See selleks. Praegu on ilmad nii kuumad, et oleme kaldunud õhtuse tegutsemise poole. Siiski on mõnel päeval nii kohutavalt palju sääski, kärbseid, parme ja jumal-teab-mis-elukaid veel, et on näha, et hobustel ka raske rahulikult olla.
29.6.10
Juunisoe
Ma vist pole eriti hea lubaduste täitmises, sest ütlesin, et hakkan tihedamini siia kirjutama, aga ei ole see mul õnneks läinud... Põhimõtteliselt olen nüüdseks olnud Eestis täpselt 12 päeva. Selle aja jooksul olen päris mitu korda E juures käinud ja tema ponide ning hobusega tegelenud. Võtame kõike üpris rahulikult ja hetkel näiteks galopini pole jõudnud, sest ilmselgelt ei ole ma hetkel ratsutades sama nö enesekindel kui kaks aastat tagasi. Tean, et see on mööduv, sest ega ma ei ole oma istakus ka nii kindel ja uuesti hobustega tegelemine vajab harjumist (vist), kuigi see kõlab nii totakalt... Ma ise ei oleks uskunud mõned aastad tagasi, et ma kunagi selles osas muutun, mis siis, et vahepeal korralikult sõita ei saa...
See selleks. Praegu on ilmad nii kuumad, et oleme kaldunud õhtuse tegutsemise poole. Siiski on mõnel päeval nii kohutavalt palju sääski, kärbseid, parme ja jumal-teab-mis-elukaid veel, et on näha, et hobustel ka raske rahulikult olla.
See selleks. Praegu on ilmad nii kuumad, et oleme kaldunud õhtuse tegutsemise poole. Siiski on mõnel päeval nii kohutavalt palju sääski, kärbseid, parme ja jumal-teab-mis-elukaid veel, et on näha, et hobustel ka raske rahulikult olla.
5.6.10
Uudised?
Oh, kui imelik on Easyjet'i kodulehel valida tagasilennu kuupäeva asemel "No, just one way"... Veel imelikum on mõelda, et kahe nädala pärast olen ma (vähemalt teoreetiliselt - pole veel lennupiletit ostnud) meie väikses hubases majakeses keset Eestit. Ühel hetkel helistan ma nüüdseks juba vanale sõbrale, kui nii võib öelda, pakin seljakotti ratsutamispüksid, t-särgi, kindad, kaamera ja hakkan tema kodu poole väntama - topelttrenn. Teoreetiliselt.
Vahepeal olen mõelnud palju oma eesmärkidele ja kuigi ühest küljest on kaks aastat praktiliselt hobustest eemal olemist mulle kahju teinud (istak, tasakaal), olen ma ratsutamisele ja ratsutamisest mõelnud tohutult - ja just sel viisil õppinud. Nüüd on pigem probleemiks see, et teoorias tundub kõik lihtne ja loogiline, aga olen juba ette kindel, et praktikas pean ma oma eesmärkide teostamiseks palju vaeva nägema. Igal juhul üks nendest eesmärkidest on tõesti arendada mitte ainult enda oskuseid, vaid eelkõige suksude. Ärge saage valesti aru - kui ma ütlen, et teoorias on kõik lihtne ja loogiline, ei mõtle ma seda, et ma oleks nüüd kohutavalt tark - ma tunnen just pigem, et ma tean heal juhul 5% kõigest, mida ma võiks (ja sooviks) teada... Aga kohe kindlasti mõistan ma rohkem kui 2-3 aastat tagasi.
... Mis omakorda viis mu järgmiste mõteteni... Käisin ühes suhteliselt tuntud tallis umbes aasta ning tagasi vaadates on mul nii kahju, et mul polnud piisavalt oskust nende hobuste võimeid arendada - sest tagasi vaadates mõistan, et nad olid tegelikult väga, väga võimekad - kõik kolm (neljas samuti, aga temal olid jalaprobleemid) ning eriti just koolisõidus. Kahjuks oli just see aeg, kui ma alles vaikselt hakkasin mõikama seda, kui oluline on ratsastus selle asemel, et trenn koosneb rutiinist samm-traav-samm-galopp-hüpped-jahutamine paari suunamuutuse ja peatusega... Kahjuks oli see ka aeg, kui mulle ei räägitud nii väga istakuga mõjutamisest, vaid pigem sellest, et "hobust koondatakse ratsmetega mängides" - mitte sõna-sõnalt, aga põhimõtteliselt.
