2012. aasta viimane postitus... Aeg on läinud kiiresti - ehk liigagi... Kool ja töö on võtnud oma osa ja ratsutasin viimati mitu nädalat tagasi. Nüüd ei ratsuta ka, kuna märal kõht juba päris suur ja varsti on oodata hobuilma üht uut kodanikku. Ratsutamise võimaluse puudumise pärast ma siiski väga kurb ei ole ka, kuna mul poleks niikuinii aega, et seda teha. Esimesed eksamid (oktoobris) ei läinud nii hästi kui oleks võinud ning nüüd olen pingutanud, et kooliasjad võimalikult hästi teha. 17. detsembril ehk eelmisel esmaspäeval lõppes see pingutuste jada ühes  Tallinna gümnaasiumis sotsioloogia eriala tutvustamisega - siis oli kooliga selleks aastaks kõik, otsustasin. Pole kooliasjade peale isegi mõelnud (peale ÕISis õppejõududele/kursustele tagasiside andmise) ja enne 2. jaanuari ei kavatse seda teha ka, sest noh, inimene peab puhkama ka. Tööst ma ei puhka endiselt rohkem kui kaks päeva korraga, aga õnneks olen ma oma töödega rahul... Uues kodus oleme nüüd ka, mis ei ole nii suur, möbleeritud, soe ja mugav kui eelmine, aga noh, mis seal ikka - pool aastat sai mõnusas kodus elatud, teise poole (tegelikult on uus leping aastaks) võib siis tagasihoidlikumalt (pehmelt öeldes) elada.

Jõulutunnet ei tekkinud mul sel aastal üldse - ei teagi, võib-olla oli asi selles, et mul polnud sel aastal lihtsalt raha, et kellelegi kingitusi teha - isegi kaarte ei hakanud tegema, sest noh, mis ma neist ikka teen, kui inimesed tavaliselt need aasta-paari pärast niikuinii ära viskavad... Pealegi tundub see nii närune - parem siis juba mitte midagi. Võib-olla lihtsalt minu loll arvamus. 

Igal juhul ootan aastavahetust, mille korralik pidamine sel aastal jäi minu ainukeseks kohustuslikuks jõulukingituseks: iseendale.

Lõpetuseks 27. oktoobri lumine võlumaa, kui pidin talli bussiga minema, sest ei julgenud suverehvidega oma vana kitsega sõita... Hommikul kell 9:05. Olin nii vihane enda peale, et ma enam üldse kaamerat kaasa tassida ei viitsi...

Head uut!

Appi, kui hea tunne on pärast kolm päeva intensiivset tööd (ja varasemalt mitte-intensiivset tööd) logida sisse Moodle'sse, et üles laadida 2668 sõna sisaldav referaat! Kahjuks on mul veidi alla nelja tunni pärast ühe kodutöö esitamise tähtaeg, nii et loorberitele ma veel heita ei saa.

Küll aga kasutan vaba hetke, et rääkida natuke tänasest - hobuseid see eriliselt ei puuduta, küll aga mu jaoks teisi huvitavaid valdkondi... Hommikul käisin tallis, hobused välja, boksid puhtaks jne, kiirustasin koju, jõudsin pesus käia ja kolm võileiba süüa ning suundusin Toompea lossi ette, kus toimus täna meeleavaldus. Kuna mind huvitavad sotsiaalteadused ja poliitika, olin, võiks öelda, et intrigeeritud rahvahulgast, mis lõpuks viisakas rongkäigus Tammsaare parki suundus. Siit-sealt kostus, et meid olla olnud tuhande ringis...

See oli tegelikult esimene meeleavaldus, kus osalenud olen - Occupy aktsiooni ajal käisin ka St Paul'i katedraali juures Londonis, aga see oli rohkem pildistamise eesmärgil - üheski workshop'is ei osalenud ja meelt ei avaldanud.

Lisaks Tõnis Saartsile ja Rein Rauale nägin seal ka S. Meikarit, kellele ütlesin, justkui täiesti loomulikult (nagu oleks juba ammused tuttavad), "Tere!", ta ütles mulle sama entusiastlikult "Tere" vastugi ning surusime kätt. Ma ei mäleta enam päris täpselt, mis ma talle ütlesin, aga see oli midagi sellist, et ma tahan teda tänada ja öelda, et ma toetan teda, mille peale ta vastas midagi sellist, et ta hoopis tänab meid... Ütlesin, et temast sai kogu see asi alguse, mille peale ta vastas, et tegelikult tuleb selles tänada hoopis Reformierakonda - kui valelikud poliitikud oleks kohe oma teod üles tunnistanud ning vabandanud, siis täna meid siia kogunenud poleks. Lõpetuseks ütlesin midagi stiilis "Inimesed, kel puudub igasugune eetika, ei suuda arvatavasti kunagi ausalt selliseid asju üles tunnistada, nagu oli näha ka Ansipi "vabandusest", mis oli täiesti arusaadavalt sisutühi"  vms... Ma täpselt ei mäleta, sest ma mõtlesin terve selle aja, et loodan, et ma midagi väga lolli ei ütle! Mul pole kunagi olnud suuri iidoleid ja ma pole kunagi olnud eriline "fänn", aga praeguseks olen jõudnud järeldusele, et meil veel leidub inimesi, keda austada (õnneks!) ning seda ei tohiks karta... Nagu igas valdkonnas, tuleb siingi jälgida mõõdukust ning vaadelda asja võimalikult erinevatest vaatevinklitest.

Antud juhul tähendab see seda, et ma ei saa olla 100% kindel, et S.M. on rääkinud tõtt, tõtt ja ainult tõtt. Samuti ei saa ma unustada seda, et ta siiski ON kahtlase päritoluga raha vastu võtnud, ON osalenud erinevates skeemides ning tõenäoliselt ON sellest ka mingit kasu saanud. Siiski - tänu temale sai erakondade rahastamise lugu hoopis teise pöörde. Seda on napisõnaliselt mainitud varemgi, kuid alles pärast S.M. ülestunnistust nö "ärkas rahvas". Ühest küljest on negatiivne see, et seda nägi meedia koheselt kui populaarsuse võitmise vahendit... Samas on esimest korda üle pika aja ühiskonnas üleval diskussioon, milles osalevad erinevad inimesed sõltumata elualast, haridustasemest jne.

Minu arust pole S.M. praegu ei kangelane ega ka "süüdlane"... Võib-olla on ta süntees mõlemist. Kindlalt saab süüdistada hetkel ainult poliitilist süsteemi, mis vajab välja vahetamist... Kuidas või täpselt mille vastu? Nendele küsimustele vastamiseks olen natuke liiga noor ja loll. Küsin paarikümne aasta pärast uuesti, kui selleks ajaks juba pole neile vastatud.

And that's all I have to say about that.

Unustasin mainida, et 7. novembril suri Emmy - minust mõned kuud vanem sügava puudega neiu, kelle eest Inglismaal hoolt kandsin. Tema lugu oli üldse uskumatu, sest ta vanematele öeldi tema sünnist saati, et ta sureb kohe ära, ta ei jää elama... Ühel hetkel ta vanemad ei uskunud lihtsalt enam arste, kuigi nood olid ikka veendunud, et tema elu jääb väga lühikeseks... Emmy aga elas 21-aastaseks! Tal oli ööpäevaringselt kolm hooldajat - ta ei saanud rääkida, liikuda, süüa jne. Ta oli lapse mõõtu, kaaludes alla 30kg ning toolilt voodisse jne sai teda täiesti iseseisvalt tõsta (kuigi see oli firma eeskirjade vastane - justnimelt hooldajate selgade säästmiseks). Tema liigesed olid kangestunud (käed randmest kindlasse asendisse paindunud, sõrmed tugevasti pihku surutud, põlved kõverdatud) ning kuna ta selgroog oli väga nõrk, oli selles sees umbes 45-kraadine kõverus ning väljaspool voodit pidi ta alati kandma selja ümber spetsiaalselt talle ehitatud plastikust "korsetti" vms (v.a ujudes). Lisaks sügavale puudele ning sellest tingitud muudele tervisehädadele oli tal ka epilepsia, mis haiguste ajal ägenes nii hulluks, et tal võis päevas sada epilepsiahoogu olla... Üks päev oli tal hoog, mis kestis üle 20 minuti...

