Õigesti edasi astumisest

Sellest räägitakse tihti, kuid sellest ei saada alati õigesti aru. Paljud arvavad, et hobune astub edasi (ingl k ’a horse is forward’), kui tema jalad liiguvad hoogsalt ning hobune justkui lendaks edasi – kuid see on tõest kaugel. Niisiis – kui edasi astumine ei tähenda tempo suurenemist (sammude kiirenemist), siis mida see tähendab?

Kujuta ette ema või isa, kes jalutavad oma lapsega käest kinni hoides. Sellel situatsioonil on mitu võimalikku stsenaariumit:

•           lapsevanem ja laps kõnnivad justkui tandemis, liikudes ühiselt omaks võetud tempos, üksteise kätt innukalt ja enesekindlalt hoides
•           laps tirib ema või isa eest ning see põhjustab emale/isale tasakaalu hoidmise raskusi
•           laps jääb oma vanemast maha ning seetõttu peab ema või isa sammu aeglustama või seisma jääma
•           laps tirib ema/isa külje poole, aga ema/isa ei lase tema käest lahti – seega tiritakse lapsevanemat vasakule või paremale ning edasiminekut takistatakse taas kord

Ainus edasi liikumist soodustav stsenaarium on esimene neist. Nii lapsevanem kui laps liiguvad käest kinni hoides ühes tandemis, nende sammud on kooskõlas ja liikumine toimib tänu koostööle, mis on neile mõlemile kasulik.

Stsenaarium on sarnane, kui hobune astub õigesti edasi – ta sirutub edasi, vapralt iga sammu puhul eesolevat ruumi endale ette kujutades, enesekindlalt suuliseni sirutades. Tema käitumisviis on rahulik, enesekindel, stabiilne ning üleüldiselt rahulolev ja innukas. Sarnaselt sellele, kuidas laps pakub oma kätt lapsevanemale, sirutab hobune end ette poole, suuliseni. Kahtlemata peab ratsaniku käsi olema sama aktsepteeriv ja tunnustav kui lapsevanema käsi – see inspireerib hobust veel enam sirutama ning end mugavasse, rahulolevaks tegevasse kohta („happy place“) sisse seadma.

Hobune võib õigesti edasi liikuda ka siis, kui ta liigub aeglaselt – seega kiirusega pole siin mingit pistmist. Tegelikkuses võib hobune liikuda ka tagurdades ning ikka olla sealjuures „edasi liikuv“ (forward). Segadusseajav, kas pole?

Kuigi õigesti edasi astumine on üldjuhul peidetud tunne hobuse ja ratsaniku vahel, on seda võimalik ka kõrvalt näha.

Milline see välja näeb?

•           hobune on ümardunud, rahulik ning atleetliku välimusega: teda vaadates on selline tunne, justkui ta võiks hetkega peatuda, pöörata või allüüri vahetada
•          hobuse kõrvad on pehmed (mitte kikkis), ette poole suunatud. Jääb mulje, justkui liiguks ta suure innuga kuhugi, kuhu ta tahabki minna
•          tagumised jalad sirutuvad kaugele keha alla (nii palju kui võimalik)
•           hobune liigub graatsiliselt ja jõuliselt – ta ei kaota üleminekutel oma tasakaalu
•          hobune ei ole esiotsal; ta ei ole „raskete jalgadega“ ega ka nõgusa selja ja püstise kaelaga
•          liikumise tempo on jõuline, paindlik ja lõdvestunud – hobune ei kakle ratsanikuga kiiruse pärast, aga ta ei näe ka välja, nagu oleks ta vesiliiva kinni jäänud
•          ning mis kõige tähtsam, hobusel paistab olema mugav, ta näeb välja enesekindel ja rahulolev

Tegelikkuses meie hobused ei astu õigesti edasi enamiku ajast. Selle põhjusteks võivad olla kiirustamine/laiskus, ehmatamine, välised segavad faktorid, ebaühtlane pinnas, aga ka isegi hobuse ja ratsaniku tuju. Õigesti edasi astumine aga parandab nii hobuse kui ratsaniku vaimset ja füüsilist olekut.

