Jah, märkamatult on (taas) kätte jõudnud sügis. Suve nagu ei oleks õieti olnudki, aga lootus jääb püsima, et ehk tuleb siis talv ka natuke mahedam (kuigi mõned sünoptikud-teadlased on juba kurjalt kuulutanud, et tuleb väga karm talv). Hobustega tegelemise mõttes pole see talve tulek sugugi tervitatav - vähemalt mitte minu jaoks... Lumised väljad ja kristalse kihiga kaetud puud on küll ilus vaatepilt, aga külmaga ratsutamine, pimeda ajaga kohanemine, jää (eriti, kui see on lumekihi alla peidetud)... Aga tuleb hakkama saada.
Juba praegu läheb aina varem pimedamaks, sõitma jõuan vahel videvikus ning trenni ei saa eriti pikaks venitada. Vähemalt pole praegu talli ja tagasi saamisega probleeme - auto töötab normaalselt. Talvel võib, nagu ka eelmisel talvel, probleemiks saada krõbeda külmaga käivitumine... Ning muidugi, libedad teed, mille ees mul samuti väike hirm on, arvestades tallinlaste liikluskultuuri... Üritan siiski oma pelglikust poolest üle olla ning sellele mitte mõelda.
Ratsutamises tunnen end aga endiselt iga korraga natukene paremini. Rohkem pean vaeva nägema üleminekutega, mis mul seni nii hästi pole sujunud, kui võiks. Samuti impulsiga.
Kui veel veidi ratsutamisest kõrvale kalduda, võin avalikustada oma eriala (ma ei mäleta, kas olen seda siin juba teinud), milleks on sotsioloogia. Kuigi viimastel aastatel ei olnud ma sugugi kindel, mida või kus õppida tahan, olen praegu väga, väga rahul, et just selle kasuks otsustasin. Võib-olla oleks mulle ka inglise keelt meeldinud õppida, aga praegu tegutsen tunduvalt laiemal alal ning on lootust, et tulevikus tuleb see mulle ka kenasti kasuks. Õppejõudude seast leiab, nagu ikka, väga huvitavaid ja toredaid inimesi, ning selliseid, kes oleks minu arvates võinud jätta lektoritöö mõneks ajaks kõrvale... Nädalas tuleb ikka paar korda ette selliseid loenguid, kus õppejõud loeb slaididelt teksti maha ning midagi erilist selle info rikastamiseks omalt poolt ei paku. See-eest vahetuvad õppeained ja seega ka lektorid aasta jooksul mitu korda ning on lootust, et tulevikus leian veel just nende huvitavate inimeste ained üles.
Sotsioloogia on minu jaoks sobilik, kuna (kui keegi pole veel aru saanud) mulle meeldib asjade üle arutleda, leida lahendusi probleemidele ja üleüldse, mõtestada enam-vähem kõike, mida teen. Nii et kui keegi tunneb samamoodi, siis võib temagi mõelda sotsioloogia õpingute peale.
Sel nädalavahetusel on mu esimesed vabad päevad üle kuu aja! Näen oma vanaema ja ema, keda viimati nägin augusti alguses, toon ema isegi Tallinnasse korterit üle kaema - ta ei julge ise Tallinnas autoga sõita. Lisaks on need viimased enam-vähem pingevabad päevad enne oktoobrit, mil mul lõppeb neli ainet, mis tähendab eksameid, esseesid ja arvestusi... millega ma võiks juba iseenesest harjunud olla, aga ei ole ning ikka on natuke hirmus.
Sellised lood.
24.9.12
6.9.12
Tänasega võin isegi päris rahul olla. Tasakaal oli natuke parem, märguanded natuke selgemad ja ma küll kõrvalt ei näinud, aga ehk oli isegi istak veidi inimlikum. Tundsin juba veidi paremini, kuidas hobune mu all ikkagi liigub ning seda, kuidas mõjub õigel ajal õigesti järgi andmine. Mul on veel väga pikk tee ees, aga tasakesi rühin õiges suunas.
Puusad ja jalad hetkel eriti valu ei tee, küll aga on alaselg jälle hell. Mul vedas, et Inglismaal üks töökaaslane näitas mulle väga head harjutust seljale, mida võib teha seljavalude puhul või kui lihtsalt keset päeva on tunne, et selg on väsinud.
Tuleb seista ukseavasse ja käed otse üles tõsta, end pikaks sirutada (ma olen tähele pannud, et minu jaoks avaldab kõige rohkem mõju see harjutus siis, kui ulatan sõrmedega kenasti seda ülemist ukseava osa puudutama) ning siis hakata end tasakesi keerama ühele poole ja käed omavahel ära vahetada (nii, et vaatad enda selja taha). Siis keerad end tagasi algasendisse vaikselt ja teisele poole täpselt samamoodi. Ma ei tea, kas ma suutsin seda arusaadavalt seletada, aga ei suutnud ühtegi pilti ka leida. Kindlasti on ka hingamine ja lõdvestatus oluline, rabistades ei maksa end kindlasti niimoodi väänata.
Vahel aitab mind ka see harjutus, mille käigus tuleb hakata sirgelt seistes (kas siis jalad koos või natuke harkis või natuke rohkem harkis - kuidas kunagi) kummardama nii, et kõigepealt pea, kael, ülaselg, alaselg (võimalikult sujuvalt, et selgroolülid ülevalt alates järjest liiguks) ja siis niimoodi võimalikult pingevabalt lihtsalt rippuda, järgmise "etapina" kiigutan end vaikselt ühele ja teisele poole, selga nii venitades. Paraku on tihti see harjutus mu jaoks liiga valus ja kummardusest üles tulles (siis tuleb tõsta kõigepealt tasakesi alaselga, ülaselg, kael ja viimasena pea) on alaseljas nii suur valu, et pean kätega põlvedele toetuma. Ka pole mind kunagi aidanud see kassiharjutus - käpukil maas ja siis selg kumeraks, siis nõgusaks, kumeraks, nõgusaks...
Vahepeal, kui asi päris hull oli, leidsin sellise harjutuse, et lamad selili maas (matil või vaibal vms), käed enda kõrval ja jalad koos, aga kõverdatud; ning asetad oma alaselja alla, sabakondist millimeetrid ülespoole, väikese padja või kokkupandud tekikese vms (ma ei mäleta täpselt, aga selle kõrgus võis olla kuskil 15-25cm?) Ning siis lihtsalt lamad, hingad rahulikult ja lamad. Pärast viit minutit võtsin tasakesi padja ära ja püsti tõusma hakates oli valu vähenenud. Sellest oli youtube-s isegi video üleval, aga ma ei mäleta enam, kuidas selle leidsin.
Tänaseks kõik.
Puusad ja jalad hetkel eriti valu ei tee, küll aga on alaselg jälle hell. Mul vedas, et Inglismaal üks töökaaslane näitas mulle väga head harjutust seljale, mida võib teha seljavalude puhul või kui lihtsalt keset päeva on tunne, et selg on väsinud.
Tuleb seista ukseavasse ja käed otse üles tõsta, end pikaks sirutada (ma olen tähele pannud, et minu jaoks avaldab kõige rohkem mõju see harjutus siis, kui ulatan sõrmedega kenasti seda ülemist ukseava osa puudutama) ning siis hakata end tasakesi keerama ühele poole ja käed omavahel ära vahetada (nii, et vaatad enda selja taha). Siis keerad end tagasi algasendisse vaikselt ja teisele poole täpselt samamoodi. Ma ei tea, kas ma suutsin seda arusaadavalt seletada, aga ei suutnud ühtegi pilti ka leida. Kindlasti on ka hingamine ja lõdvestatus oluline, rabistades ei maksa end kindlasti niimoodi väänata.
Vahel aitab mind ka see harjutus, mille käigus tuleb hakata sirgelt seistes (kas siis jalad koos või natuke harkis või natuke rohkem harkis - kuidas kunagi) kummardama nii, et kõigepealt pea, kael, ülaselg, alaselg (võimalikult sujuvalt, et selgroolülid ülevalt alates järjest liiguks) ja siis niimoodi võimalikult pingevabalt lihtsalt rippuda, järgmise "etapina" kiigutan end vaikselt ühele ja teisele poole, selga nii venitades. Paraku on tihti see harjutus mu jaoks liiga valus ja kummardusest üles tulles (siis tuleb tõsta kõigepealt tasakesi alaselga, ülaselg, kael ja viimasena pea) on alaseljas nii suur valu, et pean kätega põlvedele toetuma. Ka pole mind kunagi aidanud see kassiharjutus - käpukil maas ja siis selg kumeraks, siis nõgusaks, kumeraks, nõgusaks...
Vahepeal, kui asi päris hull oli, leidsin sellise harjutuse, et lamad selili maas (matil või vaibal vms), käed enda kõrval ja jalad koos, aga kõverdatud; ning asetad oma alaselja alla, sabakondist millimeetrid ülespoole, väikese padja või kokkupandud tekikese vms (ma ei mäleta täpselt, aga selle kõrgus võis olla kuskil 15-25cm?) Ning siis lihtsalt lamad, hingad rahulikult ja lamad. Pärast viit minutit võtsin tasakesi padja ära ja püsti tõusma hakates oli valu vähenenud. Sellest oli youtube-s isegi video üleval, aga ma ei mäleta enam, kuidas selle leidsin.
Tänaseks kõik.
4.9.12
Täna ratsutasin, sama hobusega. Tegelesime poolpeatustega, ratsmesse sõitmisega, üldise lõdvestamisega ja mina tegelesin terve selle aja enda tasakaalu, istaku ja juhtimisvõtetega. Suurimaks ja niiöelda põhiprobleemiks peangi praegu enda juures tasakaalu puudumist - kuna mul seda eriti ikka ei ole, tõmban end krampi, vajun ühelt küljelt teisele, käed ei püsi paigal ja jalad ei püsi paigal. Kätega on mul ka mingi tobe harjumus sisse kujunenud - küünarnukist tahan kätt sirgelt (ja krampis) hoida, aga randmest kõverdada. Õlad on ka pinges ja käsi ei lange vabalt alla... Seda täheldasin juba Saksamaal, kus neid hobuseid sõidetigi väga kõva käega ja kuna mul selliseid muskleid ei olnud nagu nendel sõitjatel, rippusingi seal nagu pulk. Juhtimisvõtetega ei ole ma piisavalt "julge" ega konkreetne, pean hobust rohkem õppima õigel momendil kiitma - kas häälega, paiga või lihtsalt käe pehmemaks andmisega.
Enda lohutuseks võin öelda, et täna tundsin end kindlasti sadulas juba paremini kui laupäeval ning miski muu siin ei aitagi, kui ratsutada, ratsutada, ratsutada. (Ja siis võib-olla veel ratsutada!)
Selg valutab, aga see on juba tavapärane nähtus. Loodan, et ühel hetkel, kui autol on üks sarniir vahetatud, kindlustuse eest makstud, mul hambaarsti juures käidud, juuksuris käidud ja nahaarsti juures käidud, saan ka endale lubada kiropraktiku juures käiku ning siis peaks mõneks ajaks jälle olema täitsa ilus elada. :-)
Enda lohutuseks võin öelda, et täna tundsin end kindlasti sadulas juba paremini kui laupäeval ning miski muu siin ei aitagi, kui ratsutada, ratsutada, ratsutada. (Ja siis võib-olla veel ratsutada!)
Selg valutab, aga see on juba tavapärane nähtus. Loodan, et ühel hetkel, kui autol on üks sarniir vahetatud, kindlustuse eest makstud, mul hambaarsti juures käidud, juuksuris käidud ja nahaarsti juures käidud, saan ka endale lubada kiropraktiku juures käiku ning siis peaks mõneks ajaks jälle olema täitsa ilus elada. :-)
3.9.12
See oli alles paar päeva tagasi, kui mõtlesin endamisi, et ma pole üllatavalt kaua haige olnud... Ja muidugi laupäeva hommikul, kui 07:30 äratuse peale tõusin, et esimest päeva ühte väiksesse armsasse kodutalli tööle minna, tundsin, kuidas kurk on valus ja nina kuidagi rohkem kinni kui tavaliselt. Täpselt nii, nagu arvasin, läkski - terve päeva turtsusin ja nuuskasin ning enesetunne polnud just kiita.
Siiski - tallis sain käidud nii laupäeva kui pühapäeva hommikul. Kuus hobust välja viia, nende boksid teha, õhtune hein ette, talli vahekäik puhtaks ning võib-olla aegajalt nipet-näpet juurde. Paari tunniga on töö tehtud ning siis saan mõnikord natuke hobuse selga ka.