Hoolimata sellest, et ta ei saanud meiega suhelda nii, nagu me harjunud oleme, ta suhtles. Ta õpetas mulle ning kindlasti paljudele teistelegi, kes temaga kokku puutusid, sõnadeta suhtluse tähtsust... Mis on väga oluline ka loomadega tegelemise puhul... Sõnadeta suhtlus.

Puhka rahus, Emmy.

Tõepoolest, käisin tol päeval vannis (ma ei tea, milles asi, aga see polnud sugugi nii mõnus nagu ma mäletan seda olevat?) ning samuti ütlesin üles ühe koristamise... Millest oli päris kahju, sest see pere oli nii tore ning neil olid vahvad loomad kodus... Alustuseks jutustasime üle poole tunni pereemaga, siis hakkasin koristama ja kui kogu maja läikis, siis istusime ja sõime kooki ja jõime teed, jutustasime veel umbes tunnikese... Nii veider - minust pea kaks korda vanema inimesega tekkis kiiresti side... Mõlemad tõdesime, et oli tore üksteist tundma õppida. Samas sai ta aru, et olen väsinud ning ütles, et ta ju hoiatas mind (ta on ise perearst muidu, aga hetkel on lapsega kodus)...

Aga jah, käesolev nädal nagu kõik teisedki viimase kahe kuu jooksul, on lennanud imekiirelt... Esmaspäeval käisin koolis ja töötasin ja töötasin veel, teisipäeval käisin tööl ja kindlasti tegin veel midagi, kolmapäeval käisin tööl ja siis Järve noortekeskuses ja siis BFM'is ühel meediaalasel grupiintervjuul, neljapäeval käisin tööl ja siis töötasin kodust, reedel käisin koolis ja tööl ja siis otsustasin, et ei suuda minna koju töötama, vaid võtsin hoopis aja maha, et näha kallist vana head sõbrannat, kes elab samuti Tallinnas, aga keda nägin viimati vist suvel? (v.a üks kord, kui ülikooli peal kokku juhtusime ja üksteisele "tsau" jõudsime hüüda...) Käisime Panda Internationalis söömas, sest kõik kiidavad seda kohta ning mulle meeldib Aasia toit. Kiidan seda samuti... Tõesti oli väga hea - valik oli ka üsna mõnus. Võtsin kausiga (4.90) chow mein nuudleid, aga kuna need said just siis otsa, kauss päris täis ei saanud ja kokk alles tegi uusi, siis sain palju aurutatud juurvilju ka... Peale võtsin seenekana ja natuke seenekastet. T võttis küüslaugukana - ma tahtsin ka seda proovida, aga see sai otsa. Ma suutsin enda kausi kuidagi lõpuni süüa (aga ma olin söönud ka ainult hommikul ning kogu järgneva päeva jooksul ainult 2-3 õuna ja vett joonud), T võttis enda omast veerandi kaasa, sest ei jõudnud ära süüa... Siis suundusime igal juhul Ülemistesse, kuna tahtsime vaadata, kas Ostuöö puhul kuskil mõne asja hinda päriselt ka langetatud on. Oli küll. Ise sain endale u 25 euro eest kaks paari pükse ja kaks paari aluspesu. Nende pärast pole nüüd jälle tükiks ajaks (viimati ostsin neid omale Inglismaal ehk siis u 9 kuud tagasi) muret, loodetavasti.

Koju jõudsin hilja ning töötada ei suutnud... Olin üksi kodus üle väga pika aja ja passisin liiga kaua üleval - no mul ei ole kuidagi kohe isu üksinda magama jääda, nagu ei tule seda und... Täna hommikul magasin sisse ning jäin talli hiljaks... Kusjuures ma polegi ülikooli ajal sisse maganud - vähemalt mitte katastroofiliselt - alati olen siis ärganud, kui veel kenasti jõuan õigesse kohta enam-vähem õigeks ajaks... Täna ärkasin siis, kui oleksin pidanud juba 25 minutit tallis olema ning mul on sinna pooletunnise autosõidu tee. Tallis vabandasin hobuste ees ning usun, et nüüd oleme tasa, sest ega nad isegi viimastel nädalatel inglikesed pole olnud - tuulise ilmaga on ju kõik nii hirmus, mis siis, et läbi sama hoovi kõnnitakse kaks korda päevas juba ma ei tea, mitu kuud... No ja muidugi on täiesti normaalne üle lombi hüpata nii, et kui ma oleks murdosa sekundi võrra aeglasem olnud, oleks ta minu seljas maandunud... Aga noh, hobune on lõppude lõpuks siiski hobune ning ei midagi vähemat või enamat ning ma ei saa neile midagi pahaks panna. Endale saan aga küll asju pahaks panna... Näiteks tähtaegade kuhjumist.

Tegelikult on mul homme vaba päev! Viimati juhtus niimoodi üks kuu ja 11 päeva tagasi, nii et ma kavatsen homset täiel rinnal nautida! Kahjuks pean ma juba mõtlema järgmisel nädalal olevale referaaditähtajale... ja mõnele asjale tõenäoliselt veel, mis mul praegu endal meeleski pole... Kuid siiski - vähemalt praegusest hetkest kuni homme õhtuni kavatsen küll MITTE MIDAGI (ASJALIKKU) TEHA.

Täna ei ole jõudnud seda eriti teha, sest olin tööl ja siis töötasin kodus ja siis tegin endale piimasuppi ja siis tegin koduseid ülesandeid.

Üks naljakas lugu ka... Üks päev kirjutasin päris pika kirja oma parimale sõbrannale, kes elab Inglismaal ning palusin tal mulle tuua erinevaid vitamiine ja flapjacke jne, sest Eestis on need nii kallid ja flapjacke polegi Eestis (ja vahtrasiirup on nii kallis, muidu teeks ise) jne jne. Ta saatis mulle vastu kirja, et ok,  aga kas ma olen ära unustanud, et ta elab nüüd Hollandis... Mul oli arvuti taga täielik "facepalm.jpg" ning MUIDUGI mul tuli meelde, et ta ei ela juba peaaegu pool aastat Inglismaal, vaid hoopis HOLLANDIS. Mu parim sõbranna. ...

Teine kord, kui mu mõistus mulle vingerpussi mängis, oli see, kui ühel päeval mõtlesin pool tundi omaette, mis mul sel päeval veel vaja teha on, kuhu minna vaja jne. Siis tuli meelde, et on hoopis üldse teine päev ning ma mõtlesin endale terve see aeg vale "ajakava" välja...

Sellised lood! Kena ööd!

Olen päris õnnelik, et mu senine tõekspidamine on falsifitseeritud - leidub küll veel tööandjaid, keda huvitab - kõik on läbirääkimiste küsimus. Ma pole sellega vist lihtsalt harjunud... Ma isegi ei mäleta, kas sellest siia ka kirjutasin (arvatavasti mitte), kuidas Saksamaal bossidega maha istusin ja neile seletasin, et ma pole õnnelik ja et ma tahaks endale uue töökoha leida. Nad ei saanud absoluutselt aru, miks ma nii tunnen ning heitsid mulle ette, et ma neid süüdistan, sest nemad pole midagi valesti teinud ja see koht on ju paradiis. Nende jaoks see ongi paradiis (ilmselgelt), aga töötajatest pole seal keegi kuigi kaua vastu pidanud. Kui mina sinna läksin, oli seal Ewa ja Kevin vist oli või kohe tuli, igal juhul Ewa oli seal neli kuud olnud ja bosside lemmik. Ma ei imestanud, miks - Ewa oli väga töökas, arukas ja üdini hea inimene. Ta läks pärast nelja kuud Poolasse tagasi, et oma vanemaid nende ratsatalus aidata. C jutust jäi alati mulje, et ta tuleb tagasi, aga lõpuks teda ei tulnudki, kuigi tal oli seal tallis oma lemmik ja nii C kui M andsid talle pidevalt trenne, tahtsid võistlemagi saata jne. Kui Ewa läks ära, olime mõnda aega meie Keviniga kahekesi, kui tuli Elza ja Kevin lasti lahti, sest ta oli laisk ja, peab tunnistama, üpris kasutu tööline (ta oli ainult 17 ka, võib-olla nüüdseks on ta arenenud). Elzaga oli meil väga hea tiim ja M ei pidanud paljuks meiega teiste ees uhkustada (kuigi ta oligi selline inimene, kes pidevalt oma edu rõhutas jne). Elzale meeldis seal algusest peale rohkem kui mulle, sest ta oli ja on eelkõige sportlane - tema jaoks (nagu ka M jaoks) oli oluline, et hobune teeb seda, mida ta tahab (ja nemad tahtsid hüpata, võistelda). Ta sai samuti palju treenida ning mõned korrad ka võistelda.

