Kui ma umbes poolteist nädalat tagasi parasjagu psühholoogia eksamiks õppisin ning üht raamatut läbi töötasin, kopeerisin endale arvutisse mõned osad, mida omakorda siia kopeerida. Paljudele on siin sisalduv info kindlasti juba teada-tuntud ja elementaarne, aga huvitav on ta sellegipoolest - ma arvan. Teos ise ei räägi üldse hobustest, vaid inimpsühholoogiast - "Psühholoogia alused" (Talis Bachmann, Rait Maruste) -, aga loomade psüühikat käsitleti veidi ühes peatükis küll. Ma ei hakanud seda lühemaks vormistama, sest kes viitsib lugeda, viitsib niikuinii, usun.

Loomade käitumise regulatsioonis eristatakse kolme peamist vormi:

·         Instinkt. Kaasasündinud liigiomase käitumise vorm, mis toimib otstarbekalt elutingimuste püsivuse, muutumatuse korral. See on šabloonne, rangelt organiseeritud käitumisviis. Iga liik ehitab pesa, muretseb järglasi, hangib toitu omamoodi. Instinkt kui bioloogiliselt kasulik käitumisviis tagab liigi säilimise ja kohanemise liigi eluks vajalike põhitingimuste stabiilsuse korral. Kord käivitatuna kulgeb instinktiivne käitumine rutiinselt, enam-vähem kindlalt ennustatavana.

·         Kogemus. Individuaalselt omandatud käitumisvorm, mis formeerub tavaliselt proovide ja vigade meetodil, kuid seda võib kujundada ka eesmärgipäraselt ja tahtlikult, nt dresseerimise teel. Mingi tegevuse kordamine ning eesmärgi saavutamise kinnistava toime tagajärjel kujuneb vastav reaktsioon. See on suhteliselt püsiv, kuid ilma korduva kinnistamiseta ta kustub. Kõrgematele loomadele on omane ka kogemuse edasiandmine ühelt isendilt teisele. Ühe ja sama või lähedase instinktipagasiga isendite kogemuslik käitumine võib olla oluliselt erinev.

·         Käitumise regulatsiooni intellektuaalne vorm. Intellektuaalse käitumise jooni täheldatakse kõrgemalt arenenud imetajate, nt inimahvide, koerte ja delfiinide juures, inimesest rääkimata. Neile on omane kogemuste kombineerimine, sünteesimine ning kohandamine keskkonnatingimuste muutumistele. Intellektuaalset käitumisvormi iseloomustab oskus näha seoseid esemete vormide ning ruumiliste asendite vahel. Kõrgemad loomad on suutelised lahendama nn kahefaasilisi ülesandeid, kus esimese ülesandega seotud tegevus ei vii veel vahetult eesmärgile (nt ahvi puhul - kepi osadest kokkupanek banaani kättesaamiseks sealt, kuhu käega ei küündi). Iseloomulik on see, et ettevalmistav etapp – töövahendi valmistamine – ei ole kõrgematel loomadel veel autonoomne: uues situatsioonis hüljatakse nii tegevus kui tulemus. Seevastu inimese puhul muutub ettevalmistav etapp autonoomseks ning kasutamisetapist sõltumatuks.

Loomade käitumine sõltub nende psüühilise arengu astmest. Lihtsamate organismide käitumine on stereotüüpne, täielikult määratud pärilikest mehhanismidest. Mida kõrgemal evolutsioonilisel astmel on olend, seda rohkem on arenenud tema õppimisvõime, s.o võime töötada välja uusi käitumisviise vastavalt muutunud oludele. Peamine loomade õppimismoodus on proovide ja vigade meetod. Eriliseks õppimisvormiks on vermimine (ingl k imprinting). Vermimine on oluliste mõjurite (vanemad, toit, vaenlased) eritunnuste varajane kinnistumine mälus. Uurituim vermimisvorm on nn järgnemisreaktsioon, kus vastsündinud või -koorunud isend hakkab järgnema esimesele suurele liikuvale objektile (nt pardipoeg veerevale pallile).Vermimist on tõhusalt uurinud kuulsad etoloogid, Nobeli teaduspreemia laureaadid Niko Tinbergen ja Konrad Lorenz.