Kogu selle õigesti edasi astumise (being ’forward’) jutu lõpul võib öelda, et selline väljendus ei ole just kõige adekvaatsem termin (originaaltermin tuleneb saksa keelest ja on raskesti tõlgitav), et kirjeldada siin kirjeldatud tunnet. Äkki on sul selle kirjeldamiseks mõni parem sõna? Kuidas sa kirjeldaksid õigesti edasi astumist (being ’forward’)?

Allikas http://horselistening.com/2011/10/30/stepping-forward-in-horse-riding/ (kommentaariumis on veel huvitavaid mõtteid sel teemal)

Kahjuks olin juba unustamas ka seda, milline tasakaalutu käkerdis ma juba mitu aastat hobuse seljas olen. Õnneks on mul lootust end jälle vormi saada - või noh, ma vähemalt loodan, et on. Ei saa ikka jätta kasutamata toredat võimalust... On ka juba aeg. Palju mulle neid võimalusi ikka veel tulema peaks - või kust?

Homme postitan ka uue artikli. Nagu ikka, on igasugune tagasiside tervitatav. Püüan küll tõlgitud teksti päev-paar pärast kirja panemist üle vaadata ning alles siis postitada, aga keelelisi viperusi võib ikkagi esineda... Eriti selliseid, millest ma ise võib-olla arugi ei saa.

Ühtlasi oleks nüüd vist ka paslik soovida kõigile mõnusat vana aasta ära saatmist ja edukat uut. Kohtumiseni!

Ma olin juba vaikselt unustamas seda, kui heaks stressimaandajaks on ratsutamine... või lihtsalt toredate hobuste ja toredate hobuinimeste seltskonnas olemine.

Mida teha, kui su hobune on üleannetu

Ratsutajatena peame me oskama tõlgendada, milline reaktsioon oleks erinevates olukordades kõige kasulikum. Ideaalis treeniksime nii endid kui oma hobuseid selliste tingimuste loomiseni, mis takistaks halva käitumise esile tulemist. Siiski teame, et (eriti ratsutamise puhul) alati ei ole võimalik ette näha, mis juhtuma hakkab. Me peame olema varustatud erinevate tööriistadega, et olla enamikeks võimalikeks stsenaariumiteks valmis.

NB: Siin on eelduseks see, et mittesoovitud käitumist ei põhjusta varustus või muu  füüsiline/vaimne ebamugavus.

Kõige olulisem on turvalisus! John Lyons on kirja pannud kolm reeglit, mida tuleks järgida, et iga treening oleks turvaline nii sulle kui su hobusele:

-          Sina ei tohi viga saada.

-          Su hobune ei tohi viga saada.

-          Treeningu lõpul on hobune parem kui treeningu alguses.

Kui neid reegleid peetakse silmas, võib kasu olla järgmistest nõuannetest selle kohta, kuidas oma hobusega rasketel aegadel käituda:

1. Jää selga

Kui hobune hakkab ringi hüplema ja ei pane su märguandeid tähele, on tihti ahvatlus maha hüpata suur. Anna endast parim, et seljas püsida. Maha tulemine on hobuse jaoks kindel märk sellest, et tema on karja liider ja tugevdab tema negatiivset hoiakut (sina ütlesid „Jaa“, aga tema ütles „Ei“ ja tema arvamus jäi peale). Selle asemel ratsuta edasi hoolimata tema protesteerimisest ja lõpus anna talle teada, et oled endiselt seal.

2. Jää rahulikuks

Oma emotsioonide üle kontrolli kaotamine viitab tugevalt sellele, et inimene ei ole karja juht. Kui hobune on niigi vaimselt keerulises situatsioonis, siis vihaseks/kartlikuks saamine või pingesse minemine ainult kindlustab tema segadustunnet ning tekitab  seda omakorda juurde. Ole rahulik, sõida edasi ning siis proovi uuesti samal teemal jätkata.

