev... Kuigi ta pidi hobuseid sõitma/kordetama, Michael ja Christiane ei sõitnud absoluutselt. Mul oli olukord vastupidine - mõlemad sõitsid terva päeva. Sellest hoolimata (ja ka Elza abiga) lõpetasin 6PM.

Kolmapäev... on täna! Täna olime mõlemad tööl, alustasime jällegi 6:30AM, lõunat ei söönud, sest ei leidnud lihtsalt aega ja Knippling oli jälle siin Michaelit ja Christianet treenimas. Õhtul oleksime lõpetanud varem, aga kuna homme hommikul 7 paiku stardime juba 5h kaugusele Stuttgarti lähedale võistlustele, läks umbes 2h võistlusasjade valmis panemiseks (ja samal ajal tallitööde lõpetamiseks).

Käisime linnas, ostsin jälle igavese posu süüa, aga seekord oli see absoluutselt vajalik, sest nüüd tean, et võistlustele minnes tuleb lihtsalt varuda kaasa toidumoona... Eelmine kord oli mul selleks paar õuna, banaan, kaks jogurtit ja müsli. (See-eest sain koha peal süüa, aga arvan, et suurtel võistlustel on toidud poole kallimad)

Hea uudis oli see täna, et lähme kuue hobuse asemel vaid neljaga - Davidson, Donatella, Zeppelin ja Valesco. Seal on meil olemas boksid kolmeks päevaks (homme kuni laupäev), aga tegemist on telktalliga, nii et ise võtame kaasa ämbrid jne jootmiseks, söötmiseks, kõik bokside puhastamiseks jne. Plusspoolel on see, et ma ei pea hobuseid veokis või selle ees/kõrval valmis panema.

Käisime jälle Elzaga linnas ka, sõime superhead 14EURist praadi ja nüüd on kõht ümar kui pall. Aga vahel võib sedagi endale lubada.

Järgmiseks vabaks päevaks on mul suured plaanid, aga ma ei tea, kuidas see kõik välja kukub (või kas üldse)...

Vabandan väga lugejate ees, kes on harjunud mu pikkade hobuseteemaliste postitustega - ma pole vist juba nädal aega sõitnud, sest Christiane arvab miskipärast, et tahan ainult Quantaga sõita ja ta on hetkel rivist väljas mingite põhuparasiitide (pole kindel, aga see on üks versioon) tõttu. Õnneks pole mul isu ratsutada ka olnud, sest see tähendaks veel hiljem tööpäeva lõpetamist.

Head ööd!

15.5.11

Käes on juba praktiliselt kesköö, aga üritan kirjutada, sest muidu läheb üldse meelest... 

Eile lõunat süüa ei jõudnudki, sest läks kiireks asjade pakkimiseks ja hobuste reisimiseks valmis panemiseks... Ühe paiku startisime, sõitsime umbes kaks tundi ja olimegi Homburgi (mitte Hamburgi!) lähedal. Osalejaid oli palju, kõrgeim klass oli 140cm, esimesel päeval võitis Michael Donatellaga 140cm, Davidsoniga oli neljas ja Zeppeliniga kuues, Christiane oli Agnelliga viies. Michael võitis Winniega 130cm ka, kui õigesti mäletan... Igal juhul fakt on see, et oma 11-st stardist kahe päeva jooksul seitsmel korral oli ta auhinnalisel kohal. 

Minu jaoks oli tööd palju, aga muidugi Christiane abiga käib kõik kiiresti ja aru ma ei mõistnud, kuidas vaesel Kevinil kunagi viit sekunditki aega polnud, et süüa... Mul oli ikka paar juhust küll, kus oli passimist - sain isegi mõlemal päeval korra päris pikalt võistlust vaadata, täna ka süüa... 

Eile õhtul ööbisime Reitverein Neunkirchen'i nimelises tallis (Neunkirchen linna nimi), mis oli... no, uskumatu. Kevin ja Ewa on sellest tallist mulle rääkinud ka, et see näeb nii jube välja jne, aga tõesti oli kohati tunne, nagu oleks tondilossis... Samas enne lahkumist sai see päris koduseks, st ma kujutasin ette küll, kuidas seal ratsutada oleks jne. 

Kompleks on vana, selles on väliplats, kaks maneeži, ringaed ja karussell... Ja muidugi tallid. Süsteem on selline, et seal on vist umbes alla kahekümne talli, igas on 6 vms boksi. Osad "minitallid" on privaat - nt üks, kus kaks meie hobust ööbisid, oli väga euro - tagumises osas oli solaarium jne... Samas teine, tavatall, oli nii kohutav, et mul vedas, et ma enam nii jubeda araknofoobia all ei kannata kui vanasti... Absoluutselt iga trellivahe, nurk (isegi jootjad-söötjad) oli ämblikuvõrke täis (v.a. jootja seest jms kohad, kuhu hobused oma ninasi topivad), laed, seinad.... No see oli ikka kohutav. Vana tall võib ka puhas tall olla... 

Ilm oli ka need kaks/üks ja pool päeva väga "normaalne"... Iga 15 kuni 30min järelt täielik muutus - jube palav (võtsin ära nii pusa kui selle all oleva õhukese sviitri), siis vihm (pusa peale), siis jälle soe (pusa ära, aga mitte nii soe, et maika väel olla, nii et sviiter tagasi), siis hoovihm ja külm tuul (pusa sviitri peale) jne jne jne... Oma 20 korda vist võtsin küll pusa seljast ja toppisin tagasi... Rääkimata asjade välja, käeulatusse ja siis jälle kuhugi varju toppimisest... 

Igal juhul oli huvitav. Kaks päeva järjest 15,5h tööd (tallis oleme Elzaga 6:30 kella seitsme asemel alustanud, muidu ei jõua hommikust eriti normaalselt süüa, eile õhtul jõudsime Neunkirchenisse 9 paiku ja autosse magama jõudsin 10PM paiku; täna alustasin 7AM ja jällegi, kodus olime 9 paiku, kõik siin korda sättida, võistlusasjad pessu jne ja lõpetasime pärast kümmet)... Aga ma ei kurda.

Ahjaa, Neunkirchenis hakkasin rääkima ühe huvitava tädiga, kes rentis poolt talli, kus meie neli hobust olid. Ta tegeleb ka mingil määral koolisõiduga ja kui ütlesin, et mind huvitab rohkem klassikaline koolisõit, andis ühe mehe nime, kelle trenne ta võtmas käib, ning ütles, et ta otsib aegajalt groomi, kellel oleks võimalus ka tema käe all õppida... Marcus Erkens, kui kedagi peaks huvitama. Saatsin talle juba praegu kirja, kuigi mõtlesin, et lahkun siit alles oktoobris (ja võib-olla mõtlen siis ka, et tahan ikkagi siia jääda)... Mingeid valikuvariante otsin siiski juba praeguseks valmis... Inglismaa köidab samuti mingil määral, aga hetkel on Saksamaa esikohal. 

