Siin võiks olla keegi, kes tuleb mulle palgapäeval stop-märgiga vastu ja ütleb, "Ei, sa EI lähe poodi"... Selle asemel on siin Christiane, kes mu oma uhiuue BMW džiibiga (midagi taolist) Prüm'i sõidutab. Näitas kätte mulle poe, kust talli jalanõusid saan... Deichmann. Ütleme nii, et sain ja need on lisaks praktilisusele (vetthülgavad, tunduvad vastupidavad ja nina on päris tugev, nii et kui mulle veel mõni peaks nii mõnusalt varbale astuma kui Carlo seda tegi, siis ei tohiks vähemalt enam küüs lahti tulla) ka ilusad ja mis kõige tähtsam - odavad! Samuti sain paari tenniseid (ma pole kunagi eriline tenniste vänn olnud, aga need on küll ilusad), millega kavatsen käia niisama või võib-olla võistlustel, kui tallikossidega liiga palav on vms; ning ka Adidase plätud, mis mulle ei meeldi ja millega ma ei kavatse kunagi arvatavasti linna peal käia vms, aga siin on nad hädavajalikud toa-köögi-vannitoa-office'i jne vahet käimiseks...

Seoses mu materiaalsusehullustusega mõtlesin veidi kirja panna midagi siinsetest hindadest.

Olen oma siinsed kulutused kõik kenasti üles kirjutanud ja ka arvutanud, palju mul on läinud raha söögile ning palju asjadele, mida on lihtsalt vaja läinud ning palju söögile, mida poleks olnud vaja, aga ikkagi ostsin.

Kuu aja vältel kulutasin umbkaudu 147EUR, millest hädavajaliku söögi moodustas 104EUR (See summa oleks arvatavasti suurem tegelikult... Kuna viimased päevad toitusin poolenisti Eva-Kevini söögist, sest me pole nädal aega poes käinud ja kui viimati käisime, ei ostnud ma kuigi palju süüa ette mõeldes, sest pidime veel poodi tulema, aga noh, läks nii)...

Tänased ostud:

 ... see pole ost, see on Liszto end soojadel kividel keerutamas.

 Nii. Adi plätud 19.90EUR

 Esimesed tennised, mis mulle meeldivad 19.90EUR

 Tallisaapad 19.90EUR

Rahakott päris nahast 14.90EUR

Lisaks sain 3 paari Nike'i sokke 6.95EUR eest ning ühest poest kaks lõhnaküünalt ja tassi 4.97EUR eest.

Nagu näete, on siin palgad paremad, hinnad aga täiesti normaalsed - suhteliselt samad, mis Eestis. Inimesed on siin kõikjal rahulolevad, poemüüjad on alati sõbralikud ja lõbusad, aga mitte nagu Inglismaal (kes muutusid alati liiga personaalseks, a'la "How're you my darling?"), vaid... ausamad...? Enamus autosi, mida näen, on viimase aastakümne mudelid, suur osa (no ütleme 10-20%) kohe kindlasti paar sada tuhat EEK väärt. Poodides on inimestel kärud alati paksult kraami täis (sama oli UK's) ja see vist on juba ka omaette näitaja, et siin pole ostukorve...

Ühesõnaga, Saksamaal on päris mõnus!

Uurisin parasjagu veel Knippling'u kohta, kui lugesin, et ta treenis kunagi kaks aastat Paul Shockenmöhle käe all. Mõtlesin endamisi, et kust see nimi mulle tuttav on... Ma ei tea absoluutselt erinevaid suuri sportlasi, olen ratsaspordi nimedega kursis tõesti minimaalselt või veel vähem... Siis avastasin, et see on sama mees, kelle juures Totilas nüüd on.

Otse sündmuskohalt...

 Liszto

Kevin & All Mine

Vaba päev

Päike paistab, kraade on kahjuks vaid +15, istun läpakaga office'i es pingil... Kõrval asuval platsil ratsutab Petra oma hobusega. Ta on üks koolisõitja, kes siin juba üle poole nädala on olnud (võistluste pärast). Ta on väga hea ja töökas inimene, aitab meid pidevalt ja räägib oma hobusega üllatavalt palju, aga tema sõidustiil mulle küll ei meeldi... Kui hobune hakkab vastu, siis piitsaga üle viie (mitte küll väga tugevat, aga siiski) hoobi... Nagu Kevin üks päev tegi, mis oli nüüdseks juba mitu nädalat tagasi... Lõpuks ei suutnud oma suud kinni hoida ja küsisin, miks ta seda teeb ja et kas tema treener Guatemalas (pidi väga hea olema, kunagi ammu olümpial käinud jms) õpetabki teda nii ratsutama. Pärast seda on ta igal juhul maha rahunenud ja piitsa niimoodi mõtlematult ei kasuta, aga võib-olla on see ainult minu nähes...

Igal juhul leidsin selle treeneri kodulehe ka, kes paar nädalat tagasi siin käis treenimas oma hobustega (ja treenis Michaelit). Ta on praegu meil võistlustel ka käinud ja ühe tema groomiga oleme paar sõna juttu ka ajanud. Eva rohkem, ma ei tea, kust ta kogu aeg selle aja leiab, et kõigiga suhelda, ma kuulan rohkem niisama pealt... Andres Knippling on see mees igal juhul: http://www.andreas-knippling.com/reitsport/ Tundub väga, väga kogenud, asjalik, aga ka sümpaatne mees.

Kevin vist ei pea siiski lahkuma ka, said midagi räägitud ja kokku lepitud.

Okei, see koolisõitja tegi just ühe koledaima jalavahetuse, mida ma vist elus oma silmaga näinud olen. Side lõpp.

Õhtu office's ja mina sain just loetud minutid tagasi uhiuute Equi Theme pikkade saabaste omanikuks (Ebay - got to love it...), uued püksid saan vist ka Christiane'lt. Võistluste ajal tõi üks asjapulkadest Christiane soovil ka kaasa mingid Equi Theme saapad, mille ma oleks 70EUR'iga (!!!) saanud, aga kahjuks olid need pahkluu ümbert liiga, liiga laiad.

Mõtlesin, et peaks võib-olla veidi täpsemalt kirjutama tänas(t)est ratsutamis(t)est, vähemalt enda jaokski.

Quantaga oli vahel selline lugu, et tal pole eriti hea tasakaal ja vajab väga täpseid märguandeid jne. Christiane seletas, et sisemine säär on nö edasi suruv säär, välimine hoidev, ning et hobune peaks olema sisemise sääre ja välimise ratsme vahel. Midagi kindlasti unustasin ka ära... Ta rääkis enamasti saksa keeles ja kui ma aru ei saanud, siis küsisin ja ta seletas inglise keeles. Väga mõnus!

Agnelli on kogukama kehaehitusega ja väga kõva suuga. Tavaliselt sõidetakse temaga libisevaga, aga seekord Michael ütles, et ei paneks, on lihtsam - ja täpselt sama mõtlesin minagi mõned minutid enne, kuna ma ei oska libisevaga sõita (ja ma oleks pidanud nii veel hüppama). Terve aja oli Agnelli arvatavasti, pea püsti vms, aga mul tõesti ei olnud aega pool ajast, et seda jälgida... Oma arust olin küll pehme ja järeleandva käega, aga ju siis jäi midagi puudu. Hüpata oli mõnus, aga Christiane ütles (mida ma ise arvasingi), et olen veidi lahti seljas. Eelviimane hüpe oli eriti hull, sest siis tõmbas Agnelli mul alt veidi minema (muidu läksime traavis, aga siis läks galopis ja tegi korralikku hüppe kõrgemalt, kui oleks pidanud...). Üldiselt jäin rahule ja mõlema hobusega sõites tundus, et ka Christiane jäi rahule.