3. Küsi uuesti

Mõned hobused on nii innukad, et nad lähevad närviliseks, kui nad seisavad silmitsi millegi uue või väljakutset pakkuvaga. Sellisel juhul on tark lihtsalt anda nõrgemaid märguandeid, kuni hobune on maha rahunenud. Kui tunned, et hobune võib sulle vastata, küsi uuesti. Jää endale kindlaks ning ära näita välja ebakindlust, kui su hobune märkab platsi nurgas hobusesööjat koletist. Oota, kuni lahendate järgmised segadusehetked ning siis küsi uuesti. Kui jääd rahulikuks ja järjekindlaks, aitad nii mõnelgi hobusel hakata sind usaldama kui karja juhti.

4. Vaheta teemat

Vahel on lihtsam teemat täielikult vahetada. Kui küsid suuremat läbi selja töötamist, aga saad vastuseks üha enam vastupanu, jäta otse liikumine korraks vahele ja küsi külgliikumist. Teema täielikult vahetamine annab hobusele tihti uue tunde ning midagi uut, millele keskenduda.

5. Liigu edasi

Tagant üles viskamine/küünaldamine/külje peale astumine... Need kõik algavad korrektse edasi liikumise puudumisest. Kui lased hobusel oma jalad peatada (isegi kui ainult hetkeks), palud tõhusalt seeläbi temalt omaloomingut. Kui võimalik, õpeta hobune oma jalgu liigutama, kui sa talt seda küsid. Kui esile kerkib segadusttekitav olukord, võtab tema mõistuse asemel ohjad üle lihasmälu. Lihtsalt liigu. See võib nii mõnegi olukorra lahendada juba eos.

6. Keskendu sellele, et hobune oleks kehast sirge

Kui asi hakkab käest ära minema, kaotab hobune esimesena oma otsesuse. Kuigi võib tunduda, et see on hobuse jaoks lihtsalt töötamise vältimise strateegia, on kaasnev tasakaalutus tihti tema enda jaoks häiriv ja segadusseajav. Proovi oma hobust innustada otse keha alla astuma – ka kurvides, tema õlad keha juures ja puusad samal joonel õlgadega.

7. Ole valmis pikaajaliseks tööks

Siinkohal tuleb kangekaelsus kasuks. Mõnikord on vajalik hobusele näidata, et jääd endale kindlaks ükskõik, kui palju takistusi ta sinu teele ka ei viska.

8. Lõpeta niipea, kui saad vastuseks „Jah“

Teinekord toob edu justnimelt töö lõpetamine siis, kui läheb hästi. Treening lõpeta alati positiivsete emotsioonidega – kui hobune on rahulik ning isegi, kui hobune on ainult ühe sammu sinu poolt küsitud suunas teinud.

Ratsutamises ei ole universaalset tõde. Kuigi me kõik soovime endale alati kuulekat hobust, võib reaalsuses ka kõige järeleandlikum hobune aeg-ajalt meile „Ei“ öelda. Kui tead oma hobust piisavalt hästi, leiad keerulistele olukordadele lahendused sellisel viisil, mis aitab teil oma treenimise eesmärgid varem või hiljem saavutada.

Allikas: http://horselistening.com/2013/02/19/what-to-do-when-your-horse-is-being-naughty/

Kui hobune on esiotsal – mida see tema jaoks tähendab?

Hobuse esiotsal liikumise kahjulikest tagajärgedest räägitakse tihti – selleks, et neid paremini mõista, analüüsime hobuse liikumist. Sellise tegevuse mõte ei ole süütunde või masenduse tekitamine, vaid me peaks õppima nii palju kui võimalik ja anda endast parima, et tüüpilisi probleeme vältida.

