Eile kohtusime Annaga. Tegemist on väga toreda tüdrukuga, aga minu jaoks vahel võib-olla veidi liiga jutukas... Vähemalt siiski tore ja töökas ka. Nüüd õpib ta Aachenis ja rääkis, et tal on seal nii igav elu võrreldes sellega, mis tal siin oli... Ja et ta igatseb seda. Paljud asjad olevat samad mis aastake tagasigi, mõned muutunud.

Täna olid igal juhul võistlused ehk nagu tavaliselt, äratus 6AM, koolisõitjaid oli lausa kaks (üks neist kahe hobusega, st üks oli tegelikult poni... paks kollane poni). Kuna rajameistril seekord oma tiimi kaasas ei olnud mingil põhjusel, pidime meie teda aitama. Õnneks oli meid pluss üks.

Tänase päeva highlight on kiri emalt. Kuna tal oli eile 39. sünnipäev, panin talle oma eelmise nädala vabal päeval teele paki... Valisin pool tundi kingitusi ja mõtlesin, et no kuidas ma saan osta, need mõlemad sellised esemed, mida kinkida on väga halb, sest kunagi ei tea, kas see sünnipäevalapsele tõesti 100% meeldib, kas ta hakkab neid kunagi kandma/kasutama jne... Aga täna sain kirja, kus seisis, et ta on endale ammu nii valget käekotti kui ka uut rahakotti tahtnud.

Peaceful.

Day off

Alustuseks ärkasin enne seitset, kuna Kevinil oli kööki mingit asja. Okei, tegin väikese hommikusöögi, vaatasin ühe osa HIMYM ja jäin magama. Ärkasin poole 12 paiku. Päevitasin. Pühkisin liiva tagasi väliplatsile ja maneeži, pühkisin parkla (kus on hetkel söögikiosk ja lauad) ära, päevitasin veel, sõin, lugesin saksakeelset artiklit ühest Šveitsi ratsaspordiajakirjast (üht, kus on intervjuu Philippe Karl'iga, tahan veel lugeda ja tõlkida) ja kirjutasin välja sõnad, mida ei tea, pärast tõlkisin need... Aitasin veel Ewat ja Kevinit ja õigepea oligi kell pool kaheksa õhtul, istusime köögis ja nüüd teeb Ewa kapsarulle riisi, liha ja seentega.

Kevin ütles, et just natuke aega tagasi saabus siia mingi tüdruk. Oletan, et see on Anna, Soomest. Ta töötas siin aastake tagasi koos teise tüdruku ja Daniloga ja Ewa rääkis, et ta õpib nüüd Bonnis ja tuleb paariks päevaks siia, tahab vaadata, kuidas asjad nüüd on ja võib-olla natuke aidata jms. Naljakas asi on see, et nad kaklesid Daniloga päevast päeva (hullemini kui mina Keviniga, me oleme Keviniga nende kõrval parimad sõbrad... vähemalt juttude järgi) ja Danilo (kes on nüüd Heinzi groom) ei tea, et Anna siin on... Aga kolmapäeval saab teada. Hehe. 

Tegelikult on mõnus. Suvi!

Eile oli Kevinil vaba päev. Michael sõitis oma hobused hommiku poole ära, nii et oli jälle lihtsam. Pärastlõunal saabusid mu uued saapad... Oh, oh, oh. Super ilusad ikka, no ja kohe eriti ilusad/head 90EURi eest - ja isegi sobivad! Veidike pikad on, aga Christiane ütles, et peaksidki olema, sest kui nahk läheb pehmeks, siis vajub säär allapoole... Võiks isegi öelda, et jalalaba osast on veidi suured ja sääre osast kitsad, aga ei ütle, sest ideaalsemalt sobivamaid saapaid ma vist läbi Ebay poleks saanudki... Pean nad nüüd lihtsalt sisse kandma.

Eile ja täna sõitsin Quantaga, metsas käisime ka, kui nüüd õigesti mäletan. Nüüd, kui ilmad nii soojad on (viimased paar päeva on üle +20 olnud), käib metsas palju inimesi jalutamas ja samamoodi kõnniteel/kämpinguplatsil, mis on teisel pool meie aeda.