Kui C ja M lõpuks otsustasid, et lasevad mul ikkagi minna, siis tuli talli uus töötaja - Silwia. Ta oli (jälle) üpris laisk ja kasutu tööline ning pärast kaht nädalat saatsid M & C ta koju. Tuli uus töötaja - Asa. Kuna temaga jäädi esimese nädala jooksul vms rahule, siis jäigi tema sinna ning mina kolisin oma kodinad kokku ja sõitsin Inglismaale. Vahepeal Elza ikka kirjutas mulle, mis seal veel toimus - Elza läks M & C'ga samuti riidu ning Asa oli nüüdsest nende uus lemmik. Elza läks samuti sealt kuu pärast minema. Asa lahkus paari kuu jooksul. Siis läks sinna uus neiu nimega Emma, kes leidis mu blogi, kui guugeldas selle väikelinna nime, ning võttis minuga ühendust. Jälgisin ta enda blogi u 2 kuud, kuni ta enam ei kirjutanud. Ta läks tagasi Inglismaale (kust ta pärit on) ning jäi sinna. Mu viimasele kirjale ta kunagi ei vastanudki (kui küsisin, miks ta lahkuda otsustas jne). Juba siis, kui ma ta blogi lugesin, sain aru, et temagi oli seal alguses rahul - tema sinisilmsus kestiski vaid kaks kuud. Nüüd kirjutab ta ühe teise töötaja (ta lisas ka mu Facebookis sõbraks, et mu galeriisid vaadata - seal oli mul palju pilte Saksamaa aegadest) piltide alla asju nagu "Loodan, et saad varsti sealt põrgust minema" jms.

Pika (ja mitte eriti hea) loo moraal on see, et mõni inimene ei õpi kunagi. M & C on liiga egoistlikud, et näha pindu enda silmas. Igale mõistlikule inimesele oleks selge, et kui mitte ükski töötaja ühes kohas üle paari kuu ei püsi, siis ei saa see koht nii ideaalne ikkagi olla.

Ahjaa, ma ei mäleta, kas sellest ka siia kirjutasin, aga mu lemmik sealt - Quanta, on magama pandud, nagu ka Victor, kellega Elza sõitis ja kellel jalaprobleemid olid. Quanta oli kogu aeg õrnake - ei talunud suurt koormust, sõrgatsite juurde tekkisid pärast intensiivset hüppamist haavandid jne. Tuleb meelde üks juhus, kus M otsustas võistluste eelsel hommikul, et võtab Quanta ka kaasa, kuigi nad ei olnud 2 nädalat praktiliselt trennigi teinud, ainult mina olin teda natuke liigutanud. Quantaga sõitis C mingit "naljavõistlust" või ma ei tea, kuidas seda nimetada, kus kaks võistlejat lähevad korraga rajale (110cm oli kõrgus) ja kiiruse-puhtuse peale. Pärast seda veritsesid tal jälle jalad ning ta oli mitu nädalat rivist väljas.

Jah, tegelikult ei plaaninud ma üldse nii halbadest asjadest rääkida... Hoopis positiivsem on see, et mul on nüüd natuke vähem töökoormust. Ühe maja koristamise ütlen vist ka üles, sest mulle pakuti üht tööd, mida saan kodust teha. Nüüd aga lähen siin korteris elatud aja (5 kuud) jooksul teist korda vanni. On vist tõesti mu õnnepäev :-) Tervitused Itaaliasse, Paide-Türi vahele ja mujale!

Täna jõudsin otsusele, et ma ei saa niimoodi jätkata - pean mõnest tööst loobuma, et tervislikult edasi funktsioneerida. Mul on teist korda kuu aja jooksul esinenud sümptomid, mis võivad tähendada mõnd seedeelundkonna haigust (aga ka hoopis midagi muud) ja kõige tobedam on see, et mul pole olnud aega arsti juurde minna. See on muidugi mu enda süü, et endale nii palju kohustusi krahmanud olen, samuti ka lihtsalt halb asjade kokkulangemus (et just praegu olid eksamid, esseed jne)... Neljapäeval, kui tulin Nõmmelt koristamast, oli mul vaja lõpetada essee (neljapäeva jooksul) ja reedel oli eksam, milleks ma praktiliselt üldse õppida ei olnud jõudnud, aga kodus, pärast natuke söömist ja vee joomist hakkas mul järsku nii paha (tegelikult tuli juba bussis veidi imelik tunne), et ma mõtlesin, et ma hakkan oksendama... Aga ei hakanud. Igal juhul ronisin kohe oiates voodisse ja panin äratuse, mis mind 2h pärast üles ajas. Siis oli juba veidi inimlikum olla ja suutsin selle essee kuidagi kella 9ks valmis teha ja ära saata, samuti kiirelt eksamiks korrata... Reede hommikul ärkasin ekstra kell pool 8, et kaks tundi veel tuupida. Eksam läks normaalselt, st läbi saan kindlasti, aga ei usu, et sealt eriti head hinnet loota on... Jaanuaris saaks uuesti teha, aga ma veel vaatan, kas tahan seda.

Täna oli tallis jälle pea paks ja selline tunne, et enam ei jõua. Enam ei jõua. Enam ei jõua. Nüüd olen kodus ja pean õppima hakkama ning siis taas raha teenima.

Kui nüüd veel südant puistata, siis ma pean ütlema, et olen aru saanud, miks ma nii mitu korda töökohta olen vahetanud... Sest olen ise perfektsionist ja eeldan, et seda on kõik teised ka. Eeldan, et kõiki tööandjaid huvitab, kuidas nende töötajatel läheb, kas nad on õnnelikud või mitte jne. Paraku enamikke see ei huvita, sest kõige olulisem on ju, et töö saaks võimalikult hästi ja odavalt tehtud. Võib-olla sellepärast minust ei saagi kunagi ärinaist vm rahalises mõttes edukat tegelast.

Ma ei jõua enam mõelda või kirjutada. Olge tublid!

Kui ma umbes poolteist nädalat tagasi parasjagu psühholoogia eksamiks õppisin ning üht raamatut läbi töötasin, kopeerisin endale arvutisse mõned osad, mida omakorda siia kopeerida. Paljudele on siin sisalduv info kindlasti juba teada-tuntud ja elementaarne, aga huvitav on ta sellegipoolest - ma arvan. Teos ise ei räägi üldse hobustest, vaid inimpsühholoogiast - "Psühholoogia alused" (Talis Bachmann, Rait Maruste) -, aga loomade psüühikat käsitleti veidi ühes peatükis küll. Ma ei hakanud seda lühemaks vormistama, sest kes viitsib lugeda, viitsib niikuinii, usun.

Loomade käitumise regulatsioonis eristatakse kolme peamist vormi:

·         Instinkt. Kaasasündinud liigiomase käitumise vorm, mis toimib otstarbekalt elutingimuste püsivuse, muutumatuse korral. See on šabloonne, rangelt organiseeritud käitumisviis. Iga liik ehitab pesa, muretseb järglasi, hangib toitu omamoodi. Instinkt kui bioloogiliselt kasulik käitumisviis tagab liigi säilimise ja kohanemise liigi eluks vajalike põhitingimuste stabiilsuse korral. Kord käivitatuna kulgeb instinktiivne käitumine rutiinselt, enam-vähem kindlalt ennustatavana.

