18.3.11

Jummel, kui väsinud ma olen. Põsed õhetavad, käed on punased, karedad ja valutavad, üle keha on erinevat sorti verevalumeid, sinikaid, kriimustusi, marrastusi... no ja muidugi see küüs. AGA, olen siiski väga rahul. Homme sõidavad Christiane, Michael (hääldatakse Miihael muideks, mitte Maikel, nagu ma ka alguses ütlesin, aga see ei sobi üldse, sest ta on kõige vähem ameerikalikum/inglisepärasem inimene siin tallis üldse vist... Peale Kazaki) ja Kevin pooleteise tunni kaugusele võistlustele ja jäävad sinna kuni pühapäeva õhtuni. See tähendab seda, et kõik siin on minu hoolitseda ja vastutada. Ühest küljest - oh no. Teisest - oh yes!

Seda pean küll mainima, et ma just väga vaimustuses Christiane ja Michaeli sõidustiilidest ei ole... Mõlemad teavad kindlasti väga, väga palju ja on kogemustega ja neil (eriti Michaelil) on palju tulemusi ette näidata, aga... Minu jaoks natuke karmi käega - ärge saage valesti aru, mingit hobusepeksu siin ei toimu, aga siiski.. Aga see selleks.

Õhtul käisime Supermarketis ja tegin suure pannitäie praekartuleid sibulaga, ahjus mingit paneeritud kalavärgendust ja kõrvale tomati-mozarella salatit. Keviniga kahekesi sõime, hullult kiitis. Täna oli üldse temaga päris lõbus. Puhastasime parasjagu varustust, kui ta ütles, "This leather soup is really good! We don't have it Guatemala." ... Ma omisesin midagi siis omaette, et mnjaa ja naeratasin... (5 minutit läheb mööda) Kevin: "OH MY GOD I said 'leather soup'!!! I mean SOAP" ja siis naersime mõned minutid jutti ja ajasime niisama iba. 

Hoolimata sellest, et ta viimastel päevadel on teinud 4 boksi, samal ajal, kui mina teen 9 (päevas 2x), on ta täitsa tore töökaaslane. 

Nüüd ruttu magama!

Kiire edit: täna käisime ka metsas jalutamas, ma jälle Winnie'ga... Huvi pärast panin tema ja Michael'i nime Google'i otsingusse ja üle 500 tulemuse... CSI4*, CDI4* CSIU25, CSIAm-A Salzburg (AUT) -VIP SILVER TOUR FINAL 20 Int. Jumping Competition 1.30m CSIAm-A – Art. 238/2.1. Winnie'ga kolmas koht.

... 

17.3.11

Ma hakkan juba vaikselt aru saama, miks nad mulle tasuta kindlustust pakkusid... Iga päevaga tundub üha rohkem, et siinsetel hobustel on mingi kuri plaan mulle ots peale teha. Lisaks eilsetele seiklustele oleks täna Davidson mulle peaaegu jala peale astunud (sain jala alt ära), sain Flapjack'ilt peaga molli ja kelleltki (võis jälle Flapjack olla) jalaga piki reie tagaosa. Muidugi mitte meelega! ... Kuigi olgem ausad, natuke kahtlane kõlab see kõik... Mõtlesin juba lõunapausi ajal siia kirjutada, et kui mult täna postitust ei tule, siis on mu pea arvatavasti kellegi kabja all...

Igal juhul olime täna põhimõtteliselt Keviniga kahekesi, alguses olid Christiane ja Michael ka, pärast enam mitte ja päris tore oli isegi niimoodi vastutustundlikult askeldada. Nüüd hakkab juba süsteem ka pähe loksuma, nii et päris mõnus... Kuigi mõned hobused jäid trenažöörile viimata, kuna see lõi jälle ekraanile mingi kirja ette ja käima ei läinud... Eelmine kord oli asi selles, et mingi väike lambipirnike vms peab vist kaetud olema ja sinna on higikinnas peale pandud - üks hobune oli selle sealt maha nihverdanud ja trenažöör enam ei töötanud... Seekord aga ma tõesti ei tea, mis probleemiks võis olla, sest oma arust otsisin kõik nurgad ja tagused läbi, et milles asi võiks olla..

Päris palju rääkisime Keviniga ja sain uue vaatenurga. Kevin oli ka tulnud siia Yardandgroom'i kaudu ja ta rääkis, et ta tuli siia kui Working Student ja sellepärast talle ei meeldi, kuidas temaga siin käitutakse - ta on õpilane ja peaks saama korralikke trenne. Meetoditest rääkisime ka ja ta ütles, et teda niimoodi sõitma pole õpetatud... Rääkisin, et ega ma isegi suur fänn ei ole... Aga mis mul ikka teha on, ega ma neid õpetama ei lähe. Surun oma põhimõtted alla raha ja kogemuse nimel.

Selg valutab. Keedan kartuleid. Nämm.

16.3.11

Istun (mõttes) valust ägisedes köögis ja rüüpan head teed (inglisepärast ehk piimaga...vanad ajad tuletab meelde)... Vasaku jala suure varba küüs on valu põhjustajaks - nimelt on ta täiesti lahti, st, kuskilt veel hoiab kinni (ära ei saa tõmmata), aga üldiselt - lahti.

Aga alustame päeva algusest... Kõik algas väga kenasti. Umbes ennelõunal sai Kevin Michael'i käest veidi, noh, pragada... Kuna Michael tahtis, et kell 10 oleks hobune valmis, aga tegelikult oli hobune alles 10:40 valmis. Rääkis talle, et ta pole siin puhkusel jne. Okei, see selleks, siis rääkisin sellest veidi Christianega ja ta ütles, et nad pole tõesti Keviniga eriti rahul olnud, sest ta on nii aeglane... Ma ütlesin, et ma olen ka aeglane, aga ma annan alati endast parima... Christiane ütles, et selles ongi vahe. (Tegelikult märkuseks võin öelda, et nüüd, kui mul asjad selgemaks hakkavad saama, ma enam nii aeglane pole - paari valjaid puhastan u kahe minutiga näiteks) Igal juhul pärast küsis Kevin mult nõu ja ütles, et "Kui Sina teed midagi valesti, siis räägivad nad nii rahulikult, aga kui mina teen, siis karjuvad..." ja et mis nõu ma annan, et mida ta peaks tegema - ta ei taha, et temaga niimoodi karjutakse. Ütlesin seda, et tema on siin tööl... Michael ja Christiane on meie ülemused. Kui see töö Sulle muidu meeldib ja Sa tahaksid siia jääda, siis proovi endast alati 100% anda (kuigi ta ütles, et annabki... no, ma ei tea), aga kui Sul on ükskõik, siis võid tõesti öelda, et Sinuga nii ei räägita.

Okei, igal juhul, pärast seda, kui Michael oli Keviniga veidi kurjustanud ja me Christianega olime sellest rääkinud, üritasin ma veel paremini/kiiremini kõigega hakkama saada... Ma ei olnud üldse närvis vms, aga Christiane vist aimas midagi ja must möödudes ütles, "Ära muretse, Eliise. Michael on ammu aru saanud, et Sa annad endast alati parima." See rahustas mind veidike maha...

Sõitsin Winnie'ga ka, seekord väljas. Terve aja üritasin teda lihtsalt aeglasemaks sõita... Vahepeal justkui õnnestus, siis jälle mitte. Vaatasin Michaelit oma suure ruuna Davidsoniga üliaeglast galoppi sõitmas, tema hobusel pead rahulikult, kerge ratsmega, vasakule ja paremale painutamas, ja mõtlesin, et... Ma ei saa kunagi sellisele tasemele. Eriti arvestades seda, kuidas kõik need kolm/neli korda, kui ma siin ratsutanud olen, on hobused põhimõtteliselt mind juhtinud mitte vastupidi! Uskumatu ikka, milliseid lihaseid on vaja, et ühe hobusega lihtsalt füüsiliselt ratsutada jõuda...

Igal juhul pärast seda jätkus hobuste puhastamine/valmis panemine... Ma ei mäletagi, millal, aga Carlo (üks hiiglastest, kellest ma rääkinud ka olen) astus mulle ühel hetkel jala peale - okei, ei olnud nii hull, pisarake tuli, läks elu edasi. Umbes paari tunni pärast võtsin talt tekki ära ja tal õnnestus kuidagi vasaku tagumise jalaga mulle vasakule jalale astuda ja MITTE LIIKUDA - kusjuures see on täiesti tüüpiline... Astub peale ja siis seisab ka veel seal! Christiane rääkis ka sellega seoses ühe loo, et võistlustel läks Michael hobuse selga ja hobune liigutas oma jalga uuele toetuspositsioonile, milleks osutus Christiane jalg... Hobune ei liikunud, Michael hüppas hobuse seljast alla, hobune ikka ei liikunud... Kuni Christiane minestas lihtsalt. Loo lõppu ei küsinud, aga point on selles, et loom on loom - ta ei saa aru, et ta teeb inimesele haiget, ta astub talle jala peale kogemata ja siis mõtleb, et huvitav, miks see tüüp järsku naljakaid hääli teeb...

Christianega on vähemalt lõbus... Ütlesin, et mu suur varvas on tuline, ta küsis, et kas mul muidu on jalad külmad? Ütlesin, et jah, on küll. Tema, "No nüüd on Sul vähemalt ainult üks jalg külm!"

Mul pole enne kunagi ühegi ihuliikme ükski küüs ära tulnud, alati mõtlesin, et huvitav, kuidas see üldse võimalik on ja mis tunne see on... Noh, nüüd tean. Ja suurest ehmatusest olen üle saanud, aga vastik on ikkagi mõelda, et ta on seal praktiliselt lahti. Nagu mingi... Valimisreklaam, mida pole absoluutselt vaja, aga mis ikkagi lihtsalt ON SEAL..

Lõpetan nüüd oma varbaküüne-jutu ja hakkan sööki meisterdama.

15.3.11

Selgus, et Kevinil on laadija, aga ta ostis vale adapteri ja ei saa seda kasutada. Kuna mul on kaks universaalset adaptrit (nii mõnigi asi UKst või USAst ostetud), andsin ühe talle kasutada. "You saved my life!"

Kõht on ka eriti mõnusalt täis.

Seda ka, et täna küsisin Christianelt, kas ta on mõelnud, et kui võistlused pihta hakkavad, siis kes nendega kaasas käib ja kes kodutalli jääb. Ta ütles, et see käib vahetustega, aga et järgmine nädalavahetus nad lähevad kaugemale võistlema ja siis jään mina üksi koju. Ütles, et mul on rohkem kogemusi ja kui Kevin jääks üksi siia, siis ta ei saaks arvatavasti öösel magadagi. Juhuu... Tundub, et päris valesti ma kõike pole siis teinud. Endal on küll selline tunne enamuse ajast, et ma nii aeglane, saamatu, loll jne.

