Oi, kui ammu ma pole kirjutanud... Nüüd peab küll pingutama hakkama, et kõike meelde tuletada!

Aga alustame siis kuskilt...

Paar päeva enne mu lahkumist (22. juunil) käis töö ikka nagu ennegi, kusjuures viimased nädal aega olid kuidagi eriti lihtsad... Saime kas 1h lõunapausi või lõpetasime 6PM (või lausa mõlemat). Peamiselt, kuna Christianel oli endiselt liiga valus, et ratsutada.

Igal juhul mu viimane tööpäev oli teisipäeval - Elzal oli vaba päev, aga minu põhiülesandeks oli nö välja treenida Sylwiat, 20-aastast neiut Poolast. Kohutav oli. No, tõeliselt kohutav ikka... Elza välja õpetamine oli selle kõrval täiesti loomulik, nagu Elza olekski siin varem töötanud vms. Sylwia oli aeglane, aga samas viie boksi puhastamisega sai ta hakkama 5-10 minutiga, kui mina ja Elza puhastame neid veidi alla poole tunni! Kui me veame viiest boksist üks kuni rohkem kärutäit minema, siis temal oli viienda boksi lõpuks kärust üle poole tühi.

Kõige hullem oli see, et ta ei teinud seda, mida ma talt palusin. Ta ei teinud ka seda mitte, mida Christiane või keegi teine talt palus. What's that about, küsiks? Ju siis tal on mingi oma plaan selle talliga...

Igal juhul mind ei heidutanud miski, sest teadsin, et õigepea olen kodumaal. Elzal oli pool õhtut pisar silmis, kuigi ma tulin ainult nädalaks Eestisse... (Vahepeal on ta rääkinud, et Sylwia on endiselt sama "stiiliga", aga ta läheb järgmisel esmaspäeval minema ka)

Eestisse saabumise tunne oli imeline - nagu ikka. Naljakas mõelda, et mõned kuud tagasi tahtsin nii hirmsasti sealt minema saada ja nüüd oleks see nagu ainus paik maailmas, mis tõesti südames on. Aga ju nii ongi.

Vahepeal olen suutnud omale ka uue töö sebida, kui kedagi peaks huvitama, pange Google'i otsingusse Marc Wirths Sportpferde.

Homme õhtul sõidan juba Saksamaa poole, mu armas auto (mille peale ma selle nädala jooksul olen kulutanud ca 300EUR!!!) sai täna ülevaatuselt läbi, kuigi paar auku on roostetanud sisse... Loodetavasti midagi halvasti ei lähe. Uuesti kirjutan juba siis, kui eluga Saksamaal olen. Kui aega on, muidugi, sest kohe, kui jõuan, sõidame neljaks päevaks taas võistlustele.

Pidime võistlustele minema, aga kuna Christiane selg tegi talle niivõrd valu, et hüpata ei kannata ning ilm pidi vilets olema seal niikuinii, otsustas Michael, et me ei lähe üldse. Ka homme mitte, kuna selleks, et ta homme saaks võistelda, oleks ta täna pidanud ka sõitma.

Päev oli tegus, aga mõnus... Michael küsis, kas tahaksin kellegagi sõita ja ütlesin, et tahaks Elli Jo'd proovida. See on üks mära, kelle omanik tahab, et Michael temaga sõidaks ja võistleks ning keda ta ka müüa tahab (pooleteise miljoni Eesti krooni eest...), aga Michael ja Christiane tema ostmisest huvitatud ei ole. Elli on soojendusel alati pöörane ja isegi kodus sõites peab teda enne 10min kordetama. Samas temaga tegeledes on ta alati rahulik ja mõnus ja miskipärast mulle ta on meeldinud, nii et tahtsin temaga sõita.

Kordetada teda ette ei jõudnudki, jalutasin temaga maneežis niikaua, kuni Elza Stormy Weather'iga (totaka nimega 5-aastane hall mära, kes nüüd siia jääb, kuna on potentsiaalne hea hüppaja jne) sama rida hüppas (mida eilses postituses kirjeldasin). Trikke Elli ei teinud, v.a. natuke siis, kui Stormy tõrkus ja Elza ta seljast kukkus.

Hüppasime seda rida ka. Viimase okseri asemel oli lattaed, mis lõpuks oli veidi üle meetri kõrge, aga selle 130cm parkuure sõitva mära jaoks polnud see ilmselgelt mitte mingi probleem... Isegi mitte see, et ta minusugust kökatsit vedama peab...

