Õigesti edasi astumisest

Sellest räägitakse tihti, kuid sellest ei saada alati õigesti aru. Paljud arvavad, et hobune astub edasi (ingl k ’a horse is forward’), kui tema jalad liiguvad hoogsalt ning hobune justkui lendaks edasi – kuid see on tõest kaugel. Niisiis – kui edasi astumine ei tähenda tempo suurenemist (sammude kiirenemist), siis mida see tähendab?

Kujuta ette ema või isa, kes jalutavad oma lapsega käest kinni hoides. Sellel situatsioonil on mitu võimalikku stsenaariumit:

•           lapsevanem ja laps kõnnivad justkui tandemis, liikudes ühiselt omaks võetud tempos, üksteise kätt innukalt ja enesekindlalt hoides
•           laps tirib ema või isa eest ning see põhjustab emale/isale tasakaalu hoidmise raskusi
•           laps jääb oma vanemast maha ning seetõttu peab ema või isa sammu aeglustama või seisma jääma
•           laps tirib ema/isa külje poole, aga ema/isa ei lase tema käest lahti – seega tiritakse lapsevanemat vasakule või paremale ning edasiminekut takistatakse taas kord

Ainus edasi liikumist soodustav stsenaarium on esimene neist. Nii lapsevanem kui laps liiguvad käest kinni hoides ühes tandemis, nende sammud on kooskõlas ja liikumine toimib tänu koostööle, mis on neile mõlemile kasulik.

Stsenaarium on sarnane, kui hobune astub õigesti edasi – ta sirutub edasi, vapralt iga sammu puhul eesolevat ruumi endale ette kujutades, enesekindlalt suuliseni sirutades. Tema käitumisviis on rahulik, enesekindel, stabiilne ning üleüldiselt rahulolev ja innukas. Sarnaselt sellele, kuidas laps pakub oma kätt lapsevanemale, sirutab hobune end ette poole, suuliseni. Kahtlemata peab ratsaniku käsi olema sama aktsepteeriv ja tunnustav kui lapsevanema käsi – see inspireerib hobust veel enam sirutama ning end mugavasse, rahulolevaks tegevasse kohta („happy place“) sisse seadma.

Hobune võib õigesti edasi liikuda ka siis, kui ta liigub aeglaselt – seega kiirusega pole siin mingit pistmist. Tegelikkuses võib hobune liikuda ka tagurdades ning ikka olla sealjuures „edasi liikuv“ (forward). Segadusseajav, kas pole?

Kuigi õigesti edasi astumine on üldjuhul peidetud tunne hobuse ja ratsaniku vahel, on seda võimalik ka kõrvalt näha.

Milline see välja näeb?

•           hobune on ümardunud, rahulik ning atleetliku välimusega: teda vaadates on selline tunne, justkui ta võiks hetkega peatuda, pöörata või allüüri vahetada
•          hobuse kõrvad on pehmed (mitte kikkis), ette poole suunatud. Jääb mulje, justkui liiguks ta suure innuga kuhugi, kuhu ta tahabki minna
•          tagumised jalad sirutuvad kaugele keha alla (nii palju kui võimalik)
•           hobune liigub graatsiliselt ja jõuliselt – ta ei kaota üleminekutel oma tasakaalu
•          hobune ei ole esiotsal; ta ei ole „raskete jalgadega“ ega ka nõgusa selja ja püstise kaelaga
•          liikumise tempo on jõuline, paindlik ja lõdvestunud – hobune ei kakle ratsanikuga kiiruse pärast, aga ta ei näe ka välja, nagu oleks ta vesiliiva kinni jäänud
•          ning mis kõige tähtsam, hobusel paistab olema mugav, ta näeb välja enesekindel ja rahulolev

Tegelikkuses meie hobused ei astu õigesti edasi enamiku ajast. Selle põhjusteks võivad olla kiirustamine/laiskus, ehmatamine, välised segavad faktorid, ebaühtlane pinnas, aga ka isegi hobuse ja ratsaniku tuju. Õigesti edasi astumine aga parandab nii hobuse kui ratsaniku vaimset ja füüsilist olekut.

Kogu selle õigesti edasi astumise (being ’forward’) jutu lõpul võib öelda, et selline väljendus ei ole just kõige adekvaatsem termin (originaaltermin tuleneb saksa keelest ja on raskesti tõlgitav), et kirjeldada siin kirjeldatud tunnet. Äkki on sul selle kirjeldamiseks mõni parem sõna? Kuidas sa kirjeldaksid õigesti edasi astumist (being ’forward’)?

Allikas http://horselistening.com/2011/10/30/stepping-forward-in-horse-riding/ (kommentaariumis on veel huvitavaid mõtteid sel teemal)

Kahjuks olin juba unustamas ka seda, milline tasakaalutu käkerdis ma juba mitu aastat hobuse seljas olen. Õnneks on mul lootust end jälle vormi saada - või noh, ma vähemalt loodan, et on. Ei saa ikka jätta kasutamata toredat võimalust... On ka juba aeg. Palju mulle neid võimalusi ikka veel tulema peaks - või kust?

Homme postitan ka uue artikli. Nagu ikka, on igasugune tagasiside tervitatav. Püüan küll tõlgitud teksti päev-paar pärast kirja panemist üle vaadata ning alles siis postitada, aga keelelisi viperusi võib ikkagi esineda... Eriti selliseid, millest ma ise võib-olla arugi ei saa.

Ühtlasi oleks nüüd vist ka paslik soovida kõigile mõnusat vana aasta ära saatmist ja edukat uut. Kohtumiseni!