Ahjaa, rääkides veel Kevinist (Te kõik kindlasti vaid tema pärast mu blogi loetegi...), vahel on mul tunne, et ma olen ka rohkem mees kui tema... Nt: põhku alla lükates pidi ta redelile ronima ja tahtis, et ma alt kinni hoiaks... Mõistlik? TÄPSELT. Sellepärast see polegi meessoost isikule kohane. Aga, eks ta ole noor ka ja arvestades seda, et ta vist iga päev emaga telefonis hullult kaua räägib, siis... ei imesta. Tore on ta sellegipoolest, ainult, et vahel jääb tema inglise keelest väheks ja see pole mulle kasulik olnud (pakkusin talle ükspäev kuivatatud banaani, ta ütles, et need nii head. Ma küsisin, "You don't have them?" as in "kas teil Guatemalas pole selliseid asju siis?"... Ta kuulis, et ma ütlesin, "You can have them." ja tänas mind)...

:) Tegelikult on hästi. Mingi asi kripeldab kuskil sees, aga see on tavaline nähtus.
Kell on 7:15PM, istun oma teise korruse avatud toakeses voodil, läpakas süles. Närin kuivatatud banaaniviile (jällegi pean iseenda intelligentsi tänama, et neid kaasa taipasin osta, nagu ka musta leiba, toorjuustu, šokolaadikrõbinaid ja külakostiks eestimaist šokolaadi...), sest kõht on nii tühi... Umbes poole tunni pärast vms peaks saama Christiane tehtud spagette Bolognese kastmega (nii tore temast, et ta pakkus... küsisin veel, kas ta on kindel, et ikka OK...), jehuu... Viimati sõin korraliku eine neljapäeva õhtul Riia lennujaama Lido's. ... Okei, just sain teada, et täna on teisipäev. Nagu ma ütlesin, aeg läheb siin...

Tänane tööpäev oli igal juhul tegus. Kevinil oli vaba päev ja alguses teadsin, et Christiane ja Michael lähevad kuhugi ära, aga ikkagi ei läinud. Ühest küljest oli see hea, sest Christiane abi oli koguaeg olemas. Samas sõitsid nad mõlemad ja lootsin, et tuleb rahulik päev, aga oli ikka vahepeal seda kiirustamist, et üks hobune valmis jõuda, teine samal ajal trenažöörile, kolmas tahab veel kuivada, siis tema kabjad, oi, juba trennist tagasi, peab ruttu asjad seljast võtma...jne jne jne.

Ahaa, sõita sain ka ju. 5-aastane holstein nimega All Mine, suur (turi on mu pikkusest veidi allpool, nii et oletan, et tk kuskil 170cm kanti) ja kõrb. Boksis ja muidu tegeledes on ta alati ülimalt sõbralik, uudishimulik ja rahulik. Sõites ei jõudnud ma aga mõni minut ka veel seljas olla, kui juba hakkas mingi sebimine pihta... Sellised väikesed rapsamised, pukitamise/tagant üles löömise miniversioonid jne... Mul oli jalus ka veel natuke pikk - hüppesadulaga sõitsin, aga jalus oli põhimõtteliselt koolisõiduks paras, ja lühemaks ei andnud enam teha... Sõitsin siis edasi Christiane õpetussõnade järgi, aga traavis-galopis samamoodi mingil hetkel jälle... Ma ei tea, kas paar minutitki möödus nii, et ta mitte midagi ei teinud ja rahulikult sõitis.

Kaua ei sõitnudki, sest ma ei näinud sellel suurt mõtet rohkem lihtsalt ja hobune oli ka juba liikuda saanud, nii et ... Tema käitumisel võis olla mitmeid seoseid (eriti arvestades seda, et Christiane teada Keviniga ta nii hullusti pole käitunud) - kevad on alles alanud, täna oli maneeži suur uks lahti ja väljas askeldas jälle Kazak, keda hobused kardavad miskipärast isegi siis, kui ta lihtsalt kõnnib - ja no ta ei oska ka absoluutselt arvestada ei hobuste ega ratsanikega... Siis ehmatas ta iseenda peegelpildi peale, käru peale, akna peale, selle peale, kui Christiane Flapjack'il galoppi tõusis jne. Lõpus ütles Christiane, et tegelikult ta ei saanud eile liikuda ka - ainult trenažööril (seal kõnnivad nad 24min sammu).

Igal juhul oli elamusterohke sõit ja olin tänulik Heimtalist saadud kogemustele noorte hobustega, täpsemalt öeldes sellega, et nad võivad väga, väga ettearvamatult käituda, iga krõpsu peale ehmatada (ratsutaja ei pruugi seda tähelegi panna) jne.

Õhtul jätkus tavapärane töö. Annan läpaka korraks Kevinile kasutada, sest tal endal vist pole laadijat vms.

14.3.11

Täna oli vaba päev. Umbes kümneni magasin, läksin alla, tervitasin koristajat ("Hallo!"), rääkisin korra Keviniga ja sain Kazaki käest värava lahti ja kinni tegemiseks puldikese. Siis jalutasin linna. Google Maps'i sõnul on tallist Lidl'isse 2km (Facebookis näeb pilte ka jalutuskäigust, linnast jms), ilm oli neutraalne ja tuju päris hea. Ainult terve keha valutas, esimese tunni päevast kõndisin-istusin-astusin ägisedes... Väike vanainimene, nagu ma ikka olen. Igal juhul oli linnas päris mõnus. Suutsin kogu oma raha ära raisata (seda siiski õilsatel eesmärkidel), aga vähemalt kaks nädalat (loodetavasti) pole söögikraami rohkem vajagi. Ühele sai pika pusimise peale kingitus ka posti pandud...

Tagasi jõudsin enne kolme ja hakkasin lehttaignaga (der Blätterteig) viineripirukaid tegema. Neid oli nii lihtne teha ja kõik kiitsid jubedalt... Järgmine kord ostan topeltkoguse tainast ja viinereid (tegelikult päris viinereid ei leidnud, lõikasin frankfurterit tükkideks lihtsalt). Kui need olid ka tehtud ja kõht täis, mõtlesin, et lähen Kevinile appi. Tal polnudki enam palju teha, pühkisime mõlemad tallid, vahepealse osa, kus hein-põhk jne on, talliesise ja mõned tühised toimetused veel ja oligi kõik korras.

Homme on minu kord üksi tööl olla, aga ootan huviga.

Mainin seda ka, et nagu ma juba öelnud olen miljon korda kindlasti, läheb siin aeg linnulennul... Aga õhtuti tundub jällegi aeg jube aeglaselt minevat... Võib-olla on asi ka selles, et ma läpaka kella pole õigeks (ehk tund tagasi) muutnud, nii et pidevalt vaatan, et "oi, kell juba..." ja siis tuleb meelde, et tegelikult on tund aega vähem.

Tahtsin täna saksakeelset raamatut ka osta, aga vedas, et ei ostnud kohe (käisin vaatamas küll), sest mul poleks pärast piisavalt raha olnud, et kingitus ära saata ja kaks kotitäit süüa osta. ...Mitte, et see kõik oleks mu armsatele lugejatele mingil moel vajalik informatsioon...

13.3.11

Õhtune postitus. Pärast lõunat jätkus see, mis muidugi. Ei saaks aga öelda, et 100%, kuna näiteks pidin ma väliplatsilt junne korjama, mida siin olles polegi veel teinud. Siin on nii pro värk, et boss ütleb isegi ette ära, mitmes kohas junnid on (kahes olid)...

Veel sain teada, et see mära, kellega täna sõitsin, oli hoopis Winnie (mitte Weanie vms nagu ma ennist kirjutasin). Muud hobustest ei oska rääkida, sest kõikide nime-nägu ka veel kokku ei pane. V.a. nende, kes mingil moel meelde lihtsalt on pidanud jääma, muidugi.

Nagu näiteks Cessna, see tohutult suur raudjas koolisõidumära. Või Oldenburgi tõugu Carlo, jälle hiiglane, 6- või 7-aastane ruun, aga oskab käituda, nagu konkreetne täkk - eriti trenažööril, sealt maha tulek käib ka meil ikka galopiga... Samas on ta päris tore - kui peab kuskil seisma, siis möllab ja lööb jne, aga kui siis vaatan tema poole - suured silmad ja süütu nägu pähe. Kohe, kui temaga tegeleda, on ka nagu üks väike pai poiss kunagi. Kolmas hiiglane siin on Westfaali hobune Davidson, kes oskab eriti hästi seda ära kasutada, et ta nii suur on... Täna oli siis teine kord, kui ta minuga ilusti kaasa tuleb nagu kästud jaaaa siiiiiis...juba keerab otsa ringi ja läheb, kõrvad kikkis, sinna, kuhu ise tahab. Jooksin siis ilusti temaga kaasa ja tegin päris kurja häält. Koridori lõpus jäi seisma kah. Zeppelin /Zepelin? on ka päris meeldejääv, ainuke mitte-raudjas/kõrb hobune, nimelt selline helehall väikeste pruunikate täpikestega mõnes kohas. Kui ta keha märjaks saab, siis paistab roosa karv.

Ahjaa, mul on homme vaba päev ka. Ülehomme on Kevinil, mis tähendab seda, et ma teen kõike üksi. Õnneks aga seal päeval Michaelit ega Christianet ei ole, nii et hullu valmis panemise maratoni ei ole.

Pesus on käidud, kohe lähen teen omale teed ja võib-olla otsin veel miskit head... PS - kes ütles, et Saksamaal toit kallis on? Mul läks poes (Lidl, okei, see odavam pood ka, aga siiski) veidi alla 12EUR'i ja ma sain: kaks 1,5l pudelit sidrunivett (Pataya Boneau - sidrunimaitse on ÜLIvänge, nii et ei soovita), kotitäie pirne, beebiporgandeid, heeringatükke tomati-basiiliku kastmes, viilutatud suitsusinki (või vorsti, ma ei tea, igal juhul see on ülikuiv, aga päris hea maitsega isegi), ketšupit, majoneesi (Lichten Saladkreme vms tegelikult, aga maitseb nagu majonees), kaks pakki piima (piim on siin AINULT pakkides... nagu mahlapakid. Säilivuskuupäev on juulis ja poes ei seisa need külmaletis, vaid lihtsalt riiulitel) ja suht suure paki võlts Jaffa Cakes'e. Ahjaa, neli väikest jogurtit ka.

Let the pictures do the talking

Hallo, Internet aus Deutschland!

On lõunapaus, just lõpetasin enda nuumamise - konkreetselt. Alguses tegin paki nuudleid ja kaks võileiba, siis tuli Christiane kahe rulliga, mille Kazak (Poola töömees) oli teinud... Päris head ja rasvased, aga nüüd, pärast kõige selle söömist on lausa raske olla. Igal juhul...

Olen enne Notepad'i kirjutanud ja kopeerin selle siia. Õhtul tulen lisan veel midagi, aga praegu mainin ära, et sain täna korralikult ka sõita. Weanie vist nimi, vanust ega tõugu ei mäleta, aga tore pikakõrvaline mära - ja korralik püss. Alguses sõitsin maneežis, enamuse ajast üritasin tegeleda tema aeglasemaks sõitmisega... Siis galoppi ka (kuna mul endiselt ratsutamiseks vajalikud lihased on kängu jäänud, nägin ma arvatavasti välja nagu mingi kört seal seljas) ja siis tuli Michael ning kutsus metsa kaasa. Seal rääkisime veidi ja tal pole midagi mu treenimise vastu, nii et pöidlad pihku. Samas, Kevin on palju arenenum ratsutaja, tal jõudu jne ka rohkem ja arvan, et ta jõuab palju kaugemale.