Sõitmisel on mul endiselt tasakaaluga probleeme ja see tingib ka selle, et ma kasutan liiga palju sisemist ratset (puus vajub reeglina väljapoole, keskosast olen murtud), täna jälle vihastasin enda peale nii, et pisar silmis, AGA, AGA... Progressi on ka tunda. Nii rüht, tasakaal kui ka vastupidavus paranevad tasakesi... Ja ma ei taha/saa alla anda... Nii et peab edasi proovima.

Homme vaba päev, kolmapäeval võistlused ja laupäeval viimased võistlused siin. Augustis on vist ka paar tükki... Ahjaa... Mäletate seda unetut ööd? Järgmisel õhtul andis Christiane mulle mingi rohelise joogiga pudelikese ja salvi (sama mis pipraplaaster, ainult et salv...), roheline jook pidavat olema valuvaigisti ja unerohu toimega. Võtsin siis selle u 30ml shoti ära, Ewa määris salvi ka seljale, hakkasin juba peaaegu How I Met Your Mother'it vaatama, ja juba 10min pärast imerohu võtmist magasin nagu nott... Kuni Ewa mind hommikul äratas! Isegi selg ei valutanud hommikul, aga noh, õhtuks muidugi jälle, sest ilma raske füüsilise tööta... noh, ei ole lihtsalt võimalik. Isegi, kui ma üritan end hoida.

Oeh.

PS - hispaania keelt rääkivad noored kirjutavad "hahahahahahaha" asemel "jajajajajajajaja"... ja kui on veel eriti naljakas, siis "wuajajajajajaja" (hääldatakse siis voahahahaha").

Eile öösel ärkasin seljavalu peale üles, kui kell oli umbes... 1:17am? Mõtlesin, "ISSAND, nii palju aega on ju veel hommikuni" ja vähkresin ja nutsin, sest nii valus oli külgegi keerata või paremat kätt liigutada... Üsna ruttu kadus uni ka ära ja mis ma siis ikka tegin... Kohe näha, kelle laps olen. Ema on samamoodi õige mitmeidki öid magamatuse/seljavalu pärast ülesse tõusnud ja toimetama hakanud (nt kurke marineerima)... Mina panin teleka käima, võtsin valuvaigistit, koristasin toa ära, tegin pediküüri, kitkusin kulme, vaatasin umbes 4 osa How I Met Your Mother'it... Kui kell hakkas viis saama, hakkas uni ka tulema.

Hommikul ärkasin nõude pesemise hääle peale... Mõtlesin, et mida kuradit, Kevin ei saa kaks päeva oma nõusid pestud ja nüüd peseb neid umbes pool seitse hommikul? (ma vihkan, kui ma ärkan üles kellegi teise toimetamise tõttu) Küsisin, mis kell on. "Pool üheksa." ... POOL ÜHEKSA?! Jah, ma olin sisse maganud ja Kevin ja Eva arvasid, et ma olen Christianega rääkinud ja valude tõttu ei tee tööd/teen hiljem vms. Tegelikult oligi vist hea, et nad mul magada lasid... Aga see ei ole hea, et ma juba kaks ööd, pisarad silmis, end magama pean sundima... Täna võtan enne valuvaigistit (kuigi mulle ei meeldi see nende pidev söömine).

Aga päevast ka natuke. Üsna rahulik on nüüd, kui 7 hobust on läinud.. Kuigi just tunnike tagasi tuli üks juurde, ühe Michaeli sõbra hobune. Pole hullu.

Täna koristasime näiteks sadularuumi... Seda polnud tehtud niikaua, kuni Eva siin on olnud (ta on siin detsembrist!)... Kõigepealt vedasime absoluutselt kõik asjad välja, siis pühkisime tolmu ja ämblikuvõrgud ära, kõik märja lapiga üle, põrand puhtaks, asjad tagasi sisse... Kõlab lihtsalt, aga tegelikult kulus meil selle peale terve päev (hobustega tegelemise vahepeal, ma täna sellega pidasin piiri, panin ainult paar hobust valmis, sest nii kui ma hobust puhastan kiiruga, hakkab selg hullemini valutama). Lõpetasime siiski üpris vara, enne poolt kuut vist isegi.