Tegelikult ma tahaks veel ja veel... ja siis tahaks võistelda. Kardan aga, et enne saavad siin võistlused läbi, kui ma nii kaugele jõuan... Võib-olla siis mõni teine kord.

Mõtlesin, et kirjutan siia ruttu midagi, et õhtul nii kaua internetis ei peaks istuma, kuigi ega mul eriti enam aega ei ole ka (kui tahame normaalsel ajal lõpetada, peab kiirustama)... Kevinil täna vaba päev, Eva on kolm hobust juba sõitnud ja neljas käsil. Mina olen kaks sõitnud... Hommikul käisime Michael'i (Cessna) ja Eva'ga (Winnie) metsas, ma olin Quantaga. Väga mõnus oli ja Michael ütles, et pärast metsa sõidan väljas platsil u 10min. Christiane tuli treeneriks ja nii ma seal sõitsin - väga mõnus oli, natuke traavi ja galoppi. Kõigi siinsete hobustega on koguaeg vaja vaeva näha, et neid tagasi hoida... Polegi vist ühtegi hobust, keda peaks vahel edasi minema ergutama... Galopitõsteid harjutasin ka, ekstra...

Pärast sõitsin Agnelli'ga ja isegi hüppasin, vaid üht lattaeda (lõpus oli kuskil 70cm, nii et ei midagi erilist)... Ühelt poolt ja teiselt poolt... Ja siis kaheksat. Jällegi oli väga hea, väsitav ja lõpus olin jällegi näost punane kui tomat (Christiane sõnul), Michael ainult naeris ja ütles, et peame jooksmas hakkama käima (ja siis "Crazy Eliise" ka?!)...

Okei, lõunane õun ja tükk keeksi (mul pole juba mitu päeva midagi süüa - kapi sisuks on pakk Nesquicki, natuke riisi, mingi pakisupp ja palju küpsetuspulbrit... teed on ka) on ära lahendatud, lähen ruttu tagasi talli.

Homme on vaba päev!

Jälle 5 päeva läinud mööda kiirelt kui kevadine sulavesi tormistel kallastel...

Üritan midagigi meenutada... Teisipäeval saabusid siia üks Argentiinast pärit (aga Saksamaal treeniv) sõitja ning abiline kuue hobusega ja kaks naissoost koolisõitjat, kellest üks oli perekonnanimega Haas (tema suguvõsas pidi olema keegi kuulus koolisõitja) ja kes sõitis no nii ilusasti, et mul pidi pisar silma tulema... Kui küsisin talt, kuidas läks kolmapäevasel võistlusel, (imestan, et aega leidsin selleks) ütles, et hobune ehmatas millegi peale ning see rikkus sõidu ära... Soovin, et leiaksin temast veel informatsiooni, pilte või midagigi, aga vist mitte...

Kolmapäeval olid võistlused - meie 2. võistlused koha peal. Samamoodi oli kiire, aga mitte nii pingeline kui eelmine kord, eks see harjutamine tee päriselt ka meistriks... Lõpetasime ikka 9 paiku õhtul.

Neljapäeval oli Eval vaba päev, lõpetasime Keviniga vist 8 paiku... Reedel, ehk siis täna - oli päris tegus päev, aga mis mulle meeldis, oli metsas käimine. Mina Quantanameraga (esimest korda), Christiane Cessnaga, tegime pika-pika ringi ja jutustasime... Väga tore oli ja andsin talle ka teada oma soovist rohkem ratsutada... Siiani on Kevin sõitnud 1-3 hobust päevas ja Eva umbes samamoodi, mina nädalas paar korda heal juhul ja siis ka ei midagi erilist... Christiane ütles, et ta arvas, et ma ei taha ratsutada... Siis tuli mulle meelde, et vist kunagi mainisin jah, et see pole mu jaoks kõige olulisem asi... Ja ei olegi, aga just nüüd olen taibanud, et kui ma praegu ei ürita areneda, kui ma praegu ei pürgi kasvõi KUHUGI suunda, siis millal?! Mis võimalustega? Kus? Mis raha eest? Kelle sõnade järgi? Jne, jne jne...

Argentiinast pärit sõitja ja tema abiline on pärit Holger Hetzel'i tallist (http://www.holger-hetzel.de/) ehk sama mehe juurest, kelle 5 hobust on hetkel meil ja kes ise on praegu 16 hobusega Itaalias võistlemas. Selle abilisega olen jutustanud, kui aega olen saanud... Ta rääkis, et alguses läks pärast kooli groom'ina töötama ja mõtles, et aastakese töötab, siis läheb ülikooli... Praeguseks on ta igal juhul juba 5 aastat sellel alal töötanud! Ta tegelikult ei ole mitte ainult groom, vaid hoopis sõitja, aga hetkel vigastus ja siis aitab tallikaaslasi...

Igal juhul... jutu point - mulle on viimase nädala vms jooksul üha rohkem hakanud meeldima mõte sellest, et ma töötangi mõned head aastad välismaal. Ma tahan näha erinevaid talle, hobuseid, inimesi, luua kasulikke ja püsivaid kontakte... Ja võib-olla isegi end mingile tasemele treenida.

Nagu ma ennegi olen maininud, on mul olnud igasuguseid hobisid ja huvisid, aga hobused on tulnud, olnud ja jäänud... Seetõttu on mul raske ette kujutada, et ma tulen Eestisse, lähen ülikooli, virelen väga suure tõenäosusega rahapuuduses (pluss-poolel on muidugi seltskonnaelu ja haridus), kui mul oleks samal ajal võimalus olla välismaal, teenida raha millegi eest, mida ma armastan, samal ajal end arendada... No ja muidugi on see raske füüsiline töö ka trenni eest. Mitte, et see kõige olulisem oleks...

Draamasid on siin ka...

Ma polegi vist sellest rääkinud, aga algusest peale on tundunud, justkui oleks Michael'il midagi Kevini vastu... Mind ja Evat hoiab ta väga, kohe väga... Kevin on aga see, kelle peale ta vihastab, keda ta saadab pidevalt junne korjama võistluste ajal jne jne jne - long story short - talle ei meeldi ta, ta ei tee tema arust piisavalt tööd, ei vääri 600EUR kuus jne.

Täna rääkis Kevin, et ta peab arvatavasti lahkuma varem, kui algselt arvas... Ühest küljest saan Michaelist aru, teisest küljest... Kevin pole varem tallis töötanud, ta on vaid aastaid ratsutanud, isegi hobust pole endale iga kord ise valmis pannud. Mul on 2 aastat põhimõtteliselt groom'i kogemust (Heimtalist), üle aasta aktiivse tallitöö kogemust Koordist ning kõik need 7 aastat (kui välja arvata aeg, millal ma ei saanud eriti ratsutada, Inglismaal olles näiteks) kogemust noorte hobustega... Eval muidugi rohkem, sest tema vanematel on tall, nad korraldavad Poola mägedes retku ja Eva majandada on hobused, turistid, rajad...

Selline uudis ka, et nende suurte jubedate koertega olen ka vahepeal enamvähem sina-peale saanud pärast seda, kui Michael meid tutvustas - alguses talli juures ja siis käisime nendega jalutamas... Pärast seda riskisin öösel vannituppa minemisega ja mind ei söödudki ära.

Praegu istume office's netis ja sööme komme... Mis on pärit kausist, kust võistluste ajal inimesed, kes siia tulevad stardijärjekordasid jne küsima, saavad magusat... Aga me ei tunne üldse süümepiinu.

Sellest tahtsin ka rääkida, et võistlused siin on päris huvitavad. Esiteks on siin palju, palju klasse, mis on tähistatud erinevate tähtedega (kunagi üritan pilti teha mõnedest lehtedest jne ja siia postitada), ma ei tea veel täpselt, mida need kõik tähistavad, aga L on klass noortele hobustele igal juhul... Teiseks on naljakas see, et korraga on platsil kaks sõitjat - see, kes võistleb ja temast järgmine... Aega hoiab nii kokku. Rohkem võib-olla ei olnudki midagi huvitavat, aga see juba iseenesest on huvitav, et ma elan Saksamaal!