Lõpetuseks mõned pildid ka. 










... (võib-olla lisan homme edasi, sest ma ei jõua praegu oodata, et ta kõik siia laeks. Head ööd!)

13.5.11

Issake, kuidas ma VIIS päeva midagi kirjutanud pole?!

... üritan siis veidi ajas tagasi minna. Laupäeval saabus Elza, esimesed päevad möödusid talle kõike tutvustades-selgitades ning minu õnneks õpib ta kiiresti. Praeguseks oleme nagu kaks bossi siin juba. Tema ilmselgelt ratsutab rohkem (just lõpetasime pika vestluse sel teemal..), aga üritan siiski motivatsiooni lainel olla ning edasi pusida selle ratsutamisega...

Üleeile silusin esimest korda traktoriga maneeži ja sedagi ainult tänu sellele, et pinnisin Christianet ja kui ta ikka ütles, et ei, liiga ohtlik vms, siis ütlesin, et Ewa rääkis, et pidi ise õppima ja ma mõtlesin, et üksi ei tahaks hästi... Väga kenasti tuli välja, kuigi esimeses kurvis ei arvestanud pika kerega (traktor + see julla) ja tagumise kummiga sõitsin vastu seina (siis sain aru, et ei vea välja, pidurdasin ja Christiane tuli appi).

Issand, no see pole normaalne, et ei jõua kirjutada lihtsalt, sest kell on juba nii palju... Igal juhul läks Kevin eile ära, Kazak tuli oma vennaga (remondivad) tagasi, paari nädala pärast on meil 400m kaugusel (läbi metsa minna) väikesed koplid, Michael ostis uue talli kahe sisemaneežiga, kuhu tuleb, nagu ma aru sain, ratsakool jms, homme lähen esimest korda välisvõistlustele kaasa, Saarland'i (Prantsusmaa piiri ääres olev ala) ja järgmisel nädalavahetusel neljaks päevaks "international competition"'ile kaasa, mis on Stuttgarti lähedal. Kohutav, aga loodetavasti mitte nii väga..

Head ööd!

8.5.11

Eile möödus päev rahulikult ja tegusalt, jällegi, kuigi ilmselgelt ma enam ei mäleta, mida tegin... Ju ma ikka kordetasin ja pühkisin jne. Igal juhul õhtul tegin parasjagu alles esimest boksi, kui tuli Christiane... ja mitte üksi. Temaga koos tuli Elza, 18-aastane Läti neiu, kes jääb siia kuni suve lõpuni. Uskumatu, aga tundub, et paremat valikut poleks ta (ja Michael samamoodi) saanud tehagi... Saladuskatte all võin öelda, et mõned päevad tagasi tahtis Ewa Christiane arvuti kaudu midagi välja printida ja tal olid lahti erinevad Yardandgroom'i profiilid, Elza profiil oli samuti seal (eestlasi oli ka paar tükki, muide) ja vaatasin ja mõtlesin, et tohoh, tundub väga hea sõitja... Tuli siia ja nüüdseks olen taibanud, et tegemist on lisaks heale hobustega tegelejale (sõitnud ta veel ei ole) ka minule VÄGA sarnase inimesega.

Kui tihti juhtub midagi sellist, et sööd inimesega, keda tead vähem kui 24h, ühe suvalise Saksamaa väikelinna burgeriputkas rämpstoitu ja ütlete täpselt samal ajal "Better than McDonalds"...

Samas Ewaga kallasime ükspäev täpselt samal ajal (mina kaussi, tema klaasi) piima, st mõlemad kallasime, lõpetasime täpselt samal ajal, kallasime täpselt sama kaua veidi juurde... Vaikus, hämmastus... Ewa: "NO COMMENT"

Ja nii ongi. No comment. Imelikud juhtumised juhtuvadki vahel. Me oleme rääkinud nii palju ja lisaks sellele, et talle meeldib samuti dubstep, on meie minevik üpris sarnane... Hedonistlik elustiil, noorusest parima võtmine jne. Temal on endiselt see faas tegelikult, mul on see läbi, aga kindlasti tuleb tagasi, kui ma satun kas Eestisse või Inglismaale oma sõprade hulka...

Mõnus, mõnus. Väljas on soe, käisime täna Prümis ja rohkem polegi uudiseid. Eestlane ja lätlane, Eliise ja Elza.

6.5.11

Teine päev üksi. Michael käis mingi aeg korra kodus puhkamas ja klienti vastu võtmas ka ja võttis Liszto nüüd endaga kaasa (neil on veok pargitud võistluspaigast veidi eemale). Koerad on lahti ja juba on siin mulle peaaegu südameatakki põhjustanud... Nimelt on nad ennegi välja pääsenud, Calas kaevab end välja aiast ja kõik. Nüüd on augud kinni pandud muidugi ja Eva pani veel traadiga ka, aga ikkagi on veidi hirm nahas, kui nad turbo kiirusel jooksevad siin igal pool ja teisel pool aeda mängib mingi paarike oma klähviva koerakesega lendava taldrikuga...

Vahepeal tuleb mul tegutsedes meelde mingi asi, millest ma siin kirjutada olen tahtnud, aga alati läheb meelest ära. Oh well.

Täna rääkisime Marikega (vms) juttu, kes siin paar korda nädalas koristamas käib. Ta on pärit Bulgaariast, aga elab siin juba kaheksa  aastat. Ülejärgmisel nädalal saan vabal päeval temaga Trier'i kaasa sõita, mis on juhtumisi Saksamaa vanim linn. Kunagi saan ka Luxembourgi, mis kõlab väga hästi, sest see tundub imeline linn olema. Järgmisel vabal päeval saan loodetavasti Heinzi juurde külla minna, aga kui ei saa, pole ka hullu.

Tänasest veel... Tegus päev jällegi. No ma ei suuda teha nii, et teen need asjad ära, mis vaja teha ja siis lebotan paar tundi... Näiteks pesin solaariumi/pesuruumi seinu, puhastasin seal talliosas kõiki pindu (aknalauad, kapid jms) ning kapi sahtleid, eemaldasin ämblikuvõrke (sh ka 8 koivikut või koibikut ? RIP)...

Hobustest ei ole vist mõtet rääkida, jälle korde ja trenažöör ja jällegi osad mõtlesid, et jube äge on maneežis ringi kihutada, sest maneeži välisuks on NII hirmus ja seal taga võib olla näiteks lõvi. Mis siis, et Winnie on siin üle kolme aasta olnud. Ikka võib olla..

Side lõpp, olen endiselt rahul ja ära ei taha niipea. Kui siis vaid natukeseks.