Nüüd Notepadi tekst:


11.03.2011
Esimene peaaegu-ööpäev

Istun oma ajutises toakeses (külalistetoas), aknast vaade otse maneeži, telekast mängib saksakeelne American Dad, alt kostub (kuna see ülemine tuba avatud - otse trepp alla kööki) teise groomi Kevini (17, Guatemalast) vali hääl oma veidras emakeeles..

Aga nüüd tänasest päevast:
7am söötsime (hein, igas boksis katsuda, kas jootja töötab), siis võtsin sidemeid jalgade ümbert ära mõnel hobusel, tegime bokse (siin on allapanuks selline põhu ja mingi puru, k.a. saepuru, segu), mis läks ruttu, kuna siin hetkel ainult 17 hobust (homme lähevad 2 ära ka)... Siis hakkas tore rutiinike pihta (minu jaoks vähemalt, Kevin sõitis poole päevast) - üks hobune, keda vaja puhastada/valmis panna (kas Christianele või Kevinile) - kõigepealt boksis kabjad puhtaks, siis valmispanemisalasse, seal puhtaks (enamus hobuseid klipitud, kui mitte kõik... ja hullult tekitatud), lakk ka ühele poole kammida, siis fliistekk selga nii kauaks, kuni seisma peab ja ei puhasta. Pärast treeningut fliistekk, kabjad, pesunurka - seal harjaga kabjad alt ja pealt puhtaks, siis kabjarasv, siis üle kere puhastus (lakk ühele poole), siis oma boksi (fliisteki asemel tallitekk). Rutiini teine osa seisnes selles, et osasid hobuseid pidin enne treeningut trenažöörile viima - seal kõndisid nad tavaliselt 24 minutit ja selle jaoks on veel eraldi tekk. 1 paiku sain lõunale, tund aega olin köögis või oma toas ja korraks isegi tukastasin (eile jõudsin alles 1 paiku öösel siia ja 6:30 juba äratus), siis see rutiin jätkus... Kuni kõik hobused olid tehtud. Siis läksime kolmekesi metsa jalutama. Sõitsin ühe musta märaga, kes homme ära läheb. Päris ilus mära, tore iseenesest ka, aga tal olid alles rauad ära võetud ja seetõttu oli ta nendel teedel (kivid ja igasugu puru) jube ettevaatlik või lausa kramplik.

Siis jätkus veidi veel rutiini ja päeva viimaseks tööks (peaaegu) jäi mul varustuse puhastamine - kaks paari libisevaid, martingal, rinnarihm, veel üks martingal, veel mingid taolised rihmad ja umbes 8 paari valjaid. 6st veel söötsime (lõunat andis Christiane ise, aga homme teda pole, nii et meie kahekesi peame toimetama), puhastasime valmispanekuala ja oligi tööpäev selleks korraks läbi.

Veel käisime poes ja tegin omale süüa ja ühe telefonikõne ja ongi juba kell peaaegu 10. Uskumatu.

Üldiselt tundub tore ja muidugi on huvitav olla professionaalses tallis - kusjuures sõitjad/omanikud on väga toredad ja asjalikud, või vähemalt tunduvad. Hobused on ilmselgelt sellised, kellesarnaseid ma ei saaks elu sees endale lubada... Üks Christiane koolisõidumära on eriti kõrge ka, alguses ei pannud tähelegi, hakkan selga puhastama, vaatan - ei ulata üle seljagi tal vaadata... Hädavaevu ulatan üle laudja harjaga tõmmata... Nii et üle 180cm on ta kindlasti, aga ise ilus, raudjas, mitte üldse kobaka/suure kehaehitusega mära. Christiane ka rääkis, et kõrval tundub ta väike (ta umbes mu pikkune), aga seljas pole üldse näha, et oleks nagu väike ratsanik ja suur hobune...

Alles in Ordnung? Ja... Päeval on ju nii palju teha ja meelde jätta, et pole aegagi igatsuse jaoks. Puhkehetkedel mõtlen ka vaid puhkamisest. Aga need õhtud...

13.03.

Täna on lausa vapustav hommik. Kell on 10:02 ja tulin hommikust sööma, aga mõtlesin, et kirjutan ka ruttu, sest eile jäi see tegemata ja muidu läheb kindlasti kõik meelest. Aga - miks see hommik siis nii vapustav on? Võrreldes eilsega, on täna veidi jahedam (eile säras päike), sajab kerget uduvihma ja kõik on lihtsalt nii värske. Hommikusöögile tulles tuli töötajate tubade nurga peal ninna mõnus pannkookide lõhn. Kuulsin Kevinit kööki astumas ja Kazakile ütlemas, "You're a very good cooker!"

Kuigi läksin eile enne 9't magama, magasin sisse... Kevin äratas mu, kui kell oli 07:02 ?!

Igal juhul oli eile suhteliselt sama päev, v.a. et Christiane oli võistlustel (alles õhtul tuli). Esimesel päeval Michael tallis ei käinud, oli kuskil ära, aga eile töötasin/töötasime just tema jaoks. Lisaks sellele tavalised toimetused - pidev junnide koristamine vahekäigust, hobuste valmis panemise alalt, pesuruum/solaariumist; pühkimine; tekkide kuivama panemine või ära korjamine ja õhtul jälle valjaste/martingalide/libisevate jne puhastamine. Uus oli see, et esimesel päeval Christianel hobused pärast trenni põhimõtteliselt ei higistanudki (paljud said kerget kordetööd), aga Michael'il enamus hobuseid tilkusid higist, nii et kõigepealt pidi neid higikindaga igalt poolt hõõruma, siis solaariumi alla panema (või higitekiga boksi), kabjad puhtaks, siis veega puhtaks ja rasv peale ja lõpuks, kui hobune on kuiv, siis kogu keha puhtaks ja lakk ühele poole.

Täna oleme - nagu ikka - söötnud, boksid teinud ja pühkinud, aga kauem läks aega sellele, et põhku alla saada. Nimelt tuleb põhk sellistes, noh, blokkides - mis on nagu ära viilutatud, ja neid viile oligi siis vaja paari meetri kõrguselt alla saada. Alguses ronisin üles ja proovisin veidi lükata, pärast tuli Kevin ja lükkas igavese hunniku alla.
---

6.3.11

Tegelikult on praeguseks lood nii kaugel, et neljapäeval lendan Saksamaa poole. Seal võtab mind (loodetavasti) vastu professionaalne ja sõbraliku õhkkonnaga privaattall. Arvatavasti tuleb sealt rohkem kajastust kui mu hobuelust viimasel ajal, kuna kõik on uus ja huvitav. Varsti muutub kõik juba rutiiniks ja pole jälle muust kirjutada, kui heal juhul kord kuus oma mõtetest seoses arengu (taandarengu) ja muude teemadega, mis muret teevad...

Aga kui kõik läheb hästi, siis on palju head, millest pikka aega kirjutada. Loodame, et nii ka on.

8.2.11

Updatin'

Pole nii ammu siia midagi kirjutanud... Vahepeal oli motivatsioon hobuste/kooliga seoses täielikult miinustes (erinevatel põhjustel), siis jõuluvaheaeg... Ning endalegi üllatuseks on uuel aastal motivatsioon hakanud tõusma. Võimalikke põhjuseid tean ise ka mingil määral, aga see siin pole õige koht nende lahti seletamiseks...

Igal juhul on asjad jõudnud selleni, et Ferrum puhkab taevastel karjamaadel. Kuna meil algasid ratsastuse/hoolduse tunnid ja mina olen ratsastuses, on mul nüüd paar uut hoolealust. Eestlane Robusk endiselt, keda hetkel lihtsalt liigutan (ei sõida), Balzam ja Akira, kellel olen seljas käinud ja isegi paar sammu teinud (nii, et keegi hoidis eest), aga praegu on teadmatus, mis edasi saab. Via Pepsi ja Sonetiga peaksin/peaksime ka veidi sõitma, aga arvan, et ootan, kuni treener tagasi tuleb ja siis vaatame rahulikult edasi.

Muidu on ratsastuse tunnid olnud kasulikud ja pingevabad - kõigi hobustega oleme väga vabalt võtnud, ühel korral võtsime väheke vanemad hobused ning tegime lihtsalt lõdvestusharjutusi (Via Pepsiga tuli sammus väga hästi välja, ta on tegelikult tohutult arenenud võrreldes septembriga, aga traavis on raskem).

Nii raske on siia midagi asjalikku üritada kirjutada, kui ma ei tunne, et ma oleks järsku nii paljuga hakkama saanud... Ma arvan, et see tunne tuleb alles siis, kui ma praktikale lähen aprillis - ning seda pärast hoolikat kaalumist Liivakule.

22.11.10

Tihtipeale ma tahaks siia midagi kirjutada, aga lihtsalt ei oska. Niisama "tegin seda, siis tegin seda"-stiilis juttu ka ei pea mõttekaks siia kirja panna, ometi tahaks midagi öelda...

Võin näiteks öelda, et üle-eelmisel nädalal sain 4x trenni väga toreda Heimtali märaga, ka hüppasime - ja seda poleks ma küll arvanud, aga mulle täitsa meeldis see. Mingil hetkel lõi küll välja see, et pole kaua sõitnud, hobune hakkas ka rabistama, siis läksin juba ise rohkem närvi... Aga üldiselt jäin rahule.

Veel võin öelda, et ühel hoolealusel on endiselt mingi probleem jalgadega. Ei ole teda absoluutselt tahtnud koormata, aga praegu vaatan, et selleks, et tema ülekaalu-probleemist vabaneda, peaks midagi välja mõtlema. Teine hoolealune hakkas vahepeal juba lootustandvamaks muutuma... Kuni täna jäi mõni meeter puudu, et ta rekka ette oleks jooksnud, mina nööriga taga...

Päris paha tunne on, kui tahad midagi paremuse poole muuta, aga siis juhtub hoopis nii... Ja korraga taipad, et asi ei pruugigi olla otseselt sinus, aga et see hobune absoluutselt ei arvesta inimesega.

Homsest on jälle 4 päeva järjest ratsutamine. Praegu teeb selg jubedalt valu, aga loodetavasti on homme parem.

25.10.10

Pole nüüd mõnda aega kirjutanud, aga asjad on praeguseks nii kaugel, et Ferrum ei ela enam vabapidamistallis koos teiste ruunadega, vaid ööbib õpilastallis (päev läbi on siiski vabapidamiskoplis). Tundub, et talle on see teinud ja teeb edaspidigi ainult head, kuna õhtuti/hommikuti on tallis inimesed, kes jootmise-söötmise-koristamise jm asjadega tegelevad ja Ferrum saab selle kõigega harjuda. Koplist välja tuues on olnud natuke probleeme, aga muidu pole viga - boksis laseb sõbralikult käia ja puhastada.