Laupäeval näiteks nii läkski. Ma küll ei tundnud end just kõige paremini, aga soov ratsutada oli suurem... Mära, kellega sõitsin, oli vist üks kõige paremini ratsastatud hobuseid, kelle selga ma kogu elu jooksul olen istunud (kindlasti mingil hetkel minevikus ei saanud ma muidugi ka lihtsalt aru, kui hästi üks või teine ratsastatud on) - tundlik, aga mitte tormakas või erutunud; talle piisas väikestest märguannetest, mille andmine kahjuks oli mu jaoks väga keerukas, kuna pidin samal ajal keskenduma oma tasakaalule (väga halb) ja istakule (väga halb)... Rääkimata sellest, et hobuse seljast maha tulles valutasid mu puusad ja reied viimati nii hirmsasti... noh, ei olegi vist kunagi päris niimoodi valutanud. Olen noor vanainimene... Ja väga raske oli - füüsiliselt ka, aga vaimselt veel enam. Mul on lihtsalt nii raske saada oma peast välja seda mõtet, et mida see hobune peab tundma, minusugune tasakaalutu jahukott seljas... Samas, miski muu ei saa seda olukorda parandada kui justnimelt sõitmine - jälle ja jälle... Ja ei tohi enam nii pikka vahet sisse jätta! Otsustasin, et ma ei taha olla üks neist inimestest, kes terve elu räägib, et "võib-olla, ühel päeval" jne.
Pühapäeval ei sõitnud, kuna tundsin end hullemini kui eelmisel päeval ja pidin end tänaseks nn hoidma, kuna mul oli täna esimene loeng ülikoolis. Vägev. Natuke on hirmu seoses sellega, et kuidas toime tulen õppekava täies mahus täitmisega ja töötamisega, aga pole viga. Kuidagi peab ju ära elama.
Head ööd!
Siiski - tallis sain käidud nii laupäeva kui pühapäeva hommikul. Kuus hobust välja viia, nende boksid teha, õhtune hein ette, talli vahekäik puhtaks ning võib-olla aegajalt nipet-näpet juurde. Paari tunniga on töö tehtud ning siis saan mõnikord natuke hobuse selga ka.
Laupäeval näiteks nii läkski. Ma küll ei tundnud end just kõige paremini, aga soov ratsutada oli suurem... Mära, kellega sõitsin, oli vist üks kõige paremini ratsastatud hobuseid, kelle selga ma kogu elu jooksul olen istunud (kindlasti mingil hetkel minevikus ei saanud ma muidugi ka lihtsalt aru, kui hästi üks või teine ratsastatud on) - tundlik, aga mitte tormakas või erutunud; talle piisas väikestest märguannetest, mille andmine kahjuks oli mu jaoks väga keerukas, kuna pidin samal ajal keskenduma oma tasakaalule (väga halb) ja istakule (väga halb)... Rääkimata sellest, et hobuse seljast maha tulles valutasid mu puusad ja reied viimati nii hirmsasti... noh, ei olegi vist kunagi päris niimoodi valutanud. Olen noor vanainimene... Ja väga raske oli - füüsiliselt ka, aga vaimselt veel enam. Mul on lihtsalt nii raske saada oma peast välja seda mõtet, et mida see hobune peab tundma, minusugune tasakaalutu jahukott seljas... Samas, miski muu ei saa seda olukorda parandada kui justnimelt sõitmine - jälle ja jälle... Ja ei tohi enam nii pikka vahet sisse jätta! Otsustasin, et ma ei taha olla üks neist inimestest, kes terve elu räägib, et "võib-olla, ühel päeval" jne.
Pühapäeval ei sõitnud, kuna tundsin end hullemini kui eelmisel päeval ja pidin end tänaseks nn hoidma, kuna mul oli täna esimene loeng ülikoolis. Vägev. Natuke on hirmu seoses sellega, et kuidas toime tulen õppekava täies mahus täitmisega ja töötamisega, aga pole viga. Kuidagi peab ju ära elama.
Head ööd!
29.8.12
Preface
For readers in the USA and UK, and other English-speaking countries
It certainly is an undisputed fact that Europe, and Germany in particular, in the past few decades has had an enormous influence and played a decisive role in the development of equestrian sport all over the world. Both advances in breeding that are strictly based on the protection of animal rights, as well as highly sophisticated training methods, which have evolved over the past centuries, have provided Europe with an opportunity to export its philosophies and spread the art of riding to people elsewhere who admire the Europeans' aesthetically beautiful, well-trained horses.
Consequently, Europe has been exporting countless numbers of horses to fulfill a huge demand. In order to cater to this market, the horse-training process is being shortened, and many of us Europeans are forgetting about the classical, time-proven training principles. A group of trainers has evolved who strive only for the quickest way to success in the horse show business, and with it the ensuing economic reward. Such a monetary goal, in and of itself, certainly isn't something that's fundamentally wrong, however, if on the way to such success the horse is reduced to a mere object or an economic asset to be moulded only for marketing purposes, then, in my view, we enter into a situation, which from the viewpoint of animal rights is not only very dangerous but also morally questionable.
Some horses are being trained with mechanical and technical devices in the shortest time possible. In other words, being trained mechanically. Other nations with little historical understanding of the classical development of riding and horse sports, are attempting to emulate these quick training methods, and inevitably, one of the means of producing such horses - "hand-dominated" riding - is also being copied.
Sadly, riders and trainers in a horse-importing nation like the United States are widely imitating this procedure, and this is happening despite the fact that hand- and strength-dominated riding isn't part of the American way of riding at all. Just remember all the reputable jumper riders who demonstrated to the world a wonderfully light and horse-friendly riding style! And, consider that it's an American, Melissa Simms, living part-time in Germany and working from the Von Neindorff Riding Institute, who is showing the entire equestrian world that riding with feel and delicacy in harmony with the horse also leads to great success.
During my last 20 years as a practicing veterinarian, I've learned some things that have made me stop and think. I believe the time has come to critically analyze our sport so that we don't continue the sort of riding and training trends I've discussed in this Preface.
The goal of training should be to further the horse's capacity to perform, and optimize his physical beauty as well as his overall well-being by taking enough time. By writing this book, I'm appealing to every rider to follow this goal regardless of equestrian discipline or nationality.
So it is with this entreaty in mind that I wish all of you great success and a healthy partnership with your horses.
Gerd HeuschmannFrom Dr. Gerd Heuschmann's "Tug of War: Classical vs "Modern" Dressage", published by Trafalgar Square Books (2007)
Warendorf, Germany, June 2007
Tegelikult tuli mul lihtsalt tuju midagi siia kirja panna. Enne, kui hakkan midagi tõlkima, võiks lugejad (kui neid juhtub olema) kommentaariumis märku anda, kas neid üldse eksisteerib ja siis, kas kellelgi oleks huvi lugeda siit midagi tõlgituna inglise keelest eesti keelde? Küsin, kuna eestlased räägivad niigi väga hästi inglise keelt ning võib-olla polegi kellelgi siit midagi lugeda, kuna inglisekeelset ja arusaadavat materjali leiab internetist piisavalt.
Laupäevast olen jälle hobustega ka veidi tihedamalt seotud, nii et võib-olla kirjutan sellest ka ühel päeval siia pikemalt.
28.6.12
Lugesin praktiliselt otsast lõpuni oma selle blogi postitused läbi - ainult 2011. aasta jätsin suuremas osas vahele, kuna ma olin lihtsalt liiga palju kirjutanud ja mul polnud erilist huvi nö taaselada neid emotsioone (alguses olin õnnelik, siis hakkas asi hapuks minema, siis oli juba kerge paanika jne). Paljud postitused tunduvad mulle endalegi nii naiivsed ja sisutühjad, aga ära ei hakka ka kustutama, sest... las ta olla. See oli minevik, siis ma mõtlesin nii ja sel pole praegu enam suurt tähtsustki. (Kindlasti arvan sama aastate pärast ka selle postituse jne kohta, aga olgu.)
Tahtsin lihtsalt öelda, et olen elus. Tegutsen ja teenin raha nagu ikka. Hobustega pole endiselt kokkupuudet juba mõnda aega, st viimati olin siis veel Saksamaal (ehk eelmise aasta suve keskel). Uskumatu oli lugeda, et nüüdseks juba neli aastat tagasi rääkisin ma sama juttu mida praegugi - et pole hobustega tegelenud ja kindlasti ühel päeval tahaks jne. Uskumatu on tõdeda, et miski sunnib mind ikka ja jälle uuesti proovima... Ideid on mul viimaste aastate jooksul palju olnud, teostusi veidi vähem. JKHK-st lahkusin, kuna eelistasin raha teenimist. Saksamaalt lahkusin, kuna eelistasin normaalsemaid töötingimusi. Inglismaal lahkusin esimesest hooldusfirmast, kuna palk ja töötingimused - jälle - ei olnud tasakaalus. Ma ei teagi, kas asi on minus - võib-olla olen liiga perfektsionistlik? Samas ei ole ma kunagi õigeks pidanud seda, et inimene hävitab oma hinge tammudes ühe koha peal paigas... Igasugune muutus, isegi, kui tuleb välja, et see polegi positiivsuse poole, on ju kokkuvõttes hea. Kõik mu kogemused on teinud must sellise inimese, kes ma täna olen... Muidugi pole ma täna just see inimene, kes ma ehk ühel päeval olla tahaks, aga mingi algus on ju tehtud?
Elan alates selle kuu algusest Tallinnas, töötan endiselt hooldustöö alal, lisaks ka koristamine, laste hoidmine jms. Hobuste peale mõtlen - nagu alati. Ideid on ka, aga nende teostamisega on nii, et... vaatame, kuidas läheb. Praegu on esiplaanil raha teenimine, et me siia korterisse ikka elama saaks ka jääda. Samamoodi pole mul õrna aimugi, kuidas ma sügisel, kui ülikooli saan (esimene valik TLÜ sotsioloogia, teine valik TLÜ sotsiaaltöö ja kolmas Pedagoogiline Seminar sotsiaaltöö), piisavalt raha teenin... Ja kuidas veel neid neljakabjalisi siia mahutada? Aga nagu Nietzsche on kunagi öelnud, "He who has a why, can endure any how." (Ehk mu why saab nii tugevad jalad alla ja indu midagi ära teha, enne, kui päris ära unustan, mismoodi hobune lõhnab, näiteks.)
Tahtsin lihtsalt öelda, et olen elus. Tegutsen ja teenin raha nagu ikka. Hobustega pole endiselt kokkupuudet juba mõnda aega, st viimati olin siis veel Saksamaal (ehk eelmise aasta suve keskel). Uskumatu oli lugeda, et nüüdseks juba neli aastat tagasi rääkisin ma sama juttu mida praegugi - et pole hobustega tegelenud ja kindlasti ühel päeval tahaks jne. Uskumatu on tõdeda, et miski sunnib mind ikka ja jälle uuesti proovima... Ideid on mul viimaste aastate jooksul palju olnud, teostusi veidi vähem. JKHK-st lahkusin, kuna eelistasin raha teenimist. Saksamaalt lahkusin, kuna eelistasin normaalsemaid töötingimusi. Inglismaal lahkusin esimesest hooldusfirmast, kuna palk ja töötingimused - jälle - ei olnud tasakaalus. Ma ei teagi, kas asi on minus - võib-olla olen liiga perfektsionistlik? Samas ei ole ma kunagi õigeks pidanud seda, et inimene hävitab oma hinge tammudes ühe koha peal paigas... Igasugune muutus, isegi, kui tuleb välja, et see polegi positiivsuse poole, on ju kokkuvõttes hea. Kõik mu kogemused on teinud must sellise inimese, kes ma täna olen... Muidugi pole ma täna just see inimene, kes ma ehk ühel päeval olla tahaks, aga mingi algus on ju tehtud?
Elan alates selle kuu algusest Tallinnas, töötan endiselt hooldustöö alal, lisaks ka koristamine, laste hoidmine jms. Hobuste peale mõtlen - nagu alati. Ideid on ka, aga nende teostamisega on nii, et... vaatame, kuidas läheb. Praegu on esiplaanil raha teenimine, et me siia korterisse ikka elama saaks ka jääda. Samamoodi pole mul õrna aimugi, kuidas ma sügisel, kui ülikooli saan (esimene valik TLÜ sotsioloogia, teine valik TLÜ sotsiaaltöö ja kolmas Pedagoogiline Seminar sotsiaaltöö), piisavalt raha teenin... Ja kuidas veel neid neljakabjalisi siia mahutada? Aga nagu Nietzsche on kunagi öelnud, "He who has a why, can endure any how." (Ehk mu why saab nii tugevad jalad alla ja indu midagi ära teha, enne, kui päris ära unustan, mismoodi hobune lõhnab, näiteks.)
