Ratsmes olemisest

Järgnev tekst pärineb siit ning tõlkisin selle nii enda jaoks (tulevikuks) kui ka loodetavasti kellegi teise jaoks. Pean paluma lugejal säilitada avatud meel (open mind) ning meeles pidada, et treeningmeetodeid on palju ning kõige õigem oleks neid kombineerida vastavalt hobuse ning oma enda oskustele/soovidele/vajadustele. Jällegi palun seega kommentaariumisse jätta igasugused mõtted, parandused ja kriitika.

-------------------------------------------------------------------------

Ratsmes olemisest

Termin 'on ratsmes' on paljukasutatud ning kuritarvitatud. Seetõttu mõistetakse seda väljendit mõnel määral valesti ning paljud ratsutajad ei ole kindlad selle õiges tähenduses. Parem termin oleks:

Suulise aktsepteerimine

Ära proovi seda kodus:

Kujuta ette, et teooria tõestamiseks palutakse sul panna sõbrale suhu suuline ning teda oma kontrolli all hoida samamoodi, nagu sa hoiad hobust. Sa asetad suulise terasest pulga, mis on keskelt liigendatud (et see ta keelt alla suruks), sõbra suhu. Siis seisad sa tema taha samal ajal ratsmeid hoides ning annad talle müksu selga, et ta edasi hakkaks kõndima.

Su sõber tahaks koheselt tõsta pea, et ta näeks, kuhu ta läheb. Samuti tahaks ta suulist kanda vähim tundlikul osal tema suus. Suunurgad, põsed, suu pehmem, käsnjas, osa. Sinu sõber oleks ilmselgelt väga huvitatud ka sellest, mida sa ratsmetega teeks, aga sul poleks tema täit tähelepanu. Ta lülituks end ümber kaitserežiimi. Lõppude lõpuks, sul on nüüd mõjuvõim oma sõbrale haiget teha läbi ratsmete.

Nüüd palu oma sõbral pead allapoole langetada nii, et tema lõua alumine osa (suu kõige tundlikum osa) kannab suulist ning et tema lõug oleks ta rindkere vastas, halvustades tema nägemist. Jällegi, müksa oma sõpra selga ja palu tal edasi astuda. Nüüd küsi oma sõbralt, mis tunne tal on. Su sõber on nüüd äärmiselt huvitatud sellest, mida sa oma kätega edasi teed, ning sul oleks kindlasti tema täielik tähelepanu. Lõppude lõpuks, ta ei näe, kuhu ta läheb ja kui sa tõmbad ratsmetest, põhjustad sa talle ilmtingimata valu.

Juhul kui su sõber lubaks sul seda kõike läbi viia, tunnistataks ta arvatavasti kõlblikuks koheselt vaimuhaiglasse saatmiseks, aga see katse nõuaks ka kohutavalt palju usaldust ja koostöövalmidust sinu eks-sõbralt, et see läbi teha ning vältida haiget saamist. Nüüd sa tead, või vähemalt su sõber teab kindlasti, mida hobune tunneb.

Ilmselgelt ei tunne hobune samu emotsioone kui inimene ning suuline on disainitud sobimaks hobuse suuga. Aga samad hirmud, mis inimesele, kehtivad ka hobusele – hirm valu ning ratsmete kuritarvituse ees. Selleks, et hobune 'oleks ratsmes' või 'aktsepteeriks ratset,' peab ta ratsanikku täielikult usaldama ning olema lõdvestunud tema kätega (ratsmete kaudu) suust ning sul oleks kogu tema tähelepanu.

Kas sa oled kunagi mõelnud, miks me ratsanikena kasutame ratsmeid? Põhjus on lihtne – meie käed ei ole piisavalt pikad, et ulatuda hobuse suuni. Kui vaid meie käed oleks piisavalt pikad, saaksime me end ette sirutada ja hoida suulisest sõrmedega või isegi kasutada nimetissõrmi (ilma suuliseta), hobuse suus. Me oleksime loomulikult õrnemad ning hobuse suule mõjuvad võtted/vahendid oleks palju loogilisemad ja kaastundlikumad.

Hobune aktsepteerib ratset või on ratsmes, kui:

1.Tagajalad tulevad hobuse keha alt läbi; ümar ning painduv selg, mis toetab rohkem raskust tagaveeranditele, mitte esiosale; hobune ei toetu suulisele.

2.Kael on kaardunud; kaare nurga/astme on vastav hobuse treeningtasemele; kukal on kõrgeim punkt. Hobuse pea on asendis, kus saaks joonistada vertikaalse või peaaegu vertikaalse kujuteldava joone hobuse näos ülevalt alla (külgvaates).

3.Ta aktsepteerib suulist ilma vastupanuta kerge ja pehme kontaktiga, lõdvestunud lõuaga ning on alluv läbi keha.

4.Hobuse pea püsib stabiilsena ilma tõmbamise või toetumiseta.

5.Kontakt peaks olema stabiilne, aga elastne ja võrdne mõlema ratsme poolt.

6.Hobuse suu on niiske ja vahutav. Kui hobuse suu on kuiv, on see tõenäoliselt seetõttu, et hobune on pinges ja hingab läbi suu.

Niisiis, mis on valesti? Kui su hobune pole ratsmes, on ta arvatavasti midagi muud... Nagu näiteks:

Üle ratsme (suulise)

Hobune on üle ratsme, kui ta hoiab oma pead kõrgel; pea nurk (külgvaates) on liiga

ees vertikaalist ning hobuse selg kipub nõgusaks vajuma. Tagaveerandid ei tõuka hobust

edasi, vaid on jäetud taha ning esijalad hoopis tõmbavad hobust edasi.

Ratsme (suulise) taga

Hobune hoiab oma pead madalal ja vertikaali taga. See ei ole tõsine viga niikaua,

kui hobune ei proovi kontakti vältida ning säilitab kerge, elastse järjekindla tunde.

Üks võib selles näha, et hobune on ratsme taga (üle painutatud), aga hobusetundja näeb, et hobune

ei ole oma tagaveerandeid hõivanud.

Kuidas õppida?