5.5.11

Eile asusid Christiane, Michael, Kevin ja kuus hobust siis Aacheni poole teele, me Ewaga jäime siia toimetama. Täna hommikul juba 7AM olime sunnitud hüvasti jätma. Täna pisarat ei tulnud, aga eile, kui Estrada (Ewa lemmik) boksi tegin, mainisin talle, et peame nüüd sõbrad olema, sest Ewa läheb ära, ja siis küll tuli pisar silma... Estrada on üldiselt sellise iseloomuga, et hammustab vahel (mitte küll nii tugevalt kui tumekõrb täkk Lacolero, kes eelmisel nädalal minema läks) ja mina temaga mingit ühist keelt siiani leidnud ei ole. Aga ju ma pole proovinud ka. Nüüd igal juhul peab, andsin Ewale oma sõna.

Kevin läheb 16. mai ära ja tema asemele peaks tulema üks 18-aastane tüdruk Lätist..

Tegus päev oli jällegi, kordetasin: Blundstone, Flapjack, Quanta, Winnie (kusjuures Quanta oli ainuke, kes maneeži ukse poolses küljes kihutama/perutama jms ei hakanud) ja Cessnaga jalutasin 15min, kuna Michael ei taha, et ta enam trenažööril käiks (lõhub liiga palju). Tegelikult lõhuvad/perutavad Estrada ja Davidson ka, just siis, kui keegi läheb hobusega mööda ja no muidugi, kui kuskil mingi kolin jms käib. Lisaks kastsin maneeži lühemaid külgi (keskmine osa sai eile juba kastetud), siis väljas peenraid, pesin pindesid ja kaitsmeid ja päeva lõpus koristasin veidi sõnnikuhoidlat, et traktoriga sõitmine ära ei ununeks. Ahjaa, ma õppisin Quappenladen'iga sõitma. Ammu juba ütlesin Ewale, et enne kui ta ära läheb, peab mind õpetama (Christianel pole ilmselgelt kunagi aega) ja eile saingi esimese (ja ainsa) õppetunni. Pole väga raske, aga natuke harjutamist ikka vajab. Keerata on sellega nii tore, terve masin nö läheb pooleks... Aga Ewa ütles, et see on väga ohtlik, kui oled parasjagu sõnniku otsas (kasvõi pooleldi), võib külje peale ümber kukkuda. Nii et sõnniku otsas ma keerama ei hakka.

Tegelikult ma lähen vaatan, kuidas mu ahjukartulitel läheb.

2.5.11

Täna oli (tegelikult on endiselt) mul vaba päev, kuid see oli vaevu alanud, kui mul juba talli asja oli. Istusin eile õhtul keskööni office'is, siis tuli meelde, et pesin riideid (pesumasin on sadularuumis). Kõndisin pimeduses, koerad kaaslasteks, talli ning igaks juhuks mõtlesin, et vaatan, kas hobustel ikka tekid on seljas... Ei olnud, Ewa oli ära unustanud (vahel on praegu õhtud nii soojad, et kui tallis on töö lõppenud, on ikka veel liiga soe tekitamiseks). Nii ma siis tekitasin neid, kell pool üks öösel.

Hommikul äratas Ewa mu 9 paiku üles, sõin koos temaga ja ütlesin, et annan talle andeks, aga ainult, kuna ta läheb neljapäeval minema... Siis magasin veel tunnikese, käisin pesus, päevitasin, internetitasin ja mingil hetkel tuli mõte Quantaga metsa jalutama minna (Michael ei sõitnud temaga). Kui läksin Christianelt luba küsima, küsis hoopis tema, kas ta võib kaasa tulla. Lõpuks läksime neljakesi - mina Quantaga, Ewa Cessnaga, Christiane Blundstone'iga ja Kevin Winniega. Seekord kogu rada läbi ei kõndinud, pöörasime enne koju tagasi, aga kena oli ikkagi.

Kohutav, kuidas Quantanamera mulle meeldima on hakanud.. Ta on sarnane Via Pepsile, kellega mõni ei saanud absoluutselt sõidetud, aga kellega mul oli algusest peale hea klapp. Mõlemad on heledamat sorti ühtlaselt raudjad, saleda kehaehitusega, tundlikud ja omapärase iseloomuga...

Kolmapäeval sõidavad Christiane, Michael ja Kevin kuue hobusega võistlustele, kuhu nad jäävad pühapäevani (vahepeal tuleb keegi vist koju ka, Ewa läheb neljapäeval ära).

Tasakaal ja tugevus hakkavad vaikselt taastuma (või siis uuesti tekkima), käsi on endiselt raske kontrollida, aga siiski läheb kõik paremuse poole. Või vähemalt loodame.

1.5.11

Juba on käes mai ehk õigepea hakkab jooksma minu kolmas kuu siin... Ilmad on olnud soojad ja ilusad, sekka on ka tormisemaid päevi juhtunud, aga ei midagi jubedat.

Ratsutada olen ka endiselt igapäevaselt saanud, ikka oma Quantaga... Väga, väga loodan, et nad ei leia talle ostjat, sest siis mul enam ei ole hobust, kellega rahulikult areneda (ja isegi temaga on mu jaoks palju tööd). Winnie on ka, aga temaga mul nii head klappi ei ole ja arvatavasti ei tule ka, ja noh, teda müüvad nad ka.

Täna käisin kolm korda metsas. Alguses Quantaga, teine kord Winniega, kolmas Agnelliga. Viimasega pole sõitnud sellest vastikust kukkumisest saati... (Siiamaani, iga kord, kui aevastan, käib samas kohas seljas valu läbi, mis mul hirmsasti valutas) Nagu ennegi, ei meeldi ta mulle praegugi, aga pole midagi parata. Christiane jumaldab teda ja nagu näha, on neil ka hea klapp (eile oli 135cm puhas sõit, 140cm jäi juba natuke kõrgeks). Täna ei käinud ta enne trenažööril ka, võib-olla sellepärast oli energiat täis, aga igal juhul traavides oli koguaeg selline tunne, et tahab alt minema tõmmata... Pidevalt käis peast läbi see hetk, kui ma juba pea ees maa poole hakkasin lendama... Muidugi üritasin mitte seda hetke uuesti ja uuesti läbi mängida, aga noh, vahepeal juhtus... Sammus polnud hullu.

Okei, lõpetan, hakkame uuesti vaatama HIMYM naljakaimat osa ever. Season 2, eelviimane episood.

27.4.11

Eile kohtusime Annaga. Tegemist on väga toreda tüdrukuga, aga minu jaoks vahel võib-olla veidi liiga jutukas... Vähemalt siiski tore ja töökas ka. Nüüd õpib ta Aachenis ja rääkis, et tal on seal nii igav elu võrreldes sellega, mis tal siin oli... Ja et ta igatseb seda. Paljud asjad olevat samad mis aastake tagasigi, mõned muutunud.