Quanta - minu lemmik "tüüpi" hobune... Kõigepealt oli Opaal Heimtalist - väiksemat kasvu raudjas trakeeni tõugu ruun, kes oli nii tundlik ja natuke tujukas ja.. teistmoodi, aga me sobisime nii hästi. Little Boy - täpselt sama. Via Pepsi - sama, ainult, et ta on mära. Ja Saksamaal Quanta... Kõik nad on mul nii eredalt meeles... Ja mitte just kindlad trennid või olukorrad või midagi nende välimikust, aga just see, mis tunne oli nendega sõita. Kui meeldiv ja õige see oli. Toredad hobused.
28.4.12
Meie Eestimaa..
Kaks nädalat tagasi (uskumatu..) jõudsin pärast 4-päevast roadtrip'i kesk-Eestisse. Juba üle piiri sõites oli nii mõnus kodune tunne sees - naeratus oli näol vaid pärast paari eestikeelset silti... Tundub, justkui oleks aeg UK'sse naastes eriti kiirelt läinud ning nüüd täpselt sama auruga edasi. Rändamist on Eestiski palju olnud, sõbrad üle ilma laiali ja nii see aeg kaob. Muu elu kõrvalt õpin ka kolmeks riigieksamiks, et ülikooli tasuta õppekoht saada... Tegelikult järgmisest-ülejärgmisest nädalast on pigem nii, et õppimise kõrvalt ei jää muu elu jaoks aega, praegu veel jätan veidi ruumi mängimiseks-puhkamiseks ka.
Hobuseid olen jälle vaid kaugelt näinud ning juba ammu otsustasin, et ratsutajat minust ei saa ja kui kunagi saab veel hobuse selga, on tore, aga kui mitte, siis pole ka nii hullu. Olen aru saanud, et see nõuab praktiliselt 100%-list pühendumist, või vähemalt ma ei kujuta ette, et ma saaks hakkama nt 50%-lisega (nt et käin kord-kaks nädalas kuskil suvalises trennis)... Pigem olen rahul selle valikuga, mille praegu enda jaoks olen teinud. Olen vahepeal ostnud juurde kalleid inglisekeelseid raamatuid (Kottas, Heuschmann...), mis seisavad uhkelt raamaturiiulis Oliveira, Podhajsky, Licarti jm kõrval - loodetavasti ühel päeval saab taaskohtuda.
Eriti aktiivselt ei kutsu tegelema ka see jube silmakirjalikkus jne, mis endiselt lokkab me hobumaailmas. Alati leidub neid, kellel on midagi (halba) öelda, aga kui saan valida, jään pigem üldse tahaplaanile. Hea, rahulik.
Treenida oleks ühel päeval muidugi tore... Aga kes tahaks omale (või oma lapsele) treenerit, kellel pole mingeid tulemusi, kes isegi pole aastaid hobuse seljas käinud jne? Ei tea. Hakkan suhtumistreeneriks!
Hobuseid olen jälle vaid kaugelt näinud ning juba ammu otsustasin, et ratsutajat minust ei saa ja kui kunagi saab veel hobuse selga, on tore, aga kui mitte, siis pole ka nii hullu. Olen aru saanud, et see nõuab praktiliselt 100%-list pühendumist, või vähemalt ma ei kujuta ette, et ma saaks hakkama nt 50%-lisega (nt et käin kord-kaks nädalas kuskil suvalises trennis)... Pigem olen rahul selle valikuga, mille praegu enda jaoks olen teinud. Olen vahepeal ostnud juurde kalleid inglisekeelseid raamatuid (Kottas, Heuschmann...), mis seisavad uhkelt raamaturiiulis Oliveira, Podhajsky, Licarti jm kõrval - loodetavasti ühel päeval saab taaskohtuda.
Eriti aktiivselt ei kutsu tegelema ka see jube silmakirjalikkus jne, mis endiselt lokkab me hobumaailmas. Alati leidub neid, kellel on midagi (halba) öelda, aga kui saan valida, jään pigem üldse tahaplaanile. Hea, rahulik.
Treenida oleks ühel päeval muidugi tore... Aga kes tahaks omale (või oma lapsele) treenerit, kellel pole mingeid tulemusi, kes isegi pole aastaid hobuse seljas käinud jne? Ei tea. Hakkan suhtumistreeneriks!
9.1.12
Kirjutan siia puhtalt sel põhjusel, et pole liiga ammu kirjutanud. Täienduseks eelnevatele postitustele võin öelda, et MacBooki veel ei õnnestunud lõpuks osta (thank god, oleks jälle laen kaelas olnud mingiks ajaks), aga loodetavasti järgnevate kuude jooksul saan kohe välja osta miskit - no kohe mitte ei saa ilma läpakata... Internet internetiks, aga see, et ei saa oma mõtteid lihtsalt kirja panna, või muusikat avastada ja kuulata... Õnneks mul pole viimased 5 kuud eriti aegagi olnud seda teha, aga siiski...
Ahjaa, olen Eestis - kuni tuleb aeg tagasi pöörduda, enam-vähem sama töö peale, v.a., et hakkan hoolitsema ühe kliendi eest korraga ja tema juures elama. Elamise-söömise eest midagi maksma ei pea ja kuna õhtuti pidutsema ei saa minna, ei saa raha ka kulutada mõttetutele käikudele.
Hobuseid pole lähedalt näinudki - v.a. kui viisin mõni nädal tagasi tööauto tanklasse ja nad panid veidi klaasipuhastusvahendit ka juurde ja sel ajal märkasin, et kohe selle kõrval on väike koppel, mille ääres üks vanem halli tooniga hobune meid uudistas... Alustasin vestlust ja tegin väikese pai, aga ega ta eriti huvitunud minuga suhtlemisest ei olnud. Kaaslaseid ma ei näinud, aga ehk olid nad sel ajal sõidus vms.
Ostsin mõnda aega tagasi Nuno Oliveira Reflections On Equestrian Art ja mu suureks sooviks on seda mingil hetkel tõlkima hakata. Kuna tahan sügisest TLÜ-sse inglise keele erialale õppima minna, ei kõla see sugugi nii utoopiliselt.
Võib-olla leidub kunagi hulgaliselt eesti keelde tõlgitud väärtuslikku hobualast kirjandust... Võib-olla...
Senikauaks, aga:
"It is always better to risk losing the contact a little, than not to yield at all."
N.Oliveira (1998, 30).
("Alati on parem riskida kontakti kerge kaotamisega, kui üldse mitte järele anda.")
"One must not begin riding by learning the rein aids, but by learning how to feel."
N.Oliveira (1998, 35).
("Ratsutama õppimist ei tohi alustada mitte ratsmetega juhtimisega, vaid tunnetuse õppimisega.")
"As long as the horse goes forward, he does not have time to think of evasions."
N.Oliveira (1998, 40).
("Niikaua, kuni hobune liigub edasi, ei ole tal aega mõelda vastu hakkamisele.")
(Notizen zum Unterricht: Bd 3, Jeanne Boisseau, 1979)
(PS. Palun mitte arvata, nagu oleks ma tulihingeline Oliveira ja muude klassikalise koolisõidu vanameistrite austaja. Nagu tema - ning paljud teisedki - on öelnud, ei ole olemas ainuõiget viisi. Oluline on oskus õppida kõikidest meetoditest, ning välja sorteerida, mis tuleb kasuks ning mis mitte - mida rakendada, kuidas, millisel eesmärgil, jne. Minu sooviks on aidata tuua esile neid meetodeid. Kui ma pühendaks kogu oma aja sellele, oleks siin arvatavasti paljude erinevate hobuinimeste õpetussõnu jne. Paraku ei ole mul aga sellist aega, sestap peate leppima minu välja valitud nopetega...)
Ahjaa, olen Eestis - kuni tuleb aeg tagasi pöörduda, enam-vähem sama töö peale, v.a., et hakkan hoolitsema ühe kliendi eest korraga ja tema juures elama. Elamise-söömise eest midagi maksma ei pea ja kuna õhtuti pidutsema ei saa minna, ei saa raha ka kulutada mõttetutele käikudele.
Hobuseid pole lähedalt näinudki - v.a. kui viisin mõni nädal tagasi tööauto tanklasse ja nad panid veidi klaasipuhastusvahendit ka juurde ja sel ajal märkasin, et kohe selle kõrval on väike koppel, mille ääres üks vanem halli tooniga hobune meid uudistas... Alustasin vestlust ja tegin väikese pai, aga ega ta eriti huvitunud minuga suhtlemisest ei olnud. Kaaslaseid ma ei näinud, aga ehk olid nad sel ajal sõidus vms.
Ostsin mõnda aega tagasi Nuno Oliveira Reflections On Equestrian Art ja mu suureks sooviks on seda mingil hetkel tõlkima hakata. Kuna tahan sügisest TLÜ-sse inglise keele erialale õppima minna, ei kõla see sugugi nii utoopiliselt.
Võib-olla leidub kunagi hulgaliselt eesti keelde tõlgitud väärtuslikku hobualast kirjandust... Võib-olla...
Senikauaks, aga:
"It is always better to risk losing the contact a little, than not to yield at all."
N.Oliveira (1998, 30).
("Alati on parem riskida kontakti kerge kaotamisega, kui üldse mitte järele anda.")
"One must not begin riding by learning the rein aids, but by learning how to feel."
N.Oliveira (1998, 35).
("Ratsutama õppimist ei tohi alustada mitte ratsmetega juhtimisega, vaid tunnetuse õppimisega.")
"As long as the horse goes forward, he does not have time to think of evasions."
N.Oliveira (1998, 40).
("Niikaua, kuni hobune liigub edasi, ei ole tal aega mõelda vastu hakkamisele.")
(Notizen zum Unterricht: Bd 3, Jeanne Boisseau, 1979)
(PS. Palun mitte arvata, nagu oleks ma tulihingeline Oliveira ja muude klassikalise koolisõidu vanameistrite austaja. Nagu tema - ning paljud teisedki - on öelnud, ei ole olemas ainuõiget viisi. Oluline on oskus õppida kõikidest meetoditest, ning välja sorteerida, mis tuleb kasuks ning mis mitte - mida rakendada, kuidas, millisel eesmärgil, jne. Minu sooviks on aidata tuua esile neid meetodeid. Kui ma pühendaks kogu oma aja sellele, oleks siin arvatavasti paljude erinevate hobuinimeste õpetussõnu jne. Paraku ei ole mul aga sellist aega, sestap peate leppima minu välja valitud nopetega...)
1.10.11
Eelmine postitus läks kogemata valesse blogisse... Ausõna, ma ei ole tegelikult täielik materialist. Lihtsalt, kui elu lajatab korraga sidrunitekuhja kaela, on hea, kui saab oma tuju parandada väikese (hmm...) ostuga. Naljakas, et nii paljud asjad korraga lagunema hakkasid - auto (Saksamaal laagrid, siin pidurikettad ja -padjad? ja genekas), telefon, tomtom'i juhe (kaks juhet! ostsin esimest korda uue ja eile teist korda) ja lõpuks läpakas.
Nii, nüüd võin rahuliku südamega tööle minna.
Nii, nüüd võin rahuliku südamega tööle minna.
29.9.11
Vaatasin ühe spioonilehe kaudu, et mul on täna (või eile?) üllatavalt palju vaatamisi siin miskipärast olnud, aga kirjutanud ma pole juba ammu, nii et mõtlesin, et räägiks vähe uudiseid.
Alustasin 23. augustil tööd - olen vanurite hooldaja, sõidan kliendi juurest kliendi juurde... 7AM - u 1PM/2PM/3PM ja 4PM - 9PM/10PM, nii 4-5 päeva nädalas - ühe päeva üritan vabana hoida nädalas ja ühe või kaks päeva poolikutena. Töö on kurnav, eriti sõitmine, aga pole viga, sest raha on ju vaja teenida.