(Guatemala) hispaania keelt olen ka natuke õppida üritanud ja Evale õpetan vabal ajal saksa keelt.

Homme on jälle võistlused, kell on 10:48pm, äratus on 6 hommikul ja ma ei saa seda Red Bulli, mida mul oleks nii väga vaja, aga saame hakkama! ...alati saame.

Head ööd! (ja pildid mu uuest toast/kohe kõrvalolevast köögist... vahel pole ust, vaid ruloo...)

Laupäeval olid võistlused. Äratus oli kell 6 hommikul (vahepeal oli lausa plaan juba kell 6 tallis olla, aga õnneks lükati esimene koolisõidu start pool tundi edasi), kuni hommikusöögini tegelesime tavaliste toimetustega, siis hakkasime juba Michael'ile hobuseid valmis panema, kuna ta sõitis osadega enne. Pidin talle Zeppelini ette jalutama väljas, kus koolisõitjaid soendasid (nende võistlus toimus maneežis) ja kõik hobused olid kas lihtsalt üle paindes või mõni täiesti rollkur... Sõitude ajal, nii palju kui ma sain piiluda tallist maneeži vaatavast aknast, olid hobuste pead muidugi enam-vähem vertikaalis, aga pani mõtlema...

Koguaeg oli kiire-kiire ja kuna see oli mu jaoks esimene võistlus ning keegi enne polnud midagi seletanud, oli Eva väga, väga vajalik!

Võistlused olid meie oma tallis ja mitte keegi meist (groom'idest) ei teadnud, kes võitis, ei näinud praktiliselt ühtegi sõitu jne. Ma nägin ainult poolt Kevini sõidust, aga siis ka tabasin Michael'i kullipilgu ja jooksin juba tagasi talli...

Lõpetasime 9 paiku õhtul. Kolmapäeval - oh, see on ju juba homme! ...tuleb samasugune päev, aga mingil määral peaks iga võistlus ikka kergemaks minema... Oot, oot, valetan, see on siiski ülehomme. Homme on teisipäev ja siis saabuvad siia mingi argentiinlasest koolisõitja oma kuue hobusega ja kaks (?) koolisõitjat veel paari hobusega. Jäävad siia arvatavasti laupäevani, ehk saab huvitav nädal olema.

Eile oli Kevinil vaba päev. Sain sõita ka - Agnelli'ga, kes on vist hannover (igal juhul üks neist paljudest saksa tõugudest, kes näevad väga sarnased välja), vanus võib olla 8-10a äkki? Tema on üks mitte meie oma hobustest siin, vaid mingi sõitja oma, kes ise on Itaalias. Need hobused on siin umbes ühe kuu.

Igal juhul oli see ratsutamine mu jaoks kohutavalt raske... Teoorias on palju asju juba selged ja ei peaks raske olema saada hobune mõnusasti kahe ratsme ja kahe sääre vahele, aga ei... Keha on ikka tükk maad kaugemal mõistusest - mitte miski pole sama mis siis, kui veel praktiliselt igapäevaselt sai 1-4 hobust sõidetud... Ja oi, kui lootusetu tunne see on! Hakkasin seal seljas ka peaaegu nutma ja Michael küsis, mis viga - ütlesin siis, ja ta ütles, et siis peabki veel rohkem sõitma ja veel rohkem harjutama... "Eliise, trot, now!" ... ja natukese aja pärast jälle.

Lisaks sellele olin ma enne siia tulekut elus max 10x (arvatavasti mitte nii paljugi) libisevaga sõitnud, siin aga on enamus kordi just nii olnud ning no ma ei oska sellega sõita! Ma ei tunneta kontakti, nii raske on keskenduda sõitmisele jne. Agnelli oli ka päris kõva suuga, aga kui ühest jalast olin juba galoppi teinud, läks traav ka paremaks... Ei tea, kus loogika oli.

Igal juhul ma ei ole suutnud otsustada, kas ma tahangi ratsutada või ei. Mu ideaal on olla treener, muidugi, aga ratsutamine-ratsastamine-võistlemine on ka üks omamoodi vaimustav maailm... Aga see tähendaks pidevat treeningut, mis tähendaks raha ja aega - kui mul on töö, siis raha on, aga aega mitte nii väga; kui pole tööd, siis on aega küllaga, aga raha mitte nii väga... Eestis on see veel raskem... Eriti, kui ma tahaks isegi ülikooli minna - võib-olla juba sel sügisel... Ohkama paneb.

Ahjaa, mul on vaba päev täna.

Issand, ma pole juba 4 päeva kirjutanud?! Ma arvasin, et kaks või kolm, aga et neli...

Nüüd ma ei mäleta ju ka, mis vahepeal juhtunud on! Mingil päeval käis üks hull, kolmekümnendates, mees nimega Hans oma hobustega siin treenimas. Mingil päeval tegin Kevinile riisiga pajarooga, mida tänagi veel lõunaks sain süüa. Eile saime autoga linna, käisime poes ja õhtul pidime vihmas tagasi kõndima, kusjuures eile oli mu siinoleku ajal teine vihmane päev - täna on kolmas, aga täna pole nii hull. Homme on siin esimesed võistlused.

Eile tegime igasuguseid ettevalmistusi selleks - ilmselgelt oleks ma Evaga need tööd kolm korda kiiremini tehtud saanud, sest Keviniga on endiselt teemaks hardcore naeruhood ja nii EI saa tööd teha... Plats oli ka ülimärg ja me vedasime kolme latti korraga ja järsku pidime naermise pärast lihtsalt kõik need kolm latti maha kukutama... Aga ei, tehtud saime lõpuks ikka kõik - enamus tööst oli mingi raske objekti tõstmine/transportimine ühest kohast teise - pikad pingid (okei, need polnud rasked), lauad, need valged kivist hobusekujud, mis piltidel ka peaks kuskil olema ja mis kaaluvad umbes 40-50kg, sest meil oli isegi kahekesi nende transportimisega raskusi; kaks suurt peeglit ja need tuli vedada veel trepist üles ka; mingi 10 vms latti; lille- ja põõsastega potte... Päris läbi võttis see.

Oot, mingipäev oli mul ju vaba päev... Teisipäev oli see. Ahjaa, ja siis ma kolisingi uude tuppa. Mäletate Kazakit? Noh, ta läks teisipäeval minema. Ma ei mõelnud midagi sellest, aga Christiane tuli enne õhtut vastu ja ütles, et võin ümber kolida... Kas ma tahtsin? Ei, tegelikult eriti mitte...

Külalistetuba polnud küll eriti hubane (täis võistlusteks mõeldud asju - auhindu jne) või privaatne (avatud trepp alla kööki), aga 1. seal on internet; 2. seal on vannituba! Töötajate majaosas on ka köök (minu toaga ühenduses isegi, teised kaks tuba on üksikud), aga vannituba ei ole ja see on KOHUTAV, milline põiekas mul igaks hommikuks on - pärast 10 õhtul või enne 6:30 hommikul ei saa vannituppa/vetsu, kuna need suured jubedad koerad on siis lahti ja mina ega Kevin nendega veel sina-peal ei ole. Kui ma keset ööd oma toast väljuks, saaks ma arvatavasti väga, väga, vigastada...

Igal juhul muidu ei saa kurta. Väsinud olen ja nüüd lähengi magan ülejäänud 25min.

Tähelepanu! Väga-mitte-hobuseteemaline-ja-rohkem-riieteteemaline postitus!