Mida siis esiotsal liikumine hobuse perspektiivist vaadates tähendab? Mõned mõtted:

1. Tasakaalu puudus

On oluline silmas pidada, et hobuse selga ronimise hetkest alates mõjutame me hobuse tasakaalu. Loomulikult hea tasakaaluga hobused töötavad selle nimel, et tema liikumine ja ratsaniku kaal ning (eba)tasakaal oleks omavahel kooskõlas. Need hobused, kellele ei ole antud looduse poolt head tasakaalu, peavad kooskõlastama raskusjõu mitte ainult nende endi soodumusega ebatervislikult liikuda, vaid lisaks ka ratsaniku raskusega.

2. Keharaskus on esijalgadel

Kas oled kunagi kuulnud, kuidas hobune platsil oma jalgu suure jõuga vastu maad trampides liigub? Kui arvasid, et selline trampimine võib hobusele haiget teha, oli sul õigus.

3. Valu esijalgade kapjades, liigestes ja kõõlustes

Piisavalt kaua esiotsal sõites on väga tõenäoline, et hobune hakkab ühel hetkel lonkama. Hobuse esijalad ei ole mõeldud kandma enamikku nii hobuse kui ratsaniku raskusest pika aja vältel.

4. Nõgus selg

Esiotsale toetuv hobune peab tihti ebamugavat kehaasendit kompenseerima mõne teise kehaosa kaudu – nii et ära imesta, kui avastad, et hobune on oma selja nõgusaks lasknud. Ta teeb seda raskuse tasakaalustamise nimel – muidu kukuks ta pea ees vastu maad...

5. Pinges kael raskusjõu tasakaalustamiseks

Sarnaselt eelmise punktile, peab hobune vahel kaela alaosa langetama ja pead tõstma (kael on pinges ja jäik) – see aitab tal edasi liikuda, kuigi keharaskus on esiotsal.

6. Piiratud tagaotsa liikumine ja võime

Kui kaela alaosa on madalal ja selg nõgus, ei saa hobuse tagaosa tema keha toetada. Hobusel pole võimalik tagajalgadega sirutuda ette ja keha alla, mis on vajalik selleks, et osa keharaskusest enda kanda võtta.

7. Lühikesed sammud

Sammud muutuvad aina lühemaks, sest ta liikumine on piiratud ja keha pole tasakaalus. Nii esi- kui tagajalgade sammud lühenevad ja võivad tihti tempot tõsta.

8. Komistamine ja kukkumine

Tavaliselt otsime komistamise ja kukkumise põhjusi välistes tegurites – värkimises, pinnases, varustuses. Kui aga hobust täpsemalt vaadata ja analüüsida, võib avastada, et hoopis hobuse liikumine ja kehahoiak põhjustavad komistamist või põlvedele kukkumist.

9. Ratsmetest tõmbamine

Tihti võib ratsanik tunda tasakaalutust (kuigi ta ei tea, kes või kuidas seda põhjustab) ning et seda kohmakat tunnet parandada, lühendab ratsmeid, et end kindlamalt sadulas hoida.

10. Kogu keha läbiv pinge

Esiotsale toetuv hobune läheb pingesse, et esijalgadele langevat raskust neutraliseerida.

11. Lühike ja õhku ahmiv hingamine

Kui hobune on jäik ja pinges, on tal raskem hingata. Kui kuuled sügavat, tugevat hingamist ja aeg-ajalt pikaks venitatud, keha raputavaid norskeid, tead, et oled õigel teel laskmaks oma hobusel mugavalt liikuda.

12. Vaimne ebakindlus

Tasakaalutu liikumine võib põhjustada ka vaimset ebakindlust. Hobused, kes peavad pidevalt raskusjõule vastu töötama,  võivad kaotada kindlustunde ning usalduse ratsanikku. Nad võivad ärritust väljendada saba närvilise vehkimisega, pinges ja pealigi kõrvadega või pukitamise/jalalöökidega. 