Hobuseid olen ainult kaugelt näinud, või vahepeal teedel ka, kuna ühes külakeses, kus mul paar klienti on, on pidevalt ratsutajad teedel - ühe vanema meesterahva käest sain telefoninumbri ka (peatusin ta kõrval ja küsisin, kus siin hobused on ja seletasin, et ratsutasin ja töötasin vahepeal Saksamaal hobustega ja et niipea, kui raha on, tahaks jätkata mingil määral). Paraku ei tea, kuidas ma ometi selle jaoks aega peaks leidma, isegi, kui juba kord raha leiaks... Saapaid, kiivrit jne, pole maha müünud, ei raatsi... Mingi lootus ikka on, et saab tagasi sadulasse.
Jällegi olen veendunud kurvas tõsiasjas, et aja jooksul kulume meie, inimesed, täpselt samamoodi nagu kõik muu siin maailmas. Nägin seda juba siis, kui uuesti pärast pausi ratsutama hakkasin ja näen ka klientide pealt - mitte siis ratsutamisega seoses, aga üleüldiselt... Lisaks sellele, et neil on nii palju haiguseid, veerand on lombakad või päris halvatud, on 95%-l ka mõistusega probleeme, st, kas siis mäluga seoses või juba raskemaid. Samamoodi on kulunud mu musklid, aga ka teooria on tuhmunud ja sellest on vaat, et rohkemgi kahju kui nendest ratsutamise musklitest. Lõppude lõpuks olen alati mõelnud, et pigem jätkaksin hobustega treenerikutse suunas kui ratsastamise või ratsutamise...
Aga! Kui keegi veel mäletab vahvat lätlast Elzat, siis tema "pääses" ka Saksamaalt minema. Ütles, et C ja M isegi ei olnud väga vihased, vaid lihtsalt ignoreerisid teda ülejäänud aja. Asa, Soome tüdruk, kes sinna mu asemele tuli, läheb oktoobris minema ja ta ütles mulle viimati vesteldes, et C ja M on teda väga hästi kohelnud, viivad teda igale poole jne. Tore! Elza töötab nüüd igal juhul Iirimaal sporthobuste kasvatajate juures, kus ta on küll õnnelik, aga kurb, et võistelda ei saa, kuna hobused on noored ja vahetuvad pidevalt. Ta tuleb vist mulle külla jõulude/aastavahetuse paiku, sest ta (nagu minagi) otsustas, et ei ole mõtet koju sõita...
Veel rääkis Elza (seda juba mõned nädalad tagasi), et mitmed M'i hobused müüdi maha ja et Ewa ei läinudki sinna tagasi... Poiss-sõbra pärast (kuigi ma usun, et asi ei olnud vaid selles, aga mida ma ka tean).
Rohkem ei oskagi midagi rääkida. Loodan, et kõigil, kes seda peaks lugema, kel on võimalus ratsutada, treenida, õppida ja areneda, teevad seda nii, kuis jaksavad... Sest jah - kunagi pole liiga hilja, aga... mida varem, seda parem!
Alustasin 23. augustil tööd - olen vanurite hooldaja, sõidan kliendi juurest kliendi juurde... 7AM - u 1PM/2PM/3PM ja 4PM - 9PM/10PM, nii 4-5 päeva nädalas - ühe päeva üritan vabana hoida nädalas ja ühe või kaks päeva poolikutena. Töö on kurnav, eriti sõitmine, aga pole viga, sest raha on ju vaja teenida.
Hobuseid olen ainult kaugelt näinud, või vahepeal teedel ka, kuna ühes külakeses, kus mul paar klienti on, on pidevalt ratsutajad teedel - ühe vanema meesterahva käest sain telefoninumbri ka (peatusin ta kõrval ja küsisin, kus siin hobused on ja seletasin, et ratsutasin ja töötasin vahepeal Saksamaal hobustega ja et niipea, kui raha on, tahaks jätkata mingil määral). Paraku ei tea, kuidas ma ometi selle jaoks aega peaks leidma, isegi, kui juba kord raha leiaks... Saapaid, kiivrit jne, pole maha müünud, ei raatsi... Mingi lootus ikka on, et saab tagasi sadulasse.
Jällegi olen veendunud kurvas tõsiasjas, et aja jooksul kulume meie, inimesed, täpselt samamoodi nagu kõik muu siin maailmas. Nägin seda juba siis, kui uuesti pärast pausi ratsutama hakkasin ja näen ka klientide pealt - mitte siis ratsutamisega seoses, aga üleüldiselt... Lisaks sellele, et neil on nii palju haiguseid, veerand on lombakad või päris halvatud, on 95%-l ka mõistusega probleeme, st, kas siis mäluga seoses või juba raskemaid. Samamoodi on kulunud mu musklid, aga ka teooria on tuhmunud ja sellest on vaat, et rohkemgi kahju kui nendest ratsutamise musklitest. Lõppude lõpuks olen alati mõelnud, et pigem jätkaksin hobustega treenerikutse suunas kui ratsastamise või ratsutamise...
Aga! Kui keegi veel mäletab vahvat lätlast Elzat, siis tema "pääses" ka Saksamaalt minema. Ütles, et C ja M isegi ei olnud väga vihased, vaid lihtsalt ignoreerisid teda ülejäänud aja. Asa, Soome tüdruk, kes sinna mu asemele tuli, läheb oktoobris minema ja ta ütles mulle viimati vesteldes, et C ja M on teda väga hästi kohelnud, viivad teda igale poole jne. Tore! Elza töötab nüüd igal juhul Iirimaal sporthobuste kasvatajate juures, kus ta on küll õnnelik, aga kurb, et võistelda ei saa, kuna hobused on noored ja vahetuvad pidevalt. Ta tuleb vist mulle külla jõulude/aastavahetuse paiku, sest ta (nagu minagi) otsustas, et ei ole mõtet koju sõita...
Veel rääkis Elza (seda juba mõned nädalad tagasi), et mitmed M'i hobused müüdi maha ja et Ewa ei läinudki sinna tagasi... Poiss-sõbra pärast (kuigi ma usun, et asi ei olnud vaid selles, aga mida ma ka tean).
Rohkem ei oskagi midagi rääkida. Loodan, et kõigil, kes seda peaks lugema, kel on võimalus ratsutada, treenida, õppida ja areneda, teevad seda nii, kuis jaksavad... Sest jah - kunagi pole liiga hilja, aga... mida varem, seda parem!
13.8.11
Kirjutan Steam Packet Inn'ist (kus mu üks toanaabritest töötab), kuna kodus pole internetti. Aeg on lennanud, aga ega ma tal väga aeglaselt liuelda pole ka lasknud. Tööd pole veel saanud alustada, kuna alles paar päeva tagasi saabus viimane dokument, mida ootasin (kriminaalregistri tõend).
Elza on mulle vahepeal nii mõnegi kirja saatnud ja lugedes neid, on tõsiselt hea tunne sees, et sealt minema sain. Neli hobust lonkavad, kaks neist on valuvaigistite all. Tööpäevad on pikad ja rasked, eriti nüüd, kui neil koha peal võistlused algavad. Elza läheb paari nädala parast Lätti ja plaanib mitte tagasi tulla, aga ta ei julge bossidega sellest kuidagi rääkida.. Kui ta (siis, kui ma veel seal olin) üritas C'ga rääkida töötundidest ja sellest, kui õnnetu ta seal on (ta ainuke kindel hobune lonkab ja Elza ei taha ainult groom olla), hakkas ta ka nutma ja C küsis vihaselt, kas ta tahab ka ära minna või... Siis tulime mina ja M kuue hobusega koju ja C tuli meile väravat avama ja sinnapaika see vestlus neil jäi.
Üleüldiselt jäin ma selle Saksamaa kogemusega rahule. Sõrmed hakkavad vaikselt jalle funktsioneerima kenasti.
Kui ma peaks midagi soovitama neile, kes plaanivad välismaale talli tööle minna, siis seda, et kokku leppida töötundide ja tööülesannete osas ning proovida tulevane tööandja panna neile küsimustele ausalt vastama... Nt võiksid nad e-maili teel juba saata töölepingu. Mina töötasin mustalt, kuigi bossid seda eitasid...
Olgu, lõpetan praegu. Ma ei tea, millal ma siia jälle kirjutan, sest ei kujuta ette, millal midagi hobustega teha saan..
Elza on mulle vahepeal nii mõnegi kirja saatnud ja lugedes neid, on tõsiselt hea tunne sees, et sealt minema sain. Neli hobust lonkavad, kaks neist on valuvaigistite all. Tööpäevad on pikad ja rasked, eriti nüüd, kui neil koha peal võistlused algavad. Elza läheb paari nädala parast Lätti ja plaanib mitte tagasi tulla, aga ta ei julge bossidega sellest kuidagi rääkida.. Kui ta (siis, kui ma veel seal olin) üritas C'ga rääkida töötundidest ja sellest, kui õnnetu ta seal on (ta ainuke kindel hobune lonkab ja Elza ei taha ainult groom olla), hakkas ta ka nutma ja C küsis vihaselt, kas ta tahab ka ära minna või... Siis tulime mina ja M kuue hobusega koju ja C tuli meile väravat avama ja sinnapaika see vestlus neil jäi.
Üleüldiselt jäin ma selle Saksamaa kogemusega rahule. Sõrmed hakkavad vaikselt jalle funktsioneerima kenasti.
Kui ma peaks midagi soovitama neile, kes plaanivad välismaale talli tööle minna, siis seda, et kokku leppida töötundide ja tööülesannete osas ning proovida tulevane tööandja panna neile küsimustele ausalt vastama... Nt võiksid nad e-maili teel juba saata töölepingu. Mina töötasin mustalt, kuigi bossid seda eitasid...
Olgu, lõpetan praegu. Ma ei tea, millal ma siia jälle kirjutan, sest ei kujuta ette, millal midagi hobustega teha saan..
26.7.11
Eile saime sellisele kokkuleppele bossidega, et töötame ilma lõunapausita 3ni ja siis sõidame Trieri, õhtul tuleme tagasi ja siis söödame, puhastame boksid jne. Korraliku tempoga (käisime 3x kolmekesi metsas, ma olin ühe korra Quantaga, teise Winniega, kolmanda Elli Jo'ga) saimegi hakkama ja pärast 3PM kunagi sõitsime juba Trieri poole. Mõnus oli... Mul oli see teine kord seal shoppingul käia, Elzal esimene - ta kulutas muidugi korralikult, ma olin tagasihoidlikum, sest Inglismaal ka vaja kuidagi elada veidi enne, kui esimene palk käes...
Plaan on esmaspäeval hakata sõitma, öösel autoga kuskil parklas vms ööbida ja teisipäeval peaks juba UK's olema.
Eile tuli uus tüdruk ka (Asa, A on selle ringiga ehk rootsi O, aga ma ei viitsi seda copy-pastema hakata kuskilt, hääldatakse igal juhul Oosa ja ta ütles, et talle ei meeldi, kui Aasa öeldakse, sest see tähendab eeslit), tundub väga asjalik ja töökas. Raske tööga on ta harjunud, sest ta töötas Soomes kahes kohas - Pool päeva Lidl'is ja teise poole videolaenutuses. Tore, väga jutukas (poleks uskunud, et seda ütlen, aga isegi Elza oli imestunud, et ta niiii jutukas oli) ja homme on Elzal vaba päev ehk mina töötan temaga. Täna on mul vaba päev, käisin linnas ja nüüd pean veel veidi asju ajama.
Plaan on esmaspäeval hakata sõitma, öösel autoga kuskil parklas vms ööbida ja teisipäeval peaks juba UK's olema.
Eile tuli uus tüdruk ka (Asa, A on selle ringiga ehk rootsi O, aga ma ei viitsi seda copy-pastema hakata kuskilt, hääldatakse igal juhul Oosa ja ta ütles, et talle ei meeldi, kui Aasa öeldakse, sest see tähendab eeslit), tundub väga asjalik ja töökas. Raske tööga on ta harjunud, sest ta töötas Soomes kahes kohas - Pool päeva Lidl'is ja teise poole videolaenutuses. Tore, väga jutukas (poleks uskunud, et seda ütlen, aga isegi Elza oli imestunud, et ta niiii jutukas oli) ja homme on Elzal vaba päev ehk mina töötan temaga. Täna on mul vaba päev, käisin linnas ja nüüd pean veel veidi asju ajama.
24.7.11
Telefonis on mustandite kaustas sisestus: "Donatella lugu, listo lugu, katkised küljed ja davidsoni lugu, see ei tähenda, et valu on", et ma ära ei unustaks oma mõttekulge ja need lõpuks ometi kirja paneks. Aga enne lühidalt viimastest... päevadest.