Vaatasin selle riietekoti läbi, sain 5 pluusi (4 triiksärki või selle moodi asjandust, üks trikooriidest alusmaika) ja 3 paari põlvikuid, kõik mingid firmakad (Ralph Lauren, Sergio mingi asi jne, isegi põlvikud olid väikese kuldse firmamärgikesega...)... ja kaska hakkas ka paremini pähe sobima, nii et äkki saan selle ka ära omastada. Selle ainuke miinus on värv... Pole elusees sellist helepruunikalt jubedat kaskat näinud - Christiane sõnul oli selle omanik tellinud selle ekstra, kuna tal oli täpselt sama värvi redingot... Aga kui ma saaks selle kuidagi mustaks värvida...

Kohutav lausa, et ma võtsin niigi liigselt riideid kaasa ja nüüd on mul neid veel rohkem!

... ja nii see Caled seal pool päeva vahib, kõrvad tikksirgelt püsti kui antennid... 

Eile ei jõudnudki kirjutada, Kevini kord oli õhtusööki teha ja saime nii hilja sööma.

Igal juhul oli eile Kevinil vaba päev siiski, kuigi ta mõtles, et küsib mõne muu vaba päeva, kuna mul oleks üksi väga, väga raskeks läinud. Õnneks ütles Christiane, et ülejäänud heina võib esmaspäeval ka üles transportida, nii et polnud viga.

Mu jaoks möödus eilne päev siiski päris töökalt - maneeži liivast sorteerisin heina välja mingi pool tundi (muidugi ei olnud seda üle terve maneeži, aga tallikäigu juures jms), muidugi hobuste trenažööritamine ja Valesco kordetamine, ämblikuvõrkude eemaldamine (mingi päris raske redeli suutsin isegi talli vedada, aga üles panna ikka ei jõudnud, nii et jäi see paari meetri kõrguselt võrkude likvideerimine ära... õnneks!), tavapärased tööd ja asfalti pühkimine liivast jne. Väljas säras päike ja liiga soe oli kohati... Aga mõnus!

Õhtul jõudsid Eva, Christiane ja Michael tagasi. Täpselt tulemusi ei mäleta, aga Michael sai 140cm Davidsoniga teise koha. Kusjuures, võistlema läksid nad ka kahe uue hobusega - täku ja kõrvi ruunaga. Christianel oli täkuga olnud puhas sõit, aga vist mitte piisavalt kiire, nagu aru sain. Üldiselt olid nad ise rahul. Laupäeval tulevad meil siin esimesed võistlused ja samuti aprilli jooksul igal kolmapäeval ja laupäeval.

Täna oli Eval vaba päev, meil oli Keviniga tööd piisavalt, aga seitsmeks olime isegi valmis. Suur osa oli ka sellel, et Christiane sõitis alles õhtul, kui me juba bokse tegime, aga pani ise kõik omale valmis jne. Michael'i jaoks panin valmis: 1. Davidson; 2. Cessna; 3. Zeppelin; 4. Donatella ja pärast kordetasin Winnie't ja Quanta't. ... Mitte just eriti keerukas päev, arvestades, et kiirematel päevadel saab hobuseid valmis panna sinna kümne ringi...

Heinaga läks täna kiiresti, kuna ainult kolm alusetäit oli veel alla jäänud! Üles, katuse alla jõudes oli uskumatu vaadata neid kenasti vastu seinu ritta seatud heinapakke - neid tundus kuidagi eriti palju olema...

Homme lendab Kazak minema. Ühest küljest kahju, aga samas ei osanud (oska) see mees absoluutselt ikka hobustega ringi käia... St, ta ei pidanudki (ta oli remondimees jms), aga ta sadas igale poole mõtlematult sisse, kolistas, kui hobune ehmatas, siis käratas midagi jne. Christiane ütles tema kohta, et ta ei oska mõelda nagu hobune.

Aga Evaga on väga, väga lõbus olnud! Ma ütlen, ma pole juba ammu selliste inimestega tutvunud, et ma lihtsalt võin end pooleks naerda... Igapäevaselt! Täiesti suvaliste asjade üle kaasaarvatud... Mingi osa muidugi on ka selles, et meil on kõigil erinev emakeel... Nagu näiteks ühel õhtul, kui sõime koos õhtust. Eva räägib midagi, ma: "mhmh, mhmh..", järsku, "what?" ...naer. (Arvasin, et saan aru ja siis taipasin, et ikka ei saa vist...)

Keviniga on täpselt samamoodi... Kõik algas sadularuumis, kui ta "nahasupist" (leather soup) rääkis - sellest ajast saati oleme juba täitsa omad ja vähemalt korra päevas (isegi siis, kui ühel vaba päev on) ikka naerame, kõhud kõveras. Eile õhtusööki süües vaatasin, et Kevin kuidagi liiga vaikne... Ütles, et ta ei taha enam naerda (et see nii totter, et mõtle, kui ta kellegi teise juuresolekul hakkaks suvalisel hetkel naerma...jne)... Okei... vaikus, sõime... Järsku purskab naerma ja mina samamoodi ja mõlemad kahvlid taldrikule viskama ja laua äärest püsti tõusma, paar meetrit eemale minema ja selja ära keerama... end mõnda aega koguma.

Selline elu siin nimelt.

Homme on mul vaba päev! Ma olin juba täiesti kindel, et ei ole, sest tavaliselt ütleb Christiane seda varem... Mõtlesin, et neljapäeval on kindlasti vaba päev hoopis... Aga õhtuse söötmise ajal ta küsis, kas ma tahaksin homme vaba päeva võtta ja ma tahtsin, iseenesestmõistetavalt!

Oma esimese palga eest tahaks natuke oma ratsavarustuse kollektsiooni täiendada... Mul on kõrini nendest tobedatest kummikutest, millega sõita on kange ja ebamugav... Ja ratsapükstest, millel pole nahkasid, mis on alt liiga lühikesed ja vajuvad alla jne. Kaska on ka vana ja nokk kõver... Ainult kinnaste üle saan uhke olla. Ahjaa, Christiane pakkus mulle üht vanemat sorti Pikeuri kaskat, aga pean veel vaatama, see vist ikka natukene väike... Sellega seoses tuli mulle ka meelde, et ma pean ühe riietekoti läbi vaatama, kust võin omale midagi juurde saada (need riided viib ta kirikusse muidu).

Selline mõte ka veel kogu loo lõpetamiseks (mitte kogu loo, lihtsalt tänase, tegelikult)... Mul on alati selg olnud veidi kõver, kerge küürakas olen olnud jne. Kuigi hakkasin aktiivselt ratsutama hilja (11-aastaselt), paranes mu rüht märgatavalt - arstid ka koogutasid, et ratsutagu ma aga edasi... Nüüd on need ajad, kus ma regulaarselt ja aktiivselt treenisin (ehk... kolm kuni seitse päeva nädalas), möödas - juba 3 ja pool aastat! See annab tunda... Mitte ainult ratsutades, vaid ka muidu on mu selg jälle kõveram, õlad longus.. Ja ratsutades, oi, millist vaeva ma pean nägema, et õlad taha pressida, keha sirgeks sirutada... Selle tulemuseks on pinges keha ja valutavad õlad - ka pärast trenni. Loo moraal vist on see, et ma peaksin igapäevaselt ka üritama sirgemalt istuda-astuda. Aga kui seda peaks lugema keegi, kellel on taoline kogemus ja kes teab häid harjutusi seljale (nii ala- kui ülaseljale - mul terve selg selline imelik), jagagu! (Aitäh!)

Olgu, enam küll ei jõua....