Allikas: http://horselistening.com/2013/04/27/what-being-on-the-forehand-means-to-the-horse/

Kas tunned ära ’õmblusmasina traavi’?

Õmblusmasina traav viitab hobuse jalgade üles-alla liikumisele. Inglise keeles öeldakse vahel mõne hobuse kohta „leg mover“ (’jalgade liigutaja’) ning see tähendab peaaegu sama asja – põhiliselt seda, et hobune ei liigu piisavalt pikkade sammudega.

Jalad liiguvad, kuid keha ei liigu eriti kuhugi. Hobune ei kasuta oma torsot – ta on tihti pigem pinges ning tema sammudes puudub teatav kiikumine. Mõnikord arvame ekslikult, et arengu puudumine ongi sujuvus, kuigi tegelikult tähendab see, et hobuse selg ja liigesed on jäigad.

Samuti on lihtne kalduda arvama, et õmblusmasina traav on hea traav. Hobuse seljas olles võib tema pöörane liikumine tekitada tunde, justkui ta töötaks hästi. Pealegi – ta ju liigub!

Paraku ei ole alati silmnähtav see, et hobuse tagakeha ei toeta liikumist.

Vihjed

Hobuse selg on tihti nõgus ning energia ei voola tagant poolt suunaga ette poole.  Pea võib olla kõrgel, kaela alaosa madalal ning suurem osa hobuse keharaskusest langeb esijalgadele.

Õmblusmasina traavi on lihtne tuvastada, kui jälgida tema tagajalgade liikumist – tagumiste jalgade sirutus ei ole sellisel juhul piisav, et astuda esijalgadega samadesse jälgedesse. Samuti võid märgata, et esijalad sirutuvad kaugemale kui tagajalad. Külje pealt pildistatud fotodel võib seda näha nii: kahe võrdse tagurpidi pööratud ’v’ tähe asemel (vt allolevat pilti) on tagumised jalad üksteisele lähemal kui esijalad.

Allikas: http://horselistening.com/tag/upside-down-v/

Mida teha?

Esiteks, võta hoogu maha. Vähenda tempot ja lase hobusel parem tasakaal leida. Nii ei ole tal ka tunnet, justkui jookseks ta kogu aeg millegi eest ära.

Teiseks, kui olete saavutanud mõistlikuma tempo, pööra tähelepanu tema tagakehale. Küsi harjutuste (nagu galopp-traav) kaudu suuremat tagakeha hõivatust. Vaata ainult, et tempo jälle ei tõuseks – kiirus ei ole siin oluline.

Kolmandaks, kohe, kui tunnetad suuremat hõivatust, tee poolpeatus, et energiat tasakaalu viia. Ära lase sellel „esimesest otsast välja minna“ – pigem säilita seda. Las see energia viib pikemate sammude ja läbi selja töötamiseni.

Proovi saavutada aeglasem rütm, aga tugevam impulss. Tunneta liikumise suuremat vetruvust. Jälgi, kuidas su hobune tahab ise suulisele järele sirutuda ning end ümaramaks muuta.

Proovi selle kõige juures vältida ratsmetest tõmbamist. Selle asemel tööta poolpeatuste, impulsi ja aeglase(ma) rütmi saavutamisega.

Allikas: http://horselistening.com/2013/04/14/can-you-recognize-the-sewing-machine-trot/

’Galopp-traav’ – harjutus, mis aitab tagakeha hõivata

Ratsutamise puhul on hõivatus olulise tähtsusega. Kõik ratsaspordialad nõuavad tagakehalt head hõivatust – western-ratsutamine, koolisõit, takistussõit, kestvusratsutamine – muud võimalust liikumiseks ei olegi kui läbi tagakeha kasutamise!