Robuskiga (eestlane) olen niisama jalutamas käinud, kuigi jah, kui ühel suhteliselt tuulisel päeval taha platsile minnes oli ta oma üldise rahulikkusega võrreldes ikka väga närviline... Käe kõrval saime traavi ka teha (seda ta muidu ei tahtnud sugugi teha) ja üle lattide tulla.

Sõitnud ei ole sel lihtsal põhjusel, et mul pole absoluutselt raha... Ei tea, millal saab ka, kuna autokooli peale läks ikka korralik summa ja nüüd pean auto jaoks koguma.

Ahjaa, Kolgaküla tallis sõitsin tegelikult mõni nädal tagasi. Käisin seal kursaõel abis, võtsime grupi vastu ja tegelesime nendega 2h. Väga tore oli - hobustest hoolitakse väga, tehakse kõik, et varustus oleks igale hobusele sobiv ja korras ja treeningpõhimõtted ühtivad samuti mu omadega. Õhtul käisime hobustega metsas... ja ma ei mäletagi, millal ma viimati niimoodi maastikul galopeerisin...Päris ammu vist.

Sadulaseminaril sai ka käidud. Võib-olla tahaks kevadel Rahulasse praktikale minna.

6.10.10

Eile sain ka teise nö hoolealuse, kellega tutvusin juba eelmisel nädalal. Tegemist noore eestlasega, eelmisel nädalal sõitsin temaga, kuna eelneval päeval oli ta ühe kursaõe kaks korda maha visanud. Ta hakkas mulle miskipärast väga ruttu jubedalt meeldima (teine hoolealune meeldib muidugi ka, aga tema suhtes ei tekkinud kohe sellist emotsiooni) ja sõites oli ka rõõm temaga töötada, sest ta on super iseloomuga. Täna tõin ta veidi pikema lõunapausi ajal maneeži (kuna pärast kooli on õhtuti maneež alati rahvast/hobuseid täis), jalutasin temaga, tegin veidi pööramisi (enne ohjama hakkamist, et hobune õpiks surve peale pöörama), kõndisin üle lati, vahepeal kergelt traavi kordel, vahepeal lasin ta lahti ja vaatasin, mis ta teeb ja kui huvitatud ta tegelikult kõigest on jne. Päris huvitav oli... Ma ei tea, miks, aga temas on midagi... Võib-olla tema pilk - kui talle otsa vaadata, tuleb vägisi naeratus näole... Võib-olla meenutab ta mulle kunagist hoolealust Elsit, kes oli samuti üpris madal, aga paks, eestlane ja kes oli samamoodi lihtsalt üks eriti südantsoojendav hobuslane...

Ferrumiga pole vahepeal endiselt midagi teinud (peale koplis käikude ja niisama sügamisega jne - kusjuures, võib-olla olen ma imelik, aga mulle tundub, et ta vaikselt tunneb mind ära), kuna nad on vahepeal koplit vahetanud. Üle tee talli toomiseks pole ka võimalust leidnud, kuna koguaeg on inimesi tallis. K rääkis, et nad on mõnes tunnis teda koos teiste noortega natuke kasutanud, aga et Ferrum oli mingil hetkel väga agressiivselt teisi hobuseid rünnanud. Samas üksi temaga tegeledes oli kõik olnud OK.

1.10.10

Eesti on ikka huvitavalt väike... Ühe mu kursaõe sünnikodu on seesama koht Põlvamaal, kus kunagi sai sõbrannaga mitmeid kordi käidud ja hobustega pikki ja toredaid matku ette võetud. Teine kursaõde oli mu blogi lugenud juba enne, kui ma Hobumajanduse kasuks otsustasin ja hakkas pärast mu üht postitust oma noore hobusega pehmema käega sõitma. Tüdruk, kes tuli õppima põhikooli baasil, oli viimati paarkümmend sentimeetrit lühem ja ta ema andis mulle mu elu esimesed trennid... Rääkimata nendest teistelt kursustelt, kelle blogisid ma juba ammu olin lugenud.

Eile käisin üle pika aja E juures, läksime maastikku avastama ja väga mõnus oli...

Väga tore, et ma Hobumajanduse kasuks otsustasin, kuna 1) õpetajad on väga head; 2) inimesed on sõbralikud ja abivalmid; 3) tundub, et see eriala on ainult paremuse poole arenenud ja aina paremaks läheb. Eriti kasulikud on anatoomia, tervishoiu, hobuse psühholoogia ja taastootmise tunnid, kuna paljusid asju ei teaks ma v.a. siis, kui ma ise vastavat kirjandust otsima ja läbi lugema ei hakkaks. Aga tegelikult on kõik õpitu väga kasulik.

30.9.10

“If the art were not so difficult we would have plenty of good riders and excellently ridden horses, but as it is the art requires, in addition to everything else, character traits that are not combined in everyone: inexhaustible patience, firm perseverance under stress, courage combined with quiet alertness. If the seed is present only a true, deep love for the horse can develop these character traits to the height that alone will lead to the goal.”
- Gustav Steinbrecht

... Eestikeeli:

Kui ratsutamise kunst ei oleks nii keeruline, oleks meil palju häid ratsanikke ja oivaliselt välja sõidetud hobuseid, aga just kunst nõuab, lisaks kõigele muule, iseloomuomadusi, mida ei leidu igaühes: ammendamatut kannatlikkust, püsivat visadust stressiolekus, julgus kombineeritud rahuliku tähelepanelikkusega. Kui alge on olemas, siis ainult tõeline, sügav armastus hobuse vastu saab arendada neid iseloomuomadusi kõrgusteni, mis ainuüksi viivad eesmärgini.


Initially only the trot should be used, in a moderate but active tempo, without in any way attempting to artificially position the horse. The pace should be natural, diligent and in no way collected. To rest the horse, the trot should frequently alternate with walk.
Gustav Steinbrecht, The Gymnasium of the Horse (Link)

Lühidalt: mu uus treener on kõik, mida ühelt treenerilt tahta; ma tunnen, et olen kahe päeva jooksul (kolme erineva hobusega, kellest kaks alles noorekesed, sõites) arenenud rohkem kui viimase ma-ei-tea-mitme aasta jooksul. Aga just praegu olen ma väga õnnelik oma senise nö ajaloo üle, sest ilma kõigi nende erinevate hobuste, kukkumiste ja omaette õppimisteta (koos hobusega ja ainult hobusega) oleks mul praegu vist väga-väga raske... Ja kindlasti tunneks ma end väga lootusetult. Aga ei - julgelt edasi ühiste eesmärkideni... Mis praegu jäävad saladuseks, sest need on veel liiga utoopilised...

PS. Ferrumist (poiss, kellega natuke tegelen) nii palju, et temaga tegeleti üleeile ja eile, aga koplis käisin teda puhastamas-sügamas. Eile talutasin tema poolvenda, kes on alles varsaeas, aga väga sarnane talle - nii välimuselt kui käitumiselt (jalutab alguses väga ilusti, tüdineb umbes 15min pärast ära ja hakkab küünaldama, ringi hüppama, jooksma jne ehk ÜHE SÕNAGA: põgenema.)

27.9.10

Vahepeal pole suurt huvitavat juhtunud, vähemalt mitte konkreetse ruunapoisi osas... Jubedad sajused ilmad on tööd seganud ja kui täna mõtlesin, et "nonii, aitab puhkusest", siis see ka õnneks ei läinud. Kursaõega koplist vihma ja tuulega tagasi jalutades oli just see, keda meil ei olnud, hobune. Koplis oleku jooksul jõudis poiss ehmatada, teiste hobuste peale ärrituda, käest lahti tõmmata, minu peale ärrituda... Kui sain päitsed koos nööriga talt tasakesi peast võetud ja olime enam-vähem sõbralikult "sina peal", loobusime.

Aga noh, kui ma oleks alles väike ja väljas oleks torm ja eemal praksuks elektriposti otsas mingi säde ja siis tahaks veel kaks mulle vaevu tuttavat isikut mu sõprade juurest ära viia... Kardaks, põgeneks ja protestiks ma ka...

Muudel uudistel - homme on esimene trenn inimese käe all, kelle õpetussõnu olen juba ammu ihaldanud kuulda. Pärast Müseleri "Ratsutamisõpetuse" ja Saksa Ratsaliidu "Ratsutamise ja Ratsastamise Õpetus 1" läbi töötamist on veel eriline isu arendada oma istakut ja meetodeid - ja küll nii tekib ajapikku ka lihas uuesti. Loodetavasti.

20.9.10

2. nädala lõpp

Homme täitub kaks nädalat esimesest päevast, kui suure ruunapoisiga tutvusin. Kuna eelmisel nädalal oli palju segavaid faktoreid (haigus, lähedase inimese kaotus, halvad ilmad), jõudsin uuesti tema juurde alles täna.

Kedagi täna abiks ei olnud, seega ei olnud kindel, kui ohutult ma temaga koplist välja saan (arvestades seda, et terve kari uudishimulikke noorhobuseid kõnnib sabas/küljes), aga läks päris kenasti. Siiski on päitsete pähe panemine kergelt probleemne, kuna kõrvapiirkonna juures askeldamine talle eriti ei meeldi.

Tõin ta üle tee talli, kus tal oli jällegi omajagu uudishimutsemist ja kogu olek oli üpris rahutu. Esiteks oli teda raske talli vahele seisma saada ja mõlemalt poolt nööridega kinni siduda, aga kolme katsega läks õnneks (kuna ta tahab pidevalt ise kuhugi minna - kas siis boksi, boksis olevaid hobuseid nuusutama läbi võrede jne)... Puhastasin ta ära, kuigi ega ta eriti rahulikult terve aeg ei seisnud - jällegi, palju tammumist ja uudishimutsemist. Tallis oli teisi inimesi ka, nii et ta ehmatas mõned korrad suvaliste asjade peale a'la keegi paneb kaugemal mõne boksi ukse kinni jne.

Tallis olin kokku umbes 20 minutit, siis vaatasin, et ega ta eriti rahunema küll ei hakka ja pole mõtet teda rohkem sel päeval šokeerida. Kuna eespool oli veel üks hobune talli vahele seotud, pidime neist mööda minema, mis oli kah huvitav... Alguses, kui ma Poisi üldse lahti võtsin (et ei olnud talli vahele seotud), hakkas ta juba ise trügima edasi nii, et oli juba praktiliselt teise hobuse tagumikus... Kuidagi saime teda kiirelt tagurdatud, siis läksin hobusest mööda ja kui olime juba praktiliselt möödas, pani Poiss traaviga välisukse poole nagu hull nii, et kellegi sadul lendas... Päris ruttu sain ta siiski sammule ja viisin koplisse ära.

Pikk, pikk tee on ees.

13.9.10

Esmaspäev

Käisin täna poisi juures, abiks olid kaks sõbrannat, kes tegid kopli värava lahti ja panid pärast kinni.

Poiss oli koplist välja jalutades üpris rahulik ja isegi terve tee teise talli (üle tee) oli päris tore, v.a. mõned näksamised (õnneks mitte eriti valusad) ja see, et ta tahtis pigem kõndida mu selja taga kui kõrval.