Istun praegu oma trepil ja valvan, et kass, kes ei tohiks üldse sees ollagi, tagasi mu tuppa voodi alla peitu ei läheks... (Kevin) -"Umm, Eliise?" (mina) -"Yeah?" -"Why is there a cat inside?" -"...???" Pole halli aimugi, kuidas ta sisse sai, aga siin ta on ja sõbrustada ei taha (muidu küll alati tahab!), ära minna aga ka mitte... Kevin on duši all, nii et mul pole abikäsi ka...

Igal juhul fakt on see, et homne saab veedetud rõõmsalt valuvaigistite toel. Täna läksid Christiane, Michael ja Eva võistlustele, homme kunagi peaks tagasi tulema ja nagu ikka - jäeti maha 'to do'-list... Alguses tundus kõik reaalne. Siis hakkasime (mina, Kevin ja Kazak ehk 3 ainukest mitte-hobust siin maa-alal viimased pool päeva ja järgmised pool päeva) üht nendest töödest tegema, milleks oli ühes vanas talliosas maneeži kõrval (kus me praegu hobuseid valmis panema ja nüüd elab seal ka üks uutest hobustest) 3 boksi tühjaks vedamine heinapakkidest. Üks boks oli poolikult (alla poole tegelikult isegi) neid täis, kaks tükki puupüsti... 

Transportima pidime need sama talliosa kohale - maneeži katuse viltuse osa alla, kus oli kõrgeimas kohas vaevu nii palju ruumi, et püsti seista, madalamas muidugi saime põhimõtteliselt roomata nende heinapakkidega. Kazak sõitis traktor-tõstukiga siis maneeži, aluse peale hakkasime heinapakke pusle moodi panema... Esimene läheb ikka aia taha, nii ka meil - kukkus see pakikoormake maha ja pidime hakkama uut süsteemi välja mõtlema. Kazak leidis siis mingeid laudu, mida sai nendele kahele alusele, mis meie käsutuses olid, nö küljeseinteks kinnitada. Siis hakkas töö isegi sujuma... Aga oh jah, milline selja piinamine kogu see töö oli - ühelt poolt pakkide tõstmine-lükkamine-tõmbamine-vedamine, teiselt poolt seal üleval katuse all koguaeg köögatsi-kummardades olemine...

3h tegime seda, siis oli kell juba nii palju, et tööpäev peaks hakkama läbi saama, aga me Keviniga polnud jõudnud veel boksegi tegema hakata... Otsustasime, et lõpetame selle töö homme, kuigi Kazakil on siis vaba päev (tuleb aitama meid, pool boksi on alles veel neid heinapakke)... Kevinil peaks ka olema, aga ta tahab mõne muu päeva vabaks saada, sest ma ei jõuaks üksi elusees kõike teha, mida veel tahetud (tahaks öelda "Challenge accepted!", aga ei suuda)..

Päeval muidu oligi nii, et hommikul tavapärased toimetused, siis aitasin treilerit pakkida, hobuseid valmis panna reisimiseks, siis seletas Christiane selle nimekirja lahti ja hakkasin kohe tegutsema, sest ma teadsin, et siin ei tasu vabalt võtta - pärast oled poole ööni tallis... Tegin Flapjackile ja Baldatusele kordet, kõik hobused, kes trenažööril pidid käima, käisid seal tänu minule, söötmine ja 4 hobusega tallist ning väliboksidest eemaldasin kõik ämblikuvõrgud... Oleks ma teadnud, et see heinatöö nii kohutavalt keeruline on, oleks muidugi ise varem sellega tegutsema hakanud ja Kevini sama tegema käsutanud, aga noh... Keegi meist ei teadnud. Christiane jättis mulje, nagu see polekski mingi töö... 

Homme: jätkame heinapakkide ülesse transportimisega; üritame ämblikuvõrgud eemaldada uue talliosa akendega küljelt (nagu piltideltki näinud olete, on see päris kõrge... ehk siis redeldama peab hakkama); kordetame Valesco't, hobused trenažöörile (pooled 2x) ja lisaks sellele on listis põhimõtteliselt kogu talli territooriumi pühkimine... Õnneks, nagu ma õigesti mäletan, ütles selle kohta Christiane, et "...ja kui teil siis ka veel on aega, siis...," nii et loodetavasti ei saa me raevu osaliseks, kui see pole tehtud.

Varajane lõunapaus.

Eile oli esimest päeva Eva ka meiega tööl. Ta on 25-aastane, Poolast ja ta on siin neli kuud töötanud (vahepeal oli 2 nädalat kodus, nüüd on kuni maini, suvel peab kodus olema ja sügisel plaanib tagasi tulla jälle), nii et tema kiirus-täpsus on vägagi motiveeriv! Eks ma ise tunnen ka end juba päris kindlana, aga 100% kindel ei saa vist kunagi olla. Eva lihtsustab seda see-eest.

Kuna nüüd on meil kolm võõrast hobust juures, teeb neid pudulojuseid kokku 16. Eile sai iga hobune oma paari valjaid ka - enne olid nendel paaril noorel ühised, jne. See-eest on nüüd valjaste juures NIMESILDID, et mingit segadust ei tuleks (oi, kuidas me Keviniga oleme nuputanud, mis kelle valjad nüüd olidki... pärast puhastamist on nad ju vaja õigele kohale panna! märkuseks: siin on nii, et pärast trenni riputatakse kõik kasutatud valjad ühe konksupuntra otsa, et pärast saaks hakata järjest puhastama.)

Täna on siin keegi treener, tuli oma suure hobuveoki ja mitme hobusega, et ise ka väljas sõita natuke. Nädala pärast on siin juba esimesed võistlused!

Seda ka veel, et alguses, kui Christiane ütles, et teistel groomidel on siin tavaliselt u 50EUR nädalas läinud söögi peale, ei suutnud ma seda uskuda... Nüüdseks olen aru saanud, et see on täiesti reaalne, kui just ei taha toituda nuudlitest, võileibadest ja krõbinatest (mida ma Inglismaal juba piisavalt tegin)... Nüüd aga üritan oma tervist nö taastada ning ei saa endale lubada mõttetut sööki igapäevaselt. Vot sedasi.

PS - Eile käisime Keviniga õhtul linnas, sest tal oli juua vaja... Lõppes see sellega, et me käisime kiirtoidurestoranis, kaks korda pagaris, ostsime kummikomme... aa, ja juua ka.

Jälle üks tegus ja kiire päev õhtusse jõudnud... Hommikul ärkasin Kevini hüüdmise peale (kell oli 07:07). Põhjuseks võis olla see, et ma ei jäänud korralikult magama umbes kuni kella neljani öösel (siis võtsin valuvaigistit), varvas valutas nii hullusti. Eile võtsin talt küüne pealt ära... Tundsin halba lõhna ja võtsin ühe poole lahti (see oligi põhimõtteliselt lahti) ja vaatasin, et see teine ei ole ka üldse tugevasti kinni, võtsin lihtsalt küüne ära ühesõnaga. Nüüd kardan ikkagi, et uus küüs ei kasva täiesti korralikuna peale tagasi, sest tundub, et mingi põletik/mäda ikkagi on olnud või on, kuigi panen joodikreemi ja tuulutan nii palju kui võimalik...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma üldsegi kirjutada. Täna õhtul saabus Eva. Saime ka teada, et ta läheb juba mais minema (ja siis tuleb septembris uuesti), sest ta vanemad vajavad teda suviseks turistideperioodiks kodutalli Poolas.

Aprillis (mis on kohe, kohe käes!) tuleb meil siin 8 võistlust... Ma vaikselt isegi aiman, milline meeletu jooksmine siin pihta hakkab...

Uued hobused on päris vahvad. Üks kakas mulle täna peale. Puhastasin parasjagu üht tagumistest kapjadest, kui järsku tundsin, et vastu selga käis midagi pots ja pots... Mis seal siis ikka. Üks kord on ju ikka esimene kord!

Üritan lühidalt teha, tahaks veel enne uinumist ühe osa HIMYM vaadata... 