Täna olid igal juhul võistlused ehk nagu tavaliselt, äratus 6AM, koolisõitjaid oli lausa kaks (üks neist kahe hobusega, st üks oli tegelikult poni... paks kollane poni). Kuna rajameistril seekord oma tiimi kaasas ei olnud mingil põhjusel, pidime meie teda aitama. Õnneks oli meid pluss üks.

Tänase päeva highlight on kiri emalt. Kuna tal oli eile 39. sünnipäev, panin talle oma eelmise nädala vabal päeval teele paki... Valisin pool tundi kingitusi ja mõtlesin, et no kuidas ma saan osta, need mõlemad sellised esemed, mida kinkida on väga halb, sest kunagi ei tea, kas see sünnipäevalapsele tõesti 100% meeldib, kas ta hakkab neid kunagi kandma/kasutama jne... Aga täna sain kirja, kus seisis, et ta on endale ammu nii valget käekotti kui ka uut rahakotti tahtnud.

Peaceful.

25.4.11

Day off

Alustuseks ärkasin enne seitset, kuna Kevinil oli kööki mingit asja. Okei, tegin väikese hommikusöögi, vaatasin ühe osa HIMYM ja jäin magama. Ärkasin poole 12 paiku. Päevitasin. Pühkisin liiva tagasi väliplatsile ja maneeži, pühkisin parkla (kus on hetkel söögikiosk ja lauad) ära, päevitasin veel, sõin, lugesin saksakeelset artiklit ühest Šveitsi ratsaspordiajakirjast (üht, kus on intervjuu Philippe Karl'iga, tahan veel lugeda ja tõlkida) ja kirjutasin välja sõnad, mida ei tea, pärast tõlkisin need... Aitasin veel Ewat ja Kevinit ja õigepea oligi kell pool kaheksa õhtul, istusime köögis ja nüüd teeb Ewa kapsarulle riisi, liha ja seentega.

Kevin ütles, et just natuke aega tagasi saabus siia mingi tüdruk. Oletan, et see on Anna, Soomest. Ta töötas siin aastake tagasi koos teise tüdruku ja Daniloga ja Ewa rääkis, et ta õpib nüüd Bonnis ja tuleb paariks päevaks siia, tahab vaadata, kuidas asjad nüüd on ja võib-olla natuke aidata jms. Naljakas asi on see, et nad kaklesid Daniloga päevast päeva (hullemini kui mina Keviniga, me oleme Keviniga nende kõrval parimad sõbrad... vähemalt juttude järgi) ja Danilo (kes on nüüd Heinzi groom) ei tea, et Anna siin on... Aga kolmapäeval saab teada. Hehe. 

Tegelikult on mõnus. Suvi!

24.4.11

Eile oli Kevinil vaba päev. Michael sõitis oma hobused hommiku poole ära, nii et oli jälle lihtsam. Pärastlõunal saabusid mu uued saapad... Oh, oh, oh. Super ilusad ikka, no ja kohe eriti ilusad/head 90EURi eest - ja isegi sobivad! Veidike pikad on, aga Christiane ütles, et peaksidki olema, sest kui nahk läheb pehmeks, siis vajub säär allapoole... Võiks isegi öelda, et jalalaba osast on veidi suured ja sääre osast kitsad, aga ei ütle, sest ideaalsemalt sobivamaid saapaid ma vist läbi Ebay poleks saanudki... Pean nad nüüd lihtsalt sisse kandma.

Eile ja täna sõitsin Quantaga, metsas käisime ka, kui nüüd õigesti mäletan. Nüüd, kui ilmad nii soojad on (viimased paar päeva on üle +20 olnud), käib metsas palju inimesi jalutamas ja samamoodi kõnniteel/kämpinguplatsil, mis on teisel pool meie aeda.

Sõitmisel on mul endiselt tasakaaluga probleeme ja see tingib ka selle, et ma kasutan liiga palju sisemist ratset (puus vajub reeglina väljapoole, keskosast olen murtud), täna jälle vihastasin enda peale nii, et pisar silmis, AGA, AGA... Progressi on ka tunda. Nii rüht, tasakaal kui ka vastupidavus paranevad tasakesi... Ja ma ei taha/saa alla anda... Nii et peab edasi proovima.

Homme vaba päev, kolmapäeval võistlused ja laupäeval viimased võistlused siin. Augustis on vist ka paar tükki... Ahjaa... Mäletate seda unetut ööd? Järgmisel õhtul andis Christiane mulle mingi rohelise joogiga pudelikese ja salvi (sama mis pipraplaaster, ainult et salv...), roheline jook pidavat olema valuvaigisti ja unerohu toimega. Võtsin siis selle u 30ml shoti ära, Ewa määris salvi ka seljale, hakkasin juba peaaegu How I Met Your Mother'it vaatama, ja juba 10min pärast imerohu võtmist magasin nagu nott... Kuni Ewa mind hommikul äratas! Isegi selg ei valutanud hommikul, aga noh, õhtuks muidugi jälle, sest ilma raske füüsilise tööta... noh, ei ole lihtsalt võimalik. Isegi, kui ma üritan end hoida.

Oeh.

PS - hispaania keelt rääkivad noored kirjutavad "hahahahahahaha" asemel "jajajajajajajaja"... ja kui on veel eriti naljakas, siis "wuajajajajajaja" (hääldatakse siis voahahahaha").

22.4.11

Eile öösel ärkasin seljavalu peale üles, kui kell oli umbes... 1:17am? Mõtlesin, "ISSAND, nii palju aega on ju veel hommikuni" ja vähkresin ja nutsin, sest nii valus oli külgegi keerata või paremat kätt liigutada... Üsna ruttu kadus uni ka ära ja mis ma siis ikka tegin... Kohe näha, kelle laps olen. Ema on samamoodi õige mitmeidki öid magamatuse/seljavalu pärast ülesse tõusnud ja toimetama hakanud (nt kurke marineerima)... Mina panin teleka käima, võtsin valuvaigistit, koristasin toa ära, tegin pediküüri, kitkusin kulme, vaatasin umbes 4 osa How I Met Your Mother'it... Kui kell hakkas viis saama, hakkas uni ka tulema.

Hommikul ärkasin nõude pesemise hääle peale... Mõtlesin, et mida kuradit, Kevin ei saa kaks päeva oma nõusid pestud ja nüüd peseb neid umbes pool seitse hommikul? (ma vihkan, kui ma ärkan üles kellegi teise toimetamise tõttu) Küsisin, mis kell on. "Pool üheksa." ... POOL ÜHEKSA?! Jah, ma olin sisse maganud ja Kevin ja Eva arvasid, et ma olen Christianega rääkinud ja valude tõttu ei tee tööd/teen hiljem vms. Tegelikult oligi vist hea, et nad mul magada lasid... Aga see ei ole hea, et ma juba kaks ööd, pisarad silmis, end magama pean sundima... Täna võtan enne valuvaigistit (kuigi mulle ei meeldi see nende pidev söömine).