3.2 Inimese psüühika – sotsiaalse teadvuse tase

Inimese käitumist juhtiva teadvusliku psüühika tööprintsiibid määratakse nii looduslike-evolutsiooniliste tegurite kui ka kultuurilis-sotsiaalsete teguritega. Inimteadvus on aju suurte poolkerade koore tegevuse ehk kõrgema närvitegevuse funktsiooniks. Mehhanismilt bioloogiline, aga sisult suuresti sotsiaalne olles on inimteadvus ühtlasi loomade psüühika kõrgeim aste. Inimteadvus eeldab aju suurte poolkerade lateraalset spetsialiseerumist, kuid lisaks kindlasti veel ka ajutüve, keskaju ja vaheaju (koorealuste) mittespetsiifiliste närvikeskuste aktiveerivat, virgutavat mõju ajukoorele.

Kuigi kõrgemate loomade juures võib täheldada mitmeidki intellektuaalse käitumise avaldusi, on loomade ja inimeste kui sotsiaalse ja kultuurse looma psüühika kvalitatiivselt erinevad. See erinevus algab sellest, et loomad pole suutelised eristama asjade olulisi omadusi nii hästi kui inimesed – nad ei abstraheeri olulisi muutumatuid omadusi ebaoluliste ja muutuvate hulgast. Seetõttu ei säilita nad näiteks kasutatud töövahendit. Asjad omavad looma jaoks tähendust ainult konkreetses situatsioonis. Seega on inimese teadvuse esimeseks oluliseks tunnuseks võime eristada tegelikkuse olulisi tunnuseid. Viimane on võimalik abstraktsete informatsiooni kodeerivate süsteemide (sh keele) abil ja vahendusel. Asjast on võimalik mõelda eemalolevalt, kui selle asja kohta on olemas märk – sõna või muu sümbol, mis on esindatud psüühikas. Inimene vabaneb printsiibi „siin ja nüüd“ survest, tema vaimne tegevus omandab hetkel mõjuva keskkonna suhtes suhtelise iseseisvuse. See on eelduseks teoreetilise mõtlemise, tahtelise eneseregulatsiooni ja loominguvõime tekkele.

Inimteadvuse teiseks tunnuseks on eesmärgilisus. Inimene on võimeline planeerima, ettenägema iseenda ja teiste inimeste käitumist, selle tagajärgi ja vastavalt sellele valima eesmärgi saavutamise viisid ja vahendid. Ta ei reageeri üksnes mitte vahetult tajutavale, vaid ka tõenäoliselt oodatavale ja ennustatavale. Orienteerumine ajas, mineviku ja tuleviku olemasolu oma vaimumaailmas ning nendega opereerimine on inimesele ainuomane. Loomadel on valdav „praegu“.

Tingitud refleksid – kogemuste põhjal sugenevad teatud harjumuslikud kohanemisreaktsioonid keskkonnatingimustele. Pärilikest refleksidest ja instinktidest erinevalt on tingitud refleksid vähempüsivad, muutlikumad, paindlikumad või ajutised. Nad on muutlikud käitumisvormid, püsides seni, kuni kestab neid tekitanud tegurite mõju.

Tingitud refleksi bioloogiline mõte seisneb selles, et mitmesugused välisärritajad (nt kellahelin, lambi süttimine), mis iseenesest ei ole isendile kui organismile olulised, kuid eelnedes isendi kogemuses tema eluliste vajadustega seotud mõjuritele (toit, enese alalhoiu või soojätkamise seisukohalt olulised stiimulid jms) või esinedes nendega üheaegsetelt, muutuvad isendile signaalideks, millele vastavalt isend seab oma käitumise. Algselt mittesignaalne ärritaja, objekt või olukord muutub signaalseks, seostudes tingimatuga ja omandades võime ennustada selle ilmumist ning modelleerides maailmanähtuste omavahelisi seoseid. Sisuliselt on tegemist seoste kujunemisega kahe tajutava nähtuse vahel, mis algselt olid iseseisvad, sõltumatud.

