Kas tunned ära ’õmblusmasina traavi’?

Õmblusmasina traav viitab hobuse jalgade üles-alla liikumisele. Inglise keeles öeldakse vahel mõne hobuse kohta „leg mover“ (’jalgade liigutaja’) ning see tähendab peaaegu sama asja – põhiliselt seda, et hobune ei liigu piisavalt pikkade sammudega.

Jalad liiguvad, kuid keha ei liigu eriti kuhugi. Hobune ei kasuta oma torsot – ta on tihti pigem pinges ning tema sammudes puudub teatav kiikumine. Mõnikord arvame ekslikult, et arengu puudumine ongi sujuvus, kuigi tegelikult tähendab see, et hobuse selg ja liigesed on jäigad.

Samuti on lihtne kalduda arvama, et õmblusmasina traav on hea traav. Hobuse seljas olles võib tema pöörane liikumine tekitada tunde, justkui ta töötaks hästi. Pealegi – ta ju liigub!

Paraku ei ole alati silmnähtav see, et hobuse tagakeha ei toeta liikumist.

Vihjed

Hobuse selg on tihti nõgus ning energia ei voola tagant poolt suunaga ette poole.  Pea võib olla kõrgel, kaela alaosa madalal ning suurem osa hobuse keharaskusest langeb esijalgadele.

Õmblusmasina traavi on lihtne tuvastada, kui jälgida tema tagajalgade liikumist – tagumiste jalgade sirutus ei ole sellisel juhul piisav, et astuda esijalgadega samadesse jälgedesse. Samuti võid märgata, et esijalad sirutuvad kaugemale kui tagajalad. Külje pealt pildistatud fotodel võib seda näha nii: kahe võrdse tagurpidi pööratud ’v’ tähe asemel (vt allolevat pilti) on tagumised jalad üksteisele lähemal kui esijalad.

Allikas: http://horselistening.com/tag/upside-down-v/

Mida teha?

Esiteks, võta hoogu maha. Vähenda tempot ja lase hobusel parem tasakaal leida. Nii ei ole tal ka tunnet, justkui jookseks ta kogu aeg millegi eest ära.

Teiseks, kui olete saavutanud mõistlikuma tempo, pööra tähelepanu tema tagakehale. Küsi harjutuste (nagu galopp-traav) kaudu suuremat tagakeha hõivatust. Vaata ainult, et tempo jälle ei tõuseks – kiirus ei ole siin oluline.

Kolmandaks, kohe, kui tunnetad suuremat hõivatust, tee poolpeatus, et energiat tasakaalu viia. Ära lase sellel „esimesest otsast välja minna“ – pigem säilita seda. Las see energia viib pikemate sammude ja läbi selja töötamiseni.

Proovi saavutada aeglasem rütm, aga tugevam impulss. Tunneta liikumise suuremat vetruvust. Jälgi, kuidas su hobune tahab ise suulisele järele sirutuda ning end ümaramaks muuta.

Proovi selle kõige juures vältida ratsmetest tõmbamist. Selle asemel tööta poolpeatuste, impulsi ja aeglase(ma) rütmi saavutamisega.

Allikas: http://horselistening.com/2013/04/14/can-you-recognize-the-sewing-machine-trot/

’Galopp-traav’ – harjutus, mis aitab tagakeha hõivata

Ratsutamise puhul on hõivatus olulise tähtsusega. Kõik ratsaspordialad nõuavad tagakehalt head hõivatust – western-ratsutamine, koolisõit, takistussõit, kestvusratsutamine – muud võimalust liikumiseks ei olegi kui läbi tagakeha kasutamise!

Me teame, miks me hõivatust hindame: kui saame panna hobuse korralikult oma tagakeha kasutama, jääb ta suurema tõenäosusega hea tervise juurde ka temaga vanemas eas ratsutades. Kui raskuskese on nihutatud tahapoole, ei vaju hobune niivõrd esiotsale. Raskus jaotub ühtlasemalt üle selja ning liigeste ja kõõluste tervisele mõjuvad kergemad sammud paremini. Tagakehast tulenev energia on eeltingimus taevaliku ratsutamiseni jõudmiseks ning me kõik teame seda. J

Samas ei pruugi me olla sama enesekindlad, kui asi puudutab seda, kuidas arendada tagakeha hõivatust. Paljude ratsutajate arust viib hõivatuseni hobuse edasi ajamine ja tema jalgade töö kiirendamine, aga tõde on sellest kaugel.

Hõivatuse saladus seisneb selles, et liikumine peab tulenema tagakeha tööst mitte esiotsa või õlgade omast.

Seega – kui kiirem tempo pole lahendus, siis mis on?