Kuna tallis oli just vahekäigus sepp ja inimesed sagimas, panin poisi esimesse boksi... Koheselt oli ta nii ärevil kõige ja kõigi peale, see, et mina seal boksis toimetasin, teda puhastasin jne, ei huvitanud teda absoluutselt. Ka boksist välja tahtis ta väga saada, paar korda ka mind hammastega rünnata üritades, aga jäin rahulikuks ja viisin ta õigepea tagasi koplisse. Teel koplisse oli ta samuti ärevil, aga ei midagi hullumeelset. Koplis sõprade juures oli juba jälle nagu vana rahu ise.

Korraks seal tallis nendel nö ründemomentidel oli päris hirmus, aga ootan siiski huviga järgmiseid kordi...

12.9.10

Pühapäev

Kuna vahepeal on toimunud võistlused ja nendeks ette valmistumine (olin korraldajate tiimis), ei leidnud aega, et kirjutamisse süveneda, aga neljapäeval käisin taas ruunapoisi juures koplis. Seekord jalutasin teda veidi ja puhastasin, aga jällegi - raske on, kui ümberringi on kari uudishimulikke hobuseid. Korra näitas poiss ka välja armukadedust, kui ründas hammastega hobust, kes mind samuti lähemalt soovis uudistada. Võtsin koplisse sõbranna kaasa lootuses, et äkki ma saan siis poisiga veidi rahulikumalt suhelda, aga ega see erilist muutust ei tähendanud siiski.

Homme lähen jälle ja võib-olla toon ta üle tee talli juurde, puhastan teda seal ja siis viin tagasi. Näiteks.

8.9.10

Jätkame...

Kustutasin eelnevalt paste-tud teksti ära, kuna pärast ühe väga kogenud ja austatud hobuinimesega rääkimist sain aru, et hakkaksin lihtsalt endale vastu rääkima... Rääkisime karistamisest ja üritan tema sõnu ka võimalikult täpselt edasi anda. Kui küsisin, kuidas teha (täpselt) hobusele selgeks, mis on vale, ütles ta, et see vajaks liigselt täpsust - ehk seda peaks kordama absoluutselt iga kord, kui hobune teeb midagi, mis on vale - aga et see ei pidavat eriti võimalik olema. Ta ütles, et temale piisab sellest, et ta näeb ühe korra, mida hobune teeb (näiteks ründamine) koos nö etappidega ning edaspidi ta ei lähe kunagi nii kaugele, et hobune peaks samamoodi reageerima (näiteks ründama). Ma ei suutnud seda kindlasti nii täpselt edasi anda, aga loota võib.

Igal juhul jätkan ka projekt Mitte-usaldav-inimesi-ründav-hobune teemal..

Täna võtsin kaasa päitsed, nööri, kindad ning oranzi kotikese harjadega ja läksin karjamaale, kus toosama ruunapoiss igapäevaselt on. Segavaks faktoriks oli muidugi see, et ümberringi oli veel hobuseid - no alla 10, osad neist kopli teises osas, mis on karjusega eraldatud, aga kus on suur nö ukseava. Sealjuures olid mõned neist hobustest samuti noored ehk "OI, kui huvitav!"

Suur ruun, keda edaspidi nimetan Kõrviks, oli samuti täis uudishimu, kui ma nende hobuseltskonnale lähemale jõudsin. Alguses lasin tal end üle nuusutada, patsutasin siit-sealt... Siis otsustasin, et ei hakka siiski kohe päitseid pähe panema, vaid puhastan niisama ja vaatan, mis ta teeb. Ta oli väga huvitatud mu oranzist harjakotist, mis selleks ajaks oli heina sees (see oli üldse põhiobjekt kõigil seal olevatel hobustel, üks jälitas mind kopli lõppu, et aga sellele uuesti nina külge saaks panna) ning vahepeal sõi niisama, seega oli ta rahulik ja ei pahandanud absoluutselt, et ma teda natuke puhastan. (Eelmainitud hobuinimese sõnul ei oska ta puhastamisest jms niisama-olemisest eriti rõõmu tunda, et ta nagu tahaks, aga siis hakkab kartma.)

Kuna eriti meeldis talle oma ninaga mu pehmet harja masseerida, käis ka tema mul mitu korda kannul ainult selle harja pärast. Mingil hetkel panin talle päitsed pähe, mille üle ta ei tundunud olema eriti rõõmus ja lasin tal minema kõndida (nööri ei olnud küljes). Mõne aja pärast tuli ta uuesti mu juurde ja võtsin talt päitsed peast ära (oli aru saada, et kõrvapiirkonna osas ta mind eriti ei usaldanud ja rahulolematust võis välja lugeda küll, kui ma päitseid pähe panin ja ära võtsin).

Natuke rääkisin temaga veel niisama, lasin tal veel pehme harjaga mängida, panin oranzi harjakoti omale käe ümber ja paitasin teda sellega (talle tundus see isegi meeldivat) näo pealt...

Kokku olin koplis umbes pool tundi. Selle aja jooksul ei tekkinud otseselt ühtegi ohtlikku momenti, aga miskipärast ei olnud mul seal siiski väga kindel olla. Eks peab õppima tundma nii Kõrvi kui ka teisi sealseid hobuseid.

Hingele jäi kripeldama ainult üks asi ehk see, kuidas teda keelata... Vahepeal, kui ta mulle tõesti kohe agressiivselt järgnes (mitte küll ründamise mõttega, aga no ikka nii, et TEMA tahab, TEMA tuleb), ei osanud ma muud teha, kui madala häälega keelata ja proovida teda eemale suunata, aga tema puhul on siiski mingi hirm, et kus on piir - ehk kui ta oma tahtmist ei saa, võib ta mingil hetkel jällegi lihtsalt agressiivseks muutuda.

Sama tark hobusetundja teadis veel öelda, et Kõrb justkui tahaks inimese täit tähelepanu nii väga, et ta on nõus seda kasvõi agressiivsusega saama. Samas ta ei taha pöörata inimesele ISE väga pikaks ajaks tähelepanu... Veel sain teada, et Kõrvile ei tohi anda midagi süüa ning et temaga vist siiski on ka veidi karmimalt käitutud... Ehk temaga ei ole mindud üht teed mööda, vaid tegeletud nö katseeksitusmeetodil.

Põhjus, miks ta inimeste vastu nii agressiivne on olnud, võib olla see, et varsana oli tema ema ülikaitsev - ning tihti lausa agressiivne inimeste suhtes.

Nüüd pean veel palju mõtlema, kuidas tekitada usaldust hobuses, kes ei teagi, et selline asi võiks täielikult eksisteerida - kuna tema ainuke eeskuju teda nii "kasvatas"?

Tean, et me kõik õpime läbi vigade, aga selle hobuse puhul ma eriti ei taha teha vigu, sest mina võin sellest küll õppida, aga Tema jaoks oleks see lihtsalt jälle üks põhjus, miks mitte inimest usaldada...

Homme jälle.

7.9.10

Sügise lainelt

Täna sain omale tegelemiseks 3-aastase trakeeni/ristandi ruunapoisi. Igavene kolakas, suurt kasvu ja päris aukartustäratav. Põhjuseks, miks keegi temaga tegelema pidi/peab hakkama on see, et ta ei ole siiani inimesega just kuigi nö sina-peale saanud. Nii palju, kui erinevate inimeste juttudest teada sain, on selsamal ruunal olnud kalduvus inimest rünnata, kui tal ühel hetkel viimasest villand on saanud - ning varem ka lihtsalt rünnata. Viimase aasta vms jooksul pidi temaga olema võimalik natuke tegeleda, aga taas ainult nii kaua, kuni hobusele aitab - ja see tegelemine võis vahel kesta tõesti vaid 15 minutit...

Põgusalt käisin temaga tutvumas karjamaal, kus ta ka enamuse ajast on veetnud ja veedab. Instruktor (inimene, kes on selles tallis olnud juba aastaid ning kes ka eelmainitud hobust teab ta varsaeast saati) ütles, et niikaua, kuni tal on selline sõbralik nägu ja rahulik olek, ei ole muret. Mõned minutid sai ruunapoissi natuke näppida, kuni ta minema jalutas.

Homme lähen karjamaale päitsete ja jalutusnööriga ja proovin teda lihtsalt puhastada. Praegu on mu eesmärgiks lihtsalt teda tundma õppida ning lasta tal mind tundma õppida. Koplist välja ei kavatse teda tuua niipea, vaid pigem enne seal lühikesi nö harjumissessioone teha. Lühikesi just sel põhjusel, et ta ei jõuaks must ära tüdineda. Mingi aja jooksul saab muidugi neid sessioone vaikselt pikendama hakata, aga sellest on veel vara rääkida.

Boonuseks on see, et ta asub mu kodule nii lähedal ning saan iga kell teda vaatamas käia, kui peaks tarvidust olema.

Probleemsete hobuste juures on alati midagi erakordselt huvitavat... Mõne puhul saab vaat et koheselt teha oletusi ja järeldusi - miks ta just käitub nii, mis on tehtud minevikus valesti, mida saaks nüüd paremini teha... Konkreetse hobuse puhul tundub, et ei ole tehtud erilisi vigu, kuid pigem tuleb teda lihtsalt õpetada harjuma inimese seltskonnaga ning saada ta inimest usaldama, aga ka austama. Austus ja usaldus käivad minu arust käsikäes - ei ole austust ilma usalduseta ja vastupidi. Hirmunud hobune ei tunne "oma inimese" vastu mingisugust austust, see on igal juhul kindel...

Koolis arutleme pidevalt huvitavate teemade üle. Üks nendest oli täna karistamine. Ei tulegi kohe meelde, kas olen juba sellest siin ka varem kirjutanud, aga mõelnud olen sellele igal juhul palju ning täna, pärast arutelu õpetajaga, on pea lausa mõtteid täis...

Nimelt... Kui palju anname me üldse endale aru, kui hobust millegi pärast karistame? Esiteks tuleks endalt küsida, MILLE EEST me teda karistame. Hobusel ei tööta aju nii, et "ma nüüd lollitan" või et "ma tõrgun võistlustel välja, et oma inimesele vimkat mängida", aga miskipärast kasutatakse liiga tihti justnimelt füüsilist vägivalda. Naljakas, et isegi tänapäeval leidub "sportlasi", kes võistlusväljakult välja jõudes annavad hobusele paar litakat jalaga kõhtu... Ikka karistuseks!

Olgu, see on juba omaette teema. Oluline on siiski endalt küsida, MIKS hobune midagi MINU ARUST valesti teeb. Mõistma peab, et hobusel on täiesti ükskõik, kas ta läheb nüüd ühest takistusest üle jne. Põhjuseid valesti käituda on palju: hirm, ebakindlus, mitte piisavalt selged märguanded ratsanikult/maast, vale ratsastus, usalduse puudumine... Mille eest siit loetelust tuleks hobust karistada?

