29.9.11

Vaatasin ühe spioonilehe kaudu, et mul on täna (või eile?) üllatavalt palju vaatamisi siin miskipärast olnud, aga kirjutanud ma pole juba ammu, nii et mõtlesin, et räägiks vähe uudiseid.

Alustasin 23. augustil tööd - olen vanurite hooldaja, sõidan kliendi juurest kliendi juurde... 7AM - u 1PM/2PM/3PM ja 4PM - 9PM/10PM, nii 4-5 päeva nädalas - ühe päeva üritan vabana hoida nädalas ja ühe või kaks päeva poolikutena. Töö on kurnav, eriti sõitmine, aga pole viga, sest raha on ju vaja teenida.

Hobuseid olen ainult kaugelt näinud, või vahepeal teedel ka, kuna ühes külakeses, kus mul paar klienti on, on pidevalt ratsutajad teedel - ühe vanema meesterahva käest sain telefoninumbri ka (peatusin ta kõrval ja küsisin, kus siin hobused on ja seletasin, et ratsutasin ja töötasin vahepeal Saksamaal hobustega ja et niipea, kui raha on, tahaks jätkata mingil määral). Paraku ei tea, kuidas ma ometi selle jaoks aega peaks leidma, isegi, kui juba kord raha leiaks... Saapaid, kiivrit jne, pole maha müünud, ei raatsi... Mingi lootus ikka on, et saab tagasi sadulasse.

Jällegi olen veendunud kurvas tõsiasjas, et aja jooksul kulume meie, inimesed, täpselt samamoodi nagu kõik muu siin maailmas. Nägin seda juba siis, kui uuesti pärast pausi ratsutama hakkasin ja näen ka klientide pealt - mitte siis ratsutamisega seoses, aga üleüldiselt... Lisaks sellele, et neil on nii palju haiguseid, veerand on lombakad või päris halvatud, on 95%-l ka mõistusega probleeme, st, kas siis mäluga seoses või juba raskemaid. Samamoodi on kulunud mu musklid, aga ka teooria on tuhmunud ja sellest on vaat, et rohkemgi kahju kui nendest ratsutamise musklitest. Lõppude lõpuks olen alati mõelnud, et pigem jätkaksin hobustega treenerikutse suunas kui ratsastamise või ratsutamise...

Aga! Kui keegi veel mäletab vahvat lätlast Elzat, siis tema "pääses" ka Saksamaalt minema. Ütles, et C ja M isegi ei olnud väga vihased, vaid lihtsalt ignoreerisid teda ülejäänud aja. Asa, Soome tüdruk, kes sinna mu asemele tuli, läheb oktoobris minema ja ta ütles mulle viimati vesteldes, et C ja M on teda väga hästi kohelnud, viivad teda igale poole jne. Tore! Elza töötab nüüd igal juhul Iirimaal sporthobuste kasvatajate juures, kus ta on küll õnnelik, aga kurb, et võistelda ei saa, kuna hobused on noored ja vahetuvad pidevalt. Ta tuleb vist mulle külla jõulude/aastavahetuse paiku, sest ta (nagu minagi) otsustas, et ei ole mõtet koju sõita...

Veel rääkis Elza (seda juba mõned nädalad tagasi), et mitmed M'i hobused müüdi maha ja et Ewa ei läinudki sinna tagasi... Poiss-sõbra pärast (kuigi ma usun, et asi ei olnud vaid selles, aga mida ma ka tean).

Rohkem ei oskagi midagi rääkida. Loodan, et kõigil, kes seda peaks lugema, kel on võimalus ratsutada, treenida, õppida ja areneda, teevad seda nii, kuis jaksavad... Sest jah - kunagi pole liiga hilja, aga... mida varem, seda parem!