Et hobune oleks ratsmes või et ta aktsepteeriks suulist, on vaja temaga palju kuid töötada. (vt artiklit töövõtetest)

Sa pead temaga töötama igapäevaselt – ratsutamine esmaspäeval ja siis võib-olla neljapäeval ning seejärel paari päeva vahele jätmine ei aita arendada hobuse muskleid ega tasakaalu ning hobusel pole treeningust kasu. Hobused armastavad rutiini. Kuula hääli tallis söötmise ajal – hobused teavad igapäevast 'programmi' paremini kui tallimehed...

 Sa pead töötama tempo kallal. Hobune peab alati olema meeleldi valmis säilitama mistahes allüüri rütmi – olgu selleks samm, traav või galopp. Alati tööta tempoga. Hobune peab olema innukas liikuda edasi ja luua impulssi (energiat liikumises).

Sa pead hobusega töötama, kaasates kõiki ratsastuse liikumisi. Sõida sirgelt; volte ja üleminekuid, koguaeg küsides talt, et ta aktsepteeriks kerget kätt ning oleks suust pehme. Kui ta toetub või tõmbab suust, tööta üleminekutega. Palu tal alati sinu kätt/ratset otsida.

Sa peaksid nii kiiresti kui võimalik kasutama kerget, aga kindlat kontakti ratsmete abil. Hoides hobust rahulikuna ja rütmis, kasutades hästi hobust tunnetavaid jalgu ning pehmet kätt (ilma kaotamata kontakti), peaks ratsanik varsti nii ärgitama hobust astuma edasi, ratsmesse. Kasuta kontakti, mis sulle kui ratsanikule meeldiks, kui rollid oleks vahetunud.

Kui su hobune tõmbab ratsmeid selleks, et edasi liikuda, siis sa peaksid väga paljude aeglustuvate üleminekutega ning korduva ratsme andmise ja võtmisega panema ta tasakaalu ja rütmi aktsepteerima ka kergema kontaktiga. Tunne, mille poole sa püüdlema peaksid, on taoline: suuline on kinni sünnipäevakoogi sees ja kui sa tõmbad liiga kõvasti, tõmbad sa suulise koogist välja ja rikud sõbra sünnipäeva. Ma tean, et see kõlab hullumeelselt, aga kui sa oled väga tugeva tahtejõuga ja tahad hobuseid treenida, oled sa juba poolel teel vaimuhaiglasse niikuinii!

Kui su hobune on üle ratsme, tuleb temaga töötada ja harjutusi läbi viia, et arendada tugevamat ja ümaramat selga. Kõige tõhusamalt saab sellega töötada kergendatud traavil või halvemate juhtude puhul lihtsalt sammus. Sõida oma hobust edasi kasutades korrektseid ja edasiviivaid meetodeid (vt artiklit töövõtetest) ning kui ta on saavutanud oleku, mida sa tahtsid saavutada, ole eriti mõistev käte tööga. Ta peab oma kukalt painutama, alalõuga lõdvestama ning kontaktile vastupaneku lõpetama. Hobust tuleks sõita edasi ratsmekontakti poole ning tal paluda hõivata oma tagaveerandid, mis innustab teda oma selga ümardama ja pead allapoole laskma. Voltide sõitmine on parim moodus, et hobust innustada aktsepteerima välimist ratset sisemise sääre kaudu, vahel oma sõrmi avades või murdosa sekundiks isegi sisemist ratset andma.

Harjuta voldist sisse-välja sõitmise harjutust. Tee volt väiksemaks, ütleme 10 meetrit, kasutades välimist jalga, siis tee volt suuremaks, umbes 20 meetrit, sisemise jalaga ja pehme või järeleandva sisemise ratsmega. Vaheta ratset tihti. Kui tunned, et hobune on lõpetanud sisemise ratsme tõmbamise, kasuta sisemist kätt sisemise ratsmega, et patsutada hobuse kaela. Sellel on kaks kasulikku poolt. Esiteks premeerid sa nii hobust selle eest, et ta sisemist ratset ei tõmmanud. Teiseks tõestab see sulle, et sa ei vaja sisemist ratset, et painutada või pöörata oma hobust.

Kui pärast neid harjutusi on su hobune korrektses asendis, aga siis, kui sa tahad teda sirgelt sõita, näiteks piki platsi pikemat külge, ta tekitab su kätele vastupanu ja lihtsalt tõstab oma pea kõrgele, proovi järgmist:

Kujuta ette oma käsi hoidmas ratsmeid korrektses asendis, sadula ees ja turja kohal, kasti sees (vt pilti) Kasti sees võivad su käed liikuda ning olla painduvad ja järeleandvad, kuid kui su hobune tõmbab, näiteks proovides su käsi ette (kastist välja) tõmmata, su käed peatuvad kasti seina vastu minnes. Kujuteldav kast on jäik, seega ei saa su käed väljapoole kasti piirjooni liikuda, sest su sõrmenukid on vastu kasti seina. Hobune tunneb seda vastupanu, piiret, seda järsku ebameeldivat tunnet ja langetab pea, et kergendada suulise pinget. Vastupanu või piiramine ei ole tõmbamine (Nuno Oliveira sõnad). Sulge jala alaosa (sääred) samal ajal, kui tunned vastupanu. Sa pead jätkuvalt hoidma oma hobust liikumas edasi. Piiramine ei tohi su hobust peatada. Kohe, kui su hobune on oma pea langetanud, on su käed tagasi kastis ning liiguvad pehmuse, kergusega ning tundlikult. Ole alati ettevaatlik, et mitte tõmmata oma hobuse pead ratsmete abil alla. See pole mitte ainult julm, aga ka sunnib tagaveerandeid tahapoole, selga nõgusaks painutama ning loob vastupanu ja rohkem probleeme.

Kuidas arendada suulise aktsepteerimist?