Inimene tahab, et hobune teeks seda, mida tema tahab. Kui hobune seda ei tee, saab ta tunda kas füüsilist või vaimset vägivalda inimese poolt. Kui mu sõber ei taha teha seda, mida ma tahan, kas ma hakkan teda ka terroriseerima? Põhimõtteliselt ju võiks, aga mitte mingist sõprusest ei saaks sellisel juhul enam küll rääkida...

Hobuseid võiks mingil määral võtta kui väikeseid lapsi - me peame neid õpetama, suunama, igal sammul juhendama ja aitama; ning just nagu lapsed, elavad ka hobused olevikus - selles hetkes, milles nad parasjagu on. Nad õpivad suhteliselt kiiresti, aga seda eriti, kui nad on hirmul.. Mistõttu igasugune füüsiline vägivald teeb igale hobusele kiiresti selgeks, et 'seda inimest tasub küll karta'...

Nüüd siis see probleem, et kui karistamiseks tõesti on vajadus, siis mida teha, ehk kuidas hobusele selgeks teha, et miski on vale? Ma vist pean siinkohal jutu pooleli jätma ning homme jätkama, sest siis olen samal teemal arutlenud ka targemate inimestega ja ise ei oskaks soovitada muud, kui kas häält tõsta või... Näed, rohkem ei tulegi pähe. Just selles osas olen ise üritanud olla ettevaatlik, et mitte liigselt põhjustada jäädavaid kahjustusi, mida ma juba niigi arvatavasti oma ligadi-logadi istakuga tekitanud olen. Karistamise asemel olen pigem läinud sammu tagasi (mitte sõna otseses mõttes) ning proovinud hobusele pigem näidata, KUIDAS TEHA selle asemel, et üritada talle selgeks teha, mida ta valesti on teinud... Sest see on vist alati pigem nagu vene rulett...



28.8.10

Läheb kiirelt.

Kirjutan ruttu sellest, et olen vahepeal saanud trenni ühe üpris kuulsa Eesti hobuinimese käest, kelle olemasolust olen juba üle kuue aasta teadlik olnud, aga kelle õpetussõnu pole näost näkku kuulata olnud võimalik. Olen ülimalt tänulik, et vähemalt mõnedki korrad see mul aga on nüüd õnnestunud. Teada olen saanud, et mul on vasak säär nõrgem kui parem (olin sellest kergelt teadlik varem), et ma üritan liiga palju kasutada ülakeha, et mul on üpris hästi liikuv ristluu ja head sääred, aga et ma olen veel nõrk. Kõige enam nõustun viimasega - ning see ajaski mind sadulas jubedat moodi tööd teha üritades kõige enam vihale... KUHU on kadunud see vorm - see jõud - see vastupidavus? Varem sai sõidetud 2-5 hobust päevas, viis päeva nädalas - nüüd on jäänud vahele vaid mõned aastad regulaarsest ratsutamisest - ja vaid üks tund intensiivset trenni tundub käima üle jõu... Aga samas, mõned aastad tagasi ma kindlasti nii tegusalt trenni ei teinudki - kui oleks praegu võimalik jälle sama regulaarselt hobustega töötada, teaksin rohkem, mida ja kuidas teha. Aga siiski mitte piisavalt...

Elame ja õpime.

30.7.10

Ratsmes olemisest

Järgnev tekst pärineb siit ning tõlkisin selle nii enda jaoks (tulevikuks) kui ka loodetavasti kellegi teise jaoks. Pean paluma lugejal säilitada avatud meel (open mind) ning meeles pidada, et treeningmeetodeid on palju ning kõige õigem oleks neid kombineerida vastavalt hobuse ning oma enda oskustele/soovidele/vajadustele. Jällegi palun seega kommentaariumisse jätta igasugused mõtted, parandused ja kriitika.

-------------------------------------------------------------------------

Ratsmes olemisest

Termin 'on ratsmes' on paljukasutatud ning kuritarvitatud. Seetõttu mõistetakse seda väljendit mõnel määral valesti ning paljud ratsutajad ei ole kindlad selle õiges tähenduses. Parem termin oleks:

Suulise aktsepteerimine

Ära proovi seda kodus:

Kujuta ette, et teooria tõestamiseks palutakse sul panna sõbrale suhu suuline ning teda oma kontrolli all hoida samamoodi, nagu sa hoiad hobust. Sa asetad suulise terasest pulga, mis on keskelt liigendatud (et see ta keelt alla suruks), sõbra suhu. Siis seisad sa tema taha samal ajal ratsmeid hoides ning annad talle müksu selga, et ta edasi hakkaks kõndima.

Su sõber tahaks koheselt tõsta pea, et ta näeks, kuhu ta läheb. Samuti tahaks ta suulist kanda vähim tundlikul osal tema suus. Suunurgad, põsed, suu pehmem, käsnjas, osa. Sinu sõber oleks ilmselgelt väga huvitatud ka sellest, mida sa ratsmetega teeks, aga sul poleks tema täit tähelepanu. Ta lülituks end ümber kaitserežiimi. Lõppude lõpuks, sul on nüüd mõjuvõim oma sõbrale haiget teha läbi ratsmete.

Nüüd palu oma sõbral pead allapoole langetada nii, et tema lõua alumine osa (suu kõige tundlikum osa) kannab suulist ning et tema lõug oleks ta rindkere vastas, halvustades tema nägemist. Jällegi, müksa oma sõpra selga ja palu tal edasi astuda. Nüüd küsi oma sõbralt, mis tunne tal on. Su sõber on nüüd äärmiselt huvitatud sellest, mida sa oma kätega edasi teed, ning sul oleks kindlasti tema täielik tähelepanu. Lõppude lõpuks, ta ei näe, kuhu ta läheb ja kui sa tõmbad ratsmetest, põhjustad sa talle ilmtingimata valu.

Juhul kui su sõber lubaks sul seda kõike läbi viia, tunnistataks ta arvatavasti kõlblikuks koheselt vaimuhaiglasse saatmiseks, aga see katse nõuaks ka kohutavalt palju usaldust ja koostöövalmidust sinu eks-sõbralt, et see läbi teha ning vältida haiget saamist. Nüüd sa tead, või vähemalt su sõber teab kindlasti, mida hobune tunneb.

Ilmselgelt ei tunne hobune samu emotsioone kui inimene ning suuline on disainitud sobimaks hobuse suuga. Aga samad hirmud, mis inimesele, kehtivad ka hobusele – hirm valu ning ratsmete kuritarvituse ees. Selleks, et hobune 'oleks ratsmes' või 'aktsepteeriks ratset,' peab ta ratsanikku täielikult usaldama ning olema lõdvestunud tema kätega (ratsmete kaudu) suust ning sul oleks kogu tema tähelepanu.

Kas sa oled kunagi mõelnud, miks me ratsanikena kasutame ratsmeid? Põhjus on lihtne – meie käed ei ole piisavalt pikad, et ulatuda hobuse suuni. Kui vaid meie käed oleks piisavalt pikad, saaksime me end ette sirutada ja hoida suulisest sõrmedega või isegi kasutada nimetissõrmi (ilma suuliseta), hobuse suus. Me oleksime loomulikult õrnemad ning hobuse suule mõjuvad võtted/vahendid oleks palju loogilisemad ja kaastundlikumad.

Hobune aktsepteerib ratset või on ratsmes, kui:

1.Tagajalad tulevad hobuse keha alt läbi; ümar ning painduv selg, mis toetab rohkem raskust tagaveeranditele, mitte esiosale; hobune ei toetu suulisele.
2.Kael on kaardunud; kaare nurga/astme on vastav hobuse treeningtasemele; kukal on kõrgeim punkt. Hobuse pea on asendis, kus saaks joonistada vertikaalse või peaaegu vertikaalse kujuteldava joone hobuse näos ülevalt alla (külgvaates).
3.Ta aktsepteerib suulist ilma vastupanuta kerge ja pehme kontaktiga, lõdvestunud lõuaga ning on alluv läbi keha.
4.Hobuse pea püsib stabiilsena ilma tõmbamise või toetumiseta.
5.Kontakt peaks olema stabiilne, aga elastne ja võrdne mõlema ratsme poolt.
6.Hobuse suu on niiske ja vahutav. Kui hobuse suu on kuiv, on see tõenäoliselt seetõttu, et hobune on pinges ja hingab läbi suu.

Niisiis, mis on valesti? Kui su hobune pole ratsmes, on ta arvatavasti midagi muud... Nagu näiteks:

Üle ratsme (suulise)


Hobune on üle ratsme, kui ta hoiab oma pead kõrgel; pea nurk (külgvaates) on liiga
ees vertikaalist ning hobuse selg kipub nõgusaks vajuma. Tagaveerandid ei tõuka hobust
edasi, vaid on jäetud taha ning esijalad hoopis tõmbavad hobust edasi.

Ratsme (suulise) taga


Hobune hoiab oma pead madalal ja vertikaali taga. See ei ole tõsine viga niikaua,
kui hobune ei proovi kontakti vältida ning säilitab kerge, elastse järjekindla tunde.
Üks võib selles näha, et hobune on ratsme taga (üle painutatud), aga hobusetundja näeb, et hobune
ei ole oma tagaveerandeid hõivanud.

Kuidas õppida?

Et hobune oleks ratsmes või et ta aktsepteeriks suulist, on vaja temaga palju kuid töötada. (vt artiklit töövõtetest)

Sa pead temaga töötama igapäevaselt – ratsutamine esmaspäeval ja siis võib-olla neljapäeval ning seejärel paari päeva vahele jätmine ei aita arendada hobuse muskleid ega tasakaalu ning hobusel pole treeningust kasu. Hobused armastavad rutiini. Kuula hääli tallis söötmise ajal – hobused teavad igapäevast 'programmi' paremini kui tallimehed...

 Sa pead töötama tempo kallal. Hobune peab alati olema meeleldi valmis säilitama mistahes allüüri rütmi – olgu selleks samm, traav või galopp. Alati tööta tempoga. Hobune peab olema innukas liikuda edasi ja luua impulssi (energiat liikumises).

Sa pead hobusega töötama, kaasates kõiki ratsastuse liikumisi. Sõida sirgelt; volte ja üleminekuid, koguaeg küsides talt, et ta aktsepteeriks kerget kätt ning oleks suust pehme. Kui ta toetub või tõmbab suust, tööta üleminekutega. Palu tal alati sinu kätt/ratset otsida.

Sa peaksid nii kiiresti kui võimalik kasutama kerget, aga kindlat kontakti ratsmete abil. Hoides hobust rahulikuna ja rütmis, kasutades hästi hobust tunnetavaid jalgu ning pehmet kätt (ilma kaotamata kontakti), peaks ratsanik varsti nii ärgitama hobust astuma edasi, ratsmesse. Kasuta kontakti, mis sulle kui ratsanikule meeldiks, kui rollid oleks vahetunud.

Kui su hobune tõmbab ratsmeid selleks, et edasi liikuda, siis sa peaksid väga paljude aeglustuvate üleminekutega ning korduva ratsme andmise ja võtmisega panema ta tasakaalu ja rütmi aktsepteerima ka kergema kontaktiga. Tunne, mille poole sa püüdlema peaksid, on taoline: suuline on kinni sünnipäevakoogi sees ja kui sa tõmbad liiga kõvasti, tõmbad sa suulise koogist välja ja rikud sõbra sünnipäeva. Ma tean, et see kõlab hullumeelselt, aga kui sa oled väga tugeva tahtejõuga ja tahad hobuseid treenida, oled sa juba poolel teel vaimuhaiglasse niikuinii!