·         Kogemus. Individuaalselt omandatud käitumisvorm, mis formeerub tavaliselt proovide ja vigade meetodil, kuid seda võib kujundada ka eesmärgipäraselt ja tahtlikult, nt dresseerimise teel. Mingi tegevuse kordamine ning eesmärgi saavutamise kinnistava toime tagajärjel kujuneb vastav reaktsioon. See on suhteliselt püsiv, kuid ilma korduva kinnistamiseta ta kustub. Kõrgematele loomadele on omane ka kogemuse edasiandmine ühelt isendilt teisele. Ühe ja sama või lähedase instinktipagasiga isendite kogemuslik käitumine võib olla oluliselt erinev.

·         Käitumise regulatsiooni intellektuaalne vorm. Intellektuaalse käitumise jooni täheldatakse kõrgemalt arenenud imetajate, nt inimahvide, koerte ja delfiinide juures, inimesest rääkimata. Neile on omane kogemuste kombineerimine, sünteesimine ning kohandamine keskkonnatingimuste muutumistele. Intellektuaalset käitumisvormi iseloomustab oskus näha seoseid esemete vormide ning ruumiliste asendite vahel. Kõrgemad loomad on suutelised lahendama nn kahefaasilisi ülesandeid, kus esimese ülesandega seotud tegevus ei vii veel vahetult eesmärgile (nt ahvi puhul - kepi osadest kokkupanek banaani kättesaamiseks sealt, kuhu käega ei küündi). Iseloomulik on see, et ettevalmistav etapp – töövahendi valmistamine – ei ole kõrgematel loomadel veel autonoomne: uues situatsioonis hüljatakse nii tegevus kui tulemus. Seevastu inimese puhul muutub ettevalmistav etapp autonoomseks ning kasutamisetapist sõltumatuks.

Loomade käitumine sõltub nende psüühilise arengu astmest. Lihtsamate organismide käitumine on stereotüüpne, täielikult määratud pärilikest mehhanismidest. Mida kõrgemal evolutsioonilisel astmel on olend, seda rohkem on arenenud tema õppimisvõime, s.o võime töötada välja uusi käitumisviise vastavalt muutunud oludele. Peamine loomade õppimismoodus on proovide ja vigade meetod. Eriliseks õppimisvormiks on vermimine (ingl k imprinting). Vermimine on oluliste mõjurite (vanemad, toit, vaenlased) eritunnuste varajane kinnistumine mälus. Uurituim vermimisvorm on nn järgnemisreaktsioon, kus vastsündinud või -koorunud isend hakkab järgnema esimesele suurele liikuvale objektile (nt pardipoeg veerevale pallile).Vermimist on tõhusalt uurinud kuulsad etoloogid, Nobeli teaduspreemia laureaadid Niko Tinbergen ja Konrad Lorenz.

3.2 Inimese psüühika – sotsiaalse teadvuse tase

Inimese käitumist juhtiva teadvusliku psüühika tööprintsiibid määratakse nii looduslike-evolutsiooniliste tegurite kui ka kultuurilis-sotsiaalsete teguritega. Inimteadvus on aju suurte poolkerade koore tegevuse ehk kõrgema närvitegevuse funktsiooniks. Mehhanismilt bioloogiline, aga sisult suuresti sotsiaalne olles on inimteadvus ühtlasi loomade psüühika kõrgeim aste. Inimteadvus eeldab aju suurte poolkerade lateraalset spetsialiseerumist, kuid lisaks kindlasti veel ka ajutüve, keskaju ja vaheaju (koorealuste) mittespetsiifiliste närvikeskuste aktiveerivat, virgutavat mõju ajukoorele.

Kuigi kõrgemate loomade juures võib täheldada mitmeidki intellektuaalse käitumise avaldusi, on loomade ja inimeste kui sotsiaalse ja kultuurse looma psüühika kvalitatiivselt erinevad. See erinevus algab sellest, et loomad pole suutelised eristama asjade olulisi omadusi nii hästi kui inimesed – nad ei abstraheeri olulisi muutumatuid omadusi ebaoluliste ja muutuvate hulgast. Seetõttu ei säilita nad näiteks kasutatud töövahendit. Asjad omavad looma jaoks tähendust ainult konkreetses situatsioonis. Seega on inimese teadvuse esimeseks oluliseks tunnuseks võime eristada tegelikkuse olulisi tunnuseid. Viimane on võimalik abstraktsete informatsiooni kodeerivate süsteemide (sh keele) abil ja vahendusel. Asjast on võimalik mõelda eemalolevalt, kui selle asja kohta on olemas märk – sõna või muu sümbol, mis on esindatud psüühikas. Inimene vabaneb printsiibi „siin ja nüüd“ survest, tema vaimne tegevus omandab hetkel mõjuva keskkonna suhtes suhtelise iseseisvuse. See on eelduseks teoreetilise mõtlemise, tahtelise eneseregulatsiooni ja loominguvõime tekkele.

Inimteadvuse teiseks tunnuseks on eesmärgilisus. Inimene on võimeline planeerima, ettenägema iseenda ja teiste inimeste käitumist, selle tagajärgi ja vastavalt sellele valima eesmärgi saavutamise viisid ja vahendid. Ta ei reageeri üksnes mitte vahetult tajutavale, vaid ka tõenäoliselt oodatavale ja ennustatavale. Orienteerumine ajas, mineviku ja tuleviku olemasolu oma vaimumaailmas ning nendega opereerimine on inimesele ainuomane. Loomadel on valdav „praegu“.

Tingitud refleksid – kogemuste põhjal sugenevad teatud harjumuslikud kohanemisreaktsioonid keskkonnatingimustele. Pärilikest refleksidest ja instinktidest erinevalt on tingitud refleksid vähempüsivad, muutlikumad, paindlikumad või ajutised. Nad on muutlikud käitumisvormid, püsides seni, kuni kestab neid tekitanud tegurite mõju.

Tingitud refleksi bioloogiline mõte seisneb selles, et mitmesugused välisärritajad (nt kellahelin, lambi süttimine), mis iseenesest ei ole isendile kui organismile olulised, kuid eelnedes isendi kogemuses tema eluliste vajadustega seotud mõjuritele (toit, enese alalhoiu või soojätkamise seisukohalt olulised stiimulid jms) või esinedes nendega üheaegsetelt, muutuvad isendile signaalideks, millele vastavalt isend seab oma käitumise. Algselt mittesignaalne ärritaja, objekt või olukord muutub signaalseks, seostudes tingimatuga ja omandades võime ennustada selle ilmumist ning modelleerides maailmanähtuste omavahelisi seoseid. Sisuliselt on tegemist seoste kujunemisega kahe tajutava nähtuse vahel, mis algselt olid iseseisvad, sõltumatud.

Tingitud reflekside kujundamine (ka – assotsiatiivne õppimine) on lihtsaim õppimise ja õpetamise vorm. Refleksi tekkimise määravad organismi vajadused antud olukorras ning neist sõltuvad motivatsioon, harjumused, hoiakud. Ivan Pavlov osutas tingitud reflekside kujunemise järgmistele seaduspärasustele:

1.      Ärritajad peavad korduvalt koos esinema. Kui ärritajad ei esine koos, siis seosed nõrgenevad ja lõpuks kustuvad (pidurduvad). Esitatu põhjendab nt keeldude-lubamiste järjekindluse vajaduse vilumuste ja oskuste arendamisel ning kasvatuses, selgitades samas ühekordsete „korraloomiste“ suhteliselt vähest efektiivsust.

2.      Olemaks efektiivne, peab tingitud ärritaja esinema varem või üheaegselt, mitte aga oluliselt hiljem kui tingimatu ärritaja (kinnitus).

3.      Tingitud seoste kujunemine sõltub ärritajate suhtelisest tugevusest ja vajaduse tugevusest. Tugevus peab olema optimaalne ja enam-vähem ühetaoline.

4.      Uute seoste kujunemisele avaldavad mõju varasemad seosed, pidurdades või soodustades uute tekkimist.

5.      Terviserikete korral on tingitud reflekside kujunemine enamasti raskendatud ja aeglane.

Tingitud seoste korral võib iga välismaailmas või organismis toimuv muutus seostuda ükskõik missuguse teise nähtusega ja saada selle signaaliks.