Üks asi, mida ma olen mõelnud mainida, aga alati läheb meelest ära, on see, et kui Eestis (vähemalt mina mäletan, et enamasti oli nii) oli väikestes sõitudes üldiselt rohkem sõitjaid, lapsed ja noored hobused ja suurtes sõitudes vähem, siis siin on vastupidi. Väiksemates sõitudes on enamasti vähe sõitjaid, suuremates (120 kuni 140cm) rohkem - ja ka just rohkem noori sõitjaid. Lapsi pole siin üldse käinud, aga üks poiss (13 äkki?) ja tüdruk (15?16?) on paaril korral 120cm sõitnud...

Tahaks ka.

Sain just teada, et Danilo pole mitte Zambiast vaid SERBIAST (siin ütlevad nad "sarbia" vms, ma kuulsin alati, et Zambia...)

Thank god, muidu oleks veel järgmine kord teda nähes küsinud midagi taolist, et "miks sa sugugi zambialase moodi välja ei näe?"

Viimane öö oli kohutav... Ärkasin öösel mitu korda seljavalu pärast üles, vahepeal ei saanud üldse magada ja hommikul samamoodi... Tavaliselt ärkan 6:50, aga täna olin enne pool seitset üleval... Eks ma hommikul olin tusane ka ja ütlesin Kevinile, et täna peab ta korralikult tööd tegema (Eval vaba päev), sest ma ei kavatse jälle seljavalu pärast magamata olla...

Ja ta tegi ka, kuigi ega nii raske päev ei olnudki. Christiane sõitis viie hobusega minema ja Eva läks kaasa. Ta tagastas Holger Hetzel'ile tema hobused ning lisaks läks kaasa ka Winnie, kellele võib samuti nädalavahetusel (siis, nagu ma aru sain, tuleb sinna palju rahvast sooviga hobust osta) ostja leiduda... Baldatus, All Mine, Agnielli, Calit ning Lacolero (ta läks üleeile) on läinud, aga nendest mul eriti kahju ei ole. Winniest aga küll... Aga võib-olla tuleb ta veel tagasi. Tema müümise põhjuseks on see, et ta on super 120cm hobune (väga ettevaatlik, puhas ja kiire hobune), aga arengut enam ei toimu (ta on 9-aastane)... Ta oli siin, Michaeli hobune, 3 ja pool aastat. Tema iseloom oli nagu väikesel tüdrukul...või siis just, mammil. Tema pilk ei sarnane ühegi teise hobuse omale, keda ma kunagi kohanud olen. No see oli vahel nii naljakas, et uskumatu. Lisaks on tal ülipikad kõrvad, mis olid tihti püsti kui antennid.

Igal juhul... Kui Christiane ja Eva olid läinud, hakkasime me Keviniga hobuseid valmis panema jne. Läksime metsa (või "to mountains", nagu Michael tavatseb öelda) - mina Quantaga (kes ka üsna tõenäoliselt maha müüakse, kuna ta on nii õrn... kui Michael teeb temaga sama intensiivset trenni nagu teiste hobustega, lonkab Quanta kohe), Kevin Valescoga ja Michael Davidsoniga. Päris mõnus oli. Eile pärast võistlusi sõitsin ka Quantaga maneežis, harjutasin seda mida ikka - et ise istuks normaalselt (sirgelt, tasakaalus, õlad mitte longus ja küünarnukid/käed mitte liiga ees jne), kaheksaid poolel maneežil vms, tema aeglasemaks sõitmist, galopis ka kaheksaid ja jalavahetust...

Siis jätkas Michael sõitmist. Kevin tahtis jälle sellist süsteemi teha, et "Um, I can prepare Quanta for you (talli jaoks, pärast sõitmist) and you can prepare Zeppelin for Michael"... ütlesin kohe leebelt ära, et ei - sina hakkad Michaelile hobust valmis panema, mina lõpetan Quantaga...