Et saavutada see tore tunne, et hobune on ratsmes, et ta aktsepteerib suulist, peab ratsanik looma vaimse sideme oma hobusega ning tunnetama, mis toimub sadula all. Ava uks vaimsesse arusaamisesse ja suhtlemisse. Mõista oma hobuse iseloomu ning ole teadlik tema füüsilistest tugevustest ja nõrkustest. Anna hobusele iga võimalus mõistmiseks. Alati premeeri teda, kui ta on olnud tubli.

Kokkuvõtteks

Et saavutada füüsilist allumist, et hobune oleks ratsmes, peab ta arendama impulssi, rütmi ja tasakaalu, paindlikkust, sirgust ning suulise aktsepteerimist, et tal oleks lihtne töötada 'koos' ratsutajaga ning mitte ratsutaja 'jaoks.'

Edu! Lõpetuseks ütlus Nuno Oliveiralt - “Kui Inimene teab kõike, aga ei oma 'tunnetust' – see on katastroof.“

Originaaltekst: http://www.classicaldressage.net/members/lesson_pages/on_the_bit.html

Veel lugemist (inglise keeles) koostööst ja töövõtetest Roger Taylorilt: 

http://www.showcircuit.co.nz/PDFs/October_Issue/Dressage_Aids.pdf 

"The mouth of the horse is one of the most sensitive parts of his body. Nowadays the rider believes that the horse is trained only by the engagement of the hindquarters and that that is sufficient to have a good mouth.

Of course we must engage the hindquarters with clever gymnastic exercises, and by the use of these exercises we must activate the hindquarters. But at the same time we must understand how the mouth moves and functions.

A simple snaffle can be a very hard bit when the horse is fighting against it, and a double bridle can be very soft if it is used with an experienced hand, and the horse gives under the action of that experienced hand.

Especially, we must not forget that the mouth of the horse is placed, as is his brain, in his head."

- Nuno Oliveira

http://nunooliveira.artblog.fr/r2898/Joao-Oliveira-fils-de-Nuno-Oliveira/3/

"Hobuse keha üheks tundlikuimaks osaks on suu. Tänapäeva ratsutaja usub, et hobust treenitakse ainult tagaveerandite hõivamisega ning et sellest piisab, et hobusel oleks hea suu.

Muidugi peame me hobuse tagaveerandeid hõivama nutikate võimlemisharjutustega ning neid kasutades peame me tagaveerandid aktiveerima. Samal ajal aga peame ka mõistma, kuidas hobuse suu liigub ja toimib.

Tavaline suuline võib mõjuda väga tugevalt, kui hobune selle vastu võitleb; ning topeltsuulised võivad mõjuda väga pehmelt, kui neid kasutab kogenud ratsutaja käsi ning hobune allub sellele käele.

Eriti ei tohi me unustada, et hobuse suu, nagu ka tema aju, asub tema peas."

(Üritasin panna Oliveira sõnu eesti keelde, et ka need, kes inglise keelt ei mõista, saaksid aru, mida ta öelda tahab. Läbivaks mõtteks siis soovitus õppida ja mõista. Kui vaid kõik treenerid taolisi mõtteteri oma kasvandikele edastaks... Kellel paremaid ideid tõlkeks, jätke kommentaariumisse sõnum.)

Juunisoe

Ma vist pole eriti hea lubaduste täitmises, sest ütlesin, et hakkan tihedamini siia kirjutama, aga ei ole see mul õnneks läinud... Põhimõtteliselt olen nüüdseks olnud Eestis täpselt 12 päeva. Selle aja jooksul olen päris mitu korda E juures käinud ja tema ponide ning hobusega tegelenud. Võtame kõike üpris rahulikult ja hetkel näiteks galopini pole jõudnud, sest ilmselgelt ei ole ma hetkel ratsutades sama nö enesekindel kui kaks aastat tagasi. Tean, et see on mööduv, sest ega ma ei ole oma istakus ka nii kindel ja uuesti hobustega tegelemine vajab harjumist (vist), kuigi see kõlab nii totakalt... Ma ise ei oleks uskunud mõned aastad tagasi, et ma kunagi selles osas muutun, mis siis, et vahepeal korralikult sõita ei saa...

See selleks. Praegu on ilmad nii kuumad, et oleme kaldunud õhtuse tegutsemise poole. Siiski on mõnel päeval nii kohutavalt palju sääski, kärbseid, parme ja jumal-teab-mis-elukaid veel, et on näha, et hobustel ka raske rahulikult olla.

Uudised?

Oh, kui imelik on Easyjet'i kodulehel valida tagasilennu kuupäeva asemel "No, just one way"... Veel imelikum on mõelda, et kahe nädala pärast olen ma (vähemalt teoreetiliselt - pole veel lennupiletit ostnud) meie väikses hubases majakeses keset Eestit. Ühel hetkel helistan ma nüüdseks juba vanale sõbrale, kui nii võib öelda, pakin seljakotti ratsutamispüksid, t-särgi, kindad, kaamera ja hakkan tema kodu poole väntama - topelttrenn. Teoreetiliselt.

Vahepeal olen mõelnud palju oma eesmärkidele ja kuigi ühest küljest on kaks aastat praktiliselt hobustest eemal olemist mulle kahju teinud (istak, tasakaal), olen ma ratsutamisele ja ratsutamisest mõelnud tohutult - ja just sel viisil õppinud. Nüüd on pigem probleemiks see, et teoorias tundub kõik lihtne ja loogiline, aga olen juba ette kindel, et praktikas pean ma oma eesmärkide teostamiseks palju vaeva nägema. Igal juhul üks nendest eesmärkidest on tõesti arendada mitte ainult enda oskuseid, vaid eelkõige suksude. Ärge saage valesti aru - kui ma ütlen, et teoorias on kõik lihtne ja loogiline, ei mõtle ma seda, et ma oleks nüüd kohutavalt tark - ma tunnen just pigem, et ma tean heal juhul 5% kõigest, mida ma võiks (ja sooviks) teada... Aga kohe kindlasti mõistan ma rohkem kui 2-3 aastat tagasi.