Me teame, miks me hõivatust hindame: kui saame panna hobuse korralikult oma tagakeha kasutama, jääb ta suurema tõenäosusega hea tervise juurde ka temaga vanemas eas ratsutades. Kui raskuskese on nihutatud tahapoole, ei vaju hobune niivõrd esiotsale. Raskus jaotub ühtlasemalt üle selja ning liigeste ja kõõluste tervisele mõjuvad kergemad sammud paremini. Tagakehast tulenev energia on eeltingimus taevaliku ratsutamiseni jõudmiseks ning me kõik teame seda. J

Samas ei pruugi me olla sama enesekindlad, kui asi puudutab seda, kuidas arendada tagakeha hõivatust. Paljude ratsutajate arust viib hõivatuseni hobuse edasi ajamine ja tema jalgade töö kiirendamine, aga tõde on sellest kaugel.

Hõivatuse saladus seisneb selles, et liikumine peab tulenema tagakeha tööst mitte esiotsa või õlgade omast.

Seega – kui kiirem tempo pole lahendus, siis mis on?

Me peame leidma viisi, kuidas hobuselt küsida jalgade suuremat sirutust oma keha alla ilma raskuse esiotsale viimiseta ja jalgade liikumise kiirendamiseta.

Hõivatuse õpetamiseks on erinevaid viise, kuid ’galopp-traav’ on üsna kerge harjutus nii ratsanikule kui hobusele. See aitab saavutada ka põhieesmärki – raskuse viimist tagaosale ning hobuse tagumise „mootori“ musklite ellu äratamist.

’Galopp-traav’:

Alusta ükskõik millise allüüriga (kas või taandamisega).

Küsi hobuselt galoppi (mitte rohkem kui kolm sammu).

Küsi hobuselt traavi.

Enne kui tunned end solvatuna nendest pealtnäha triviaalsetest juhtnööridest, pane tähele – see polegi nii lihtne kui tundub...

Võimalikud veakohad

Selle harjutuse sooritamise käigus võib esineda mitmesuguseid tahtmatuid reaktsioone, millega tuleb tegeleda, et soovitud tulemuseni jõuda.

1. Hobune tahab minema galopeerida.

Paljud hobused lähevad hästi üle galopile, kuid neid on raske tagasi traavile saada. Selle taga võivad olla erinevad põhjused, kuid hobustel on eranditult kergem jääda galopeerima (lõpuks aina rohkem esiotsale vajudes). Seda seetõttu, et galopi lõpetamine nõuab suurt tööd hobuse tagakehalt.

Jäta meelde, et see harjutus ei ole mõeldud galopiharjutusena. See on galopi JA traavi harjutus – hobune peab traavile tulema pärast üht, kaht või kolme galopisammu.

2. Hobune hakkab kiiremini traavima.

Hobune peab tegema mõned galopisammud, et oma tagakeha paremini hõivata. Lihtsalt jalgade kiiremini liigutamine on tagakeha hõivatuse arengu mõttes hoopis takistavaks teguriks.

Kui su hobune hakkab lihtsalt kiiremini traavima, tee poolpeatus ning aeglasema rütmiga traavi, siis küsi uuesti galoppi. Siis küsi traavi.

3. Hobusel on ebamugav.

Hobune võib suruda oma kõrvad peadligi, vehkida närviliselt sabaga, hambaid krigistada, hüplema hakata... Põhimõtteliselt väljendab ta nii kas füüsilist ebamugavust või stressi.

Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas varustusega on kõik korras või kas midagi muud häirib teda füüsiliselt. Kui hobune näitab välja segadust või häiritust, on see tõenäoliselt seetõttu, et sa tood ta oma mugavustsoonist (mugavus = esiotsal liikumine?) välja ning palud temalt midagi, mis on tema jaoks päriselt keeruline.

Sellisel juhul ole temaga õrn, rahulik, kannatlik, aga kindel! Paljud hobused harjuvad ära esiotsal liikumisega ning nad võivad alguses näidata vastuhakku, kui paluda neil raskust tagajalgadele viia. Kui nii ongi, siis on hobusele tagajalgade hõivatuse õpetamine veel olulisem kui sa arvasid.

Proovi uuesti galoppi ja seejärel traavi.