Eeltoodud „klassikalise“ assotsiatiivse õppimise skeemi järgi toimuva tingitud seoste kujunemise kõrval on teiseks õppimise põhivormiks operantne (instrumentaalne) õppimine. Operantse õppimise uurimine võlgneb tänu eelkõige biheivioristliku suuna esindajatele, eelkõige Edward Thorndike'ile (sh kuulsad katsed kassidega) ja Burrhus Skinnerile (sh klassikalised katsed rottidega). Thorndike'i poolt kirjeldati nn efekti seadust, mille järgi need liigutused, mis viivad soodsale tulemusele, kinnistuvad. Kui assotsiatiivse õppimise korral on organism suhteliselt passiivne, märgates ja õppides stiimulitevahelisi tajutavaid seoseid, siis instrumentaalsete vastuste kujundamisel on organism aktiivne (toimib, liigub, manipuleerib). Erinevad reaktsioonid ja spontaansed toimingud loovad aluse nn katse ja eksituse meetodil aset leidvale õppimisele. Kui katselooma proovides erinevaid toiminguid viivad mõned neist eesmärgile (ja sellega kaasnevale tasule, nt toidu saamisele) ja teised mitte, siis esimesed kinnistuvad üha enam ja teised pidurdavad. Positiivselt tasustatud (kinnitatud) liigutused ja toimingud hakkavad ilmnema üha suurema tõenäosusega ja positiivselt tasustamata aktiivsuse tõenäosus väheneb. Negatiivse kinnituse korral (nt valu, muud ebameeldivused, ohtlike objektide ilmumine) pidurdub tulevikus selle kinnituseni viinud toiming.

Operantse õppimise kiiruse ja toimingute kinnistumise tugevuse määrab suures osas see, millise „graafiku“ alusel toimingud seostuvad positiivsete või negatiivsete kinnitustega. Nii võib näiteks iga sobivat liigutust kinnitada positiivse tasuga, aga võib kasutada ka vahelduvgraafikut, kus kinnitatakse ainult teatud osa toimingutest. Huvitav on see, et mitmete tegevuste puhul osutub toimingumotivatsiooni kinnistamisel tulemuslikumaks vahelduvkinnitusega tasugraafik.

Today has been quite a day - täna on olnud üsnagi päev. Alustuseks olgu öeldud nii palju, et viimased kaks nädalat pole ma ratsutanud, sest mul on olnud esseede-eksamite aeg. Üleeile, tallist kodu poole sõites, oli keset... 

Selliste sõnadega alustasin sissekannet laupäeval. Kahjuks pidime siis kiirelt sammud seadma sõbra poole, et Katan'i (maailma parimat lauamängu, kõigile strateegiahuvilistele meeldib see kindlasti - soovitan väga soojalt!) mängida ja ka mu sünnipäeva vastu võtta (kuigi see polnud otseselt plaanis). Kahjuks ma enam ei mäleta, millest ma täpselt kirjutada tahtsin, aga viimase lause suudan vähemalt lõpetada: "Üleeile, tallist kodu poole sõites, oli keset..." - vaatepilti järsku palju udu, valgeid täppe jne. Mingi tore lumesadu hakkas pihta nimelt. See ei kestnud õnneks kaua, koju jõudsin kenasti. Järgmisel hommikul köögi aknast välja vaadates avanes mulle (nagu ka arvatavasti enamikule eestlastest) aga hoopis ekstreemsem vaatepilt: maas oli selline lumi nagu tavaliselt detsembris. Praeguseks on sellest suures osas alles ainult heitgaasidest mustunud ollus teede ääres või puhas jää, aga suverehvidega sõita ei julge ma sellegipoolest. Mul on 15 aastat vana auto, millega ei tunne ma end alati normaalseteski oludes kuigi kindlalt...

Igatahes - kuna reedel sadas lumi maha, tähendas see seda, et laupäevaks pidin juba bussiajad valmis vaatama. Sellega sain kenasti hakkama, aga muidugi unustasin laupäeva hommikul oma rahakoti koju. Õnneks oli bussijuht mõistev ja lasi mul tasuta sõita. Talli kõndides avanes mulle nii ilus vaatepilt, et kirusin end terve tee kaamera koju jätmise pärast... Eriti ma rohkem ei mäleta sellest päevast, aga häguselt mäletan seda, et hobused käitusid kuidagi imelikult, olid kuidagi eriti energilised, kui neid välja viisin. Peaaegu oleks jää peal pikali kukkunud (mina siis).

Selle bussiga käimise kohta ütleks, et ma olen võib-olla tõesti liiga mugavaks läinud, aga ma ei saa midagi sinna parata, et see mu jaoks nii pagana tüütu on... Õnneks pole nendes bussides ülerahvastatuse või ülelõhnastatuse muret, nagu 90%-liselt Tallinna ühistranspordis. Aega kulub küll poole rohkem kui autoga käies ning mulle see külm ja jää ei istu, aga mõtlen sellele kui ajutisele treeningule vms. Bussipeatusest talli on u 1,5km ja selle vahemaa tavaliselt jooksen (mitte puhtast sportlikust lõbust, peab tunnistama... pigem selleks, et kiiremini kohale jõuda). Ahjaa, tuleb ka ära mainida, et suurt rahalist kokkuhoidu bussiga käimine samuti ei tähenda - edasi-tagasi saab bussiga 3 euroga, autoga - olenevalt ummikutest ja sõidustiilist, keskmiselt 4 euroga.

Pühapäeval oli mul sünnipäev, mida tähistasin tagasihoidlikult elukaaslase ning tema õega Katan'i mängides, võileivatorti ja sügisetorti (Pagaripoiste oma, martsipanitort... mmm) süües. Ostsin omale sünnipäevaks uue telefoni ka, ratsasaapaid pole veel leidnud, aga arvatavasti tellin need mingil hetkel ikkagi ebay'st...

Neljapäevaks üks essee, reedel viimane eksam (praeguseks) ja siis on järgmine tähtaeg (kui ma ühtegi muud tähtaega ära pole unustanud) alles 20. novembril, kui pean olema valmis saanud ühe sotsioloogilist kirjandust hõlmava referaadiga ning seda oma kaaskursuslastele ette kandma. Niipea, kui mul on vaba päev (võib-olla järgmisel nädalal, pöidlad pihus), sõidan maale, et tuua talverehvid linna (või kohe lasta alla panna?), vanaema külastada ning ka emaga saab ehk veidi juttu puhuda.

See ongi lühikokkuvõte mu viimastest nädalatest, mida kindlasti kõik lugejad äärmise huviga lugesid. :-)

Tööd on palju, palju on tööd! Palju on ka kooli, kusjuures viimastel päevadel on mul hakanud tekkima mõningased kahtlused seoses teatud ainetest läbi saamisega... Kuidagi on juhtunud nii, et kõik olulised asjad on vaja ära teha ühe-kahe nädala jooksul... Ratsutama pole sel nädalal jõudnudki, homme ja ülehomme proovin jõuda, aga raske on midagi vabatahtlikult oma ajast teha, kui kuskil peas lendab ringi mõte kuue päeva pärast olevast vähemalt 5-leheküljelise essee tähtajast (grupitööna, aga siiski), mida pole veel alustatudki. Või näiteks sellest, et neli päeva pärast seda on aines nimega "poliitika ja valitsemise alused" eksam, mis on vähemalt 5+ inimese arust, kellega sellest rääkinud olen, väga raske. Või näiteks sellest, et nädal pärast seda on eksamid kahes aines - "ülevaade psühholoogiast" ning "sissejuhatus sotsioloogiasse". Mõlemas on kuulujuttude järgi samuti väga rasked eksamid (kuigi esimese oma on valikvastustega ehk on võimalik ka hea õnne peale minna mingil määral).

Hobused on endiselt toredad. Eriti sellised, kes mind vastu sügavad, kui ma neid sügan (aga teised ka).

Ööd!

Neljapäeval olin nii väsinud, et kukkusin sitakäru otsa. Või pigem, kukutasin selle ümber ning siis kukkusin sellele otsa... Igal juhul sain paar sinikat ning arusaamise sellest, et olin väsinud. Õnneks olid reede, laupäev ja pühapäev üpris rahulikud - ma ei pidanud kolm päeva peaaegu mitte midagi tegema. Tore oli näha vanaema ja ema üle pika aja.