... Mis omakorda viis mu järgmiste mõteteni... Käisin ühes suhteliselt tuntud tallis umbes aasta ning tagasi vaadates on mul nii kahju, et mul polnud piisavalt oskust nende hobuste võimeid arendada - sest tagasi vaadates mõistan, et nad olid tegelikult väga, väga võimekad - kõik kolm (neljas samuti, aga temal olid jalaprobleemid) ning eriti just koolisõidus. Kahjuks oli just see aeg, kui ma alles vaikselt hakkasin mõikama seda, kui oluline on ratsastus selle asemel, et trenn koosneb rutiinist samm-traav-samm-galopp-hüpped-jahutamine paari suunamuutuse ja peatusega... Kahjuks oli see ka aeg, kui mulle ei räägitud nii väga istakuga mõjutamisest, vaid pigem sellest, et "hobust koondatakse ratsmetega mängides" - mitte sõna-sõnalt, aga põhimõtteliselt.

Ka nende hobustega olid mul tol ajal eesmärgid - võib-olla isegi kunagi jälle võistelda (seekord siis koolisõidus)... Kuid nii kaugele ma ei jõudnudki. Enda kiituseks võin öelda siiski seda, et sain vähemalt 2 hobust paremini liikuma, st see tunne, kui ma pikendasin LB'ga ja ma tundsin sõna otseses mõttes, kuidas ta mu all tõstab jalgu kõrgemale ja pikemalt kui kunagi varem, oli täiesti uskumatu... Ja pärast viimaseid trenne seal ma vist polegi taolist tunnet uuesti kogenud, sest pärast seda pole ma kunagi piisavalt regulaarselt ratsutanud, millest ongi kahju.

Aga ma lõpetaks ikkagi positiivse noodiga. Umbes kahe nädala pärast peaks postitusi hakkama tulema siia tihedamini kui seeni pärast vihma. Või konni kevadel. Või vanadaame Säästuka järjekorras... Ühesõnaga hakkab tihedamini tulema.

Lõpetus.

source: Yimmys Yayo

Plaanid

Suvel üritan E juures käia & abistada nii palju kui võimalik. Samal ajal saaksin loodetavasti kuidagi raha ka teenida (mitte, et Järvamaal neid võimalusi palju oleks).

Mulle saatis täna kirja üks perekond, kes peab hobuseid siit umbes 200km kaugusel. Olid huvitatud minu palkamisest groomiks/au pair'iks, koha peal elamisega. Ütlesin, et vähemalt terve suve olen kinni, aga võib-olla pärast seda oleks see isegi mõeldav. Peaksin nendega enne Eestisse naasemist kokku ka saama.

Perekond ise koosneb mehest ja naisest, kes käivad mõlemad täiskohaga tööl. Lapsi ei ole, kuid au pair tähendaks sel juhul seda, et lisaks hobustele hoolitseks ma nende 3 suure koera eest. Nagu ma aru sain, on neil endal 2 hobust, aga mees kirjutas, et neil on ka sisemaneež, 20 talli, karussell jne. Naine ei sõida, mees sõitis kunagi ja nüüd tahab uuesti alustada.

Ühest küljest oleks see super võimalus, sest ma olen alati tahtnud välismaal hobustega tegeleda, et kogemust juurde saada. Lisaks teeniksin ma piisavalt raha, et järgmise aasta sügisel näiteks ülikooli minna. Eestis aasta aega töötades ei teeniks ma mingi valemiga sellist raha. Samas tähendaks see jälle seda, et ma olen eemal kõigist mulle olulistest inimestest ning ma ei saaks E juures käia.

Selle perekonna juures oleks võimalus treenida, võistelda ning nad kirjutasid, et hea töö korral on võimalik ka Equine business'i poole progresseeruda.

Mul on aega mõelda. Ometi ei tee see midagi lihtsamaks. Edu mulle.

Sisemised monoloogid...

Pärast järjekordset tulist arutelu ühe Fotoalbumi pildi all tuli isu kirja panna mõtted ja küsida, kas tõesti olen ma see must lammas ja üksik hääl kõrbes, kes peaks oma suu kinni hoidma või on lihtsalt mu ümber nii palju ignorantsust ja rumalust.

Kõigepealt, üks küsimus, mis mind juba aastaid on vaevanud: Kas inimene, kes räägib, kui väga ta hobuseid armastab ja järgmisel hetkel neile, libisev peal, kannustega ribide vahele torgib, on: 1) valetaja; 2) rumal; või 3) kahepalgeline?

Nii paljud ratsutajad räägivad koostööst, aga jällegi - neid sõitmas vaadates on "koostööst" järele jäänud ainult valu, hirm, segadus (hobuse poole pealt) ja selle nukrusehunniku otsas üks ringi hüplev ja igast küljest logisev robot.

Mõtlesin, et sellest tuleb pikk postitus, aga otsustasin just, et ei jõua. Ja küllap pole mõtetki - kuna kõigil on omad arusaamad ja võistlustel ei ole vahet, millised treeningmeetodid on... Mõtlemapanev on see teema siiski - kuidas teha ühele inimesele selgeks, et saab ka teistmoodi, kui too on juba täiesti keskendunud sellele, et hobusest kiiresti ja jõuga teha ratsaloom? Ratsaliidu lehte vaadates on hästi näha üldised motiivid - eks ikka sport ja tulemused. Kui paljud Eesti paberitega treeneritest üldse oleks võimelised noori õpetama, seejuures ilma abivahendeid ja karme meetodeid hobuste suhtes kasutamata? Õpetama - seletama hobuse 'mõttemaailma'; anatoomiat; kuidas saada hobune lõdvestunult liikuma; kõike õigest istakust ja tasakaalust, varustusest ja abivahenditest (ning täpselt nende mõjudest); kas/kuidas/millal ratsut premeerida/karistada; maatöö olulisust jne jne jne.

Teisest küljest - kas peakski? Las jääda sport sportlastele? Näiteks, kus oluline on hüpata puhtalt üle takistuste võimalikult kiiresti? Muidugi - ju siis tõesti erilist vahet pole, kas hobune on krampis või ei...

23. aprill

Olin hobustele üle pika aja lähedal ja see oli nii hea. Umbes nagu, vali üks asi oma elust, mida sa kõige rohkem armastad ja kujuta ette, et alatest tänasest sul seda enam pole - kui välja arvata mõned korrad aastas.