Mis juhtub pärast galoppi?

Pärast paari galopisammu küsi hobuselt traavi. See traav peaks olema oluliselt erinev nendest, mida tegid enne galoppi. See peaks tunduma aktiivsem, vetruvam ja veel aeglasem. Kui tagajalad astuvad kaugemale keha alla, võivad sammu pikemaks ja maadhaaravamaks muutuda.

Siinkohal võid seda nautida ning traavitööga jätkata. Võib-olla tahad veel suuremat hõivatust arendada ning teed veel paar ’galopp-traav’ harjutust üksteise järel.

Võid ka liikuda hoopis uute harjutuste juurde, mis saavad kahtlemata kasu paremast tagakeha hõivatusest. 

Allikas: http://horselistening.com/2013/03/02/use-the-canter-trot-to-truly-engage-the-hind-end/

20 märki sellest, et su hobusel on ratsutamisest kasu

Kas mõtled vahel sellele, et kas see, mida sa hobusega teed, on talle kasulik? Kas sa kahtled vahel teie treeningplaani edus? Kõige kindlam viis teada saada, kas avaldad ratsutamisega oma hobusele head mõju, on teda kuulata – olla tema suhtes tundlik, vastuvõtlik ja jälgida tema kehakeelt. Kui sa oskad tema kehakeelt ja märguandeid tõlgendada, saad kõigile oma küsimustele vastuse, eriti selles osas, kuidas teie trennid edenevad.

Kas sa lähed hobuse liikumisega kaasa?

Kas sa küsid hobuselt ja lubad talle piisavalt impulssi?

Kas su hobune õpib läbi ülaliini (piirkond turjast kuni puusaluuni) välja sirutama (ja kas talle on see lubatud), et oma lihaseid efektiivsemalt kasutada?

Nendele küsimustele (ja paljudele teistelegi) saab vastata, kui tõlgendame hobuse reaktsioone sinu märguannetele. Kuigi paljusid neist märkidest on võimalik märgata kõrvalt vaadates, on nende eeliseks see, et neid saab edukalt tuvastada ka ise hobuse seljas olles. Siin on mõned märgid sellest, et oled õigel teel:

•           hobune puristab kaasaelavalt;
•           hobuse suu töötab liikumise ajal;
•           hobune on trenni lõpus rahulikum kui trenni alguses;
•           hobuse ülaliin paistab jõulisem, isegi kohe pärast trenni;
•           hobuse sammud muutuvad pikemaks, elavamaks ja rütmilisemaks;
•           hobune sirutub sügavamale vähema ratsme abiga;
•           liikumised tulevad pärast paari kordust lihtsamini välja;
•           hobune pürgib tagaosaga kaugemale, kõrgemale;
•           silmad on lõdvestunud;
•           hobuse näoilme on rahulik;
•           hobuse kõrvad on rahulikult (mõnikord liikuvalt) kergelt külgedel, välja arvatud siis, kui ta „kuulab“ sinu märguandeid (siis tulevad kõrvad korraks tahapoole, sinu suunas);
•           hobune lõdvestab kuklast ja lõuast ratsmekontakti ajal;
•           üleminekuid on kerge sooritada;
•           painutused ja pöörded on rahulikud, pingevabad;
•           ta on kehast sirgem – nii liikudes ühes jäljes kui ka mitmes (külgliikumised);
•           hobune hõivab oma tagaosa kiiresti ja ilma probleemideta, sealjuures ilma mingi pingeta kehas/liikumises;
•           selg muutub lõdvestunumaks, „pehmemaks“, eriti traavis;
•           ta tõstab liikumise ajal kergelt oma saba üles;
•           tagumised jalad astuvad esimeste jälgedesse või kaugemale;
•           hobuse üldine kehakuju pigem muutub ümaramaks kui nõgusamaks. 

Allikas: http://horselistening.com/2013/09/07/20-signs-that-your-horse-benefits-from-your-riding/