Ka nende hobustega olid mul tol ajal eesmärgid - võib-olla isegi kunagi jälle võistelda (seekord siis koolisõidus)... Kuid nii kaugele ma ei jõudnudki. Enda kiituseks võin öelda siiski seda, et sain vähemalt 2 hobust paremini liikuma, st see tunne, kui ma pikendasin LB'ga ja ma tundsin sõna otseses mõttes, kuidas ta mu all tõstab jalgu kõrgemale ja pikemalt kui kunagi varem, oli täiesti uskumatu... Ja pärast viimaseid trenne seal ma vist polegi taolist tunnet uuesti kogenud, sest pärast seda pole ma kunagi piisavalt regulaarselt ratsutanud, millest ongi kahju.
Aga ma lõpetaks ikkagi positiivse noodiga. Umbes kahe nädala pärast peaks postitusi hakkama tulema siia tihedamini kui seeni pärast vihma. Või konni kevadel. Või vanadaame Säästuka järjekorras... Ühesõnaga hakkab tihedamini tulema.
Lõpetus.
Vahepeal olen mõelnud palju oma eesmärkidele ja kuigi ühest küljest on kaks aastat praktiliselt hobustest eemal olemist mulle kahju teinud (istak, tasakaal), olen ma ratsutamisele ja ratsutamisest mõelnud tohutult - ja just sel viisil õppinud. Nüüd on pigem probleemiks see, et teoorias tundub kõik lihtne ja loogiline, aga olen juba ette kindel, et praktikas pean ma oma eesmärkide teostamiseks palju vaeva nägema. Igal juhul üks nendest eesmärkidest on tõesti arendada mitte ainult enda oskuseid, vaid eelkõige suksude. Ärge saage valesti aru - kui ma ütlen, et teoorias on kõik lihtne ja loogiline, ei mõtle ma seda, et ma oleks nüüd kohutavalt tark - ma tunnen just pigem, et ma tean heal juhul 5% kõigest, mida ma võiks (ja sooviks) teada... Aga kohe kindlasti mõistan ma rohkem kui 2-3 aastat tagasi.
... Mis omakorda viis mu järgmiste mõteteni... Käisin ühes suhteliselt tuntud tallis umbes aasta ning tagasi vaadates on mul nii kahju, et mul polnud piisavalt oskust nende hobuste võimeid arendada - sest tagasi vaadates mõistan, et nad olid tegelikult väga, väga võimekad - kõik kolm (neljas samuti, aga temal olid jalaprobleemid) ning eriti just koolisõidus. Kahjuks oli just see aeg, kui ma alles vaikselt hakkasin mõikama seda, kui oluline on ratsastus selle asemel, et trenn koosneb rutiinist samm-traav-samm-galopp-hüpped-jahutamine paari suunamuutuse ja peatusega... Kahjuks oli see ka aeg, kui mulle ei räägitud nii väga istakuga mõjutamisest, vaid pigem sellest, et "hobust koondatakse ratsmetega mängides" - mitte sõna-sõnalt, aga põhimõtteliselt.
Ka nende hobustega olid mul tol ajal eesmärgid - võib-olla isegi kunagi jälle võistelda (seekord siis koolisõidus)... Kuid nii kaugele ma ei jõudnudki. Enda kiituseks võin öelda siiski seda, et sain vähemalt 2 hobust paremini liikuma, st see tunne, kui ma pikendasin LB'ga ja ma tundsin sõna otseses mõttes, kuidas ta mu all tõstab jalgu kõrgemale ja pikemalt kui kunagi varem, oli täiesti uskumatu... Ja pärast viimaseid trenne seal ma vist polegi taolist tunnet uuesti kogenud, sest pärast seda pole ma kunagi piisavalt regulaarselt ratsutanud, millest ongi kahju.
Aga ma lõpetaks ikkagi positiivse noodiga. Umbes kahe nädala pärast peaks postitusi hakkama tulema siia tihedamini kui seeni pärast vihma. Või konni kevadel. Või vanadaame Säästuka järjekorras... Ühesõnaga hakkab tihedamini tulema.
Lõpetus.
Subscribe to:
Posts (Atom)