Aga päevast ka natuke. Üsna rahulik on nüüd, kui 7 hobust on läinud.. Kuigi just tunnike tagasi tuli üks juurde, ühe Michaeli sõbra hobune. Pole hullu.

Täna koristasime näiteks sadularuumi... Seda polnud tehtud niikaua, kuni Eva siin on olnud (ta on siin detsembrist!)... Kõigepealt vedasime absoluutselt kõik asjad välja, siis pühkisime tolmu ja ämblikuvõrgud ära, kõik märja lapiga üle, põrand puhtaks, asjad tagasi sisse... Kõlab lihtsalt, aga tegelikult kulus meil selle peale terve päev (hobustega tegelemise vahepeal, ma täna sellega pidasin piiri, panin ainult paar hobust valmis, sest nii kui ma hobust puhastan kiiruga, hakkab selg hullemini valutama). Lõpetasime siiski üpris vara, enne poolt kuut vist isegi.

Üks asi, mida ma olen mõelnud mainida, aga alati läheb meelest ära, on see, et kui Eestis (vähemalt mina mäletan, et enamasti oli nii) oli väikestes sõitudes üldiselt rohkem sõitjaid, lapsed ja noored hobused ja suurtes sõitudes vähem, siis siin on vastupidi. Väiksemates sõitudes on enamasti vähe sõitjaid, suuremates (120 kuni 140cm) rohkem - ja ka just rohkem noori sõitjaid. Lapsi pole siin üldse käinud, aga üks poiss (13 äkki?) ja tüdruk (15?16?) on paaril korral 120cm sõitnud...

Tahaks ka.

21.4.11

Sain just teada, et Danilo pole mitte Zambiast vaid SERBIAST (siin ütlevad nad "sarbia" vms, ma kuulsin alati, et Zambia...)

Thank god, muidu oleks veel järgmine kord teda nähes küsinud midagi taolist, et "miks sa sugugi zambialase moodi välja ei näe?"
Viimane öö oli kohutav... Ärkasin öösel mitu korda seljavalu pärast üles, vahepeal ei saanud üldse magada ja hommikul samamoodi... Tavaliselt ärkan 6:50, aga täna olin enne pool seitset üleval... Eks ma hommikul olin tusane ka ja ütlesin Kevinile, et täna peab ta korralikult tööd tegema (Eval vaba päev), sest ma ei kavatse jälle seljavalu pärast magamata olla...

Ja ta tegi ka, kuigi ega nii raske päev ei olnudki. Christiane sõitis viie hobusega minema ja Eva läks kaasa. Ta tagastas Holger Hetzel'ile tema hobused ning lisaks läks kaasa ka Winnie, kellele võib samuti nädalavahetusel (siis, nagu ma aru sain, tuleb sinna palju rahvast sooviga hobust osta) ostja leiduda... Baldatus, All Mine, Agnielli, Calit ning Lacolero (ta läks üleeile) on läinud, aga nendest mul eriti kahju ei ole. Winniest aga küll... Aga võib-olla tuleb ta veel tagasi. Tema müümise põhjuseks on see, et ta on super 120cm hobune (väga ettevaatlik, puhas ja kiire hobune), aga arengut enam ei toimu (ta on 9-aastane)... Ta oli siin, Michaeli hobune, 3 ja pool aastat. Tema iseloom oli nagu väikesel tüdrukul...või siis just, mammil. Tema pilk ei sarnane ühegi teise hobuse omale, keda ma kunagi kohanud olen. No see oli vahel nii naljakas, et uskumatu. Lisaks on tal ülipikad kõrvad, mis olid tihti püsti kui antennid.

Igal juhul... Kui Christiane ja Eva olid läinud, hakkasime me Keviniga hobuseid valmis panema jne. Läksime metsa (või "to mountains", nagu Michael tavatseb öelda) - mina Quantaga (kes ka üsna tõenäoliselt maha müüakse, kuna ta on nii õrn... kui Michael teeb temaga sama intensiivset trenni nagu teiste hobustega, lonkab Quanta kohe), Kevin Valescoga ja Michael Davidsoniga. Päris mõnus oli. Eile pärast võistlusi sõitsin ka Quantaga maneežis, harjutasin seda mida ikka - et ise istuks normaalselt (sirgelt, tasakaalus, õlad mitte longus ja küünarnukid/käed mitte liiga ees jne), kaheksaid poolel maneežil vms, tema aeglasemaks sõitmist, galopis ka kaheksaid ja jalavahetust...

Siis jätkas Michael sõitmist. Kevin tahtis jälle sellist süsteemi teha, et "Um, I can prepare Quanta for you (talli jaoks, pärast sõitmist) and you can prepare Zeppelin for Michael"... ütlesin kohe leebelt ära, et ei - sina hakkad Michaelile hobust valmis panema, mina lõpetan Quantaga...

Päeval koristasin veel õues nii palju, kui jõudsin (liiv asfaldilt tagasi väliplatsile ja maneeži, tagumisest parklast hobusesõnnik korjata jne) ja siis otsustasin, et nühin trenažööri puhtaks... poolteist tundi küürakil nühkimist, ise enam-vähem üleni sitane, aga tulemusega jäin enam kui rahule... Kui ma poleks seda teinud, ei tea, millal jälle võimalus oleks avanenud. Samas, kui ma poleks seda täna puhastanud, poleks me võib-olla kell 7 lõpetanud... Aga ega ma ei tea ka, mis kiirusega Kevin-poiss meil täna bokse puhastas. Talle meeldib üksi töötada kuskil, kus teda keegi ei jälgi...

Täna oli eriti suvine ilm ka, tõsiselt palav ja vist sain isegi päikest. Jehuu!

20.4.11

Eile hommikul viis Christiane mu heilpraktiker'i ehk looduslike meetoditega arsti (vms) juurde siit umbes 12km eemal. Tee sinna (kell 7 hommikul, kui päike alles tõusis) oli nii ilus, et no täitsa lõpp - selline tunne, et kogu kohe raha kokku ja osta maad, sest seal tahakski oma elupäevad veeta... Orud ja künkad ja vaated kaugele, kaugele, nii palju rohelust ja metsa ja põldusid (siin tegelevad ikka päris paljud põllumajandusega)... Igal juhul arst küsis, mis juhtus, siis hakkas mind eksamineerima ja kokku kestis sessioon alla poole tunni ning selle aja jooksul krõksutas ta mul nii mõndagi paika, nt paar selgroolüli, mis ei olnud paigas. Valus oli, aga tegelikult oli rohkem valus pärast sessiooni... Arst ütles, et pean rahulikult võtma paar päeva, eks see natuke ole õnnestunud ka (teen lihtsamaid asju, või vähemalt eile tegin), aga no väga rahulikult siin ikka ka võtta ei saa... Eriti, kui Kevin niigi koguaeg jube rahulikult võtab...