Täna käisin tallis ja kuna jõudsin peaaegu 3ks sinna, arvasin, et saan umbes 7ks koju, aga ei. Muud toimetused, sõitmine ja veel muid toimetusi, ja alles 8st hakkasin kodu poole sõitma. Ratsutamisega läheb endiselt paremuse poole. Täna tegin küll päris kiirelt, aga üritasin ilusaid üleminekuid harjutada. Ehk tuli ka välja.

Head ööd!

Tere, sügis.

Jah, märkamatult on (taas) kätte jõudnud sügis. Suve nagu ei oleks õieti olnudki, aga lootus jääb püsima, et ehk tuleb siis talv ka natuke mahedam (kuigi mõned sünoptikud-teadlased on juba kurjalt kuulutanud, et tuleb väga karm talv). Hobustega tegelemise mõttes pole see talve tulek sugugi tervitatav - vähemalt mitte minu jaoks... Lumised väljad ja kristalse kihiga kaetud puud on küll ilus vaatepilt, aga külmaga ratsutamine, pimeda ajaga kohanemine, jää (eriti, kui see on lumekihi alla peidetud)... Aga tuleb hakkama saada.

Juba praegu läheb aina varem pimedamaks, sõitma jõuan vahel videvikus ning trenni ei saa eriti pikaks venitada. Vähemalt pole praegu talli ja tagasi saamisega probleeme - auto töötab normaalselt. Talvel võib, nagu ka eelmisel talvel, probleemiks saada krõbeda külmaga käivitumine... Ning muidugi, libedad teed, mille ees mul samuti väike hirm on, arvestades tallinlaste liikluskultuuri... Üritan siiski oma pelglikust poolest üle olla ning sellele mitte mõelda.

Ratsutamises tunnen end aga endiselt iga korraga natukene paremini. Rohkem pean vaeva nägema üleminekutega, mis mul seni nii hästi pole sujunud, kui võiks. Samuti impulsiga.

Kui veel veidi ratsutamisest kõrvale kalduda, võin avalikustada oma eriala (ma ei mäleta, kas olen seda siin juba teinud), milleks on sotsioloogia. Kuigi viimastel aastatel ei olnud ma sugugi kindel, mida või kus õppida tahan, olen praegu väga, väga rahul, et just selle kasuks otsustasin. Võib-olla oleks mulle ka inglise keelt meeldinud õppida, aga praegu tegutsen tunduvalt laiemal alal ning on lootust, et tulevikus tuleb see mulle ka kenasti kasuks. Õppejõudude seast leiab, nagu ikka, väga huvitavaid ja toredaid inimesi, ning selliseid, kes oleks minu arvates võinud jätta lektoritöö mõneks ajaks kõrvale... Nädalas tuleb ikka paar korda ette selliseid loenguid, kus õppejõud loeb slaididelt teksti maha ning midagi erilist selle info rikastamiseks omalt poolt ei paku. See-eest vahetuvad õppeained ja seega ka lektorid aasta jooksul mitu korda ning on lootust, et tulevikus leian veel just nende huvitavate inimeste ained üles.

Sotsioloogia on minu jaoks sobilik, kuna (kui keegi pole veel aru saanud) mulle meeldib asjade üle arutleda, leida lahendusi probleemidele ja üleüldse, mõtestada enam-vähem kõike, mida teen. Nii et kui keegi tunneb samamoodi, siis võib temagi mõelda sotsioloogia õpingute peale.

Sel nädalavahetusel on mu esimesed vabad päevad üle kuu aja! Näen oma vanaema ja ema, keda viimati nägin augusti alguses, toon ema isegi Tallinnasse korterit üle kaema - ta ei julge ise Tallinnas autoga sõita. Lisaks on need viimased enam-vähem pingevabad päevad enne oktoobrit, mil mul lõppeb neli ainet, mis tähendab eksameid, esseesid ja arvestusi... millega ma võiks juba iseenesest harjunud olla, aga ei ole ning ikka on natuke hirmus.

Sellised lood.

Tänasega võin isegi päris rahul olla. Tasakaal oli natuke parem, märguanded natuke selgemad ja ma küll kõrvalt ei näinud, aga ehk oli isegi istak veidi inimlikum. Tundsin juba veidi paremini, kuidas hobune mu all ikkagi liigub ning seda, kuidas mõjub õigel ajal õigesti järgi andmine. Mul on veel väga pikk tee ees, aga tasakesi rühin õiges suunas.

Puusad ja jalad hetkel eriti valu ei tee, küll aga on alaselg jälle hell. Mul vedas, et Inglismaal üks töökaaslane näitas mulle väga head harjutust seljale, mida võib teha seljavalude puhul või kui lihtsalt keset päeva on tunne, et selg on väsinud.

Tuleb seista ukseavasse ja käed otse üles tõsta, end pikaks sirutada (ma olen tähele pannud, et minu jaoks avaldab kõige rohkem mõju see harjutus siis, kui ulatan sõrmedega kenasti seda ülemist ukseava osa puudutama) ning siis hakata end tasakesi keerama ühele poole ja käed omavahel ära vahetada (nii, et vaatad enda selja taha). Siis keerad end tagasi algasendisse vaikselt ja teisele poole täpselt samamoodi. Ma ei tea, kas ma suutsin seda arusaadavalt seletada, aga ei suutnud ühtegi pilti ka leida. Kindlasti on ka hingamine ja lõdvestatus oluline, rabistades ei maksa end kindlasti niimoodi väänata.

Vahel aitab mind ka see harjutus, mille käigus tuleb hakata sirgelt seistes (kas siis jalad koos või natuke harkis või natuke rohkem harkis - kuidas kunagi) kummardama nii, et kõigepealt pea, kael, ülaselg, alaselg (võimalikult sujuvalt, et selgroolülid ülevalt alates järjest liiguks) ja siis niimoodi võimalikult pingevabalt lihtsalt rippuda, järgmise "etapina" kiigutan end vaikselt ühele ja teisele poole, selga nii venitades. Paraku on tihti see harjutus mu jaoks liiga valus ja kummardusest üles tulles (siis tuleb tõsta kõigepealt tasakesi alaselga, ülaselg, kael ja viimasena pea) on alaseljas nii suur valu, et pean kätega põlvedele toetuma. Ka pole mind kunagi aidanud see kassiharjutus - käpukil maas ja siis selg kumeraks, siis nõgusaks, kumeraks, nõgusaks...

Vahepeal, kui asi päris hull oli, leidsin sellise harjutuse, et lamad selili maas (matil või vaibal vms), käed enda kõrval ja jalad koos, aga kõverdatud; ning asetad oma alaselja alla, sabakondist millimeetrid ülespoole, väikese padja või kokkupandud tekikese vms (ma ei mäleta täpselt, aga selle kõrgus võis olla kuskil 15-25cm?) Ning siis lihtsalt lamad, hingad rahulikult ja lamad. Pärast viit minutit võtsin tasakesi padja ära ja püsti tõusma hakates oli valu vähenenud. Sellest oli youtube-s isegi video üleval, aga ma ei mäleta enam, kuidas selle leidsin.

Tänaseks kõik.

Täna ratsutasin, sama hobusega. Tegelesime poolpeatustega, ratsmesse sõitmisega, üldise lõdvestamisega ja mina tegelesin terve selle aja enda tasakaalu, istaku ja juhtimisvõtetega. Suurimaks ja niiöelda põhiprobleemiks peangi praegu enda juures tasakaalu puudumist - kuna mul seda eriti ikka ei ole, tõmban end krampi, vajun ühelt küljelt teisele, käed ei püsi paigal ja jalad ei püsi paigal. Kätega on mul ka mingi tobe harjumus sisse kujunenud - küünarnukist tahan kätt sirgelt (ja krampis) hoida, aga randmest kõverdada. Õlad on ka pinges ja käsi ei lange vabalt alla... Seda täheldasin juba Saksamaal, kus neid hobuseid sõidetigi väga kõva käega ja kuna mul selliseid muskleid ei olnud nagu nendel sõitjatel, rippusingi seal nagu pulk. Juhtimisvõtetega ei ole ma piisavalt "julge" ega konkreetne, pean hobust rohkem õppima õigel momendil kiitma - kas häälega, paiga või lihtsalt käe pehmemaks andmisega.