Täna oli minu 12. päev siin ja ühtlasi ka mu vaba päev. Magasin kuskil 11ni, sõin hommikusööki voodis ja vaatasin HIMYM, umbes 2-3 paiku otsustasin tegusaks hakata: koristasin toa ära ja üritasin asjade süsteemi (pooled ju kohvris, sest ma ei jää siia elama, siin pole asjugi kuhugi panna jne) parandada, kirjutasin vanaemale pika kirja ning hakkasin poenimekirja koos saksakeelsete vastetega koostama. 

Enne nelja hakkasin linna poole jalutama ja oh, kui ilus ilm oli! Päike säras ja nii soe oli, et võtsin salli ära ja tegin jaki hõlmad lahti ja ikka oli jube soe, isegi jahedat kevadtuult ei olnud (õhtul siiski tuli)... 

Koju jõudes hakkasin kibekiirelt cheesecake brownies'i valmistama... Need ei tulnud eriti hästi välja, ju siis midagi tegin veidi teistmoodi kui muidu, aga noh, mis seal ikka. Järgmisena hakkasin välgukiirusel õhtusööki valmistama, milleks oli kartulipuder ja hakklihakaste. Need tulid isegi üllatavalt hästi välja. Kastmes, nagu ikka, jäi midagi puudu, aga mul terve elu veel aega oma kastmetegemise oskust parandada, nii et pole viga. 

Tore oli see, et kui Keviniga olime söömise lõpetanud, tuli Michael ka ja istus meiega lauda maha ja sõi; kohe kaks taldrikutäit! Ja jutustasime ka... Rääkis, kuidas u 10-12 aastat tagasi tal oli üks eriline hobune just kõrgushüppe jaoks ja ta hüppas temaga 2.28m! Aga et see jäi ka viimaseks korraks, pärast seda ta otsustas, et pole tema jaoks ja jätkas tavaspordiga. Veel rääkis praegustest hobustest - et ta ostis Davidsoni 2000 euroga, sest ta oli nii hull, et keegi polnud temaga nõus sõitmagi... Praeguseks on ta temaga üle pooleteist aasta koostööd teinud ja Davidson on küll käe kõrval vahel veidike nö mölakas ja kasutab oma suurust ära, aga kui ma vaatan Michaelit ta seljas, siis pole küll aru saada, et see hobune oleks miskitmoodi hull... Näitasin talle Kallaste ja Opaali kõrgushüppe videot ka, mis talle meeldis.

Ahaa, see oli eriti naljakas, kuidas ta kööki sisenes - oma kõva mehise häälega "OOO" hüüdes ja siis ütles midagi selle kohta, kui hea partii ma olen! Mõne aja pärast rääkis ta meile loo, kuidas tema tallis oli noor, 24-aastane naissoost groom Jaapanist ja üks meessoost töötaja Rumeeniast. Kuu aega oli rumeenlane jaapanlast moosinud, et lähme jalutama, lähme kohvikusse... Ja lõpuks nad olid koos ja nüüd on abielus! Michael korrutas nii toredalt, "in MY stable!" 

Meile saabusid umbes tunnike tagasi kolm uut hobust ka... Sama inimese omad, kelle omad noored All Mine ja Baldatus'ki on (ta ise võistleb/treenib vms Itaalias praegu, nagu ma aru sain). Üks on suhteliselt väikest kasvu tumekõrb täkk (kes pidi 140cm sõite sõitma), üks kõrb ruun ja suuremat kasvu hall ...ruun või mära. 

Täna oli Kevinil vaba päev ning Christiane oli poole päevast söötasid ostmas või kontoris, nii et mu jaoks oli suhteliselt katastroofiliselt palju jooksmist. Eks oma osa andis ka see, et eile käidi võistlustel ja täna oli vaja nii suur hobuveok kui ka väike treiku ära puhastada ja asju sisse viia jne. Samas, mõtlesin, et tuleb kena rahulik päev, aga Michael käis viie hobusega sõitmas ja Christiane neljaga, üht kordetas, nii et tegus päev oli. Lõunale läksin alles kahe paiku ja tunni aja asemel tegin selle 20-minutilise, sest kartsin, et jään muidu jube õhta peale... Noh, lõpetasin 19:45... See oli suuresti ka tänu sellele, et Christiane tegi vahepeal 9 boksi ise ära ja ütles, et kõiki kasutatud valjaid ei pea puhastama, et peseks lihtsalt suulised ära.

Umbes kella poole kuueks oli mu pea täis putru ja kapsaid ja tangu ja... saate aru küll. Mul oli valmis panemise tallikeses 4 hobust - solaarium/pesuruumis Donatella, kelle just olin ära pesnud ja kes ootas kuivamist, temast meetrid eespool vahekäigus Cessna, kes oli just trennist tulnud ja ei olnud nii higine, aga ootas siiski kuivamist; ühes boksis Estrada, kelle olin juba valmis pannud ja kes ootas närviliselt Christianet; ühes boksis nooruke Blundstone, kes oli samuti just trennist tulnud, ootas kuivamist-puhastamist-kapjade pesemist-rasvatamist... Ja kõrval koridoris trenažööri peal oli Carlo, mis tähendab seda, et ühegi hobusega sealt mööda minna ei saa, kuna ta on niigi trenažööril hull, aga kui keegi veel mööda ka läheb, siis pöörab täiesti ära. Igal pool vedeles erinevate hobuste seljast tulnud varustus ja mul keerles sada mõtet peas ehk mida ma mis järjekorras teen... Okei, seda ei saa veel puhastada, alles kuivab... Kapjade pesemiseks peab hobuse viima kas pesuboksi või tavalisse (samas talliosas olevasse, kus pole allapanu, sest seal ei ela ükski hobune, vaid kasutataksegi valmis panemiseks), mõlemad tavalised on kinni, üks koridori lõpus on vaba, aga kui ma hobusega sinna lähen, siis Carlo kuuleb/näeb vilksamisi ja läheb kindlasti hulluks... jne jne jne.

Ühesõnaga, mu mõtteis jooksis samasugune segane tekst nagu just siin ja praegu.

Kõige koledam oli see, et küsisin Christianelt, kas ta on mõelnud, millal mul järgmine vaba päev võiks olla... Ta ütles, et ta ei tea, äkki neljapäev... (Minu nägu sel hetkel 85%-lise täpsusega: o_O) Et teisipäeval ei saa, võib-olla peavad nad Michaeliga mõlemad ära minema ja Kevinit üksi terveks päevaks jätta ei usalda... Kolmapäeval oli mingi muu põhjus, miks mind vaja oli... Aga ütles, et vaatab, mis saab - räägib Michaeliga ja annab teada. (Õhtusööki süües sain toreda uudise osaliseks - homme on vaba päev pärast üht nädalat jutti töötamist!)

Õhtusöök oli ka tasemel. Täna oli siis Kevini kord süüa teha... Mõtlesin, et no mis see 17-aastane poisike ikka mulle teeb... Aga üllatas mind meeldivalt! Tegi pastat ehk ülihäid nuudleid, mida ta ise peaaegu iga päev vist sööb siin, sest neid nii lihtne teha (paned nuudlid ilma keetmata potti, kõrvetad neid võis mõnda aega, mingi hetk paned tomatipasta ja vett, soola, jms sisse ja ongi valmis), uskumatu salatikausi (kummalegi üks) - jääsalat, šampinjonid, oliivid, mingisugune pepperoni vms vorst, jne ja paneeritud kala (ahjus). See viimane oli küll poest sügavkülmutatud kujul, aga siiski...