Õnneks läheb ta ka pärast võistlusi (paari nädala pärast) minema, nii et siis jääb üle ainult loota, et tuleb keegi sama töökas, huvitav ja tore kui Eva...

Täna olid taaskord võistlused, aga laupäeval ei ole, kuna on lihavõtted.

18.4.11

Näen endiselt välja, nagu oleks peksa saanud, ja selg endiselt valutab. Pea/nägu ei valuta, v.a. kui ma seda katsun... Christiane sai homseks aja arsti juurde, kelle teenuseid nad isegi kasutavad. Ostsin täna esimest korda saksa õlut. Väljas on mõnus ja soe..

17.4.11

Kell on tegelikult juba nii palju, et pikemalt ei taha kirjutada, aga lühidalt... Täna on Christiane sünnipäev, Kevinil oli vaba päev ja panime Evaga Christiane kingituse talle kapi peale valmis... Loodetavasti oli armas üllatus. Hommikul juba päris vara tuli Michael talli, Eva pani talle valmis Davidsoni, endale Winnie ja mulle Quanta, mina viisin kiirelt kõigile hobustele põhku. Meiega liitus ka Christiane Valescoga, käisime metsas. Mõnus hommik oli... Mitte liiga külm, aga mitte ka liiga soe.

Päeval läksid Christiane ja Michael ära, mu ülesandeks oli Agnielliga sõita, niisiis mingil hetkel läksimegi platsile, Eva oli ka Estradaga. Agnielli oli elav, eriti, kui Eva ja Estrada galopitiire tegid, aga ei midagi hullu... Kuni ühel hetkel keset galoppi viskas ta tagant üles - ma ei saanud midagi arugi, tavaliselt ikka tunnetad selliseid asju enne ja jõuad reageerida ja ega ma väga lihtsalt alla ei pudene üldiselt, aga seekord... Oli ainuke hetk, mida ma juba nägin, mitte ei tunnetanud, see, kuidas ma pea ees maa poole lendan... No ikka korraliku kaarega... Kevin ütles, et paari meetri kõrgusega küll. Tegin õhus nö kukerpalli ka, ju ma automaatselt üritasin pead kaitsta vms, maandusin pea parema poolega (Pikeuril pool nokka katki) ja seljaga, kohe püsti ja hobune kätte vaja saada, siis saatis Eva mu puhkama ja ülejäänud päeva puhkasin, paremaks pole läinud midagi ja homme vist arstile.

Paha, paha.

16.4.11

Täna olid võistlused ja aina lihtsamaks need lähevad, sest lõpuks ometi on juba enam-vähem sajaprotsendiliselt peas, mis rinnarihm, sadulavöö jne kellelegi läheb, kellele läheb neopren pad või gel pad, kellele mitte, jne... Üldse oli täna kuidagi rahulik. Bastian'it ei olnud. Tema on üks sõitja, kes vahel Christiane ja Michaeli hobustega võistleb - nemad maksavad talle, muidugi... Selle eest, et ta istuks võõrale hobusele ja temaga võistleks (et hobune kogemust saaks). Täna teda ei olnud, nii et Flapjack ei võistelnud ja Baldatus'ega võistles Heinz... Soojenduses (nagu alati Baldatus'ega) küünaldas nii, et vähe ei olnud, aga sõidus oli null viga. Eelmistel võistlustel sai Bastian nt Baldatusega väikeses, noortele hobustele mõeldud, sõidus esikoha... Mida ei suutnud muidugi keegi, kes Baldastust teab, uskuda.

Kevin sõitis All Mine'iga, kuigi tal on ühe jalaga sama jama, mis Quantal on esijalgadega - päkkadel on nahk katki, pärast hüppamist just jne. Kolm veterinaari on üle vaadanud ja kõigil erinev teooria, aga praegune põhiline teooria on vist see, et põhus oli/on mingi parasiit, mis seda tekitab.

Lisaks avastasin täna, et Kevin ei ole mitte noor, kogenematu ja alles õppiv, vaid hoopis noor, väga kaval, manipuleeriv ja laisk inimene. Kahju, sest Eva, kes on mulle viimaste nädalatega aina lähedasemaks muutunud, läheb paari nädala pärast ära - ta peab kodus vanemaid aitama, suvel käib neil palju turiste... See tähendab, et ma jään siia Keviniga, kui ta just ära ei lähe. No ja kui läheb, siis on alati võimalus, et asemele tuleb keegi veel hullem, aga loodame parimat. . . Ja võib-olla tahan ma ise suveks hoopis kuhugi mujale minna. Eks ole näha.

Pilte ka... Michael ja Quanta ning natuke nii meile kui teistele väga olulistest paberitest...






15.4.11

Eile oli Eval vaba päev, meil Keviniga oli tööd küllaga, aga mitte nii palju, et kaheksani tallis aega peaks veetma, õnneks! Tavaliselt on nii olnud, et see, kellel on vaba päev, ikkagi aitab midagi (kes vähem, kes rohkem, kuidas kunagi) teha, ma vahel olen nt enamuse varustusest ära puhastanud (valjad, rinnarihmad, martingalid, sadulavööd, libisevad jms puhastame pärast iga kasutuskorda... meil on valjaid veidi alla 20 paari, martingale igapäevaselt kasutuses null kuni paar tükki, rinnarihmasid u 5, sadulavöid 3-7, nahast libisevaid 2 paari). Seekord ei pidanud Eva meid üldse aitamagi, sest lõpetasime täpselt kell 6! Uskumatu, seda pole juba ammu juhtunud...

Kõik oli tänu sellele, et esiteks läks Michael juba hommikul 8 paiku sõitma ja teiseks, me ei teinud lõunapausi... Aga seda mõnusam oli õhtul!

Täna lõpetasime ka vara, 6:15PM ja siis jalutasime Prüm'i... traditsiooniline käik pagarisse ning proovisime ka üht Christiane soovitatud rämpstoiduputkat. Teenindajateks olid kaks lühikest, umbes minuvanust või veidi nooremat jõusaalikutti, aga toit oli see-eest ülihea.

Täna sõitsin Quanta ja Agnelliga ka... Quantaga käisime metsas (Michael oli Winnie'ga ja Eva Estrada'ga) ja tagasi jalutades ütles Michael, et sõidaksin veel platsil traavi-galoppi. Nii mõnus oli! Quanta on üks neist hobustest, kellega ma lihtsalt sobin esimesest hetkest - mõne hobusega on nii... Little Boy'ga oli nii ja mõnega veel, kes mu elust läbi on käinud...

