Õigesti edasi astumisest

Sellest räägitakse tihti, kuid sellest ei saada alati õigesti aru. Paljud arvavad, et hobune astub edasi (ingl k ’a horse is forward’), kui tema jalad liiguvad hoogsalt ning hobune justkui lendaks edasi – kuid see on tõest kaugel. Niisiis – kui edasi astumine ei tähenda tempo suurenemist (sammude kiirenemist), siis mida see tähendab?

Kujuta ette ema või isa, kes jalutavad oma lapsega käest kinni hoides. Sellel situatsioonil on mitu võimalikku stsenaariumit:

•           lapsevanem ja laps kõnnivad justkui tandemis, liikudes ühiselt omaks võetud tempos, üksteise kätt innukalt ja enesekindlalt hoides
•           laps tirib ema või isa eest ning see põhjustab emale/isale tasakaalu hoidmise raskusi
•           laps jääb oma vanemast maha ning seetõttu peab ema või isa sammu aeglustama või seisma jääma
•           laps tirib ema/isa külje poole, aga ema/isa ei lase tema käest lahti – seega tiritakse lapsevanemat vasakule või paremale ning edasiminekut takistatakse taas kord

Ainus edasi liikumist soodustav stsenaarium on esimene neist. Nii lapsevanem kui laps liiguvad käest kinni hoides ühes tandemis, nende sammud on kooskõlas ja liikumine toimib tänu koostööle, mis on neile mõlemile kasulik.

Stsenaarium on sarnane, kui hobune astub õigesti edasi – ta sirutub edasi, vapralt iga sammu puhul eesolevat ruumi endale ette kujutades, enesekindlalt suuliseni sirutades. Tema käitumisviis on rahulik, enesekindel, stabiilne ning üleüldiselt rahulolev ja innukas. Sarnaselt sellele, kuidas laps pakub oma kätt lapsevanemale, sirutab hobune end ette poole, suuliseni. Kahtlemata peab ratsaniku käsi olema sama aktsepteeriv ja tunnustav kui lapsevanema käsi – see inspireerib hobust veel enam sirutama ning end mugavasse, rahulolevaks tegevasse kohta („happy place“) sisse seadma.

Hobune võib õigesti edasi liikuda ka siis, kui ta liigub aeglaselt – seega kiirusega pole siin mingit pistmist. Tegelikkuses võib hobune liikuda ka tagurdades ning ikka olla sealjuures „edasi liikuv“ (forward). Segadusseajav, kas pole?

Kuigi õigesti edasi astumine on üldjuhul peidetud tunne hobuse ja ratsaniku vahel, on seda võimalik ka kõrvalt näha.

Milline see välja näeb?

•           hobune on ümardunud, rahulik ning atleetliku välimusega: teda vaadates on selline tunne, justkui ta võiks hetkega peatuda, pöörata või allüüri vahetada
•          hobuse kõrvad on pehmed (mitte kikkis), ette poole suunatud. Jääb mulje, justkui liiguks ta suure innuga kuhugi, kuhu ta tahabki minna
•          tagumised jalad sirutuvad kaugele keha alla (nii palju kui võimalik)
•           hobune liigub graatsiliselt ja jõuliselt – ta ei kaota üleminekutel oma tasakaalu
•          hobune ei ole esiotsal; ta ei ole „raskete jalgadega“ ega ka nõgusa selja ja püstise kaelaga
•          liikumise tempo on jõuline, paindlik ja lõdvestunud – hobune ei kakle ratsanikuga kiiruse pärast, aga ta ei näe ka välja, nagu oleks ta vesiliiva kinni jäänud
•          ning mis kõige tähtsam, hobusel paistab olema mugav, ta näeb välja enesekindel ja rahulolev

Tegelikkuses meie hobused ei astu õigesti edasi enamiku ajast. Selle põhjusteks võivad olla kiirustamine/laiskus, ehmatamine, välised segavad faktorid, ebaühtlane pinnas, aga ka isegi hobuse ja ratsaniku tuju. Õigesti edasi astumine aga parandab nii hobuse kui ratsaniku vaimset ja füüsilist olekut.

Kogu selle õigesti edasi astumise (being ’forward’) jutu lõpul võib öelda, et selline väljendus ei ole just kõige adekvaatsem termin (originaaltermin tuleneb saksa keelest ja on raskesti tõlgitav), et kirjeldada siin kirjeldatud tunnet. Äkki on sul selle kirjeldamiseks mõni parem sõna? Kuidas sa kirjeldaksid õigesti edasi astumist (being ’forward’)?

Allikas http://horselistening.com/2011/10/30/stepping-forward-in-horse-riding/ (kommentaariumis on veel huvitavaid mõtteid sel teemal)