Meie melu

(PS - taustal olevatel piltidel on Gambrina - väike must mära, kes viidi mingiaeg ära omaniku juurde, aga kellega ma esimest korda siin olles sõitsin - käisime metsas jalutamas)

Täna tegin tavapäraseid toimetusi, aga kuna enamuse nö lisaülesannetest tegin eile ära, oli mul täna nii palju aega, et kõik hobused (7) ära puhastada ja nende kabjad pesta. Tean, et see ei kõla hullusti - ei olegi, aga selle peale läheb kokkuvõttes üllatavalt palju aega. Nagu ka trenažööritamine - alguses boksis kabjad puhtaks, tallitekk maha, spetstekk selga, trenažöörile, kui mõni hobune peab nt 2 või 3 korda trenažööril käima, siis pead kas aega võtma, millal uuesti start nuppu pead minema vajutama või siis oled läheduses ja kuuled, kui kõndimist enam ei kuule... Igal juhul üldiselt oli päris rahulik päev, õhtul lõpetasin enam-vähem tavapärasel ajal ja tahtsin õunakooki teha. Jahu, suhkur ja vaniljesuhkur olid juba kausis valmis, kui hakkasin otsima küpsetuspulbrit... Mida ma ei leinudki! Mõtlesin, et ära ma ikka seda segu ei viska ja tegin hoopis pannkooke - seekord õunaga (riivisin sisse), superhead tulid...

Michael jõudis umbes 7 paiku õhtul ja oli väga väsinud, aga rääkis, et neil läks väga hästi. Christiane ja Kevin jõudsid tunnike hiljem. Christiane oli Valescoga saanud kaks esikohta (125cm parkuurid), Michael oli Winnie'ga võitnud 120cm parkuuri, kus oli 91 startijat! Samas sõidus oli ta Carloga kuues ja Zeppeliniga seitsmes. Esimesel päeval sõitis ta Davidsoniga 130cm ja oli neljas, teisel päeval 140cm, kus oli kolmas.

Kurat, mul polegi homme vaba päev... See hakkab iga nädal muutuma. Nojah, olgu siis.

Edit: Kevin muljetas ka natuke. Rääkis, et seal oli soojenduse plats nii tilluke ja ta küll ei oleks julgenud seal hüpata, oleks kindlasti kellelegi otsa sõitnud... Ja veel, et Michael hüppab ülihästi, ning et enamik teistest ratsutajatest olid nii närvilised ja ajasid hobuseid keema, aga Michael sõitis koguaeg ülima rahuga... Davidson oli mingi sõidu ajal ülipika ja võimsa hüppe ka teinud, et oleks võinud ühe fulee veel teha enne takistust, aga tõukas hooga kaugelt minema...

Kusjuures, ma polegi ei Michaeli ega Christianet korralikult hüppamas näinud. Sõitmas natuke veel olen näinud, aga hüppamas ainult kaugelt vilksamisi. Nüüdsest on igal nädalavahetusel võistlused, nii et mul aega vahtida neid küll veel.

Tänane algas nagu iga teinegi päev - seitsmest hakkasin heina andma, mõne minuti pärast liitus Kevin, siis puhastasime boksid. Kevin jäi edasi toimetama (põhku juurde panema, pühkima jne), ma aitasin Christianel asju suurde hobuseautosse (ühel pildil oli ka vist, see sinine - viis kohta hobustele pluss väike, luksuslik eluruumike) viia. Kuue hobusega läksid ning kui Christiane mõned tunnid tagasi helistas, ütles nii palju, et Michael oli 120cm sõidus Winnie, Zeppelini ja Carloga (kui õigesti mäletan), puhtad sõidud teinud, ja ta ise Valesco'ga ka, aga kohti praegu ei tea. Davidsoni tulemust (ta peaks kõrgemas sõidus olema) ei kuulnud ja Donatellaga pidi alles sõitu minema... Homme kuuleb, kuidas neil läks. Kevin oli eile nii närvis, ta ei ole enne võistlustel abis käinud ja niigi ta ütles, et kui Michael juures on, siis ta hakkab pabistama, aga Christiane ütles, et sai hakkama küll.

Minu tööpäev tallis oli aga samuti sisutihe... Christiane jättis A4 lehekese tavapäraste asjadega, mis vaja ära teha, kes trenažööril ja kui kaua peab käima ja lisaks igasuguseid ülesandeid. Kui nad olid minema sõitnud, hakkasin kohe parkimisplatsi ja üldse seda katusealust pühkima - selle peale läks vist küll üle poole tunni, aga sain seda väikest toredat Porsche't lähemalt uudistada, mida ükspäev alles esimest korda tähele panin!

Kui pühkimisega olin ühele poole saanud, hakkasin hobuseid trenažöörile viima (seda tsüklit jätkus kella viieni õhtul, napilt jõudsid kõik ära jalutatud nii palju, kui vaja...) ja jätkasin muude toimetustega - maneeži ääred ära tasastada, valmis panemise talliosast ämblikuvõrgud ("make away spiderswaps"... armas!) likvideerida, kõik sadulad puhastada... midagi oleks nagu veel olnud?! Igal juhul veel oli listis see, et kõik hobused puhastada ja kabjad pesta + rasvaga määrida, aga kuna see ei olnud nii oluline, kui muud tegevused, siis oli hästi, sest jõudsin ainult pooltel seda teha ja isegi siis jäin õhtul veidi hätta. Üks boks jäi puhastamata (sinna tuleb alles homme hobune niikuinii) ja mõlemad tallid + talliesine jäi pühkimata... Ahjaa, kaks sadulat pean ka veel homme puhastama.

Käed punetavad ja on marraskil jälle ja päeva lõpuks olid täna selg ja jalad kohe väga haiged, aga pole hullu. Varsti peaks mul vaba päev tulema ja kolmapäeval tuleb vist Eva, Poolast, ka tagasi ja siis on kindlasti lihtsam... vist.

Jummel, kui väsinud ma olen. Põsed õhetavad, käed on punased, karedad ja valutavad, üle keha on erinevat sorti verevalumeid, sinikaid, kriimustusi, marrastusi... no ja muidugi see küüs. AGA, olen siiski väga rahul. Homme sõidavad Christiane, Michael (hääldatakse Miihael muideks, mitte Maikel, nagu ma ka alguses ütlesin, aga see ei sobi üldse, sest ta on kõige vähem ameerikalikum/inglisepärasem inimene siin tallis üldse vist... Peale Kazaki) ja Kevin pooleteise tunni kaugusele võistlustele ja jäävad sinna kuni pühapäeva õhtuni. See tähendab seda, et kõik siin on minu hoolitseda ja vastutada. Ühest küljest - oh no. Teisest - oh yes!

Seda pean küll mainima, et ma just väga vaimustuses Christiane ja Michaeli sõidustiilidest ei ole... Mõlemad teavad kindlasti väga, väga palju ja on kogemustega ja neil (eriti Michaelil) on palju tulemusi ette näidata, aga... Minu jaoks natuke karmi käega - ärge saage valesti aru, mingit hobusepeksu siin ei toimu, aga siiski.. Aga see selleks.

Õhtul käisime Supermarketis ja tegin suure pannitäie praekartuleid sibulaga, ahjus mingit paneeritud kalavärgendust ja kõrvale tomati-mozarella salatit. Keviniga kahekesi sõime, hullult kiitis. Täna oli üldse temaga päris lõbus. Puhastasime parasjagu varustust, kui ta ütles, "This leather soup is really good! We don't have it Guatemala." ... Ma omisesin midagi siis omaette, et mnjaa ja naeratasin... (5 minutit läheb mööda) Kevin: "OH MY GOD I said 'leather soup'!!! I mean SOAP" ja siis naersime mõned minutid jutti ja ajasime niisama iba. 

Hoolimata sellest, et ta viimastel päevadel on teinud 4 boksi, samal ajal, kui mina teen 9 (päevas 2x), on ta täitsa tore töökaaslane. 

Nüüd ruttu magama!