Käisin E juures kahel päeval. Hetkel tal 2 vahvat eestlast, 4-aastased, kui ma nüüd ei eksi. Ühega sõitsin, teisega tegelesime niisama. Pikemalt ma rääkida ei oskagi hetkel midagi, aga viimasel ajal olen üha enam hakanud mõtlema tulevikule ja sellele, mida ma ikkagi tegema peaks. Ühest küljest tahan pidada hobuseid - ning vabapidamisel paari hobust pidada ei olekski üle mõistuse käiv (rahalises mõtes) Kui ma aga tahaks teha korraliku talli korraliku liivaplatsiga, korraliku varustusega, korraliku söödaga, korraliku allapanuga, soovitatavalt isegi maneežiga... Ja siis lisaks litsensid ja vetid ja sepad jne... See tundub hetkel täieliku utoopiana. Pole vist muud varianti, kui et ülikooli minna, raha teenida ning kui vanust/ressurssi piisavalt, siis hakata otsima partnereid, toetusi jne.

Edu mulle, ühesõnaga.

Muidu see, et ma olen hobuslastest pikalt eemal olnud, andis küll tunda - mitte isegi nii väga ratsutamises (kuigi selles kindlasti ka), vaid sellest rohkem lihtsalt jälle nende juures olemises. See tähendab, ühest küljest oli mul selline tunne, et see ongi õige. Teisest küljest oli mul võõras tunne - nagu uude kooli minek. Arvan, et sellele on siiski lahendus - hakata jälle rohkem nende neljakabjalistega tegutsema. Seega ootame suve. Tagasi juunis!

(järgnevad pildid hobustest ja ponidest Inglismaal, Järvamaal ning viimaks üks pilt ammustest aegadest Viljandimaal)

Tagasi Inglismaal

Pole ammu kirjutanud, aga samas ei ole ka ammu hobustega kokku puutunud. Novembris leidsin ühe talli siit umbes 25km kaugusel, mis otsis lisatööjõudu. Saatsin neile pika kirja ja neile avaldas muljet, kuigi ütlesid, et neil on nüüdseks kõik kohad täidetud. Siiski kutsus talli perenaine mind sinna ja ühel päeval sõitsingi bussiga (edasi-tagasi pilet veidi alla 100EEK) neile külla. Tallidest ja inimestest jäi väga-väga hea mulje ja mulle öeldi, et aprillist oleks neil kindlasti abi vaja, aga enne seda arvatavasti mitte - või siis just sellistel aegadel, kui ma oleks koolis. Kasuks ei tule mulle ka juhiloa puudumine... Peaksin hakkama bussiga sõitma või hääletama (mida on kahjuks sinna suhteliselt raske teha, sest see asub kiirteelt teisel pool) ja esimest varianti ei saa isegi mitte kaaluda, kuna Inglismaal tööd endiselt ei ole ja jõulude ajal Eestis teenitud rahast on enamus läinud ja seda, mis järel on, peab hoidma juhuks, kui ma ei leiagi tööd.

Lootusetu olukord, kuid siiski ei tagane ma oma väikesest tagasihoidlikust unistusest kunagi oma hobuseid pidada.

Igatsen

Mõtlesin, et kirjutan midagi, aga mitte midagi ei tule pähe. Pole vahepeal üldse hobustega kokku puutunud ja arvan, et enne ei puutu ka, kui mul juba auto on ja saan äkki mõnda kohalikku talli tööd.

In the meanwhile

Vahepeal olen UK-st Eestisse jõudnud korraks, hobuseid nägin ka korra, kui käisin E juures ja käisime ponidega jalutamas. Ühel on praeguseks juba väike ilus varss ka.

Inglismaal olles olen vahepeal sõitnud J juures, aga seekord tema enda hobusega, kes peaks Welsh Cob olema - suur ja ilus musta-valge kirju, koheva laka ja sabaga. Mõnus oli - jällegi western-sadul ja nöörvaljad ja saime väga hästi hakkama, kuigi J ütles, et enne, kui nemad ta ostsid, sõideti temaga inglise sadula ja suulistega valjastega. Lisaks ühe pildi ka, aga miskipärast ei saa ma enam siin pilte lisada.

23.03.

Olen koguaeg unustanud kirjutada, et ükspäev käisin ühe väga hea sõbra juures ja sõitsin ta isa hobusega, seesama, kellest kunagi varem ka rääkisin, teevad natuke Parellit on ja väga hobusesõbralikud jne.

Kuna hobune oli aga lame (eestikeelset tõlget ei oskagi esimese hooga välja pakkuda, kes teab, võib kommenteerida) ja pidi selle jalaga ettevaatlik olema, tegin ainult sammus harjutusi. Nagu ennegi, nöörpäitsete ja western-sadulaga. Proovisin peatuseid, taandamist, õlad sees, sääre eest ära astumist ja vähe küljendamist ning taguotsapöördeid. Ilusti läks, kuigi oli aru saada, et ratsanikku pole tükk aega seljas olnud.

Ei jõua ära oodata, millal jälle saab tunda rõõmu hobuse nina peale musi tegemisest.

20.02.2009

Pole siia ammu midagi kirjutanud, aga seda mitte seetõttu, et ei ole aega või viitsimist olnud, vaid lihtsalt sellepärast, et ei ole juba pikemat aega hobustega kokku puutunud. Aeg-ajalt neid ikka auto- või rongiaknast koplites näen, aga lähemale pole saanud.

Palju on jäänud aega mõtlemiseks - kas kunagi tehtud plaanid ikka lähevad täide? Tahan kindlasti olla kunagi tulevikus hobustega tihedalt seotud, aga hetkel on täielik teadmatus. Võib-olla 15 aasta pärast ma ei tahagi hobuseid pidada? Võib-olla tahan, aga kui ma vahepeal üldse ei ratsuta, olen ma nii "roostes", et ei ole minust ei mingit treenerit ega ratsastajat?