Kui su hobune on üle ratsme, tuleb temaga töötada ja harjutusi läbi viia, et arendada tugevamat ja ümaramat selga. Kõige tõhusamalt saab sellega töötada kergendatud traavil või halvemate juhtude puhul lihtsalt sammus. Sõida oma hobust edasi kasutades korrektseid ja edasiviivaid meetodeid (vt artiklit töövõtetest) ning kui ta on saavutanud oleku, mida sa tahtsid saavutada, ole eriti mõistev käte tööga. Ta peab oma kukalt painutama, alalõuga lõdvestama ning kontaktile vastupaneku lõpetama. Hobust tuleks sõita edasi ratsmekontakti poole ning tal paluda hõivata oma tagaveerandid, mis innustab teda oma selga ümardama ja pead allapoole laskma. Voltide sõitmine on parim moodus, et hobust innustada aktsepteerima välimist ratset sisemise sääre kaudu, vahel oma sõrmi avades või murdosa sekundiks isegi sisemist ratset andma.

Harjuta voldist sisse-välja sõitmise harjutust. Tee volt väiksemaks, ütleme 10 meetrit, kasutades välimist jalga, siis tee volt suuremaks, umbes 20 meetrit, sisemise jalaga ja pehme või järeleandva sisemise ratsmega. Vaheta ratset tihti. Kui tunned, et hobune on lõpetanud sisemise ratsme tõmbamise, kasuta sisemist kätt sisemise ratsmega, et patsutada hobuse kaela. Sellel on kaks kasulikku poolt. Esiteks premeerid sa nii hobust selle eest, et ta sisemist ratset ei tõmmanud. Teiseks tõestab see sulle, et sa ei vaja sisemist ratset, et painutada või pöörata oma hobust.

Kui pärast neid harjutusi on su hobune korrektses asendis, aga siis, kui sa tahad teda sirgelt sõita, näiteks piki platsi pikemat külge, ta tekitab su kätele vastupanu ja lihtsalt tõstab oma pea kõrgele, proovi järgmist:




Kujuta ette oma käsi hoidmas ratsmeid korrektses asendis, sadula ees ja turja kohal, kasti sees (vt pilti) Kasti sees võivad su käed liikuda ning olla painduvad ja järeleandvad, kuid kui su hobune tõmbab, näiteks proovides su käsi ette (kastist välja) tõmmata, su käed peatuvad kasti seina vastu minnes. Kujuteldav kast on jäik, seega ei saa su käed väljapoole kasti piirjooni liikuda, sest su sõrmenukid on vastu kasti seina. Hobune tunneb seda vastupanu, piiret, seda järsku ebameeldivat tunnet ja langetab pea, et kergendada suulise pinget. Vastupanu või piiramine ei ole tõmbamine (Nuno Oliveira sõnad). Sulge jala alaosa (sääred) samal ajal, kui tunned vastupanu. Sa pead jätkuvalt hoidma oma hobust liikumas edasi. Piiramine ei tohi su hobust peatada. Kohe, kui su hobune on oma pea langetanud, on su käed tagasi kastis ning liiguvad pehmuse, kergusega ning tundlikult. Ole alati ettevaatlik, et mitte tõmmata oma hobuse pead ratsmete abil alla. See pole mitte ainult julm, aga ka sunnib tagaveerandeid tahapoole, selga nõgusaks painutama ning loob vastupanu ja rohkem probleeme.

Kuidas arendada suulise aktsepteerimist?

Et saavutada see tore tunne, et hobune on ratsmes, et ta aktsepteerib suulist, peab ratsanik looma vaimse sideme oma hobusega ning tunnetama, mis toimub sadula all. Ava uks vaimsesse arusaamisesse ja suhtlemisse. Mõista oma hobuse iseloomu ning ole teadlik tema füüsilistest tugevustest ja nõrkustest. Anna hobusele iga võimalus mõistmiseks. Alati premeeri teda, kui ta on olnud tubli.

Kokkuvõtteks

Et saavutada füüsilist allumist, et hobune oleks ratsmes, peab ta arendama impulssi, rütmi ja tasakaalu, paindlikkust, sirgust ning suulise aktsepteerimist, et tal oleks lihtne töötada 'koos' ratsutajaga ning mitte ratsutaja 'jaoks.'

Edu! Lõpetuseks ütlus Nuno Oliveiralt - “Kui Inimene teab kõike, aga ei oma 'tunnetust' – see on katastroof.“


Veel lugemist (inglise keeles) koostööst ja töövõtetest Roger Taylorilt: 


"The mouth of the horse is one of the most sensitive parts of his body. Nowadays the rider believes that the horse is trained only by the engagement of the hindquarters and that that is sufficient to have a good mouth.

Of course we must engage the hindquarters with clever gymnastic exercises, and by the use of these exercises we must activate the hindquarters. But at the same time we must understand how the mouth moves and functions.

A simple snaffle can be a very hard bit when the horse is fighting against it, and a double bridle can be very soft if it is used with an experienced hand, and the horse gives under the action of that experienced hand.

Especially, we must not forget that the mouth of the horse is placed, as is his brain, in his head."

- Nuno Oliveira
http://static.blogstorage.hi-pi.com/photos/nunooliveira.artblog.fr/images/gd/1179822685/_.jpg
http://nunooliveira.artblog.fr/r2898/Joao-Oliveira-fils-de-Nuno-Oliveira/3/
"Hobuse keha üheks tundlikuimaks osaks on suu. Tänapäeva ratsutaja usub, et hobust treenitakse ainult tagaveerandite hõivamisega ning et sellest piisab, et hobusel oleks hea suu.

Muidugi peame me hobuse tagaveerandeid hõivama nutikate võimlemisharjutustega ning neid kasutades peame me tagaveerandid aktiveerima. Samal ajal aga peame ka mõistma, kuidas hobuse suu liigub ja toimib.

Tavaline suuline võib mõjuda väga tugevalt, kui hobune selle vastu võitleb; ning topeltsuulised võivad mõjuda väga pehmelt, kui neid kasutab kogenud ratsutaja käsi ning hobune allub sellele käele.

Eriti ei tohi me unustada, et hobuse suu, nagu ka tema aju, asub tema peas."

(Üritasin panna Oliveira sõnu eesti keelde, et ka need, kes inglise keelt ei mõista, saaksid aru, mida ta öelda tahab. Läbivaks mõtteks siis soovitus õppida ja mõista. Kui vaid kõik treenerid taolisi mõtteteri oma kasvandikele edastaks... Kellel paremaid ideid tõlkeks, jätke kommentaariumisse sõnum.)

29.6.10

Juunisoe

Ma vist pole eriti hea lubaduste täitmises, sest ütlesin, et hakkan tihedamini siia kirjutama, aga ei ole see mul õnneks läinud... Põhimõtteliselt olen nüüdseks olnud Eestis täpselt 12 päeva. Selle aja jooksul olen päris mitu korda E juures käinud ja tema ponide ning hobusega tegelenud. Võtame kõike üpris rahulikult ja hetkel näiteks galopini pole jõudnud, sest ilmselgelt ei ole ma hetkel ratsutades sama nö enesekindel kui kaks aastat tagasi. Tean, et see on mööduv, sest ega ma ei ole oma istakus ka nii kindel ja uuesti hobustega tegelemine vajab harjumist (vist), kuigi see kõlab nii totakalt... Ma ise ei oleks uskunud mõned aastad tagasi, et ma kunagi selles osas muutun, mis siis, et vahepeal korralikult sõita ei saa...

See selleks. Praegu on ilmad nii kuumad, et oleme kaldunud õhtuse tegutsemise poole. Siiski on mõnel päeval nii kohutavalt palju sääski, kärbseid, parme ja jumal-teab-mis-elukaid veel, et on näha, et hobustel ka raske rahulikult olla.

5.6.10

Uudised?

Oh, kui imelik on Easyjet'i kodulehel valida tagasilennu kuupäeva asemel "No, just one way"... Veel imelikum on mõelda, et kahe nädala pärast olen ma (vähemalt teoreetiliselt - pole veel lennupiletit ostnud) meie väikses hubases majakeses keset Eestit. Ühel hetkel helistan ma nüüdseks juba vanale sõbrale, kui nii võib öelda, pakin seljakotti ratsutamispüksid, t-särgi, kindad, kaamera ja hakkan tema kodu poole väntama - topelttrenn. Teoreetiliselt.

Vahepeal olen mõelnud palju oma eesmärkidele ja kuigi ühest küljest on kaks aastat praktiliselt hobustest eemal olemist mulle kahju teinud (istak, tasakaal), olen ma ratsutamisele ja ratsutamisest mõelnud tohutult - ja just sel viisil õppinud. Nüüd on pigem probleemiks see, et teoorias tundub kõik lihtne ja loogiline, aga olen juba ette kindel, et praktikas pean ma oma eesmärkide teostamiseks palju vaeva nägema. Igal juhul üks nendest eesmärkidest on tõesti arendada mitte ainult enda oskuseid, vaid eelkõige suksude. Ärge saage valesti aru - kui ma ütlen, et teoorias on kõik lihtne ja loogiline, ei mõtle ma seda, et ma oleks nüüd kohutavalt tark - ma tunnen just pigem, et ma tean heal juhul 5% kõigest, mida ma võiks (ja sooviks) teada... Aga kohe kindlasti mõistan ma rohkem kui 2-3 aastat tagasi.

... Mis omakorda viis mu järgmiste mõteteni... Käisin ühes suhteliselt tuntud tallis umbes aasta ning tagasi vaadates on mul nii kahju, et mul polnud piisavalt oskust nende hobuste võimeid arendada - sest tagasi vaadates mõistan, et nad olid tegelikult väga, väga võimekad - kõik kolm (neljas samuti, aga temal olid jalaprobleemid) ning eriti just koolisõidus. Kahjuks oli just see aeg, kui ma alles vaikselt hakkasin mõikama seda, kui oluline on ratsastus selle asemel, et trenn koosneb rutiinist samm-traav-samm-galopp-hüpped-jahutamine paari suunamuutuse ja peatusega... Kahjuks oli see ka aeg, kui mulle ei räägitud nii väga istakuga mõjutamisest, vaid pigem sellest, et "hobust koondatakse ratsmetega mängides" - mitte sõna-sõnalt, aga põhimõtteliselt.

Ka nende hobustega olid mul tol ajal eesmärgid - võib-olla isegi kunagi jälle võistelda (seekord siis koolisõidus)... Kuid nii kaugele ma ei jõudnudki. Enda kiituseks võin öelda siiski seda, et sain vähemalt 2 hobust paremini liikuma, st see tunne, kui ma pikendasin LB'ga ja ma tundsin sõna otseses mõttes, kuidas ta mu all tõstab jalgu kõrgemale ja pikemalt kui kunagi varem, oli täiesti uskumatu... Ja pärast viimaseid trenne seal ma vist polegi taolist tunnet uuesti kogenud, sest pärast seda pole ma kunagi piisavalt regulaarselt ratsutanud, millest ongi kahju.