Eile töötasime hommikul viiest õhtul poole üheksani. V.a. kokku umbes... 2h (alla 1h hommikusöök/lõuna ja ülejäänud aeg võistlustele ja tagasi sõit) Elza küsis, kas võime täna vähe kauem magada (mõtlesime, et 2h, sest meil oleks aega küll olnud, kui me oleks pidanud täna ka võistlustele sõitma)... Christiane ütles, et jah - pool tundi...
Niisiis olime tallis 7:30AM, tegime toimetusi, pärast hommikusööki küsisime, mis me siis teeme, sest Christiane ei olnud kindel, kas sõidame võistlema, kuna vihma sadas ja ilmateade lubas võistluste paika (siit alla 40km) pärastlõunaks samuti vihma. 10 paiku ütles Michael, et me kordetaks kõiki hobuseid ja et ta helistab mingil ajal võistluste kontorisse ja siis annab teada, kas lähme... Ma olin juba valmistunud selleks, et me ei lähe, kuna tõesti sadas vihma kogu aeg ja olin kindel, et võistluste paigal ka... Kuni kell 10:40 ütles Elza, et me lähme (st mina, Christiane, Michael, sest Elza on ainult ühe korra käinud võistlustel kaasas - siis, kui ma autoga tagasi tulin ja jäin paar tundi hiljaks... ja eile hommikupoolikul, sest siis ta võistles ise ka.), kell 12 on väljasõit... Okei... Kiirelt autos asju vahetama (osad hobused vahetusid võrreldes eilse õhtuga) ja hobuseid puhastama (sest autos hobuseid valmis pannes ei ole see võimalik - siis käin ainult villase "kindaga" üle, et tolmukübemeid poleks või higikindaga, kui vaja)...
Tagasi jõudsime enne kaheksat ja küsisin Christianelt, kas võime homme hommikul kõik korda teha (st, kõik asjad autost talli, mustad asjad pessu, auto junnidest jne ära koristada jms) ja õnneks tuli sealt jaatav vastus.
Eile oli aga selline süsteem, et hommikul läksid Elza, Christiane ja Michael 5 noore hobusega (ja Victoriga, kellega Elza sõidab), lõuna paiku tulid tagasi ja 2 paiku läksime mina, Christiane, Michael samuti viie hobusega. Täna käisime kuue hobusega.
Aga... Donatella lugu. Eile jalutasin temaga natuke veokite juures enne, kui Michael temaga soojendusse pidi minema. Eemal, mäe nõlval, hakkas järsku jooksma kari (no 5-6) hobuseid... Ise ma poleks seda märganudki, kui Donatella poleks seisma jäänud ja kivistunult, kõrvad kikkis, sinnapoole vaadanud.. Hakkasin mõtlema, et tegelikult on hobused ikka ülimalt... ma ei teagi, mis see sõna võiks olla, aga - kodustatud? Heatahtlikud? Tal oleks olnud NII lihtne mu käest end lahti rebida ning samuti sinna joosta... Tema paarisaja kilose massi juures on enamike jõud tühine... Selleks ei peaks hobune väga suur olemagi...
Listo lugu. Listo on C & M väike koer, kelle nad said Hispaaniast vms, ta oli seal olnud tänavakoer. Seitsme aastane, näeb välja nagu taksi ja musta labradori vms segu... Tulin täna autosse, kui pausike oli ja mida ma näen - Listo istub diivanil, maas on tühi lihapallide (nuggets) pakend... MINU lihapallide siis, mis maksid 3 eurot, täpsustuseks. Ma olin sealt pakist võtnud ... Eile 5-6tk, täna umbes sama... Ehk vähemalt pool pakki oli ta ära lihtsalt söönud! Ja see ei vedelenud mul kuskil - ta oli diivanil, riidest koti (kus ma alati oma toidukraami hoian) sees. Esimese hooga olin vihane ja andsin selle sama pakendiga talle vastu nina, nii et ta niuksatas... Siis istusin kurjalt maha ja hakkasin mõtlema, et mida KURADIT ma teen... Ma lõin just koera - LIHAPALLIDE pärast. Terve mu elu, või isegi ütleme nädala mu elust, kõrval on see ... mitte midagi! Ja ma olin selle pärast umbes 20sek VIHANE? See on umbes sama, mida ma siis olen tundnud, kui keegi hobustest mulle jala peale on astunud või sabaga näkku löönud või kui Cessna mulle vahel kabjaga on praktiliselt otsaette löönud - okei, siis on olnud valu (või hirm valu ees), aga ma mõtlen just seda hetkelist vihaemotsiooni, pärast mida ma automaatselt käe või rusikaga lajatan või kõva häält teen (just siin on seda rohkem, kuna ma olen ära harjunud sellega, et hobustega ei üritatagi mõistvalt jne käituda). Kartsin, et äkki Listo pelgab mind nüüd jupp aega (kui Michael talle nt üks kord kogemata veini peale kallas, ei tahtnud ta temast midagi kuulda pea nädala), aga ei... Oli vaikselt sama sõber kui enne ja tagasisõidu ajal ronis kohe eriti sülle...
Katkised küljed on lihtsalt see, et noh, vähemalt pooltel hobustel siin on katkised küljed kannustest - eriti Michaeli omadel. Cessna küljed on vaikselt veritsenud... Estrada on Michael igapäevaselt sõitnud ainult mõne nädala ja täna vaatasin - külgedel on augud (mitte haavad, aga karvu pole)... Ma ei jõua hetkel oma mõtet siitmaalt edasi arendada, aga... Kuidas see võimalik on, et nii suure, aga tundliku looma külgedel on lihtsalt jäljed inimese tegevusest? No ma saan aru, kuidas see võimalik on, aga... Imelik mõelda lihtsalt.
Davidson on üldse omaette jutustus... Tegemist on suurt kasvu ruunaga (13-aastane), kellega oleme alati pidanud jalutama-tegelema nii, et pole tavaline nöör, vaid kett (lõua alt), sest ta kasutas alati oma jõudu täiesti ära. Tema kordetamine näeb välja selline - galoppi teha ei saa, sest no ta läheb hulluks... Aga näiteks - traavib rahulikult. Kass on maneežis, Davidson hakkab perutama, kiirendab jne. Mingi aja pärast rahulik. Keegi kõnnib tallis. Sama asi. Rahu majas. Tallist kostuvad hobuse sammud... Jälle perutamine. Jne. Ratsutades temaga maneežist välja minna ei saa, Michael on alati temaga kakelnud ukse juures ja enamasti läheb lihtsalt teist teed mööda (läbi talli ja siis talli kõrvalt väliplatsile või metsa). Kui teine hobune on ka, on enam-vähem. Sellega seoses kuulsin, et alati oli eelmise sõitjaga nii, et väliplatsidel ei saanud temaga absoluutselt sõita, ainult... oligi nagu hull - nagu hobune, kes oleks esimest kuud sadulas (ja ma ei mõtle hobuseid, kes usaldavad inimest ja kellega on pikalt eeltööd tehtud jne). IGAL JUHUL... Viimase kuu-kahe jooksul oli näha progressi... Temaga jalutades ei pidanud ma (või Elza) enam ketti panema lõua alt, vaid nagu tavalise nööri. Davidson jäi seisma ilma mingi kontaktita, kui ma lihtsalt tasasel häälel "prr" tegin. Trenažööril ei olnud enam mingit hüppamist-kargamist. Seda pole tegelikult nüüd ka, AGA... Knipplingi treeningul panin talle võistluspindede (elastik) asemel tavalised kaitsmed, kuna Christiane ei taha, et ma elastikuid talle paneks, et liiga suur risk, "kui midagi läheb valesti" jne. Okei, küsisin Michaeli käest (Christiane sõitis samal ajal ise) ja ta ütles, et paneks kaitsmed. Tagasi tulles oli tal ühe sõrgatsi seespool haav. Koju tulles pidin talle spray'd sinna peale laskma ja Davidson kardab igasuguseid spray'sid nagu tuld... Elzaga koos saime enam-vähem rahulikult hakkama. Eile õhtul kutsus Christiane meid appi, sest ta oli tahtnud Davidsonile sinna peale mingit spetsiaalpindet panna, mis peaks seda leevendama jne ja ütles, et see pole võimalik üksi jne. Ahjaa, enne, päeval lasi Elza talle spray'd ka ja ma jõudsin sinna, kui Elza teda praktiliselt boksis taga ajas - ta oli juba lasknud ja Davidson oli juba jumala pöörane, aga Elza ikka pushis ja pushis ja veel, et lasi mööda jne... Ühesõnaga eile õhtul läks see veel hullemaks. Täna, ÜLE PEA KAHE KUU, tegi Davidson sama trikki mida enne... Keti panin nagu tavalise nööri, alguses trenažöörilt tulles kõndis täie rahuga edasi, kuigi ma teda pidurdasin... Sain ta ümber keeratud ja valmis panemise talliossa viidud, seal läks südamerahuga kiirel sammul esimesse avatud uksega boksi... Karjusin ta peale veidi, tõin sealt välja ja kui Elza 15min hiljem ta mõlemalt küljelt lahti laskis (korde oli küljes), läks Davidson jälle boksi - ehk ta ei arvesta absoluutselt inimesega. Jälle. Ma ei jõua tast rohkem kirjutada, aga jah... Mul on tunne, et temaga on terve elu käitutud "karminalt ja karmimalt" ja nüüd ta ei hakka isegi mitte vaatama, mis saab, kui temaga käitutakse kenasti, vaid lihtsalt ignoreerib igasugust kontakti... Mingit usaldust ei ole ja ta oleks nagu kogu aeg endas (ja inimes(t)es) mitte kindel - mistõttu ta ka maneežis ja mujal iga väikese asja peale hüppama ja kargama hakkab.
See ei tähenda, et valu on, on lihtsalt sellest, et rääkisin Elzale ühest oma vestlusest Christianega. Panin võistlustel Cessnale sadulat selga, kui ta hakkas jälle vihastama - kõrvad taga, õhku hammustama, pead raputama, jalaga lööma jne. Ütlesin vaikselt, et midagi teeb talle valu... Christiane (imestunult): "Mis?" Ma: "Ma ei tea, aga midagi kindlasti..." C: "Ta lihtsalt ei suuda keskenduda" ... Pmst selline vestlus. Siis ütlesin Elzale, et tundub, et enamik hobuseid siit "ei suuda keskenduda"... Sest praktiliselt kõigil on sadula selga panemisega või vöö pingutamisega probleemid - st, hakkavad vihastama. Elza ütles selle peale targalt, et see ei tähenda, et valu on kohe... Isegi pärast talle selgitamist, et see on suhteliselt arusaadav märk, et hobusel ON seljas valu, kui ta IGA kord, kui sadulat selga panna, sellele niimoodi reageerib, vaidles ta mulle vastu ja ta jutt oli sellise tooniga, et ma ei tea midagi jne. Lõpuks sain päris vihaseks ja küsisin, et kuidas tema arust hobused välja näitavad, et neil valus on? Koputavad õlale ja ütlevad, "Ai"? Või et hobused ei tunnegi valu? Lõpuks ei osanud Elza midagi öelda ja sinnapaika see jäi.
Ma ei tea, milleks ma üldse üritan vahel... Ju siis olen nii loll.
Aga ma lähen nüüd tõesti magama, sest kell on juba liiga palju ja homme on jälle uus päev. Homme saabub siia ka üks tüdruk Soomest, meie vanune... Nii mina kui Elza teame, et ta pettub selles kohas paari nädala jooksul sügavalt... Aga vähemalt alguses tal nii hull elu ei ole, see on kindel... Nii oli minuga ja oli ka Elzaga: esimesed 3 nädalat, iga kord, kui mul oli vaba päev, ei sõitnud ei C ega M ja Elza pidi ainult hobuseid kordetama. (Muidugi, iga kord, kui tal oli vaba päev, oli M juba kell 8AM tallis nagu viis kopikat ja hakkas sõitma ja nii ma terve päeva ringi jooksin nagu orav rattas)
MAGAMA!
Eile töötasime hommikul viiest õhtul poole üheksani. V.a. kokku umbes... 2h (alla 1h hommikusöök/lõuna ja ülejäänud aeg võistlustele ja tagasi sõit) Elza küsis, kas võime täna vähe kauem magada (mõtlesime, et 2h, sest meil oleks aega küll olnud, kui me oleks pidanud täna ka võistlustele sõitma)... Christiane ütles, et jah - pool tundi...