Me peame leidma viisi, kuidas hobuselt küsida jalgade suuremat sirutust oma keha alla ilma raskuse esiotsale viimiseta ja jalgade liikumise kiirendamiseta.

Hõivatuse õpetamiseks on erinevaid viise, kuid ’galopp-traav’ on üsna kerge harjutus nii ratsanikule kui hobusele. See aitab saavutada ka põhieesmärki – raskuse viimist tagaosale ning hobuse tagumise „mootori“ musklite ellu äratamist.

’Galopp-traav’:

Alusta ükskõik millise allüüriga (kas või taandamisega).

Küsi hobuselt galoppi (mitte rohkem kui kolm sammu).

Küsi hobuselt traavi.

Enne kui tunned end solvatuna nendest pealtnäha triviaalsetest juhtnööridest, pane tähele – see polegi nii lihtne kui tundub...

Võimalikud veakohad

Selle harjutuse sooritamise käigus võib esineda mitmesuguseid tahtmatuid reaktsioone, millega tuleb tegeleda, et soovitud tulemuseni jõuda.

1. Hobune tahab minema galopeerida.

Paljud hobused lähevad hästi üle galopile, kuid neid on raske tagasi traavile saada. Selle taga võivad olla erinevad põhjused, kuid hobustel on eranditult kergem jääda galopeerima (lõpuks aina rohkem esiotsale vajudes). Seda seetõttu, et galopi lõpetamine nõuab suurt tööd hobuse tagakehalt.

Jäta meelde, et see harjutus ei ole mõeldud galopiharjutusena. See on galopi JA traavi harjutus – hobune peab traavile tulema pärast üht, kaht või kolme galopisammu.

2. Hobune hakkab kiiremini traavima.

Hobune peab tegema mõned galopisammud, et oma tagakeha paremini hõivata. Lihtsalt jalgade kiiremini liigutamine on tagakeha hõivatuse arengu mõttes hoopis takistavaks teguriks.

Kui su hobune hakkab lihtsalt kiiremini traavima, tee poolpeatus ning aeglasema rütmiga traavi, siis küsi uuesti galoppi. Siis küsi traavi.

3. Hobusel on ebamugav.

Hobune võib suruda oma kõrvad peadligi, vehkida närviliselt sabaga, hambaid krigistada, hüplema hakata... Põhimõtteliselt väljendab ta nii kas füüsilist ebamugavust või stressi.

Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas varustusega on kõik korras või kas midagi muud häirib teda füüsiliselt. Kui hobune näitab välja segadust või häiritust, on see tõenäoliselt seetõttu, et sa tood ta oma mugavustsoonist (mugavus = esiotsal liikumine?) välja ning palud temalt midagi, mis on tema jaoks päriselt keeruline.

Sellisel juhul ole temaga õrn, rahulik, kannatlik, aga kindel! Paljud hobused harjuvad ära esiotsal liikumisega ning nad võivad alguses näidata vastuhakku, kui paluda neil raskust tagajalgadele viia. Kui nii ongi, siis on hobusele tagajalgade hõivatuse õpetamine veel olulisem kui sa arvasid.

Proovi uuesti galoppi ja seejärel traavi.

Mis juhtub pärast galoppi?

Pärast paari galopisammu küsi hobuselt traavi. See traav peaks olema oluliselt erinev nendest, mida tegid enne galoppi. See peaks tunduma aktiivsem, vetruvam ja veel aeglasem. Kui tagajalad astuvad kaugemale keha alla, võivad sammu pikemaks ja maadhaaravamaks muutuda.

Siinkohal võid seda nautida ning traavitööga jätkata. Võib-olla tahad veel suuremat hõivatust arendada ning teed veel paar ’galopp-traav’ harjutust üksteise järel.

Võid ka liikuda hoopis uute harjutuste juurde, mis saavad kahtlemata kasu paremast tagakeha hõivatusest. 

Allikas: http://horselistening.com/2013/03/02/use-the-canter-trot-to-truly-engage-the-hind-end/

20 märki sellest, et su hobusel on ratsutamisest kasu

Kas mõtled vahel sellele, et kas see, mida sa hobusega teed, on talle kasulik? Kas sa kahtled vahel teie treeningplaani edus? Kõige kindlam viis teada saada, kas avaldad ratsutamisega oma hobusele head mõju, on teda kuulata – olla tema suhtes tundlik, vastuvõtlik ja jälgida tema kehakeelt. Kui sa oskad tema kehakeelt ja märguandeid tõlgendada, saad kõigile oma küsimustele vastuse, eriti selles osas, kuidas teie trennid edenevad.

Kas sa lähed hobuse liikumisega kaasa?

Kas sa küsid hobuselt ja lubad talle piisavalt impulssi?