Aga ma lõpetaks ikkagi positiivse noodiga. Umbes kahe nädala pärast peaks postitusi hakkama tulema siia tihedamini kui seeni pärast vihma. Või konni kevadel. Või vanadaame Säästuka järjekorras... Ühesõnaga hakkab tihedamini tulema.

Lõpetus.

source: Yimmys Yayo

16.5.10

Plaanid

Suvel üritan E juures käia & abistada nii palju kui võimalik. Samal ajal saaksin loodetavasti kuidagi raha ka teenida (mitte, et Järvamaal neid võimalusi palju oleks).

Mulle saatis täna kirja üks perekond, kes peab hobuseid siit umbes 200km kaugusel. Olid huvitatud minu palkamisest groomiks/au pair'iks, koha peal elamisega. Ütlesin, et vähemalt terve suve olen kinni, aga võib-olla pärast seda oleks see isegi mõeldav. Peaksin nendega enne Eestisse naasemist kokku ka saama.

Perekond ise koosneb mehest ja naisest, kes käivad mõlemad täiskohaga tööl. Lapsi ei ole, kuid au pair tähendaks sel juhul seda, et lisaks hobustele hoolitseks ma nende 3 suure koera eest. Nagu ma aru sain, on neil endal 2 hobust, aga mees kirjutas, et neil on ka sisemaneež, 20 talli, karussell jne. Naine ei sõida, mees sõitis kunagi ja nüüd tahab uuesti alustada.

Ühest küljest oleks see super võimalus, sest ma olen alati tahtnud välismaal hobustega tegeleda, et kogemust juurde saada. Lisaks teeniksin ma piisavalt raha, et järgmise aasta sügisel näiteks ülikooli minna. Eestis aasta aega töötades ei teeniks ma mingi valemiga sellist raha. Samas tähendaks see jälle seda, et ma olen eemal kõigist mulle olulistest inimestest ning ma ei saaks E juures käia.

Selle perekonna juures oleks võimalus treenida, võistelda ning nad kirjutasid, et hea töö korral on võimalik ka Equine business'i poole progresseeruda.

Mul on aega mõelda. Ometi ei tee see midagi lihtsamaks. Edu mulle.

2.5.10

Sisemised monoloogid...

Pärast järjekordset tulist arutelu ühe Fotoalbumi pildi all tuli isu kirja panna mõtted ja küsida, kas tõesti olen ma see must lammas ja üksik hääl kõrbes, kes peaks oma suu kinni hoidma või on lihtsalt mu ümber nii palju ignorantsust ja rumalust.

Kõigepealt, üks küsimus, mis mind juba aastaid on vaevanud: Kas inimene, kes räägib, kui väga ta hobuseid armastab ja järgmisel hetkel neile, libisev peal, kannustega ribide vahele torgib, on: 1) valetaja; 2) rumal; või 3) kahepalgeline?

Nii paljud ratsutajad räägivad koostööst, aga jällegi - neid sõitmas vaadates on "koostööst" järele jäänud ainult valu, hirm, segadus (hobuse poole pealt) ja selle nukrusehunniku otsas üks ringi hüplev ja igast küljest logisev robot.

Mõtlesin, et sellest tuleb pikk postitus, aga otsustasin just, et ei jõua. Ja küllap pole mõtetki - kuna kõigil on omad arusaamad ja võistlustel ei ole vahet, millised treeningmeetodid on... Mõtlemapanev on see teema siiski - kuidas teha ühele inimesele selgeks, et saab ka teistmoodi, kui too on juba täiesti keskendunud sellele, et hobusest kiiresti ja jõuga teha ratsaloom? Ratsaliidu lehte vaadates on hästi näha üldised motiivid - eks ikka sport ja tulemused. Kui paljud Eesti paberitega treeneritest üldse oleks võimelised noori õpetama, seejuures ilma abivahendeid ja karme meetodeid hobuste suhtes kasutamata? Õpetama - seletama hobuse 'mõttemaailma'; anatoomiat; kuidas saada hobune lõdvestunult liikuma; kõike õigest istakust ja tasakaalust, varustusest ja abivahenditest (ning täpselt nende mõjudest); kas/kuidas/millal ratsut premeerida/karistada; maatöö olulisust jne jne jne.

Teisest küljest - kas peakski? Las jääda sport sportlastele? Näiteks, kus oluline on hüpata puhtalt üle takistuste võimalikult kiiresti? Muidugi - ju siis tõesti erilist vahet pole, kas hobune on krampis või ei...

23.4.10

23. aprill

Olin hobustele üle pika aja lähedal ja see oli nii hea. Umbes nagu, vali üks asi oma elust, mida sa kõige rohkem armastad ja kujuta ette, et alatest tänasest sul seda enam pole - kui välja arvata mõned korrad aastas.

Käisin E juures kahel päeval. Hetkel tal 2 vahvat eestlast, 4-aastased, kui ma nüüd ei eksi. Ühega sõitsin, teisega tegelesime niisama. Pikemalt ma rääkida ei oskagi hetkel midagi, aga viimasel ajal olen üha enam hakanud mõtlema tulevikule ja sellele, mida ma ikkagi tegema peaks. Ühest küljest tahan pidada hobuseid - ning vabapidamisel paari hobust pidada ei olekski üle mõistuse käiv (rahalises mõtes) Kui ma aga tahaks teha korraliku talli korraliku liivaplatsiga, korraliku varustusega, korraliku söödaga, korraliku allapanuga, soovitatavalt isegi maneežiga... Ja siis lisaks litsensid ja vetid ja sepad jne... See tundub hetkel täieliku utoopiana. Pole vist muud varianti, kui et ülikooli minna, raha teenida ning kui vanust/ressurssi piisavalt, siis hakata otsima partnereid, toetusi jne.

Edu mulle, ühesõnaga.

Muidu see, et ma olen hobuslastest pikalt eemal olnud, andis küll tunda - mitte isegi nii väga ratsutamises (kuigi selles kindlasti ka), vaid sellest rohkem lihtsalt jälle nende juures olemises. See tähendab, ühest küljest oli mul selline tunne, et see ongi õige. Teisest küljest oli mul võõras tunne - nagu uude kooli minek. Arvan, et sellele on siiski lahendus - hakata jälle rohkem nende neljakabjalistega tegutsema. Seega ootame suve. Tagasi juunis!

(järgnevad pildid hobustest ja ponidest Inglismaal, Järvamaal ning viimaks üks pilt ammustest aegadest Viljandimaal)





17.1.10

Tagasi Inglismaal

Pole ammu kirjutanud, aga samas ei ole ka ammu hobustega kokku puutunud. Novembris leidsin ühe talli siit umbes 25km kaugusel, mis otsis lisatööjõudu. Saatsin neile pika kirja ja neile avaldas muljet, kuigi ütlesid, et neil on nüüdseks kõik kohad täidetud. Siiski kutsus talli perenaine mind sinna ja ühel päeval sõitsingi bussiga (edasi-tagasi pilet veidi alla 100EEK) neile külla. Tallidest ja inimestest jäi väga-väga hea mulje ja mulle öeldi, et aprillist oleks neil kindlasti abi vaja, aga enne seda arvatavasti mitte - või siis just sellistel aegadel, kui ma oleks koolis. Kasuks ei tule mulle ka juhiloa puudumine... Peaksin hakkama bussiga sõitma või hääletama (mida on kahjuks sinna suhteliselt raske teha, sest see asub kiirteelt teisel pool) ja esimest varianti ei saa isegi mitte kaaluda, kuna Inglismaal tööd endiselt ei ole ja jõulude ajal Eestis teenitud rahast on enamus läinud ja seda, mis järel on, peab hoidma juhuks, kui ma ei leiagi tööd.

Lootusetu olukord, kuid siiski ei tagane ma oma väikesest tagasihoidlikust unistusest kunagi oma hobuseid pidada.

6.8.09

Igatsen

Mõtlesin, et kirjutan midagi, aga mitte midagi ei tule pähe. Pole vahepeal üldse hobustega kokku puutunud ja arvan, et enne ei puutu ka, kui mul juba auto on ja saan äkki mõnda kohalikku talli tööd.

7.6.09

In the meanwhile

Vahepeal olen UK-st Eestisse jõudnud korraks, hobuseid nägin ka korra, kui käisin E juures ja käisime ponidega jalutamas. Ühel on praeguseks juba väike ilus varss ka.

Inglismaal olles olen vahepeal sõitnud J juures, aga seekord tema enda hobusega, kes peaks Welsh Cob olema - suur ja ilus musta-valge kirju, koheva laka ja sabaga. Mõnus oli - jällegi western-sadul ja nöörvaljad ja saime väga hästi hakkama, kuigi J ütles, et enne, kui nemad ta ostsid, sõideti temaga inglise sadula ja suulistega valjastega. Lisaks ühe pildi ka, aga miskipärast ei saa ma enam siin pilte lisada.

23.3.09

23.03.

Olen koguaeg unustanud kirjutada, et ükspäev käisin ühe väga hea sõbra juures ja sõitsin ta isa hobusega, seesama, kellest kunagi varem ka rääkisin, teevad natuke Parellit on ja väga hobusesõbralikud jne.

Kuna hobune oli aga lame (eestikeelset tõlget ei oskagi esimese hooga välja pakkuda, kes teab, võib kommenteerida) ja pidi selle jalaga ettevaatlik olema, tegin ainult sammus harjutusi. Nagu ennegi, nöörpäitsete ja western-sadulaga. Proovisin peatuseid, taandamist, õlad sees, sääre eest ära astumist ja vähe küljendamist ning taguotsapöördeid. Ilusti läks, kuigi oli aru saada, et ratsanikku pole tükk aega seljas olnud.

Ei jõua ära oodata, millal jälle saab tunda rõõmu hobuse nina peale musi tegemisest.

19.2.09

20.02.2009

Pole siia ammu midagi kirjutanud, aga seda mitte seetõttu, et ei ole aega või viitsimist olnud, vaid lihtsalt sellepärast, et ei ole juba pikemat aega hobustega kokku puutunud. Aeg-ajalt neid ikka auto- või rongiaknast koplites näen, aga lähemale pole saanud.

Palju on jäänud aega mõtlemiseks - kas kunagi tehtud plaanid ikka lähevad täide? Tahan kindlasti olla kunagi tulevikus hobustega tihedalt seotud, aga hetkel on täielik teadmatus. Võib-olla 15 aasta pärast ma ei tahagi hobuseid pidada? Võib-olla tahan, aga kui ma vahepeal üldse ei ratsuta, olen ma nii "roostes", et ei ole minust ei mingit treenerit ega ratsastajat?

Miks kuradi pärast peavad Inglismaal olema ratsutamine ja transport nii kallid? Või sõnastan küsimuse ümber - miks kuradi pärast ei luba mu kool mul nädalavahetusteti tööl käia?