Enda lohutuseks võin öelda, et täna tundsin end kindlasti sadulas juba paremini kui laupäeval ning miski muu siin ei aitagi, kui ratsutada, ratsutada, ratsutada. (Ja siis võib-olla veel ratsutada!)

Selg valutab, aga see on juba tavapärane nähtus. Loodan, et ühel hetkel, kui autol on üks sarniir vahetatud, kindlustuse eest makstud, mul hambaarsti juures käidud, juuksuris käidud ja nahaarsti juures käidud, saan ka endale lubada kiropraktiku juures käiku ning siis peaks mõneks ajaks jälle olema täitsa ilus elada. :-)

See oli alles paar päeva tagasi, kui mõtlesin endamisi, et ma pole üllatavalt kaua haige olnud... Ja muidugi laupäeva hommikul, kui 07:30 äratuse peale tõusin, et esimest päeva ühte väiksesse armsasse kodutalli tööle minna, tundsin, kuidas kurk on valus ja nina kuidagi rohkem kinni kui tavaliselt. Täpselt nii, nagu arvasin, läkski - terve päeva turtsusin ja nuuskasin ning enesetunne polnud just kiita.

Siiski - tallis sain käidud nii laupäeva kui pühapäeva hommikul. Kuus hobust välja viia, nende boksid teha, õhtune hein ette, talli vahekäik puhtaks ning võib-olla aegajalt nipet-näpet juurde. Paari tunniga on töö tehtud ning siis saan mõnikord natuke hobuse selga ka.

Laupäeval näiteks nii läkski. Ma küll ei tundnud end just kõige paremini, aga soov ratsutada oli suurem... Mära, kellega sõitsin, oli vist üks kõige paremini ratsastatud hobuseid, kelle selga ma kogu elu jooksul olen istunud (kindlasti mingil hetkel minevikus ei saanud ma muidugi ka lihtsalt aru, kui hästi üks või teine ratsastatud on) - tundlik, aga mitte tormakas või erutunud; talle piisas väikestest märguannetest, mille andmine kahjuks oli mu jaoks väga keerukas, kuna pidin samal ajal keskenduma oma tasakaalule (väga halb) ja istakule (väga halb)... Rääkimata sellest, et hobuse seljast maha tulles valutasid mu puusad ja reied viimati nii hirmsasti... noh, ei olegi vist kunagi päris niimoodi valutanud. Olen noor vanainimene... Ja väga raske oli - füüsiliselt ka, aga vaimselt veel enam. Mul on lihtsalt nii raske saada oma peast välja seda mõtet, et mida see hobune peab tundma, minusugune tasakaalutu jahukott seljas... Samas, miski muu ei saa seda olukorda parandada kui justnimelt sõitmine - jälle ja jälle... Ja ei tohi enam nii pikka vahet sisse jätta! Otsustasin, et ma ei taha olla üks neist inimestest, kes terve elu räägib, et "võib-olla, ühel päeval" jne.

Pühapäeval ei sõitnud, kuna tundsin end hullemini kui eelmisel päeval ja pidin end tänaseks nn hoidma, kuna mul oli täna esimene loeng ülikoolis. Vägev. Natuke on hirmu seoses sellega, et kuidas toime tulen õppekava täies mahus täitmisega ja töötamisega, aga pole viga. Kuidagi peab ju ära elama.

Head ööd!

Preface 

For readers in the USA and UK, and other English-speaking countries 

It certainly is an undisputed fact that Europe, and Germany in particular, in the past few decades has had an enormous influence and played a decisive role in the development of equestrian sport all over the world. Both advances in breeding that are strictly based on the protection of animal rights, as well as highly sophisticated training methods, which have evolved over the past centuries, have provided Europe with an opportunity to export its philosophies and spread the art of riding to people elsewhere who admire the Europeans' aesthetically beautiful, well-trained horses. 

Consequently, Europe has been exporting countless numbers of horses to fulfill a huge demand. In order to cater to this market, the horse-training process is being shortened, and many of us Europeans are forgetting about the classical, time-proven training principles. A group of trainers has evolved who strive only for the quickest way to success in the horse show business, and with it the ensuing economic reward. Such a monetary goal, in and of itself, certainly isn't something that's fundamentally wrong, however, if on the way to such success the horse is reduced to a mere object or an economic asset to be moulded only for marketing purposes, then, in my view, we enter into a situation, which from the viewpoint of animal rights is not only very dangerous but also morally questionable.  

Some horses are being trained with mechanical and technical devices in the shortest time possible. In other words, being trained mechanically. Other nations with little historical understanding of the classical development of riding and horse sports, are attempting to emulate these quick training methods, and inevitably, one of the means of producing such horses - "hand-dominated" riding - is also being copied. 

Sadly, riders and trainers in a horse-importing nation like the United States are widely imitating this procedure, and this is happening despite the fact that hand- and strength-dominated riding isn't part of the American way of riding at all. Just remember all the reputable jumper riders who demonstrated to the world a wonderfully light and horse-friendly riding style! And, consider that it's an American, Melissa Simms, living part-time in Germany and working from the Von Neindorff Riding Institute, who is showing the entire equestrian world that riding with feel and delicacy in harmony with the horse also leads to great success. 

During my last 20 years as a practicing veterinarian, I've learned some things that have made me stop and think. I believe the time has come to critically analyze our sport so that we don't continue the sort of riding and training trends I've discussed in this Preface. 

The goal of training should be to further the horse's capacity to perform, and optimize his physical beauty as well as his overall well-being by taking enough time. By writing this book, I'm appealing to every rider to follow this goal regardless of equestrian discipline or nationality.  

So it is with this entreaty in mind that I wish all of you great success and a healthy partnership with your horses. 

Gerd Heuschmann
Warendorf, Germany, June 2007

From Dr. Gerd Heuschmann's "Tug of War: Classical vs "Modern" Dressage", published by Trafalgar Square Books (2007)

Tegelikult tuli mul lihtsalt tuju midagi siia kirja panna. Enne, kui hakkan midagi tõlkima, võiks lugejad (kui neid juhtub olema) kommentaariumis märku anda, kas neid üldse eksisteerib ja siis, kas kellelgi oleks huvi lugeda siit midagi tõlgituna inglise keelest eesti keelde? Küsin, kuna eestlased räägivad niigi väga hästi inglise keelt ning võib-olla polegi kellelgi siit midagi lugeda, kuna inglisekeelset ja arusaadavat materjali leiab internetist piisavalt.

Laupäevast olen jälle hobustega ka veidi tihedamalt seotud, nii et võib-olla kirjutan sellest ka ühel päeval siia pikemalt.

Lugesin praktiliselt otsast lõpuni oma selle blogi postitused läbi - ainult 2011. aasta jätsin suuremas osas vahele, kuna ma olin lihtsalt liiga palju kirjutanud ja mul polnud erilist huvi nö taaselada neid emotsioone (alguses olin õnnelik, siis hakkas asi hapuks minema, siis oli juba kerge paanika jne). Paljud postitused tunduvad mulle endalegi nii naiivsed ja sisutühjad, aga ära ei hakka ka kustutama, sest... las ta olla. See oli minevik, siis ma mõtlesin nii ja sel pole praegu enam suurt tähtsustki. (Kindlasti arvan sama aastate pärast ka selle postituse jne kohta, aga olgu.)