Aga oi, kui mõnus oli. Eriti see, et sain esimest korda Michaelilt korralikku hüppetrenni (muidu on alati Christiane õpetanud, või vähemalt suuremas osas).

Tundub, et see tasakaal on mul paranenud.. Ideaalne pole veel muidugi miski, aga jäin siiski rahule. Viimane hüpe oli eriti hea... Pärast hüpet ütles Michael, et see oli väga, väga hea - keha oli ideaalne, läksin täpselt ilusti kaasa, maandumine oli super jne ja sellega lõpetasimegi. Tundsin ise ka, et see oli... nagu päris. Elza ütles, et Elli Jo seljas istusin paremini kui Winnie seljas (ja Winnie seljas paremini kui Quanta seljas)... Asi oli vist selles, et Elli oli esimene hobune, kellega siin sõitnud olen, kes ei ripu terve aja ratsme otsas, st ei toeta oma paar sada kilo mu kätele... Quanta ja Winnie on samuti selles osas erinevad.. Quanta on kõva suuga ja kätele väga raske, aga ta ei vea nii hullusti kui Winnie - Winnie läheb tavaliselt ühel hetkel täiesti üle ratsme ja siis on raske teda üldse kontrollida, aga eriti mu jaoks, kuna mul pole kätes sellist jõudu nagu Michaelil... Elli aga oli väga mõnus sõita, kuigi galopis ei ole mu tasakaal ikka nii hea kui võiks, keha vajub veidi ette ja üritan mugavat positsiooni leida, aga poole ajast ei õnnestu... Pole viga, pole viga.

Esmaspäeval peaks siia tulema üks tüdruk Poolast, kes peaks jääma oktoobrini. Mina olen uue töö otsingutel. Olen jäänud rahule kõigega, mida siin kogenud olen, aga tunnen, et on aeg liikuda kuhugi mujale. Ei näe selles midagi imelikku ka, kuna... Noh, kui suur on võimalus, et 19-aastane eestlane läheb välismaale ja leiab nii muuseas endale ideaalse talli, kuhu aastateks jääda? Neli kuud siin on hetkel mu jaoks piisav.

Neli kuud... ?! Aeg on tõesti lennanud...

Ükspäev sain isegi jälle hobuse selga - käisin Winniega metsas ja ühe tiiru Agnelliga ka. Agnelli endiselt ei meeldi ja metsas (see oli teine kord, kui temaga olin) oli jälle veidi liiga ergas mu jaoks, aga pole viga... Eile (või oli see üleeile?) tahtsin Quantaga sõita, aga traavis tundsin longet ja sinnapaika see jäi. Täna sain see-eest päris korralikku trenni. Sõitsin Winniega alguses väljas pool tunnikest, siis läksime maneeži, kus meil on nüüd väike rida... latt, lattaed, 3m järelt järgmine, 3m järel veel üks ja siis 5m järel okser. Alguses olid kõrgused muidugi olematud, aga lõpuks oli okser 80cm ja kena laiusega, mis minusuguse "hobiratsutaja" jaoks oli muidugi juba piisav. Õnneks on Winnie väga hea hüppaja ja mingeid probleeme muidugi ei olnud. Ratsutamise osas on kindlasti mingi areng toimunud, aga tahaks siiski rohkem ja rohkem... Aga tundub, et suhteliselt utoopiline on unistus pidevast arengust ja samal ajal raha teenimisest... Oh well. 

Homme lähme Koblenzisse, aga ööseks ei jää, pühapäeval sõidame tagasi (see vaid 100km siit). 

Reedel ja laupäeval käisime võistlustel siit u 90km kaugusel, Losheimis. Ööseks ei jäänud, kuna tegemist oli väiksemate võistlustega (reedel 130cm klassis üle 70 startija) ja polnud nii kaugele sõita. Suutsin omale maika selja peale kõrvetada, muidu oli nagu võistlustel ikka - hobuste vahetamine autos (õnneks oli meil auto peal viie hobuse asemel neli ja üks hobune treileriga, kuna Donatella ei saa kellegi kõrval autos olla, peab üks vaba koht vahel olema), valmis panemine kas veokis või Christianega maast nii, et üks hoiab jne.

Iga kord on enne võistlusi väike närv sees, võistluste ajal võib-olla ka veel veidi, aga võistluspäeva lõpus on alati nii hea tunne... Ei teagi, miks.