Miks kuradi pärast peavad Inglismaal olema ratsutamine ja transport nii kallid? Või sõnastan küsimuse ümber - miks kuradi pärast ei luba mu kool mul nädalavahetusteti tööl käia?

28.12.2008

Täna käisin ühe toreda inimesega kaasas tallis, kus ta ikka vahel aega veedab. Enne olen seal käinud ühe korra, väga muljetavaldav ei olnud.

Sõitsin ühe suure kondiga märaga. Trenn piirdus sammus ja traavis harjutustega, sest plats oli veidi jäine. Mära ei olnud just parima ratsastusega, aga polnud ka väga hullu, vähemalt oli ta enamuse ajast väga lõdvestunud ja tegi hea meelega minuga koostööd. Teise hobusega sõitsin ka, traavi, et ta lihtsalt veidi liigutamist saaks. Alguses oli ta küll traavis no nii pinges kui pinges, kõrvad olid pealigi ka... Sõitsin suhteliselt vaba ratsmega ja kiitsin, kui ta kaela natukenegi ette-alla sirutas ja lõpuks ta ikka tegigi seda korduvalt. Kehamärguannetest ta suurt ei mõistnud, aga kui häälega aidata, siis lõpuks reageeris küll.

Üldjoontes ei oska üldjooni välja tuua seekord.

24.12.2008

Hommikul läksin sama sõbra juurde, kelle hobustega aegajalt olen tegelenud.

Otsustasime jalutama minna - mina sama hobuse seljas, kellega ennegi olen sõitnud ning sõber, poni käe kõrval. Algus ei olnud üldsegi paha, kuigi - kuna hobusega ei olnud tegeletud mõnda aega, ei tahaks ta parema meelega inimesega üldse tegemist teha... Aga kui olin juba kord seljas, sai piltide jaoks poseeritud ning pärast seda asusime teele.

Kuna jõululaupäeval peab ikka nalja saama, mainin kohe ära, et kukkusin 2x - ning selle sõbra juures käies olid need üldse esimesed kukkumised, muidu on ikka igasugu vigurit üle elatud, aga vot, näed...

Esimene kord oli siis üpris alguses, traavisime rahulikult mööda kopliäärt kui järsku - kas hobune nägi teist hobust ja tahtis ilma minuta tema poole söösta või mis, aga igal juhul toimus järsk hüpe vasakule ja mina lendasin vups paremale, otse jalgade kõrvale (tagajalgu endale nii lähedal nähes mõtlesin, et nüüd paneb paugu veel otsa ka, aga ei...). Valus ei olnud absoluutselt (lumi igal pool ja ei kukkunud miskise mullakamaka otsa ka), nii et läksin rahulikult hobuse juurde, kes oli end sättinud juba ninapidi kokku koplis sees oleva hobusega, ronisin uuesti selga ja jätkasime sõitu.

Tegin traavi, mis oli väga ilus. Tegin mäest üles galoppi, mis oli väga ilus - ei mingeid kiirendusi, lõpus jäi ilusti pidama ja kui ta vaatas tagasi alla poni poole, ei tahtnud sinnapoole kihutada. Seda enam ei suutnud ma ette näha asjade edasist käiku...

Ma ei ole küll 100% kindel, aga ma arvan, et tegin traavi või galoppi, kui ta järsku hakkas, veidi küljega ees, kodu poole kalduma ja sinna poole niimoodi viltuselt kihutama... Ja ümar, nagu ta on, oli ka sadul muidugi veidi lahti ja tänu sellele leidsingi end ühel hetkel hobuse külje peal rippumas, kust end lootuse purunedes alla poetasin - seekord juba veidi valusamalt, otse puusa peale. Eks siis ikka - jälle üles, kooberdasin hobuse juurde, ronisin jälle selga, tegin seal samas veidi sammu ja traavi ja lõpus jalutasin käe kõrval samuti.

Siit moraal: kui vaatad hobust ja mõtled, et "no täna ta on küll nii laisa olemisega, et ega ta kindlasti enne jooksutamist ei vaja", eriti, kui hobune on seisnud, siis ... arvatavasti sa mõtled valesti.

Aga mida mina ka tean.

14.12.2008

Üleeile Eestimaa pinnale jõudes tahtsin hirmsasti esimese asjana minna lumistele väljadele kappama... Aga lund ei olnudki nii palju, kui ma lootsin. Sellegipoolest võtsin ühendust ühe väga toreda inimesega, kelle hobuste/ponidega tegelemas käinud olen.

Eile, umbes poole 11 paiku ennelõunal saigi tema juurde mindud. Rääkisime, puhastasime hobused, poseerisime piltnikule ning asusime teele. Sõitsin hobusega, kellega varemgi sõitnud olen ja ta on mulle alati meeldinud. Seekord ei olnud temaga aga päris pikalt sõidetud ja enne maastikule asumist ei puudunud ka väike energia ülejäägi vabastamine ... Aga polnud viga. Jalutuskäik iseenesest oli väga mõnus - ilm oli külm, aga hobuse seljas on võimatu mõelda sellele, kui külm on. Vahepeal ka natuke traavi, vahepeal galopis künkast üles ning vahepeal hobuse vastu võetud otsus kiirendada (just siis, kui ma võtsin jalad jalustest välja, et lihtsalt mõnusat rahulikku galoppi nautida), mis lõppes minu prääksatusega ja selga jäin, aga ma võisin seal päris naljakas välja näha küll.

Sellised seiklused teevad elu naljakamaks.

30.11.2008

Sain täna ühe väga toreda uue kogemuse võrra rikkamaks.

Kuna tallis, kus ma muidu käisin, mulle ei meeldinud, tulin sealt ära - lihtsalt ei ole ju mõtet sellise raha eest teha midagi, mis käib su põhimõtete vastu..

Kuni tänaseni olin hobustele ainult pilke heitnud, neist autoga või rongiga mööda sõites, ning mõelnud, kas ka neil on selline elu nagu seal tallis.