Tahtsin lihtsalt öelda, et olen elus. Tegutsen ja teenin raha nagu ikka. Hobustega pole endiselt kokkupuudet juba mõnda aega, st viimati olin siis veel Saksamaal (ehk eelmise aasta suve keskel). Uskumatu oli lugeda, et nüüdseks juba neli aastat tagasi rääkisin ma sama juttu mida praegugi - et pole hobustega tegelenud ja kindlasti ühel päeval tahaks jne. Uskumatu on tõdeda, et miski sunnib mind ikka ja jälle uuesti proovima... Ideid on mul viimaste aastate jooksul palju olnud, teostusi veidi vähem. JKHK-st lahkusin, kuna eelistasin raha teenimist. Saksamaalt lahkusin, kuna eelistasin normaalsemaid töötingimusi. Inglismaal lahkusin esimesest hooldusfirmast, kuna palk ja töötingimused - jälle - ei olnud tasakaalus. Ma ei teagi, kas asi on minus - võib-olla olen liiga perfektsionistlik? Samas ei ole ma kunagi õigeks pidanud seda, et inimene hävitab oma hinge tammudes ühe koha peal paigas... Igasugune muutus, isegi, kui tuleb välja, et see polegi positiivsuse poole, on ju kokkuvõttes hea. Kõik mu kogemused on teinud must sellise inimese, kes ma täna olen... Muidugi pole ma täna just see inimene, kes ma ehk ühel päeval olla tahaks, aga mingi algus on ju tehtud?

Elan alates selle kuu algusest Tallinnas, töötan endiselt hooldustöö alal, lisaks ka koristamine, laste hoidmine jms. Hobuste peale mõtlen - nagu alati. Ideid on ka, aga nende teostamisega on nii, et... vaatame, kuidas läheb. Praegu on esiplaanil raha teenimine, et me siia korterisse ikka elama saaks ka jääda. Samamoodi pole mul õrna aimugi, kuidas ma sügisel, kui ülikooli saan (esimene valik TLÜ sotsioloogia, teine valik TLÜ sotsiaaltöö ja kolmas Pedagoogiline Seminar sotsiaaltöö), piisavalt raha teenin... Ja kuidas veel neid neljakabjalisi siia mahutada? Aga nagu Nietzsche on kunagi öelnud, "He who has a why, can endure any how." (Ehk mu why saab nii tugevad jalad alla ja indu midagi ära teha, enne, kui päris ära unustan, mismoodi hobune lõhnab, näiteks.)

Quanta - minu lemmik "tüüpi" hobune... Kõigepealt oli Opaal Heimtalist - väiksemat kasvu raudjas trakeeni tõugu ruun, kes oli nii tundlik ja natuke tujukas ja.. teistmoodi, aga me sobisime nii hästi. Little Boy - täpselt sama. Via Pepsi - sama, ainult, et ta on mära. Ja Saksamaal Quanta... Kõik nad on mul nii eredalt meeles... Ja mitte just kindlad trennid või olukorrad või midagi nende välimikust, aga just see, mis tunne oli nendega sõita. Kui meeldiv ja õige see oli. Toredad hobused.

Meie Eestimaa..

Kaks nädalat tagasi (uskumatu..) jõudsin pärast 4-päevast roadtrip'i kesk-Eestisse. Juba üle piiri sõites oli nii mõnus kodune tunne sees - naeratus oli näol vaid pärast paari eestikeelset silti... Tundub, justkui oleks aeg UK'sse naastes eriti kiirelt läinud ning nüüd täpselt sama auruga edasi. Rändamist on Eestiski palju olnud, sõbrad üle ilma laiali ja nii see aeg kaob. Muu elu kõrvalt õpin ka kolmeks riigieksamiks, et ülikooli tasuta õppekoht saada... Tegelikult järgmisest-ülejärgmisest nädalast on pigem nii, et õppimise kõrvalt ei jää muu elu jaoks aega, praegu veel jätan veidi ruumi mängimiseks-puhkamiseks ka.

Hobuseid olen jälle vaid kaugelt näinud ning juba ammu otsustasin, et ratsutajat minust ei saa ja kui kunagi saab veel hobuse selga, on tore, aga kui mitte, siis pole ka nii hullu. Olen aru saanud, et see nõuab praktiliselt 100%-list pühendumist, või vähemalt ma ei kujuta ette, et ma saaks hakkama nt 50%-lisega (nt et käin kord-kaks nädalas kuskil suvalises trennis)... Pigem olen rahul selle valikuga, mille praegu enda jaoks olen teinud. Olen vahepeal ostnud juurde kalleid inglisekeelseid raamatuid (Kottas, Heuschmann...), mis seisavad uhkelt raamaturiiulis Oliveira, Podhajsky, Licarti jm kõrval - loodetavasti ühel päeval saab taaskohtuda.

Eriti aktiivselt ei kutsu tegelema ka see jube silmakirjalikkus jne, mis endiselt lokkab me hobumaailmas. Alati leidub neid, kellel on midagi (halba) öelda, aga kui saan valida, jään pigem üldse tahaplaanile. Hea, rahulik.

Treenida oleks ühel päeval muidugi tore... Aga kes tahaks omale (või oma lapsele) treenerit, kellel pole mingeid tulemusi, kes isegi pole aastaid hobuse seljas käinud jne? Ei tea. Hakkan suhtumistreeneriks!

Kirjutan siia puhtalt sel põhjusel, et pole liiga ammu kirjutanud. Täienduseks eelnevatele postitustele võin öelda, et MacBooki veel ei õnnestunud lõpuks osta (thank god, oleks jälle laen kaelas olnud mingiks ajaks), aga loodetavasti järgnevate kuude jooksul saan kohe välja osta miskit - no kohe mitte ei saa ilma läpakata... Internet internetiks, aga see, et ei saa oma mõtteid lihtsalt kirja panna, või muusikat avastada ja kuulata... Õnneks mul pole viimased 5 kuud eriti aegagi olnud seda teha, aga siiski...

Ahjaa, olen Eestis - kuni tuleb aeg tagasi pöörduda, enam-vähem sama töö peale, v.a., et hakkan hoolitsema ühe kliendi eest korraga ja tema juures elama. Elamise-söömise eest midagi maksma ei pea ja kuna õhtuti pidutsema ei saa minna, ei saa raha ka kulutada mõttetutele käikudele.

Hobuseid pole lähedalt näinudki - v.a. kui viisin mõni nädal tagasi tööauto tanklasse ja nad panid veidi klaasipuhastusvahendit ka juurde ja sel ajal märkasin, et kohe selle kõrval on väike koppel, mille ääres üks vanem halli tooniga hobune meid uudistas... Alustasin vestlust ja tegin väikese pai, aga ega ta eriti huvitunud minuga suhtlemisest ei olnud. Kaaslaseid ma ei näinud, aga ehk olid nad sel ajal sõidus vms.

Ostsin mõnda aega tagasi Nuno Oliveira Reflections On Equestrian Art ja mu suureks sooviks on seda mingil hetkel tõlkima hakata. Kuna tahan sügisest TLÜ-sse inglise keele erialale õppima minna, ei kõla see sugugi nii utoopiliselt.

Võib-olla leidub kunagi hulgaliselt eesti keelde tõlgitud väärtuslikku hobualast kirjandust... Võib-olla...

Senikauaks, aga:


"It is always better to risk losing the contact a little, than not to yield at all."
N.Oliveira (1998, 30).


("Alati on parem riskida kontakti kerge kaotamisega, kui üldse mitte järele anda.")


"One must not begin riding by learning the rein aids, but by learning how to feel."
N.Oliveira (1998, 35).


("Ratsutama õppimist ei tohi alustada mitte ratsmetega juhtimisega, vaid tunnetuse õppimisega.")


"As long as the horse goes forward, he does not have time to think of evasions."
N.Oliveira (1998, 40).


("Niikaua, kuni hobune liigub edasi, ei ole tal aega mõelda vastu hakkamisele.")

(Notizen zum Unterricht: Bd 3, Jeanne Boisseau, 1979)

(PS. Palun mitte arvata, nagu oleks ma tulihingeline Oliveira ja muude klassikalise koolisõidu vanameistrite austaja. Nagu tema - ning paljud teisedki - on öelnud, ei ole olemas ainuõiget viisi. Oluline on oskus õppida kõikidest meetoditest, ning välja sorteerida, mis tuleb kasuks ning mis mitte - mida rakendada, kuidas, millisel eesmärgil, jne. Minu sooviks on aidata tuua esile neid meetodeid. Kui ma pühendaks kogu oma aja sellele, oleks siin arvatavasti paljude erinevate hobuinimeste õpetussõnu jne. Paraku ei ole mul aga sellist aega, sestap peate leppima minu välja valitud nopetega...)