Päeval koristasin veel õues nii palju, kui jõudsin (liiv asfaldilt tagasi väliplatsile ja maneeži, tagumisest parklast hobusesõnnik korjata jne) ja siis otsustasin, et nühin trenažööri puhtaks... poolteist tundi küürakil nühkimist, ise enam-vähem üleni sitane, aga tulemusega jäin enam kui rahule... Kui ma poleks seda teinud, ei tea, millal jälle võimalus oleks avanenud. Samas, kui ma poleks seda täna puhastanud, poleks me võib-olla kell 7 lõpetanud... Aga ega ma ei tea ka, mis kiirusega Kevin-poiss meil täna bokse puhastas. Talle meeldib üksi töötada kuskil, kus teda keegi ei jälgi...

Täna oli eriti suvine ilm ka, tõsiselt palav ja vist sain isegi päikest. Jehuu!

Eile hommikul viis Christiane mu heilpraktiker'i ehk looduslike meetoditega arsti (vms) juurde siit umbes 12km eemal. Tee sinna (kell 7 hommikul, kui päike alles tõusis) oli nii ilus, et no täitsa lõpp - selline tunne, et kogu kohe raha kokku ja osta maad, sest seal tahakski oma elupäevad veeta... Orud ja künkad ja vaated kaugele, kaugele, nii palju rohelust ja metsa ja põldusid (siin tegelevad ikka päris paljud põllumajandusega)... Igal juhul arst küsis, mis juhtus, siis hakkas mind eksamineerima ja kokku kestis sessioon alla poole tunni ning selle aja jooksul krõksutas ta mul nii mõndagi paika, nt paar selgroolüli, mis ei olnud paigas. Valus oli, aga tegelikult oli rohkem valus pärast sessiooni... Arst ütles, et pean rahulikult võtma paar päeva, eks see natuke ole õnnestunud ka (teen lihtsamaid asju, või vähemalt eile tegin), aga no väga rahulikult siin ikka ka võtta ei saa... Eriti, kui Kevin niigi koguaeg jube rahulikult võtab...

Õnneks läheb ta ka pärast võistlusi (paari nädala pärast) minema, nii et siis jääb üle ainult loota, et tuleb keegi sama töökas, huvitav ja tore kui Eva...

Täna olid taaskord võistlused, aga laupäeval ei ole, kuna on lihavõtted.

Näen endiselt välja, nagu oleks peksa saanud, ja selg endiselt valutab. Pea/nägu ei valuta, v.a. kui ma seda katsun... Christiane sai homseks aja arsti juurde, kelle teenuseid nad isegi kasutavad. Ostsin täna esimest korda saksa õlut. Väljas on mõnus ja soe..

Kell on tegelikult juba nii palju, et pikemalt ei taha kirjutada, aga lühidalt... Täna on Christiane sünnipäev, Kevinil oli vaba päev ja panime Evaga Christiane kingituse talle kapi peale valmis... Loodetavasti oli armas üllatus. Hommikul juba päris vara tuli Michael talli, Eva pani talle valmis Davidsoni, endale Winnie ja mulle Quanta, mina viisin kiirelt kõigile hobustele põhku. Meiega liitus ka Christiane Valescoga, käisime metsas. Mõnus hommik oli... Mitte liiga külm, aga mitte ka liiga soe.

Päeval läksid Christiane ja Michael ära, mu ülesandeks oli Agnielliga sõita, niisiis mingil hetkel läksimegi platsile, Eva oli ka Estradaga. Agnielli oli elav, eriti, kui Eva ja Estrada galopitiire tegid, aga ei midagi hullu... Kuni ühel hetkel keset galoppi viskas ta tagant üles - ma ei saanud midagi arugi, tavaliselt ikka tunnetad selliseid asju enne ja jõuad reageerida ja ega ma väga lihtsalt alla ei pudene üldiselt, aga seekord... Oli ainuke hetk, mida ma juba nägin, mitte ei tunnetanud, see, kuidas ma pea ees maa poole lendan... No ikka korraliku kaarega... Kevin ütles, et paari meetri kõrgusega küll. Tegin õhus nö kukerpalli ka, ju ma automaatselt üritasin pead kaitsta vms, maandusin pea parema poolega (Pikeuril pool nokka katki) ja seljaga, kohe püsti ja hobune kätte vaja saada, siis saatis Eva mu puhkama ja ülejäänud päeva puhkasin, paremaks pole läinud midagi ja homme vist arstile.