Täna aga avanes mul võimalus esimest korda proovida natural horsemanship'i kellegi kogenuma õpetusel. Nimelt käisin ühe toreda tüdruku sünnipäeval. Teadsin, et tal on hobune, aga ei teadnud, kui palju hobuseid, kes nendega sõidab, kuidas nendega sõidetakse jne. Rääkisin tema vanematega ja sain teada, et neil on 4 väga toredat hobust vanuses 12-17 ning et nad harrastavad natural horsemanshipi.. Tema isa oli lahkelt nõus mind natuke sügavamalt sellega tutvustama ja laskma ka endal proovida.

Pereisa hobune on 12-aastane ja kõigepealt ta demonstreeris natuke, mida nad teevad ja kuidas seda saavutada - rääkis kehakeelest ja demonstreeris, kuidas hobune inimese kehakeelele reageerib.

Pärast 20-minutilist sissejuhatust pani ta hobusele western-sadula selga, valjaid kui selliseid ei ole, on nöörpäitsed, nöör on ka ratsmeks. Kõigepealt ronis ta ise selga ja näitas, mida hobune teha oskab.

Siis oli minu kord. Hobune on täiesti imeline! Ratsmetega ma põhimõtteliselt ei tegelenudki, need olid täiesti lõdvalt, ma hoidsin lihtsalt neid käes, kui oli vaja pöörata, õrnalt suunasin, kui oli vaja kiirust maha võtta, piisas kehahoiaku muutmisest või väga õrnast ratsmekontaktist, hobune ka taandas ilma mingi probleemita ja selleks ei pidanud ratsmeid puutumagi.

Pärast galoppi küljendasime lattide vahel ja ka nii, et latt on esi- ja tagajalgade vahel (mis oli raskem, aga saime ikkagi hakkama).

Terve selle aja jooksul ei näinud kordagi, et pereisa oleks hobust piitsaga karistanud või midagi muud mõtlematut teinud. Nende vahel oli täielik harmoonia, hobune oli lõdvestunud ja ka minu trenni lõpuks oli hobune lõdvestunud ning ka mina lõdvestunud (sõitsin jalad jalustest väljas, sest jalused olid liiga pikad ja koguaeg täisistakut)..

Oli tore kohata siin kedagi, kes tõesti hobustest hoolib.

30.09.08

Kolmas kord tallis, vahetasin tunni neljapäevalt teisipäevale, sest siis on peale minu trennis 2 vanemat tüdrukut veel ja mõtlesin, et äkki nad oskavad ka rohkem jms. Käisime metsas. Alguses sammus, mäest üles (mägi läks metsa vahelt ja seal oli küll palju puuroikaid jms, aga muidu oli vist okei) ja veel läbi metsa ja üle põldude jne. Vahepeal traav ja galopp ja siis sammu ja vahepeal veel traav ja galopp ja sammus koju. Ei midagi erilist. Sõitsin sama hobusega, kellega esimeselgi korral. Imelikul kombel oli ta täna, kui teda puhastasin, tige - just kui kaela juurest alla minna või kõhu pealt. Vihma sadas ka muide terve sõidu aja, aga pole hullu. Treener ütles, et järgmisel nädalal lähme krossitakistusi hüppama. "Lots of jumping!" ... Kahju on ainult sellest, et mulle ei meeldi kross (kardan ka seda natuke) ja tegin seda viimati aastal 2005? Igal juhul saab lõbus olema. Või siis mitte..

25.09.08

Täna oli teine kord tallis. Seekord sõitsin lapilise ruunaga, kes on 15-aastane. Seekord oli trenn liivaplatsil. Kokku oli meid 7. Trenn nägi välja nii: kõndimine platsile, kõndimine ringis, ma olin leader ehk pidin kõike esimesena tegema. Kõigepealt traavis pool ringi, keskele sirge peale, veel ringis, täpselt ei mäleta. Siis kõnnid edasi, teised teevad sama asja. Rivis seismine, üks teeb traavis serpentiini, teised vaatavad, siis järgmise kord jne. Siis traavi, sirge lõpus täisistak, järgmise sirge lõpus galopp ja üks ring. Siis jälle seisad ja vaatad, kuidas teised sama asja teevad. Lõpuks "mäng" ehk siis ümber takistuse postide (väiksed madalad) ja siis üle lati tagasi, see oli nagu võistlus kahe tiimi vahel. Siis tuli jälle võistlus, aga seekord võisid hüpata üle kitsa madala aia või kitsa kõrgema aia. Alguses hüppasin üle madalama, aga pärast tahtis treener, et tuleksin üle kõrgema ka. Tegin seda, aga ei olnud tore, sest hobust oli raske tagasi hoida ja oli aru saada, et ka temaga on sõidetud ainult ratsme ja kannaga/stekiga. Ütlesin ka treenerile, et ma pole harjunud, et hobune peatub ainult ratsmete tirimise peale ja seda ma ka teha ei tahtnud, selle peale ütles treener, et näidaku ma siis oma tehnikat.. Muidugi pidin ma seda tegema juba hüppe peale minnes/pärast seda, aga et võiks enne keskenduda galopis rahulikult jooksmisele.. Harm'ile, kes oli oma teises ratsutamistunnis üldse (no ta 6a tagasi midagi ka üritas, aga ikkagi täielik algaja), ütles treener, et järgmine kord teed veel traavi ja ülejärgmisel korral galopp. Jälle 15 naela raisus ja paha tunne ka veel lisaks. Järgmisel nädalal lähen teisipäeval ja pärast seda ei lähe enam arvatavasti üldse.