Niisiis olime tallis 7:30AM, tegime toimetusi, pärast hommikusööki küsisime, mis me siis teeme, sest Christiane ei olnud kindel, kas sõidame võistlema, kuna vihma sadas ja ilmateade lubas võistluste paika (siit alla 40km) pärastlõunaks samuti vihma. 10 paiku ütles Michael, et me kordetaks kõiki hobuseid ja et ta helistab mingil ajal võistluste kontorisse ja siis annab teada, kas lähme... Ma olin juba valmistunud selleks, et me ei lähe, kuna tõesti sadas vihma kogu aeg ja olin kindel, et võistluste paigal ka... Kuni kell 10:40 ütles Elza, et me lähme (st mina, Christiane, Michael, sest Elza on ainult ühe korra käinud võistlustel kaasas - siis, kui ma autoga tagasi tulin ja jäin paar tundi hiljaks... ja eile hommikupoolikul, sest siis ta võistles ise ka.), kell 12 on väljasõit... Okei... Kiirelt autos asju vahetama (osad hobused vahetusid võrreldes eilse õhtuga) ja hobuseid puhastama (sest autos hobuseid valmis pannes ei ole see võimalik - siis käin ainult villase "kindaga" üle, et tolmukübemeid poleks või higikindaga, kui vaja)...
Tagasi jõudsime enne kaheksat ja küsisin Christianelt, kas võime homme hommikul kõik korda teha (st, kõik asjad autost talli, mustad asjad pessu, auto junnidest jne ära koristada jms) ja õnneks tuli sealt jaatav vastus.
Eile oli aga selline süsteem, et hommikul läksid Elza, Christiane ja Michael 5 noore hobusega (ja Victoriga, kellega Elza sõidab), lõuna paiku tulid tagasi ja 2 paiku läksime mina, Christiane, Michael samuti viie hobusega. Täna käisime kuue hobusega.
Aga... Donatella lugu. Eile jalutasin temaga natuke veokite juures enne, kui Michael temaga soojendusse pidi minema. Eemal, mäe nõlval, hakkas järsku jooksma kari (no 5-6) hobuseid... Ise ma poleks seda märganudki, kui Donatella poleks seisma jäänud ja kivistunult, kõrvad kikkis, sinnapoole vaadanud.. Hakkasin mõtlema, et tegelikult on hobused ikka ülimalt... ma ei teagi, mis see sõna võiks olla, aga - kodustatud? Heatahtlikud? Tal oleks olnud NII lihtne mu käest end lahti rebida ning samuti sinna joosta... Tema paarisaja kilose massi juures on enamike jõud tühine... Selleks ei peaks hobune väga suur olemagi...
Listo lugu. Listo on C & M väike koer, kelle nad said Hispaaniast vms, ta oli seal olnud tänavakoer. Seitsme aastane, näeb välja nagu taksi ja musta labradori vms segu... Tulin täna autosse, kui pausike oli ja mida ma näen - Listo istub diivanil, maas on tühi lihapallide (nuggets) pakend... MINU lihapallide siis, mis maksid 3 eurot, täpsustuseks. Ma olin sealt pakist võtnud ... Eile 5-6tk, täna umbes sama... Ehk vähemalt pool pakki oli ta ära lihtsalt söönud! Ja see ei vedelenud mul kuskil - ta oli diivanil, riidest koti (kus ma alati oma toidukraami hoian) sees. Esimese hooga olin vihane ja andsin selle sama pakendiga talle vastu nina, nii et ta niuksatas... Siis istusin kurjalt maha ja hakkasin mõtlema, et mida KURADIT ma teen... Ma lõin just koera - LIHAPALLIDE pärast. Terve mu elu, või isegi ütleme nädala mu elust, kõrval on see ... mitte midagi! Ja ma olin selle pärast umbes 20sek VIHANE? See on umbes sama, mida ma siis olen tundnud, kui keegi hobustest mulle jala peale on astunud või sabaga näkku löönud või kui Cessna mulle vahel kabjaga on praktiliselt otsaette löönud - okei, siis on olnud valu (või hirm valu ees), aga ma mõtlen just seda hetkelist vihaemotsiooni, pärast mida ma automaatselt käe või rusikaga lajatan või kõva häält teen (just siin on seda rohkem, kuna ma olen ära harjunud sellega, et hobustega ei üritatagi mõistvalt jne käituda). Kartsin, et äkki Listo pelgab mind nüüd jupp aega (kui Michael talle nt üks kord kogemata veini peale kallas, ei tahtnud ta temast midagi kuulda pea nädala), aga ei... Oli vaikselt sama sõber kui enne ja tagasisõidu ajal ronis kohe eriti sülle...
Katkised küljed on lihtsalt see, et noh, vähemalt pooltel hobustel siin on katkised küljed kannustest - eriti Michaeli omadel. Cessna küljed on vaikselt veritsenud... Estrada on Michael igapäevaselt sõitnud ainult mõne nädala ja täna vaatasin - külgedel on augud (mitte haavad, aga karvu pole)... Ma ei jõua hetkel oma mõtet siitmaalt edasi arendada, aga... Kuidas see võimalik on, et nii suure, aga tundliku looma külgedel on lihtsalt jäljed inimese tegevusest? No ma saan aru, kuidas see võimalik on, aga... Imelik mõelda lihtsalt.
Davidson on üldse omaette jutustus... Tegemist on suurt kasvu ruunaga (13-aastane), kellega oleme alati pidanud jalutama-tegelema nii, et pole tavaline nöör, vaid kett (lõua alt), sest ta kasutas alati oma jõudu täiesti ära. Tema kordetamine näeb välja selline - galoppi teha ei saa, sest no ta läheb hulluks... Aga näiteks - traavib rahulikult. Kass on maneežis, Davidson hakkab perutama, kiirendab jne. Mingi aja pärast rahulik. Keegi kõnnib tallis. Sama asi. Rahu majas. Tallist kostuvad hobuse sammud... Jälle perutamine. Jne. Ratsutades temaga maneežist välja minna ei saa, Michael on alati temaga kakelnud ukse juures ja enamasti läheb lihtsalt teist teed mööda (läbi talli ja siis talli kõrvalt väliplatsile või metsa). Kui teine hobune on ka, on enam-vähem. Sellega seoses kuulsin, et alati oli eelmise sõitjaga nii, et väliplatsidel ei saanud temaga absoluutselt sõita, ainult... oligi nagu hull - nagu hobune, kes oleks esimest kuud sadulas (ja ma ei mõtle hobuseid, kes usaldavad inimest ja kellega on pikalt eeltööd tehtud jne). IGAL JUHUL... Viimase kuu-kahe jooksul oli näha progressi... Temaga jalutades ei pidanud ma (või Elza) enam ketti panema lõua alt, vaid nagu tavalise nööri. Davidson jäi seisma ilma mingi kontaktita, kui ma lihtsalt tasasel häälel "prr" tegin. Trenažööril ei olnud enam mingit hüppamist-kargamist. Seda pole tegelikult nüüd ka, AGA... Knipplingi treeningul panin talle võistluspindede (elastik) asemel tavalised kaitsmed, kuna Christiane ei taha, et ma elastikuid talle paneks, et liiga suur risk, "kui midagi läheb valesti" jne. Okei, küsisin Michaeli käest (Christiane sõitis samal ajal ise) ja ta ütles, et paneks kaitsmed. Tagasi tulles oli tal ühe sõrgatsi seespool haav. Koju tulles pidin talle spray'd sinna peale laskma ja Davidson kardab igasuguseid spray'sid nagu tuld... Elzaga koos saime enam-vähem rahulikult hakkama. Eile õhtul kutsus Christiane meid appi, sest ta oli tahtnud Davidsonile sinna peale mingit spetsiaalpindet panna, mis peaks seda leevendama jne ja ütles, et see pole võimalik üksi jne. Ahjaa, enne, päeval lasi Elza talle spray'd ka ja ma jõudsin sinna, kui Elza teda praktiliselt boksis taga ajas - ta oli juba lasknud ja Davidson oli juba jumala pöörane, aga Elza ikka pushis ja pushis ja veel, et lasi mööda jne... Ühesõnaga eile õhtul läks see veel hullemaks. Täna, ÜLE PEA KAHE KUU, tegi Davidson sama trikki mida enne... Keti panin nagu tavalise nööri, alguses trenažöörilt tulles kõndis täie rahuga edasi, kuigi ma teda pidurdasin... Sain ta ümber keeratud ja valmis panemise talliossa viidud, seal läks südamerahuga kiirel sammul esimesse avatud uksega boksi... Karjusin ta peale veidi, tõin sealt välja ja kui Elza 15min hiljem ta mõlemalt küljelt lahti laskis (korde oli küljes), läks Davidson jälle boksi - ehk ta ei arvesta absoluutselt inimesega. Jälle. Ma ei jõua tast rohkem kirjutada, aga jah... Mul on tunne, et temaga on terve elu käitutud "karminalt ja karmimalt" ja nüüd ta ei hakka isegi mitte vaatama, mis saab, kui temaga käitutakse kenasti, vaid lihtsalt ignoreerib igasugust kontakti... Mingit usaldust ei ole ja ta oleks nagu kogu aeg endas (ja inimes(t)es) mitte kindel - mistõttu ta ka maneežis ja mujal iga väikese asja peale hüppama ja kargama hakkab.
See ei tähenda, et valu on, on lihtsalt sellest, et rääkisin Elzale ühest oma vestlusest Christianega. Panin võistlustel Cessnale sadulat selga, kui ta hakkas jälle vihastama - kõrvad taga, õhku hammustama, pead raputama, jalaga lööma jne. Ütlesin vaikselt, et midagi teeb talle valu... Christiane (imestunult): "Mis?" Ma: "Ma ei tea, aga midagi kindlasti..." C: "Ta lihtsalt ei suuda keskenduda" ... Pmst selline vestlus. Siis ütlesin Elzale, et tundub, et enamik hobuseid siit "ei suuda keskenduda"... Sest praktiliselt kõigil on sadula selga panemisega või vöö pingutamisega probleemid - st, hakkavad vihastama. Elza ütles selle peale targalt, et see ei tähenda, et valu on kohe... Isegi pärast talle selgitamist, et see on suhteliselt arusaadav märk, et hobusel ON seljas valu, kui ta IGA kord, kui sadulat selga panna, sellele niimoodi reageerib, vaidles ta mulle vastu ja ta jutt oli sellise tooniga, et ma ei tea midagi jne. Lõpuks sain päris vihaseks ja küsisin, et kuidas tema arust hobused välja näitavad, et neil valus on? Koputavad õlale ja ütlevad, "Ai"? Või et hobused ei tunnegi valu? Lõpuks ei osanud Elza midagi öelda ja sinnapaika see jäi.
Ma ei tea, milleks ma üldse üritan vahel... Ju siis olen nii loll.
Aga ma lähen nüüd tõesti magama, sest kell on juba liiga palju ja homme on jälle uus päev. Homme saabub siia ka üks tüdruk Soomest, meie vanune... Nii mina kui Elza teame, et ta pettub selles kohas paari nädala jooksul sügavalt... Aga vähemalt alguses tal nii hull elu ei ole, see on kindel... Nii oli minuga ja oli ka Elzaga: esimesed 3 nädalat, iga kord, kui mul oli vaba päev, ei sõitnud ei C ega M ja Elza pidi ainult hobuseid kordetama. (Muidugi, iga kord, kui tal oli vaba päev, oli M juba kell 8AM tallis nagu viis kopikat ja hakkas sõitma ja nii ma terve päeva ringi jooksin nagu orav rattas)
MAGAMA!
21.7.11
Täna käisime Knipplingi juures treenimas viie hobusega. Ei meeldinud... Aga mulle ei meeldigi siin enam eriti viimasel ajal. Cessna astus sama jala (varba) peale, millele küüs tagasi on vaikselt kasvanud. Teise jala peale ka, aga see lõhkus ainult tennise ära, jalale viga ei teinud.
Esmaspäeval tuleb siia Soomest meievanune tüdruk, minu asemel. Ma plaanin lahkuda augusti alguses Inglismaale, hakkan tööle vanade inimeste hooldajana ja elama samas linnas, kus 2009-2010 koolis käisin. Miks? Otsustasin, et ei kavatse enam ületunde rügada naeruväärse palga eest (rääkimata sellest, et treenida ei saa, boss on egotsentriline jne). Uus töö on kindlasti raske nii vaimselt kui füüsiliselt, aga esiteks on normaalsed töötunnid, kaks päeva nädalas vaba (v.a. kui ma ise rohkem ei taha töötada) ja palk peaaegu 3x parem. Plaan on selle raha eest kord nädalas ka korralikku trenni saada.