Eile hommikul puhastasime asjata hobuseid ja vahetasin samamoodi põhjuseta autos asju, kuna ühel hetkel ütles Christiane, et ikkagi ei lähe võistlustele (ilm pidi terve päeva suht halb olema seal kandis) ja kuna tema ja Michael tegid kontoris tööd, pidime Elzaga 13 hobust kordetama. Süsteem oli selline, et mina panin hobused Elzale valmis ja pärast kordetamist samamoodi (boksi tagasi viimiseks valmis - kabjad puhtaks, rasv, puhastamine, kui vaja jne), Elza kordetas. Kokkuvõttes saime ekstra ainult tunnikese (kuigi tunniajast lõunat pole ka ammu saanud), aga mõnus oli... Sain magada, kuna reedel jõudsime võistlustelt 11 paiku õhtul ja laupäeval umbes kell 9, aga hommikul on ikka vaja ärgata 6AM.

Nädala pärast pakin juba asju, st, mitte palju õnneks... Sõidan nädalaks kodumaale ja tagasi tulen juba autoga. Saab huvitav olema.

Seda ma ka pole kirjutanud, et vahepeal oli meil siin vähe rohkem hobuseid... Nimelt 3 nende hobust, kes on vanemad ja/või vigastusega. Nad elasid muidu kaugemal tallis, aga toodi tagasi, sest seal ei söödetud neid korralikult. Välja nägid nagu täielikud metslased ja käitusid ka (pesin neid esimesel õhtul), või vähemalt üks neist (aga Christiane ütles, et see mära oli alati selline - jookseb, inimesest ei tee välja jne)... Aga nüüd on nad juba Michaeli teises tallis siit u 50km kaugusel.

Viimane vaba päev enne Eestisse naasmist... Mõnus! Sel nädalavahetusel on mingi piirkonna meistrivõistlused Koblenz'is, kuhu jääme ööseks.

Mul on vaba päev ja ma olen selle enamuses voodis veetnud, kuna muidugi jäin võistluste viimasel päeval haigeks. Eile töötasin palavikuga, aga õnneks ei olnud väga ränk päev.

Võistlustest: üle 200 sõitja, palju, palju hobuseid ning ma olin samal võistlusel Totilasega! Kahjuks ma teda ei näinud, kuna aega ei olnud ja kuulsin, et koolisõiduareen oli puupüsti rahvast täis niikuinii...

Ühel õhtul 60-aastase groomiga viskikoolat juues küsis ta mult, mis on mu unistus. Ma ei osanud midagi vastata ja hakkasin mõtlema, et kas mul polegi unistusi? Kunagi oli selleks... noh, väike armas majake kuskil, hobused... Aga enam mul seda pole. Mul ei olegi unistust.

Kaitsmetele mõtlesin ka uue, sobivama nime välja: hobuse jalanõud. Sarjast "Hobuse jalavarjud" www.hobusejalavarjud.ee

Tegelikult oleks liigagi palju kirjutada, aga ei saa...

PS Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes tahaks siia tööle tulla, siis võib-olla oleks täitsa võimalik - juuli algusest (sõidan ise autoga tagasi Eestist) oktoobrini, pärast seda võib-olla ka. 600EUR kuus, tööpäevi nädalas kuus, 7AM - 6PM, ratsutamise oskus pole oluline, aga saab ka ratsutada.

Uudiseid.

Esmaspäeval oli mul vaba päev, meile saabusid juurde kolm hobust - üks tiine mära, vigastusega mära ja vigastusega ruun, kes oli Michaeli parim (grand prix) hobune. Kokku on nüüd siin hobuseid 16, aga need kolm peaks mingi aeg Michaeli teise (ostis uue, renoveerib hetkel, praegu on üle 40 boksi, aga tahab 80 teha) talli.

Teisipäeval töötasin üksi, Elzal oli vaba päev, ei olnud kerge, aga pole viga... Elza aitas ka natuke ja lõpetasin pool 7 õhtul.

Täna ei ole minu päev... No ei ole. Hommikust saati väsinud jne. Praeguseks on Christiane oma hobused (va Agnelli) ära sõitnud/kordetanud, Michael peaks varsti tulema.

Öösel 4 paiku paneme neli hobust auto peale ja hakkame Müncheni poole sõitma, kus toimub Pferd International München-Riem ... Kaheksa tundi sõidame sinna. Tagasi tuleme pühapäeval.