Selle loo algus

Kell on 22:45 ja elan vahetusõpilasena Inglismaal. Vanus ei ole oluline, sest sellega kaasneks, uskuge mind, eelarvamused. Hobuseid armastasin juba lapsepõlves. Esimene traav vanuses 9, esimesed galopid, hüpped, kukkumised ja lemmikhobused vanuses 12. Esimesed võistlused ja kogemused noorhobustega vanuses 13.. Jne jne jne. Miskipärast venivad mu puhul algused alati väga pikaks. Alustasin ratsutamist üpriski tuntud Eesti hobusekasvanduses, sõitsin seal oldud aja jooksul paljude erinevate hobustega, õppisin noorhobustega tegelemist, käisin võistlustel vabatahtlikult abis ja samal ajal suhtlesin aktiivselt teiste hobuinimestega. Mingil perioodil olin seoses elukoha muutusega sunnitud talli vahetama. Uus koht tundus alguses peaaegu täiuslik.. Ja lõppkokkuvõttes oligi seal palju, mida võiks nimetada täiuslikuks ning samal ajal miski, mis sellele täiesti vastupidine. Inimesed ja nende suhtumine, ei pidanud enam vastu ja lahkusin. Terve selle aja jooksul olid minu treeneriteks (ja nad tegid väga head tööd selles osas) minu üks keskeas täkk, kaks noorhobust ja sälg. Pärast sealt tallist lahkumist sain tuttavaks inimesega, kes tõesti hoolib loomadest. Tema juures hakkasin sõitma noore poniga ja hiljem teise, paar aastat vanema poniga. Esimene neist väga heasüdamlik, veel rikkumata poni, kes oli ka väga hea ja kiire õppija.. Teine oli kellegi poolt juba välja sõidetud ja nähtavasti palju lastele sõitmiseks antud, aga sellegipoolest tore tegelane. Igal juhul sai ka see periood läbi, kui kolisin Inglismaale ja see juhtus enam-vähem täpselt 3 nädalat tagasi. Ratsutanud olen kahes kohas. Esimene koht: kooliga koostööd tegev tall, üks lesson £15 pluss transport. Võiks arvata, et sellise raha eest saab tunnikese korralikku trenni kogenud treenerilt..

Esimene reaktsioon, kui hakkasime väljaku poole hobustega kõndima: "Mida?!".. Mina pluss veel 4 tüdrukut, sealhulgas 3 algajat (1 esimest korda sadulas), ponidel kangsuulised (Vabandus puudub). Tee väljakuni suuri, väikseid, teravaid, ümaraid ja muudes vormides kive täis. (Ainuke vabandus: hobused harjunud?.. see pole vabandus, ju?) Okei, jõuame platsile - heinamaa, ühel küljel on takistused, teisel nö plats ehk ovaalne ring sissesõidetud väikse rajaga, mis oli lihtsalt üks kitsas kraav. Trenn nägi välja nii: Treener kõnnib keskel, meie kõnnime hobustega raja peal. Treener annab reas esimesele ratsanikule käsu teha üks ring traavi. Sama käsklus järgmisele, kui tema on lõpetanud, siis järgmisele. Kui kõik on saanud teha ringi traavi, siis jälle mõned ringid sammu. Siis suunamuutus sammus üle platsi, üks läks ja teised ootasid, kuni esimene lõpetas, siis läks järgmine jne. Kui ka see sai sooritatud, pidime tegema nii, et umbes veerand ringi traavi ja kurvi peal galopp, kuni jälle hanerea lõppu jõuad. Ei olnud just eriti tore jälgida lapsi, kes tegelikkuses olid seal tallis vist käinud juba päris pikka aega, aga kes sellest hoolimata ei osanud hobust galopile saada muud moodi, kui tagudes ning muidugi, kui hobune lõpuks läkski galopile (selleks PIDID nad muidugi ka stekki kasutama nii mitmelgi korral), siis põntsusid nad seljas nagu jahukotid. Ainukesed sõnad treenerilt: "Kick, kick, kick! Excellent!" Minu reaktsioon: "Mida???" Kui kõik (peale selle täieliku algaja) olid galopiringi ka ära teinud, sõitsime traavis üle lattide ja siis lasi treener valida, kas läheme üle tavalise maalati; üle lati, mis oli maast kuskil 20cm kõrgusel või üle lati, mis oli u 30cm kõrgusel maast. Ma võtsin keskmise.

Igal juhul oli poni, kellega sõitsin, 15 (kui ma õigesti mäletan), ma sõitsin ilma stekita ja oli aru saada, et temaga on sõidetud ainult ratsmete ja kandade abil. Treener ütles terve "trenni" ajal mulle ainult, et mul on väga hea istak.. Ja küsis, kes mu treener oli (nagu eesti treenerite nimed ütleks talle midagi).. Oleks pidanud talle vastama, et viimase 2 aasta jooksul ainult ja ainult hobused. Igal juhul küsis ta trenni lõpus, kas jäime rahule. Ma ütlesin ausalt välja, et ei jäänud ja siis selgitasin - kangsuulised, rikutud hobused.. Treener oskas hobuste kohta öelda ainult nii palju, et lastel pidavat olema kergem õppida niimoodi, aga et ta võib mulle järgmisel korral anda väga energilise hobuse (ma ei tea, kuidas see veel sinna puutus..)..

Järgmine "trenn" on teisipäeval, pärast seda arvatavasti otsustan, kas lähen sinna veel või ei.

Eile käisime aga ühes kaugemal asuvas tallis, retk maksis £15 ja see nägi välja nii: sammud küngaste vahel, mingiaeg umbes minut galoppi (nendega, kes seda oskasid), jälle samm ja u 15 min pärast jälle mõni minut galoppi ja sammus talli juurde. 10%-l ajast nautisin ilusat maastikku ja ilma, 90%-l ajast mõtlesin, kui kahju mul neist hobustest on. Jällegi - karmid suulised (kuigi minu ponil olid tavalised), terve tee oli väga kivine (saan aru, et looduses elavad hobused on sellega harjunud, aga nemad ei pea seljas vedama 50-90kg ratsmeid tirivaid ja kandadega toksivaid.. "prohve") ja viimased 2km oli üldse asfalttee (mäest alla).. Kaasas oli meiega 2 inimest, üks vanem naisterahvas (toolistak, rohke ratsmete kasutamine - meenutas midagi kauboide imiteerimise sarnast), teine noorem naine. Noorema käest küsisin, kui kaua ta sõitnud on, ta vastas, et kuskil 17 aastat.. Ometi polnud tema käitumises hobusega märgata mitte midagi, mida võiks nimetada koostööks, täpsemalt ei hakka kirjeldama. Jälle viisteist naela raisus ja meeleolu masendav.

Kas siin käivadki asjad nii?