Endiselt on mul vigu ning ma ausalt, täiesti ausalt, ei tea, kust ma need omale külge olen hankinud. Ma tahan koguaeg õlgu ja käsi liiga ees hoida, st mu küünarnukid ei "lange alla", vaid käed on pinges ja siis on selg kõver ja kaldun ise ette ja keha läheb veel kõveramaks jne, ühesõnaga päris kohutav, kui tead praktiliselt IDEAALSELT, kuidas seljas olema peaks, oled oma arust täiesti sirgelt, tasakaalus jne ja siis kuuled, et tegelikult polegi nii... või vaatan alla oma käte peale ja näen, kuidas ma nt galopile tõstes välimist kätt kõrgemal hoian?!

Igal juhul ma usun, et see on ikkagi sellest vahepealsest pausist ja loodan, et treeninguga läheb kõik paremaks.

Agnelliga sõitmine sai alguse sellest, et Michael oli kõik teised hobused (Cessna, Davidson, Donatella, Elli Jo, Zeppelin, Winnie) ära sõitnud või kordetanud ja küsis, et Agnelli ongi viimane, jah... Ütlesin, jah. Tema: "Okay. You ride him, if you can. With or without german reins, you decide."

See oli esimene kord, kus ma sõitsin siin täiesti üksi - alati on kas Michael või Christine seal, kas siis sõitmas või just mind juhendamas. Michael siiski vaatas mind, sest ta oli office's enamuse ajast ja pärast tuli ja ütles, "Very good!"... mille peale ma muidugi ütlesin, "No, no" ja rääkisin kui nõrk ma ikka olen. Ta ütles, et praegu küll, aga treeninguga saan tugevamaks. Ja nii ongi.

Agnelli on siis see matsakas hobune, kes mulle eriti ei meeldi. Ta on väga kõva suuga, vajab üldse palju tööd (kuigi Christiane ütles just tema kohta, et nii lihtne hobune...) ja no ei istu mulle... Täna lisaks kõigele ta veel kartis ka kõike, päris tugev tuul oli väljas ja heki taga sõitis mingi auto vahepeal mööda jne, siis sai ikka natuke kitsehüppeid jne.

Aga võib rahule jääda. Kindlasti ma juba arenen, sest nüüd vähemalt ei valuta kogu keha pärast ratsutamist või järgneval päeval...

13.4.11

20:38pm kohaliku aja järgi, istume Keviniga office's laua taga, kõrval korvike magusaga. Jälle üks kiire tööpäev läbi. Lõunapausid pole juba mõnda aega tund aega olnud, nagu ette nähtud.. Nii tänagi - u 20min oli see äkki? Võistlused olid, kiire oli ja ... päris väsinud olen. Mõtlesin, et mul on päris palju, millest kirjutada, aga vist ei olegi... Või ma olen ära unustanud. 

Seda võin küll mainida, et ma olen siin natuke juurde võtnud ja märgatavaks on see muutunud alles viimastel päevadel. Põhjust tean ka. KEVIN - temaga sööme me alati nii palju ja nii hilja... Nagu ükspäev. Ta tahtis pannkooke, mul polnud eriti süüa ka, nii et ma tegin tema asjadest meile pannkooki - kummalegi oli mingi.. no vähemalt 15tk (keskmise suurusega või väikesed, aga paksud pannkoogid) ja lõpuks oli kõht päris täis... Siis Kevin, "You want some pasta?" ja siis tegime veel pool kilo spagette ka, mida kell 10 õhtul pannkookidele otsa sõime. Kohutav!

Mõtlesin natuke inimestest ka rääkida, kellega siin kohtunud olen jms. (suvalises järjekorras:)

Michael - the boss või Lord, nagu me Eva ja Keviniga teda vahel kutsume. Veider, aga huvitav isiksus. Vahel võib veidi karmi ütlemisega, ülbe jms olla, aga üldjuhul tip-top, vähemalt minuga (täna ütles mulle "Eliise, my favourite"... Kevinil käskis endiselt u 10x junne korjama minna platsile)... Tunnussõna on "SUPER!" ("supäää") ja tihti naerame ta aktsendi üle ("wis german reins please" .."wisout german reins please"). 

Christiane - bossi elukaaslane... Kellel on hoopis erinev iseloom. Ta on kannatlik, alati abivalmis, sõbralik ja pigem alandlik kui ülbe. Nalja saab temaga ka, tegemist on väga noorusliku 38-aastasega (?)... 

Eva - Poolast pärit 25-aastane groom. Tema perel on hobused ja nad korraldavad lõuna-Poola mägedes matku (http://www.ojkpiwnicznazdroj.pl/ - päris imelised vaated). Ta on töökas, vahel üpris tõsine, aga temaga saab ikka korralikult nalja ka. Tal on samuti naljakas aktsent, mis kõigil, kes ida-Euroopast tulevad, aga pole viga. Õpetan talle saksa keelt ja tundub, et tal keelte peale hea vaist, sest päris hästi jääb kõik meelde. Eva läheb mais suveks ära ja ei usu, et ta hiljem tagasi ka tuleb (tahab ülikooli ära lõpetada). Kahju, väga, väga kahju... Aga lubasin juba, et kunagi sõidan talle külla ja lähme ka hobustega matkama... 

Kevin - 17-aastane Guatemala nolk. Nali, tegelikult on ta väga viisakast ja konservatiivsest perest pärit ja 17-aastase kohta on ta isegi päris täiskasvanulik... Aga siiski, vahel oskab päris lapsik olla ja ajab sellega mind (ja/või Evat, Michael'i, Christiane't) närvi. Üldiselt on temaga tore. Viimasel ajal on kuidagi eriti häirivaks muutunud tema... töö tegemine. Ta on siin olnud 2 päeva kauem kui mina ja mul on kõik praktiliselt selge, aga ta teeb ikka... Mitte vigu, aga ta nagu ei oska mõelda vahel ette või et teeks kuidagi asju nii, kuidas kasulikum oleks. Aga noh, äkki see tuleb ajaga. 

Heinz - alguses arvasin, et ta nimi on Hans. Nagu ma maininud olen, on ta hull ("pullimees" ka). Eelmistel võistlustel sõitis tillukese motikaga maneeži äärde ja andis seal gaasi samal ajal, kui takistussõitjad soojendust tegid... Mingil hetkel kuulsin Michael'it karjumas, "Heinz!! AUS!!!" ("Välja!") Tean ta kohta igal juhul nii palju, et tal on siit u 50km kaugusel hobuseid 30 ringis ja tal on nende jaoks kaks groom'i... 

Üks neist on Danilo, vist 25-aastane ja Zambist (nagu ta sõber ja teine groom'gi). Ta töötas kunagi mingi aja siin, aga oli jube laisk jne olnud. Tahtis aga ikkagi Saksamaal töötada ja niisiis sai Michaeli ja Christiane kaudu Heinz'i juurde tööle. Teise Heinz'i groomiga pole rääkinud, Danilo'ga ikka veidi oleme jutustanud. 

