Plaanid

Suvel üritan E juures käia & abistada nii palju kui võimalik. Samal ajal saaksin loodetavasti kuidagi raha ka teenida (mitte, et Järvamaal neid võimalusi palju oleks).

Mulle saatis täna kirja üks perekond, kes peab hobuseid siit umbes 200km kaugusel. Olid huvitatud minu palkamisest groomiks/au pair'iks, koha peal elamisega. Ütlesin, et vähemalt terve suve olen kinni, aga võib-olla pärast seda oleks see isegi mõeldav. Peaksin nendega enne Eestisse naasemist kokku ka saama.

Perekond ise koosneb mehest ja naisest, kes käivad mõlemad täiskohaga tööl. Lapsi ei ole, kuid au pair tähendaks sel juhul seda, et lisaks hobustele hoolitseks ma nende 3 suure koera eest. Nagu ma aru sain, on neil endal 2 hobust, aga mees kirjutas, et neil on ka sisemaneež, 20 talli, karussell jne. Naine ei sõida, mees sõitis kunagi ja nüüd tahab uuesti alustada.

Ühest küljest oleks see super võimalus, sest ma olen alati tahtnud välismaal hobustega tegeleda, et kogemust juurde saada. Lisaks teeniksin ma piisavalt raha, et järgmise aasta sügisel näiteks ülikooli minna. Eestis aasta aega töötades ei teeniks ma mingi valemiga sellist raha. Samas tähendaks see jälle seda, et ma olen eemal kõigist mulle olulistest inimestest ning ma ei saaks E juures käia.

Selle perekonna juures oleks võimalus treenida, võistelda ning nad kirjutasid, et hea töö korral on võimalik ka Equine business'i poole progresseeruda.

Mul on aega mõelda. Ometi ei tee see midagi lihtsamaks. Edu mulle.

Sisemised monoloogid...

Pärast järjekordset tulist arutelu ühe Fotoalbumi pildi all tuli isu kirja panna mõtted ja küsida, kas tõesti olen ma see must lammas ja üksik hääl kõrbes, kes peaks oma suu kinni hoidma või on lihtsalt mu ümber nii palju ignorantsust ja rumalust.

Kõigepealt, üks küsimus, mis mind juba aastaid on vaevanud: Kas inimene, kes räägib, kui väga ta hobuseid armastab ja järgmisel hetkel neile, libisev peal, kannustega ribide vahele torgib, on: 1) valetaja; 2) rumal; või 3) kahepalgeline?

Nii paljud ratsutajad räägivad koostööst, aga jällegi - neid sõitmas vaadates on "koostööst" järele jäänud ainult valu, hirm, segadus (hobuse poole pealt) ja selle nukrusehunniku otsas üks ringi hüplev ja igast küljest logisev robot.

Mõtlesin, et sellest tuleb pikk postitus, aga otsustasin just, et ei jõua. Ja küllap pole mõtetki - kuna kõigil on omad arusaamad ja võistlustel ei ole vahet, millised treeningmeetodid on... Mõtlemapanev on see teema siiski - kuidas teha ühele inimesele selgeks, et saab ka teistmoodi, kui too on juba täiesti keskendunud sellele, et hobusest kiiresti ja jõuga teha ratsaloom? Ratsaliidu lehte vaadates on hästi näha üldised motiivid - eks ikka sport ja tulemused. Kui paljud Eesti paberitega treeneritest üldse oleks võimelised noori õpetama, seejuures ilma abivahendeid ja karme meetodeid hobuste suhtes kasutamata? Õpetama - seletama hobuse 'mõttemaailma'; anatoomiat; kuidas saada hobune lõdvestunult liikuma; kõike õigest istakust ja tasakaalust, varustusest ja abivahenditest (ning täpselt nende mõjudest); kas/kuidas/millal ratsut premeerida/karistada; maatöö olulisust jne jne jne.

Teisest küljest - kas peakski? Las jääda sport sportlastele? Näiteks, kus oluline on hüpata puhtalt üle takistuste võimalikult kiiresti? Muidugi - ju siis tõesti erilist vahet pole, kas hobune on krampis või ei...