Kiire edit: täna käisime ka metsas jalutamas, ma jälle Winnie'ga... Huvi pärast panin tema ja Michael'i nime Google'i otsingusse ja üle 500 tulemuse... CSI4*, CDI4* CSIU25, CSIAm-A Salzburg (AUT) -VIP SILVER TOUR FINAL 20 Int. Jumping Competition 1.30m CSIAm-A – Art. 238/2.1. Winnie'ga kolmas koht.

... 

Ma hakkan juba vaikselt aru saama, miks nad mulle tasuta kindlustust pakkusid... Iga päevaga tundub üha rohkem, et siinsetel hobustel on mingi kuri plaan mulle ots peale teha. Lisaks eilsetele seiklustele oleks täna Davidson mulle peaaegu jala peale astunud (sain jala alt ära), sain Flapjack'ilt peaga molli ja kelleltki (võis jälle Flapjack olla) jalaga piki reie tagaosa. Muidugi mitte meelega! ... Kuigi olgem ausad, natuke kahtlane kõlab see kõik... Mõtlesin juba lõunapausi ajal siia kirjutada, et kui mult täna postitust ei tule, siis on mu pea arvatavasti kellegi kabja all...

Igal juhul olime täna põhimõtteliselt Keviniga kahekesi, alguses olid Christiane ja Michael ka, pärast enam mitte ja päris tore oli isegi niimoodi vastutustundlikult askeldada. Nüüd hakkab juba süsteem ka pähe loksuma, nii et päris mõnus... Kuigi mõned hobused jäid trenažöörile viimata, kuna see lõi jälle ekraanile mingi kirja ette ja käima ei läinud... Eelmine kord oli asi selles, et mingi väike lambipirnike vms peab vist kaetud olema ja sinna on higikinnas peale pandud - üks hobune oli selle sealt maha nihverdanud ja trenažöör enam ei töötanud... Seekord aga ma tõesti ei tea, mis probleemiks võis olla, sest oma arust otsisin kõik nurgad ja tagused läbi, et milles asi võiks olla..

Päris palju rääkisime Keviniga ja sain uue vaatenurga. Kevin oli ka tulnud siia Yardandgroom'i kaudu ja ta rääkis, et ta tuli siia kui Working Student ja sellepärast talle ei meeldi, kuidas temaga siin käitutakse - ta on õpilane ja peaks saama korralikke trenne. Meetoditest rääkisime ka ja ta ütles, et teda niimoodi sõitma pole õpetatud... Rääkisin, et ega ma isegi suur fänn ei ole... Aga mis mul ikka teha on, ega ma neid õpetama ei lähe. Surun oma põhimõtted alla raha ja kogemuse nimel.

Selg valutab. Keedan kartuleid. Nämm.

Istun (mõttes) valust ägisedes köögis ja rüüpan head teed (inglisepärast ehk piimaga...vanad ajad tuletab meelde)... Vasaku jala suure varba küüs on valu põhjustajaks - nimelt on ta täiesti lahti, st, kuskilt veel hoiab kinni (ära ei saa tõmmata), aga üldiselt - lahti.

Aga alustame päeva algusest... Kõik algas väga kenasti. Umbes ennelõunal sai Kevin Michael'i käest veidi, noh, pragada... Kuna Michael tahtis, et kell 10 oleks hobune valmis, aga tegelikult oli hobune alles 10:40 valmis. Rääkis talle, et ta pole siin puhkusel jne. Okei, see selleks, siis rääkisin sellest veidi Christianega ja ta ütles, et nad pole tõesti Keviniga eriti rahul olnud, sest ta on nii aeglane... Ma ütlesin, et ma olen ka aeglane, aga ma annan alati endast parima... Christiane ütles, et selles ongi vahe. (Tegelikult märkuseks võin öelda, et nüüd, kui mul asjad selgemaks hakkavad saama, ma enam nii aeglane pole - paari valjaid puhastan u kahe minutiga näiteks) Igal juhul pärast küsis Kevin mult nõu ja ütles, et "Kui Sina teed midagi valesti, siis räägivad nad nii rahulikult, aga kui mina teen, siis karjuvad..." ja et mis nõu ma annan, et mida ta peaks tegema - ta ei taha, et temaga niimoodi karjutakse. Ütlesin seda, et tema on siin tööl... Michael ja Christiane on meie ülemused. Kui see töö Sulle muidu meeldib ja Sa tahaksid siia jääda, siis proovi endast alati 100% anda (kuigi ta ütles, et annabki... no, ma ei tea), aga kui Sul on ükskõik, siis võid tõesti öelda, et Sinuga nii ei räägita.

Okei, igal juhul, pärast seda, kui Michael oli Keviniga veidi kurjustanud ja me Christianega olime sellest rääkinud, üritasin ma veel paremini/kiiremini kõigega hakkama saada... Ma ei olnud üldse närvis vms, aga Christiane vist aimas midagi ja must möödudes ütles, "Ära muretse, Eliise. Michael on ammu aru saanud, et Sa annad endast alati parima." See rahustas mind veidike maha...

Sõitsin Winnie'ga ka, seekord väljas. Terve aja üritasin teda lihtsalt aeglasemaks sõita... Vahepeal justkui õnnestus, siis jälle mitte. Vaatasin Michaelit oma suure ruuna Davidsoniga üliaeglast galoppi sõitmas, tema hobusel pead rahulikult, kerge ratsmega, vasakule ja paremale painutamas, ja mõtlesin, et... Ma ei saa kunagi sellisele tasemele. Eriti arvestades seda, kuidas kõik need kolm/neli korda, kui ma siin ratsutanud olen, on hobused põhimõtteliselt mind juhtinud mitte vastupidi! Uskumatu ikka, milliseid lihaseid on vaja, et ühe hobusega lihtsalt füüsiliselt ratsutada jõuda...

Igal juhul pärast seda jätkus hobuste puhastamine/valmis panemine... Ma ei mäletagi, millal, aga Carlo (üks hiiglastest, kellest ma rääkinud ka olen) astus mulle ühel hetkel jala peale - okei, ei olnud nii hull, pisarake tuli, läks elu edasi. Umbes paari tunni pärast võtsin talt tekki ära ja tal õnnestus kuidagi vasaku tagumise jalaga mulle vasakule jalale astuda ja MITTE LIIKUDA - kusjuures see on täiesti tüüpiline... Astub peale ja siis seisab ka veel seal! Christiane rääkis ka sellega seoses ühe loo, et võistlustel läks Michael hobuse selga ja hobune liigutas oma jalga uuele toetuspositsioonile, milleks osutus Christiane jalg... Hobune ei liikunud, Michael hüppas hobuse seljast alla, hobune ikka ei liikunud... Kuni Christiane minestas lihtsalt. Loo lõppu ei küsinud, aga point on selles, et loom on loom - ta ei saa aru, et ta teeb inimesele haiget, ta astub talle jala peale kogemata ja siis mõtleb, et huvitav, miks see tüüp järsku naljakaid hääli teeb...

Christianega on vähemalt lõbus... Ütlesin, et mu suur varvas on tuline, ta küsis, et kas mul muidu on jalad külmad? Ütlesin, et jah, on küll. Tema, "No nüüd on Sul vähemalt ainult üks jalg külm!"

Mul pole enne kunagi ühegi ihuliikme ükski küüs ära tulnud, alati mõtlesin, et huvitav, kuidas see üldse võimalik on ja mis tunne see on... Noh, nüüd tean. Ja suurest ehmatusest olen üle saanud, aga vastik on ikkagi mõelda, et ta on seal praktiliselt lahti. Nagu mingi... Valimisreklaam, mida pole absoluutselt vaja, aga mis ikkagi lihtsalt ON SEAL..

Lõpetan nüüd oma varbaküüne-jutu ja hakkan sööki meisterdama.