Kui hobune on esiotsal – mida see tema jaoks tähendab?

Hobuse esiotsal liikumise kahjulikest tagajärgedest räägitakse tihti – selleks, et neid paremini mõista, analüüsime hobuse liikumist. Sellise tegevuse mõte ei ole süütunde või masenduse tekitamine, vaid me peaks õppima nii palju kui võimalik ja anda endast parima, et tüüpilisi probleeme vältida.

Mida siis esiotsal liikumine hobuse perspektiivist vaadates tähendab? Mõned mõtted:

1. Tasakaalu puudus

On oluline silmas pidada, et hobuse selga ronimise hetkest alates mõjutame me hobuse tasakaalu. Loomulikult hea tasakaaluga hobused töötavad selle nimel, et tema liikumine ja ratsaniku kaal ning (eba)tasakaal oleks omavahel kooskõlas. Need hobused, kellele ei ole antud looduse poolt head tasakaalu, peavad kooskõlastama raskusjõu mitte ainult nende endi soodumusega ebatervislikult liikuda, vaid lisaks ka ratsaniku raskusega.

2. Keharaskus on esijalgadel

Kas oled kunagi kuulnud, kuidas hobune platsil oma jalgu suure jõuga vastu maad trampides liigub? Kui arvasid, et selline trampimine võib hobusele haiget teha, oli sul õigus.

3. Valu esijalgade kapjades, liigestes ja kõõlustes

Piisavalt kaua esiotsal sõites on väga tõenäoline, et hobune hakkab ühel hetkel lonkama. Hobuse esijalad ei ole mõeldud kandma enamikku nii hobuse kui ratsaniku raskusest pika aja vältel.

4. Nõgus selg

Esiotsale toetuv hobune peab tihti ebamugavat kehaasendit kompenseerima mõne teise kehaosa kaudu – nii et ära imesta, kui avastad, et hobune on oma selja nõgusaks lasknud. Ta teeb seda raskuse tasakaalustamise nimel – muidu kukuks ta pea ees vastu maad...

5. Pinges kael raskusjõu tasakaalustamiseks

Sarnaselt eelmise punktile, peab hobune vahel kaela alaosa langetama ja pead tõstma (kael on pinges ja jäik) – see aitab tal edasi liikuda, kuigi keharaskus on esiotsal.

6. Piiratud tagaotsa liikumine ja võime

Kui kaela alaosa on madalal ja selg nõgus, ei saa hobuse tagaosa tema keha toetada. Hobusel pole võimalik tagajalgadega sirutuda ette ja keha alla, mis on vajalik selleks, et osa keharaskusest enda kanda võtta.

7. Lühikesed sammud

Sammud muutuvad aina lühemaks, sest ta liikumine on piiratud ja keha pole tasakaalus. Nii esi- kui tagajalgade sammud lühenevad ja võivad tihti tempot tõsta.

8. Komistamine ja kukkumine

Tavaliselt otsime komistamise ja kukkumise põhjusi välistes tegurites – värkimises, pinnases, varustuses. Kui aga hobust täpsemalt vaadata ja analüüsida, võib avastada, et hoopis hobuse liikumine ja kehahoiak põhjustavad komistamist või põlvedele kukkumist.

9. Ratsmetest tõmbamine

Tihti võib ratsanik tunda tasakaalutust (kuigi ta ei tea, kes või kuidas seda põhjustab) ning et seda kohmakat tunnet parandada, lühendab ratsmeid, et end kindlamalt sadulas hoida.

10. Kogu keha läbiv pinge

Esiotsale toetuv hobune läheb pingesse, et esijalgadele langevat raskust neutraliseerida.

11. Lühike ja õhku ahmiv hingamine

Kui hobune on jäik ja pinges, on tal raskem hingata. Kui kuuled sügavat, tugevat hingamist ja aeg-ajalt pikaks venitatud, keha raputavaid norskeid, tead, et oled õigel teel laskmaks oma hobusel mugavalt liikuda.

12. Vaimne ebakindlus

Tasakaalutu liikumine võib põhjustada ka vaimset ebakindlust. Hobused, kes peavad pidevalt raskusjõule vastu töötama,  võivad kaotada kindlustunde ning usalduse ratsanikku. Nad võivad ärritust väljendada saba närvilise vehkimisega, pinges ja pealigi kõrvadega või pukitamise/jalalöökidega. 

Allikas: http://horselistening.com/2013/04/27/what-being-on-the-forehand-means-to-the-horse/