Kas su hobune õpib läbi ülaliini (piirkond turjast kuni puusaluuni) välja sirutama (ja kas talle on see lubatud), et oma lihaseid efektiivsemalt kasutada?

Nendele küsimustele (ja paljudele teistelegi) saab vastata, kui tõlgendame hobuse reaktsioone sinu märguannetele. Kuigi paljusid neist märkidest on võimalik märgata kõrvalt vaadates, on nende eeliseks see, et neid saab edukalt tuvastada ka ise hobuse seljas olles. Siin on mõned märgid sellest, et oled õigel teel:

•           hobune puristab kaasaelavalt;
•           hobuse suu töötab liikumise ajal;
•           hobune on trenni lõpus rahulikum kui trenni alguses;
•           hobuse ülaliin paistab jõulisem, isegi kohe pärast trenni;
•           hobuse sammud muutuvad pikemaks, elavamaks ja rütmilisemaks;
•           hobune sirutub sügavamale vähema ratsme abiga;
•           liikumised tulevad pärast paari kordust lihtsamini välja;
•           hobune pürgib tagaosaga kaugemale, kõrgemale;
•           silmad on lõdvestunud;
•           hobuse näoilme on rahulik;
•           hobuse kõrvad on rahulikult (mõnikord liikuvalt) kergelt külgedel, välja arvatud siis, kui ta „kuulab“ sinu märguandeid (siis tulevad kõrvad korraks tahapoole, sinu suunas);
•           hobune lõdvestab kuklast ja lõuast ratsmekontakti ajal;
•           üleminekuid on kerge sooritada;
•           painutused ja pöörded on rahulikud, pingevabad;
•           ta on kehast sirgem – nii liikudes ühes jäljes kui ka mitmes (külgliikumised);
•           hobune hõivab oma tagaosa kiiresti ja ilma probleemideta, sealjuures ilma mingi pingeta kehas/liikumises;
•           selg muutub lõdvestunumaks, „pehmemaks“, eriti traavis;
•           ta tõstab liikumise ajal kergelt oma saba üles;
•           tagumised jalad astuvad esimeste jälgedesse või kaugemale;
•           hobuse üldine kehakuju pigem muutub ümaramaks kui nõgusamaks. 

Allikas: http://horselistening.com/2013/09/07/20-signs-that-your-horse-benefits-from-your-riding/

Miks must-valge on ratsutamise puhul parem kui hall

Värvide puhul on nii, et hall annab vaheldust alale, mis jääb musta ja valge vahele. Hobuste puhul aga hallis alas olemine ei toimi: palju jääb ütlemata, tekib liiga palju küsimusi ning võimalusi, mille vahelt valida. Kohe seletan, miks hall ei tööta.

Hall on:

• ·         pelglik
• ·         ebaselge
• ·         hägune
• ·         ebakindel
• ·         segadusse ajav

Hobused:

• ·         saavad paremini aru selgest ’jah’ või ’ei’-st
• ·         tahavad, et valesid valikuvõimalusi ei oleks
• ·         saavad enesekindlust juhendamisest ja abistamisest
• ·         eelistavad turvalist ja enesekindlat juhti

Fakt on see, et hobused suhtlevad meiega kogu aeg – läbi füüsilise vastastikmõju küsivad nad küsimusi ning vastavad meie omadele. Selline regulaarne vastastikku toimimine on treeningu alus. Hea ratsutaja üheks kõige olulisemaks tunnuseks on märguannete selgus. Hobused, kes leiavad endale liidrid inimeste näol, on tihti kõige õnnelikumad ja rahulolevamad – neil ei ole vaja midagi mõistatada.

Kuidas see siis sinu regulaarset treeningkava mõjutab?

Ole ratsutamise puhul must-valge

Kui sa küsid hobuselt galoppi, saa see galopp kätte. Ära lase hobusel üha kiiremini ja kiiremini traavida, kuni sa lõpuks lihtsalt alla annad. Aeglusta traavi ning küsi uuesti galoppi. Korda. Ole selge. Ole konkreetne. Võta hobune uuesti sisemisse paindesse. Kui hobune on õlaga sisse või välja vajunud, paranda seda. Siis küsi uuesti.

Kui sa küsid temalt volti, vii see lõpuni ka siis, kui hobune hakkab ringist välja vajuma. „Püüa“ hobuse välimine õlg välimise ratsme abil "kinni" ning kasuta oma välimist säärt (et julgustada teda end rinnakorvist sirgeks ajama), istaku ja säärte abil küsi tagaotsalt suuremat impulssi.

Selgete märguannete puhul on võtmesõnaks ajastus. Ära oota kümme, kakskümmend, kolmkümmend või rohkem sammu enne oma soovi lõpule viimist. Mida kiiremini suudad reageerida, seda lihtsam on hobusel seoseid luua.