Ma olin juba vaikselt unustamas seda, kui heaks stressimaandajaks on ratsutamine... või lihtsalt toredate hobuste ja toredate hobuinimeste seltskonnas olemine.

Mida teha, kui su hobune on üleannetu

Ratsutajatena peame me oskama tõlgendada, milline reaktsioon oleks erinevates olukordades kõige kasulikum. Ideaalis treeniksime nii endid kui oma hobuseid selliste tingimuste loomiseni, mis takistaks halva käitumise esile tulemist. Siiski teame, et (eriti ratsutamise puhul) alati ei ole võimalik ette näha, mis juhtuma hakkab. Me peame olema varustatud erinevate tööriistadega, et olla enamikeks võimalikeks stsenaariumiteks valmis.

NB: Siin on eelduseks see, et mittesoovitud käitumist ei põhjusta varustus või muu  füüsiline/vaimne ebamugavus.

Kõige olulisem on turvalisus! John Lyons on kirja pannud kolm reeglit, mida tuleks järgida, et iga treening oleks turvaline nii sulle kui su hobusele:

-          Sina ei tohi viga saada.

-          Su hobune ei tohi viga saada.

-          Treeningu lõpul on hobune parem kui treeningu alguses.

Kui neid reegleid peetakse silmas, võib kasu olla järgmistest nõuannetest selle kohta, kuidas oma hobusega rasketel aegadel käituda:

1. Jää selga

Kui hobune hakkab ringi hüplema ja ei pane su märguandeid tähele, on tihti ahvatlus maha hüpata suur. Anna endast parim, et seljas püsida. Maha tulemine on hobuse jaoks kindel märk sellest, et tema on karja liider ja tugevdab tema negatiivset hoiakut (sina ütlesid „Jaa“, aga tema ütles „Ei“ ja tema arvamus jäi peale). Selle asemel ratsuta edasi hoolimata tema protesteerimisest ja lõpus anna talle teada, et oled endiselt seal.

2. Jää rahulikuks

Oma emotsioonide üle kontrolli kaotamine viitab tugevalt sellele, et inimene ei ole karja juht. Kui hobune on niigi vaimselt keerulises situatsioonis, siis vihaseks/kartlikuks saamine või pingesse minemine ainult kindlustab tema segadustunnet ning tekitab  seda omakorda juurde. Ole rahulik, sõida edasi ning siis proovi uuesti samal teemal jätkata.

3. Küsi uuesti

Mõned hobused on nii innukad, et nad lähevad närviliseks, kui nad seisavad silmitsi millegi uue või väljakutset pakkuvaga. Sellisel juhul on tark lihtsalt anda nõrgemaid märguandeid, kuni hobune on maha rahunenud. Kui tunned, et hobune võib sulle vastata, küsi uuesti. Jää endale kindlaks ning ära näita välja ebakindlust, kui su hobune märkab platsi nurgas hobusesööjat koletist. Oota, kuni lahendate järgmised segadusehetked ning siis küsi uuesti. Kui jääd rahulikuks ja järjekindlaks, aitad nii mõnelgi hobusel hakata sind usaldama kui karja juhti.

4. Vaheta teemat

Vahel on lihtsam teemat täielikult vahetada. Kui küsid suuremat läbi selja töötamist, aga saad vastuseks üha enam vastupanu, jäta otse liikumine korraks vahele ja küsi külgliikumist. Teema täielikult vahetamine annab hobusele tihti uue tunde ning midagi uut, millele keskenduda.

5. Liigu edasi

Tagant üles viskamine/küünaldamine/külje peale astumine... Need kõik algavad korrektse edasi liikumise puudumisest. Kui lased hobusel oma jalad peatada (isegi kui ainult hetkeks), palud tõhusalt seeläbi temalt omaloomingut. Kui võimalik, õpeta hobune oma jalgu liigutama, kui sa talt seda küsid. Kui esile kerkib segadusttekitav olukord, võtab tema mõistuse asemel ohjad üle lihasmälu. Lihtsalt liigu. See võib nii mõnegi olukorra lahendada juba eos.

6. Keskendu sellele, et hobune oleks kehast sirge

Kui asi hakkab käest ära minema, kaotab hobune esimesena oma otsesuse. Kuigi võib tunduda, et see on hobuse jaoks lihtsalt töötamise vältimise strateegia, on kaasnev tasakaalutus tihti tema enda jaoks häiriv ja segadusseajav. Proovi oma hobust innustada otse keha alla astuma – ka kurvides, tema õlad keha juures ja puusad samal joonel õlgadega.

7. Ole valmis pikaajaliseks tööks

Siinkohal tuleb kangekaelsus kasuks. Mõnikord on vajalik hobusele näidata, et jääd endale kindlaks ükskõik, kui palju takistusi ta sinu teele ka ei viska.

8. Lõpeta niipea, kui saad vastuseks „Jah“

Teinekord toob edu justnimelt töö lõpetamine siis, kui läheb hästi. Treening lõpeta alati positiivsete emotsioonidega – kui hobune on rahulik ning isegi, kui hobune on ainult ühe sammu sinu poolt küsitud suunas teinud.

Ratsutamises ei ole universaalset tõde. Kuigi me kõik soovime endale alati kuulekat hobust, võib reaalsuses ka kõige järeleandlikum hobune aeg-ajalt meile „Ei“ öelda. Kui tead oma hobust piisavalt hästi, leiad keerulistele olukordadele lahendused sellisel viisil, mis aitab teil oma treenimise eesmärgid varem või hiljem saavutada.

Allikas: http://horselistening.com/2013/02/19/what-to-do-when-your-horse-is-being-naughty/