Head ööd praeguseks!
Esmaspäeval tuleb siia Soomest meievanune tüdruk, minu asemel. Ma plaanin lahkuda augusti alguses Inglismaale, hakkan tööle vanade inimeste hooldajana ja elama samas linnas, kus 2009-2010 koolis käisin. Miks? Otsustasin, et ei kavatse enam ületunde rügada naeruväärse palga eest (rääkimata sellest, et treenida ei saa, boss on egotsentriline jne). Uus töö on kindlasti raske nii vaimselt kui füüsiliselt, aga esiteks on normaalsed töötunnid, kaks päeva nädalas vaba (v.a. kui ma ise rohkem ei taha töötada) ja palk peaaegu 3x parem. Plaan on selle raha eest kord nädalas ka korralikku trenni saada.
Head ööd praeguseks!
18.7.11
17.7.11
Kell on juba peaaegu kesköös, aga kuna ma juba siin istun, võin kirjutada, muidu lükkan edasi ja edasi. Homme on Elzal vaba päev, aga saan hakkama, nagu ikka.
Neljapäeval hakkasime kodust nelja hobusega liikuma ning pärast u 2h sõitu olime Andreas Knipplingi uhiuue kompleksi juures (kuhu ta kolis alles eelmisel nädalal sisse). Tegin veidi pilte ka, neid jagan hiljem. Michael ja Christiane treenisid veidi, siis jõudis Walter (üks vanem meesterahvas, kes oli ka väga hea ratsutaja, praegu abistab vahepeal meid, nt võistlusel soojenduse ajal jms) treikuga sinna. Winnie läks treileri peale ja tagasi koju, tema asemel tuli meie auto peale Donatella, kes oli vahepeal paar päeva ühe potentsiaalse ostja sõita. Üle tunni sõitsime Neuwied'i, kus toimusid Landesmeisterschaften Rheinland-Pfalz... Polnud nii prestiižne võistlus, kui mõned, kus käinud oleme... Võrreldes eelneva nädalavahetusega oli ikka eriti mage - plats, korraldus, sõitjad, tallid, kõik... Aga vinguda ka ei saa, näiteks vihma tuli ainult täna hommikul.
Esimest korda võistluste jooksul (v.a. ühed võistlused kodus) tegin hobustele patse ka, muidu teeb alati Christiane, sest tal käib see kähku ja iga kord on täpselt ühtemoodi ilusad, aga no seekord võtsin julguse kokku ja aega leidsin ka, nii et tegingi... Esimesel päeval ühe hobuse, teisel kaks ja täna ka kaks. Päris ilusad jne, aga veidi aeglane olen ikka ja võiks rohkem ühesugused nad välja näha, aga noh, kes just ninapidi lakka ei tule vaatama, ei saa midagi aru, et oleks kole, nii et võib rahule jääda vist.
Tegelikult polegi vist rohkemat kirjutada... Võistlusi ei vaadanud ma praktiliselt üldse, ainult Michaeli ja Christiane mõnda sõitu. Tallis suhtlesin ühe 14-aastase tüdrukuga, kes igal nädalavahetusel võistlemas käib, oli seal oma halli hobusega. Ahjaa, täna hommikupoolikul tulid 3 naissoost ratsutajat (nooremat sorti kõik, no ikka 14 - 20a vms) talli, kõigil näod punased ja silmad pisaraid täis... Ja ma mõtlesin, et mul on raske elu...
Sõrmed on endiselt lakanud korralikult funktsioneerimast (parema käe üks sõrm jääb krampi, kui rusikasse vms panna), Eestis olles ei jäänud enam krampi (kuigi väga jõudu temas ei olnud endiselt), aga mõtlesingi, et kindlasti tagasi tulles hakkab uuesti jääma... Ja nii ta on.
Täna sõitsime Elzaga 20km kaugusele MacDonaldsisse, kui kell oli juba 10PM, aga üldse ei pahanda.
Paari nädala pärast olen loodetavasti Inglismaal... Eestisse pole praegu mõtet tagasi pöörduda, no kohe üldse mitte, kahjuks (või õnneks?)...
Neljapäeval hakkasime kodust nelja hobusega liikuma ning pärast u 2h sõitu olime Andreas Knipplingi uhiuue kompleksi juures (kuhu ta kolis alles eelmisel nädalal sisse). Tegin veidi pilte ka, neid jagan hiljem. Michael ja Christiane treenisid veidi, siis jõudis Walter (üks vanem meesterahvas, kes oli ka väga hea ratsutaja, praegu abistab vahepeal meid, nt võistlusel soojenduse ajal jms) treikuga sinna. Winnie läks treileri peale ja tagasi koju, tema asemel tuli meie auto peale Donatella, kes oli vahepeal paar päeva ühe potentsiaalse ostja sõita. Üle tunni sõitsime Neuwied'i, kus toimusid Landesmeisterschaften Rheinland-Pfalz... Polnud nii prestiižne võistlus, kui mõned, kus käinud oleme... Võrreldes eelneva nädalavahetusega oli ikka eriti mage - plats, korraldus, sõitjad, tallid, kõik... Aga vinguda ka ei saa, näiteks vihma tuli ainult täna hommikul.
Esimest korda võistluste jooksul (v.a. ühed võistlused kodus) tegin hobustele patse ka, muidu teeb alati Christiane, sest tal käib see kähku ja iga kord on täpselt ühtemoodi ilusad, aga no seekord võtsin julguse kokku ja aega leidsin ka, nii et tegingi... Esimesel päeval ühe hobuse, teisel kaks ja täna ka kaks. Päris ilusad jne, aga veidi aeglane olen ikka ja võiks rohkem ühesugused nad välja näha, aga noh, kes just ninapidi lakka ei tule vaatama, ei saa midagi aru, et oleks kole, nii et võib rahule jääda vist.
Tegelikult polegi vist rohkemat kirjutada... Võistlusi ei vaadanud ma praktiliselt üldse, ainult Michaeli ja Christiane mõnda sõitu. Tallis suhtlesin ühe 14-aastase tüdrukuga, kes igal nädalavahetusel võistlemas käib, oli seal oma halli hobusega. Ahjaa, täna hommikupoolikul tulid 3 naissoost ratsutajat (nooremat sorti kõik, no ikka 14 - 20a vms) talli, kõigil näod punased ja silmad pisaraid täis... Ja ma mõtlesin, et mul on raske elu...
Sõrmed on endiselt lakanud korralikult funktsioneerimast (parema käe üks sõrm jääb krampi, kui rusikasse vms panna), Eestis olles ei jäänud enam krampi (kuigi väga jõudu temas ei olnud endiselt), aga mõtlesingi, et kindlasti tagasi tulles hakkab uuesti jääma... Ja nii ta on.
Täna sõitsime Elzaga 20km kaugusele MacDonaldsisse, kui kell oli juba 10PM, aga üldse ei pahanda.
Paari nädala pärast olen loodetavasti Inglismaal... Eestisse pole praegu mõtet tagasi pöörduda, no kohe üldse mitte, kahjuks (või õnneks?)...
11.7.11
Kuidagi olen jälle suutnud selle blogi jätta unustuse hõlma... Aga kui kedagi peaks huvitama, kuidas kulges meie reis Eestist Saksamaale, siis http://50mileview.blogspot.com (hoiatan, et seal ma ei kirjuta nii viisakalt/asjalikul kui siin... ja 75% on inside references, millest kõrvalised aru ei saa, aga ei peagi saama.)
Hobuste teemal aga liigume edasi.
Kuna me jäime veidi ajahätta, siis neljapäeval, 30. juuni hommikul, jõudsime Prümi alles 9AM paiku. Kuna Christiane pidi hobustega juba 6AM startima võistluste poole, võttis ta õnneks endaga kaasa Elza. Jumal tänatud, sest ma olin nii väsinud ja räsitud ja räpane, et päris kole... (Kahe ööpäeva jooksul magasin max 3h ja sõitsin... no 24h küll) Niisiis olin Sylwiaga kodus neli päeva. Eks ikka oli lihtsam kui üksi, aga kohutav, mis inimene ta ikka oli... Elza ütles ta kohta, et ta on kogu aeg offline... Ja nii oligi. Pooltest asjadest ta ei teinud lihtsalt välja, mida talle öelda. Siis rääkis ta tihti, kuidas ta nt 3a tagasi Parelli mingi kursuse läbi tegi (ja et tal on DIPLOM) ja samas, kui ma hakkasin Quantaga ohjamist harjutama (sest ta ei tohtinud traavida jne ja mõtlesin, et ainult trenažöör on ka igav), siis oli tal terve aeg selline nägu peas, et ta ei saa üldse aru, mida või miks ma teen... Ainuke asi, mis ta ütles, oligi see, et "See on ju Parelli!" ... (mille peale ma vastasin, et see oli juba ammu enne Parellit ning et see peaks olema nö loomulik algus ratsahobuse teekonnal, mitte "Parelli, Parelli"..)
Igal juhul läks ta õnneks esmaspäeval ära. Mu jaoks veel eriti õnneks, kuna ta magas mu toas. Kui ma neljapäeval oma tuppa astusin, pidin ära minestama... Kõik ta riided ja asjad olid lihtsalt igal pool laiali (ja ta teadis, et ma tulen sel päeval)... Ja ühel õhtul tulid Christiane vanemad siia, nii et Sylwia ei saanud külalistetuppa magama minna, niisiis tuli ta minu ja Elza juurde ja ütles täiesti süütu häälega, "Christiane said that one of us should sleep in the truck tonight... So who should sleep there?" ...
Aga see pole enam hobuste teemalinegi...
Esmaspäeval oli Elzal vaba päev, teisipäeval oleks pidanud mul olema, aga Elza ei tahtnud, et ma vaba päeva võtaks, niisiis töötasin... Kolmapäeval magasin kogu oma unetuse eest kella üheni päeval ehk mul oli vaba. Neljapäeval sõitsime nelja hobusega Steinhagenisse, kus toimusid Steinhagener Reitertage 2011. Pikemalt ei viitsi rääkida, oli võistlus nagu võistlus ikka, ilm oli enamuse ajast hea, korralduse ja söögi ja kõigega jäin/jäime rahule. Laupäeva õhtul oli seal super show ka... Kõige naljakam osa oli vist see, kui 20 last shetlandi ponidel muruareenile galopeerisid ja esimese 10sek jooksul olid juba kolm last maas, tillukesed ponid rõõmsalt üksi ringi jooksmas... (kümme last kandsid indiaanlaste riideid jms, kümme kauboide)
Kell 9PM sai kogu programm läbi ja siis istusin veidi veel üksi, kuni lõpuks nägin üht tuttavat nägu, tänu temale sain tuttavaks ühe neiuga ja peaaegu kella kolmeni öösel lõin tantsulkat tema ja tema sõbrannadega (täiesti kainelt!)...
Eile jõudsime tagasi, täna vaba päev, homme saan auto parandusest tagasi (250EURi läheb maksma uus rattalaager ehk vähe sellest, et Eestis käimise peale läks kogu mu eelmise kuu palk ja veel lisaks sellest kuust, kaob homme ka mu viimase kolme nädala palk praktiliselt...) ja ei lähe siiski selle Marc Wirthsi juurde tööle, kuna kuulsin ta kohta väga negatiivseid lugusid, a'la et tal on koguaeg olnud üks groom, kes käib alati võistlustel kaasas, aga teine groom on alati kodus ja need "teised groomid" on vahetunud iga kuu-paari tagant, sest nad saavad seal sõimata jne. Ma ei tea, lood lugudeks, aga nii või teisiti mõtlen, et jätan hobustega töö vist mingiks ajaks katki. Uue plaani kohaselt teenin hmm, 2,5x rohkem raha vähemate tundide eest nädalas ja üritan pigem iga mingi aja tagant saada head trenni... Ja kui ühel päeval Eestisse tagasi tulen, vaatame edasi vms...
Aga päikest!
27.6.11
Oi, kui ammu ma pole kirjutanud... Nüüd peab küll pingutama hakkama, et kõike meelde tuletada!
Aga alustame siis kuskilt...