Kui su hobune peaks pöörduma tagasi millegi algelisema juurde, muuda oma treeningkava, aga ole oma kavatsustes kindel ning paranda/vaata üle/muuda oma lähenemist nii nagu vaja.

Järgi oma kava.

Ole aktiivne ratsutaja.

Allikas: http://horselistening.com/2013/09/02/why-black-and-white-is-better-than-gray-in-horse-riding/

Jube kaua aega on möödas viimasest postitusest, aga kes mind (ja/või seda blogi) teab, selle jaoks ei tohiks see üllatusena tulla - eks see blogivärk mul niimoodi hooti käib peal. Samas pole nagu hobustest väga midagi kirjutada ka olnud. Sõbranna hobuse seljaga oli (on) siiski kõik korras ja mina tiksusin talli-muude tööde-ülikooli vahet ning ratsutamisest ainult unistasin. Olen alati olnud see, kes kuulutab teistele, et "kes tahab, see jõuab", aga ma lihtsalt ei jõudnud sinna hobuse selga. Aprillis veel töötasin tallis ka, aga siis otsustasin aja täiesti maha võtta ja keskenduda viimaste eksamite-esseede-uurimistööde võimalikult positiivselt sooritamisele. Juba paar päeva pärast viimast eksamit aga leidsin end taas Tallinna Lennujaamast. Veetsin suve Inglismaal live-in (kodu-) hooldajana töötades. Augusti alguses käisin Ungaris festivali- ja muretu elu mõnusid nautimas, kuu keskel maabusin tagasi kodumaale ning asusin kohe toimetama. Kolisime, sõitsin mööda Eestit ringi, et kaotatud aeg sõprade ja pere seltsis tasa teha ning veel enne septembri algust olin juba ka ülikoolis kohal, kuna olen sel aastal esmakursuslaste tuutorina abis.

Mis aga mind tegelikult kirjutama ajendas või pigem lausa sundis - ma üritan hakata siia umbes nädalaste vahedega postitama minu poolt tõlgitud artikleid saidilt horselistening.com, mille ustav jälgija juba praktiliselt selle blogi loomise algusest saati olnud olen ning millest olen inspiratsiooni ammutanud. Nüüd otsustasin, et tahan seda inspiratsiooni ka teisteni tuua. Kuigi enamik eestlastest räägib ise hästi inglise keelt, ei viitsi ehk iga üks inglise keelsete artiklite lugemisele palju aega pühendada. Teisalt on see kasulik ka mulle endale, kuna tulevikus soovin olla (vähemalt mõnda aega) inglise keele õpetaja ning tõlke- ja eneseväljenduse oskus ei jookse kunagi mööda külgi maha.

Paar nädalat tagasi võtsingi ühendust eelmainitud saidi eestvedaja, Kathy Farrokhzad'iga, kes avaldas heameelt minu ettevõtmise üle ning andis mulle rohelise tule.

Sissejuhatuseks tema enda kirjutatud tutvustus:

"Kõik meist ei ole superhobustega tippratsutajad, kes osalevad rahvusvahelistel võistlustel, peaauhinnad silme ees terendamas. Sellest olenemata ratsutame nii hästi kui võimalik, panustame sellesse võimalikult palju aega ja jaksu (koos kõigi „päris elu“ piirangute ja töögraafikutega) ning armastame oma hobuseid. Mõne jaoks saab soov olla parem ratsutaja läbi kogu elu vältavaks püüdluseks, mis viib arenguni vaid vastavalt meile käeulatuses olevate võimalustega.

See blogi on eelkõige inimestele, kes veedavad hobustega aega, sest see on nende kirg. Siin on hulgaliselt artikleid, nende seas õpetussõnu jagavaid, mõtlemapanevaid ning ka naljatlevaid postitusi, kõik omal viisil pühendatud meie neljajalgsetele sõpradele.

Ma olen hobustega tegutsenud 20 aastat – olen olnud ratsutaja, hobuseomanik, võistleja, treener ja aretaja. See blogi sümboliseerib mu teekonda praegusesse punkti – suure hulga kogemuste kaudu, mis on mu elu täiustanud ning andnud mulle võimaluse edasiarenguks. Minu ratsutamise ajalugu sisaldab western stiili, kestvusratsutamist, natural horsemanship’i ning eelkõige koolisõitu, tänu millele olen enda arvates saanud tugeva põhja ja avatud meele. Samas otsin alati uusi võimalusi juurde õppimiseks."

Allikas: http://horselistening.com/about/

Esimene postitus, mis ajendas Kathy't üldse blogi pidama: http://horselistening.com/2011/08/05/its-all-about-listening/

Koduleht: http://horselistening.com/