Okei, ma rohkem ei jõua. Aga, täna nägin Willi Feltes't ka, kes on koolisõitja, kelle juures Christiane treenimas käib vahel. Kui mulle alguses öeldi, et ma ei saa Saksamaale (sest Eva otsustas siia jääda maini), siis Christiane soovitas Willi'le kirjutada. Tegin seda, aga vastust ei tulnud. Täna küsisin Christianelt, kas ta teab, miks. Ta ütles, et Willi arvas, et liiga keeruliseks läheb inglise keelega, tema ei räägi nii hästi ja ma ei räägi nii hästi saksa keelt... 

Aga võib-olla ongi praegune variant parim. 

Nii, lippan nüüd kööki. Kevin teeb oma kurikuulsaid nuudleid, nimelt.


11.4.11

Siin on ikka päris hea elada... Sain omale just Christiane'lt mustad täisnahkadega Cavallo püksid ja ühed Georg Schumacher'i omad ka, mis on helerohelised, kiivi värvi (põlvedel nahad)... Nendega seoses rääkis Christiane selle loo, et nad olid parasjagu kuskil suurvõistlustel, kus oli üle 1500 ratsutaja kohal ja Michael oli koguaeg vihane, et ta ei leia Christiane't üles - kõigil on mustad või sinised ratsapüksid! Niisiis tuli ta ühel hetkel, need rohelised ja sama mudeli püksid, ainult et sinist värvi, käes ja ütles, et nonii, nüüdsest kannad neid.

Siiani on mu kõige kallimad ostud seoses hobustega jäänud paarisaja krooni juurde ja needki on olnud hobustele mõeldud ja mitte mulle - päitsed, valtrapid, harjad, nöörid.. Endale mõeldud asjadest on kõige odavam olnud 30EEK maksev must sametkaska (no ja muidugi tasuta saadud asjad nagu esimesed ratsapüksid) ja kõige kallimad 300EEK maksvad Aigle kummarid (täiesti kohutav, kui vastik nendega ratsutada on... ei osta enam kunagi kummist ratsasaapaid), veidi alla 200EEK maksvad kindad ja umbes samasse hinnaklassi jäid ka vist kunagised püksid ja säärised (mis mul siingi kaasas on, aga mida ma ei kasuta, sest pole jalanõusid, millega neid kasutada...).

Ühesõnaga olen päris elevil, et nädalakese pärast peaks saabuma päris nahast, loodetavasti sama mugavad, kui need, mida proovisin ja mis vaid pahkluu ümbert liiga laiad olid, 90EURised (siin poodides on nad 180EUR) saapad.

Vähemalt on nüüd otsustatud see, et mul ei tohi enam kunagi tulla seda "hobustest-villand-perioodi"... see vist tähendab seda, et ma ei tohiks enam oma ninaotsagi Särka poole tõsta... Ei tea, mis mulle selle koha juures hakkas vastu käima täpsemalt, aga praegu (nagu viimased peaaegu 6 kuudki) ei taha mõeldagi, et peaks sinna tagasi minema. Vaid teatud inimestega kontakti kaotamisest on kahju... No ja muidugi nendest tundidest, kus midagi kasulikku ja pikaks ajaks meelde jäävat õppis. Aga see selleks.

Kohutav ikka, kui haigeks selle igapäevase raske tallitööga sõrmed jäävad... Hommikuti on valus sõrmi natukenegi kõverdada, rääkimata hambaharja kätte võtmisest vms - vasak käsi on tavaliselt haigem, selle käe sõrmi pean hommikuti parema käe abil kõverdama... Eva ütles, et tal on samamoodi ja Kevinil tema sõnul ka, kuigi vist mitte nii hullusti.

Aga rahul olen siiski.
Siin võiks olla keegi, kes tuleb mulle palgapäeval stop-märgiga vastu ja ütleb, "Ei, sa EI lähe poodi"... Selle asemel on siin Christiane, kes mu oma uhiuue BMW džiibiga (midagi taolist) Prüm'i sõidutab. Näitas kätte mulle poe, kust talli jalanõusid saan... Deichmann. Ütleme nii, et sain ja need on lisaks praktilisusele (vetthülgavad, tunduvad vastupidavad ja nina on päris tugev, nii et kui mulle veel mõni peaks nii mõnusalt varbale astuma kui Carlo seda tegi, siis ei tohiks vähemalt enam küüs lahti tulla) ka ilusad ja mis kõige tähtsam - odavad! Samuti sain paari tenniseid (ma pole kunagi eriline tenniste vänn olnud, aga need on küll ilusad), millega kavatsen käia niisama või võib-olla võistlustel, kui tallikossidega liiga palav on vms; ning ka Adidase plätud, mis mulle ei meeldi ja millega ma ei kavatse kunagi arvatavasti linna peal käia vms, aga siin on nad hädavajalikud toa-köögi-vannitoa-office'i jne vahet käimiseks...

Seoses mu materiaalsusehullustusega mõtlesin veidi kirja panna midagi siinsetest hindadest.

Olen oma siinsed kulutused kõik kenasti üles kirjutanud ja ka arvutanud, palju mul on läinud raha söögile ning palju asjadele, mida on lihtsalt vaja läinud ning palju söögile, mida poleks olnud vaja, aga ikkagi ostsin.

Kuu aja vältel kulutasin umbkaudu 147EUR, millest hädavajaliku söögi moodustas 104EUR (See summa oleks arvatavasti suurem tegelikult... Kuna viimased päevad toitusin poolenisti Eva-Kevini söögist, sest me pole nädal aega poes käinud ja kui viimati käisime, ei ostnud ma kuigi palju süüa ette mõeldes, sest pidime veel poodi tulema, aga noh, läks nii)...

Tänased ostud:

 ... see pole ost, see on Liszto end soojadel kividel keerutamas.

 Nii. Adi plätud 19.90EUR

 Esimesed tennised, mis mulle meeldivad 19.90EUR

 Tallisaapad 19.90EUR

Rahakott päris nahast 14.90EUR

Lisaks sain 3 paari Nike'i sokke 6.95EUR eest ning ühest poest kaks lõhnaküünalt ja tassi 4.97EUR eest.

Nagu näete, on siin palgad paremad, hinnad aga täiesti normaalsed - suhteliselt samad, mis Eestis. Inimesed on siin kõikjal rahulolevad, poemüüjad on alati sõbralikud ja lõbusad, aga mitte nagu Inglismaal (kes muutusid alati liiga personaalseks, a'la "How're you my darling?"), vaid... ausamad...? Enamus autosi, mida näen, on viimase aastakümne mudelid, suur osa (no ütleme 10-20%) kohe kindlasti paar sada tuhat EEK väärt. Poodides on inimestel kärud alati paksult kraami täis (sama oli UK's) ja see vist on juba ka omaette näitaja, et siin pole ostukorve...

Ühesõnaga, Saksamaal on päris mõnus!