Tingitud reflekside kujundamine (ka – assotsiatiivne õppimine) on lihtsaim õppimise ja õpetamise vorm. Refleksi tekkimise määravad organismi vajadused antud olukorras ning neist sõltuvad motivatsioon, harjumused, hoiakud. Ivan Pavlov osutas tingitud reflekside kujunemise järgmistele seaduspärasustele:

1.      Ärritajad peavad korduvalt koos esinema. Kui ärritajad ei esine koos, siis seosed nõrgenevad ja lõpuks kustuvad (pidurduvad). Esitatu põhjendab nt keeldude-lubamiste järjekindluse vajaduse vilumuste ja oskuste arendamisel ning kasvatuses, selgitades samas ühekordsete „korraloomiste“ suhteliselt vähest efektiivsust.

2.      Olemaks efektiivne, peab tingitud ärritaja esinema varem või üheaegselt, mitte aga oluliselt hiljem kui tingimatu ärritaja (kinnitus).

3.      Tingitud seoste kujunemine sõltub ärritajate suhtelisest tugevusest ja vajaduse tugevusest. Tugevus peab olema optimaalne ja enam-vähem ühetaoline.

4.      Uute seoste kujunemisele avaldavad mõju varasemad seosed, pidurdades või soodustades uute tekkimist.

5.      Terviserikete korral on tingitud reflekside kujunemine enamasti raskendatud ja aeglane.

Tingitud seoste korral võib iga välismaailmas või organismis toimuv muutus seostuda ükskõik missuguse teise nähtusega ja saada selle signaaliks.

Eeltoodud „klassikalise“ assotsiatiivse õppimise skeemi järgi toimuva tingitud seoste kujunemise kõrval on teiseks õppimise põhivormiks operantne (instrumentaalne) õppimine. Operantse õppimise uurimine võlgneb tänu eelkõige biheivioristliku suuna esindajatele, eelkõige Edward Thorndike'ile (sh kuulsad katsed kassidega) ja Burrhus Skinnerile (sh klassikalised katsed rottidega). Thorndike'i poolt kirjeldati nn efekti seadust, mille järgi need liigutused, mis viivad soodsale tulemusele, kinnistuvad. Kui assotsiatiivse õppimise korral on organism suhteliselt passiivne, märgates ja õppides stiimulitevahelisi tajutavaid seoseid, siis instrumentaalsete vastuste kujundamisel on organism aktiivne (toimib, liigub, manipuleerib). Erinevad reaktsioonid ja spontaansed toimingud loovad aluse nn katse ja eksituse meetodil aset leidvale õppimisele. Kui katselooma proovides erinevaid toiminguid viivad mõned neist eesmärgile (ja sellega kaasnevale tasule, nt toidu saamisele) ja teised mitte, siis esimesed kinnistuvad üha enam ja teised pidurdavad. Positiivselt tasustatud (kinnitatud) liigutused ja toimingud hakkavad ilmnema üha suurema tõenäosusega ja positiivselt tasustamata aktiivsuse tõenäosus väheneb. Negatiivse kinnituse korral (nt valu, muud ebameeldivused, ohtlike objektide ilmumine) pidurdub tulevikus selle kinnituseni viinud toiming.

Operantse õppimise kiiruse ja toimingute kinnistumise tugevuse määrab suures osas see, millise „graafiku“ alusel toimingud seostuvad positiivsete või negatiivsete kinnitustega. Nii võib näiteks iga sobivat liigutust kinnitada positiivse tasuga, aga võib kasutada ka vahelduvgraafikut, kus kinnitatakse ainult teatud osa toimingutest. Huvitav on see, et mitmete tegevuste puhul osutub toimingumotivatsiooni kinnistamisel tulemuslikumaks vahelduvkinnitusega tasugraafik.