Paar päeva enne mu lahkumist (22. juunil) käis töö ikka nagu ennegi, kusjuures viimased nädal aega olid kuidagi eriti lihtsad... Saime kas 1h lõunapausi või lõpetasime 6PM (või lausa mõlemat). Peamiselt, kuna Christianel oli endiselt liiga valus, et ratsutada.
Igal juhul mu viimane tööpäev oli teisipäeval - Elzal oli vaba päev, aga minu põhiülesandeks oli nö välja treenida Sylwiat, 20-aastast neiut Poolast. Kohutav oli. No, tõeliselt kohutav ikka... Elza välja õpetamine oli selle kõrval täiesti loomulik, nagu Elza olekski siin varem töötanud vms. Sylwia oli aeglane, aga samas viie boksi puhastamisega sai ta hakkama 5-10 minutiga, kui mina ja Elza puhastame neid veidi alla poole tunni! Kui me veame viiest boksist üks kuni rohkem kärutäit minema, siis temal oli viienda boksi lõpuks kärust üle poole tühi.
Kõige hullem oli see, et ta ei teinud seda, mida ma talt palusin. Ta ei teinud ka seda mitte, mida Christiane või keegi teine talt palus. What's that about, küsiks? Ju siis tal on mingi oma plaan selle talliga...
Igal juhul mind ei heidutanud miski, sest teadsin, et õigepea olen kodumaal. Elzal oli pool õhtut pisar silmis, kuigi ma tulin ainult nädalaks Eestisse... (Vahepeal on ta rääkinud, et Sylwia on endiselt sama "stiiliga", aga ta läheb järgmisel esmaspäeval minema ka)
Eestisse saabumise tunne oli imeline - nagu ikka. Naljakas mõelda, et mõned kuud tagasi tahtsin nii hirmsasti sealt minema saada ja nüüd oleks see nagu ainus paik maailmas, mis tõesti südames on. Aga ju nii ongi.
Vahepeal olen suutnud omale ka uue töö sebida, kui kedagi peaks huvitama, pange Google'i otsingusse Marc Wirths Sportpferde.
Homme õhtul sõidan juba Saksamaa poole, mu armas auto (mille peale ma selle nädala jooksul olen kulutanud ca 300EUR!!!) sai täna ülevaatuselt läbi, kuigi paar auku on roostetanud sisse... Loodetavasti midagi halvasti ei lähe. Uuesti kirjutan juba siis, kui eluga Saksamaal olen. Kui aega on, muidugi, sest kohe, kui jõuan, sõidame neljaks päevaks taas võistlustele.
Aga alustame siis kuskilt...
Paar päeva enne mu lahkumist (22. juunil) käis töö ikka nagu ennegi, kusjuures viimased nädal aega olid kuidagi eriti lihtsad... Saime kas 1h lõunapausi või lõpetasime 6PM (või lausa mõlemat). Peamiselt, kuna Christianel oli endiselt liiga valus, et ratsutada.
Igal juhul mu viimane tööpäev oli teisipäeval - Elzal oli vaba päev, aga minu põhiülesandeks oli nö välja treenida Sylwiat, 20-aastast neiut Poolast. Kohutav oli. No, tõeliselt kohutav ikka... Elza välja õpetamine oli selle kõrval täiesti loomulik, nagu Elza olekski siin varem töötanud vms. Sylwia oli aeglane, aga samas viie boksi puhastamisega sai ta hakkama 5-10 minutiga, kui mina ja Elza puhastame neid veidi alla poole tunni! Kui me veame viiest boksist üks kuni rohkem kärutäit minema, siis temal oli viienda boksi lõpuks kärust üle poole tühi.
Kõige hullem oli see, et ta ei teinud seda, mida ma talt palusin. Ta ei teinud ka seda mitte, mida Christiane või keegi teine talt palus. What's that about, küsiks? Ju siis tal on mingi oma plaan selle talliga...
Igal juhul mind ei heidutanud miski, sest teadsin, et õigepea olen kodumaal. Elzal oli pool õhtut pisar silmis, kuigi ma tulin ainult nädalaks Eestisse... (Vahepeal on ta rääkinud, et Sylwia on endiselt sama "stiiliga", aga ta läheb järgmisel esmaspäeval minema ka)
Eestisse saabumise tunne oli imeline - nagu ikka. Naljakas mõelda, et mõned kuud tagasi tahtsin nii hirmsasti sealt minema saada ja nüüd oleks see nagu ainus paik maailmas, mis tõesti südames on. Aga ju nii ongi.
Vahepeal olen suutnud omale ka uue töö sebida, kui kedagi peaks huvitama, pange Google'i otsingusse Marc Wirths Sportpferde.
Homme õhtul sõidan juba Saksamaa poole, mu armas auto (mille peale ma selle nädala jooksul olen kulutanud ca 300EUR!!!) sai täna ülevaatuselt läbi, kuigi paar auku on roostetanud sisse... Loodetavasti midagi halvasti ei lähe. Uuesti kirjutan juba siis, kui eluga Saksamaal olen. Kui aega on, muidugi, sest kohe, kui jõuan, sõidame neljaks päevaks taas võistlustele.
18.6.11
Pidime võistlustele minema, aga kuna Christiane selg tegi talle niivõrd valu, et hüpata ei kannata ning ilm pidi vilets olema seal niikuinii, otsustas Michael, et me ei lähe üldse. Ka homme mitte, kuna selleks, et ta homme saaks võistelda, oleks ta täna pidanud ka sõitma.
Päev oli tegus, aga mõnus... Michael küsis, kas tahaksin kellegagi sõita ja ütlesin, et tahaks Elli Jo'd proovida. See on üks mära, kelle omanik tahab, et Michael temaga sõidaks ja võistleks ning keda ta ka müüa tahab (pooleteise miljoni Eesti krooni eest...), aga Michael ja Christiane tema ostmisest huvitatud ei ole. Elli on soojendusel alati pöörane ja isegi kodus sõites peab teda enne 10min kordetama. Samas temaga tegeledes on ta alati rahulik ja mõnus ja miskipärast mulle ta on meeldinud, nii et tahtsin temaga sõita.
Kordetada teda ette ei jõudnudki, jalutasin temaga maneežis niikaua, kuni Elza Stormy Weather'iga (totaka nimega 5-aastane hall mära, kes nüüd siia jääb, kuna on potentsiaalne hea hüppaja jne) sama rida hüppas (mida eilses postituses kirjeldasin). Trikke Elli ei teinud, v.a. natuke siis, kui Stormy tõrkus ja Elza ta seljast kukkus.
Hüppasime seda rida ka. Viimase okseri asemel oli lattaed, mis lõpuks oli veidi üle meetri kõrge, aga selle 130cm parkuure sõitva mära jaoks polnud see ilmselgelt mitte mingi probleem... Isegi mitte see, et ta minusugust kökatsit vedama peab...
Aga oi, kui mõnus oli. Eriti see, et sain esimest korda Michaelilt korralikku hüppetrenni (muidu on alati Christiane õpetanud, või vähemalt suuremas osas).
Tundub, et see tasakaal on mul paranenud.. Ideaalne pole veel muidugi miski, aga jäin siiski rahule. Viimane hüpe oli eriti hea... Pärast hüpet ütles Michael, et see oli väga, väga hea - keha oli ideaalne, läksin täpselt ilusti kaasa, maandumine oli super jne ja sellega lõpetasimegi. Tundsin ise ka, et see oli... nagu päris. Elza ütles, et Elli Jo seljas istusin paremini kui Winnie seljas (ja Winnie seljas paremini kui Quanta seljas)... Asi oli vist selles, et Elli oli esimene hobune, kellega siin sõitnud olen, kes ei ripu terve aja ratsme otsas, st ei toeta oma paar sada kilo mu kätele... Quanta ja Winnie on samuti selles osas erinevad.. Quanta on kõva suuga ja kätele väga raske, aga ta ei vea nii hullusti kui Winnie - Winnie läheb tavaliselt ühel hetkel täiesti üle ratsme ja siis on raske teda üldse kontrollida, aga eriti mu jaoks, kuna mul pole kätes sellist jõudu nagu Michaelil... Elli aga oli väga mõnus sõita, kuigi galopis ei ole mu tasakaal ikka nii hea kui võiks, keha vajub veidi ette ja üritan mugavat positsiooni leida, aga poole ajast ei õnnestu... Pole viga, pole viga.
Esmaspäeval peaks siia tulema üks tüdruk Poolast, kes peaks jääma oktoobrini. Mina olen uue töö otsingutel. Olen jäänud rahule kõigega, mida siin kogenud olen, aga tunnen, et on aeg liikuda kuhugi mujale. Ei näe selles midagi imelikku ka, kuna... Noh, kui suur on võimalus, et 19-aastane eestlane läheb välismaale ja leiab nii muuseas endale ideaalse talli, kuhu aastateks jääda? Neli kuud siin on hetkel mu jaoks piisav.
Neli kuud... ?! Aeg on tõesti lennanud...
Päev oli tegus, aga mõnus... Michael küsis, kas tahaksin kellegagi sõita ja ütlesin, et tahaks Elli Jo'd proovida. See on üks mära, kelle omanik tahab, et Michael temaga sõidaks ja võistleks ning keda ta ka müüa tahab (pooleteise miljoni Eesti krooni eest...), aga Michael ja Christiane tema ostmisest huvitatud ei ole. Elli on soojendusel alati pöörane ja isegi kodus sõites peab teda enne 10min kordetama. Samas temaga tegeledes on ta alati rahulik ja mõnus ja miskipärast mulle ta on meeldinud, nii et tahtsin temaga sõita.
Kordetada teda ette ei jõudnudki, jalutasin temaga maneežis niikaua, kuni Elza Stormy Weather'iga (totaka nimega 5-aastane hall mära, kes nüüd siia jääb, kuna on potentsiaalne hea hüppaja jne) sama rida hüppas (mida eilses postituses kirjeldasin). Trikke Elli ei teinud, v.a. natuke siis, kui Stormy tõrkus ja Elza ta seljast kukkus.
Hüppasime seda rida ka. Viimase okseri asemel oli lattaed, mis lõpuks oli veidi üle meetri kõrge, aga selle 130cm parkuure sõitva mära jaoks polnud see ilmselgelt mitte mingi probleem... Isegi mitte see, et ta minusugust kökatsit vedama peab...
Aga oi, kui mõnus oli. Eriti see, et sain esimest korda Michaelilt korralikku hüppetrenni (muidu on alati Christiane õpetanud, või vähemalt suuremas osas).
Tundub, et see tasakaal on mul paranenud.. Ideaalne pole veel muidugi miski, aga jäin siiski rahule. Viimane hüpe oli eriti hea... Pärast hüpet ütles Michael, et see oli väga, väga hea - keha oli ideaalne, läksin täpselt ilusti kaasa, maandumine oli super jne ja sellega lõpetasimegi. Tundsin ise ka, et see oli... nagu päris. Elza ütles, et Elli Jo seljas istusin paremini kui Winnie seljas (ja Winnie seljas paremini kui Quanta seljas)... Asi oli vist selles, et Elli oli esimene hobune, kellega siin sõitnud olen, kes ei ripu terve aja ratsme otsas, st ei toeta oma paar sada kilo mu kätele... Quanta ja Winnie on samuti selles osas erinevad.. Quanta on kõva suuga ja kätele väga raske, aga ta ei vea nii hullusti kui Winnie - Winnie läheb tavaliselt ühel hetkel täiesti üle ratsme ja siis on raske teda üldse kontrollida, aga eriti mu jaoks, kuna mul pole kätes sellist jõudu nagu Michaelil... Elli aga oli väga mõnus sõita, kuigi galopis ei ole mu tasakaal ikka nii hea kui võiks, keha vajub veidi ette ja üritan mugavat positsiooni leida, aga poole ajast ei õnnestu... Pole viga, pole viga.
Esmaspäeval peaks siia tulema üks tüdruk Poolast, kes peaks jääma oktoobrini. Mina olen uue töö otsingutel. Olen jäänud rahule kõigega, mida siin kogenud olen, aga tunnen, et on aeg liikuda kuhugi mujale. Ei näe selles midagi imelikku ka, kuna... Noh, kui suur on võimalus, et 19-aastane eestlane läheb välismaale ja leiab nii muuseas endale ideaalse talli, kuhu aastateks jääda? Neli kuud siin on hetkel mu jaoks piisav.
Neli kuud... ?! Aeg on tõesti lennanud...
Subscribe to:
Posts (Atom)