Paha, paha.

Täna olid võistlused ja aina lihtsamaks need lähevad, sest lõpuks ometi on juba enam-vähem sajaprotsendiliselt peas, mis rinnarihm, sadulavöö jne kellelegi läheb, kellele läheb neopren pad või gel pad, kellele mitte, jne... Üldse oli täna kuidagi rahulik. Bastian'it ei olnud. Tema on üks sõitja, kes vahel Christiane ja Michaeli hobustega võistleb - nemad maksavad talle, muidugi... Selle eest, et ta istuks võõrale hobusele ja temaga võistleks (et hobune kogemust saaks). Täna teda ei olnud, nii et Flapjack ei võistelnud ja Baldatus'ega võistles Heinz... Soojenduses (nagu alati Baldatus'ega) küünaldas nii, et vähe ei olnud, aga sõidus oli null viga. Eelmistel võistlustel sai Bastian nt Baldatusega väikeses, noortele hobustele mõeldud, sõidus esikoha... Mida ei suutnud muidugi keegi, kes Baldastust teab, uskuda.

Kevin sõitis All Mine'iga, kuigi tal on ühe jalaga sama jama, mis Quantal on esijalgadega - päkkadel on nahk katki, pärast hüppamist just jne. Kolm veterinaari on üle vaadanud ja kõigil erinev teooria, aga praegune põhiline teooria on vist see, et põhus oli/on mingi parasiit, mis seda tekitab.

Lisaks avastasin täna, et Kevin ei ole mitte noor, kogenematu ja alles õppiv, vaid hoopis noor, väga kaval, manipuleeriv ja laisk inimene. Kahju, sest Eva, kes on mulle viimaste nädalatega aina lähedasemaks muutunud, läheb paari nädala pärast ära - ta peab kodus vanemaid aitama, suvel käib neil palju turiste... See tähendab, et ma jään siia Keviniga, kui ta just ära ei lähe. No ja kui läheb, siis on alati võimalus, et asemele tuleb keegi veel hullem, aga loodame parimat. . . Ja võib-olla tahan ma ise suveks hoopis kuhugi mujale minna. Eks ole näha.

Pilte ka... Michael ja Quanta ning natuke nii meile kui teistele väga olulistest paberitest...

Eile oli Eval vaba päev, meil Keviniga oli tööd küllaga, aga mitte nii palju, et kaheksani tallis aega peaks veetma, õnneks! Tavaliselt on nii olnud, et see, kellel on vaba päev, ikkagi aitab midagi (kes vähem, kes rohkem, kuidas kunagi) teha, ma vahel olen nt enamuse varustusest ära puhastanud (valjad, rinnarihmad, martingalid, sadulavööd, libisevad jms puhastame pärast iga kasutuskorda... meil on valjaid veidi alla 20 paari, martingale igapäevaselt kasutuses null kuni paar tükki, rinnarihmasid u 5, sadulavöid 3-7, nahast libisevaid 2 paari). Seekord ei pidanud Eva meid üldse aitamagi, sest lõpetasime täpselt kell 6! Uskumatu, seda pole juba ammu juhtunud...

Kõik oli tänu sellele, et esiteks läks Michael juba hommikul 8 paiku sõitma ja teiseks, me ei teinud lõunapausi... Aga seda mõnusam oli õhtul!

Täna lõpetasime ka vara, 6:15PM ja siis jalutasime Prüm'i... traditsiooniline käik pagarisse ning proovisime ka üht Christiane soovitatud rämpstoiduputkat. Teenindajateks olid kaks lühikest, umbes minuvanust või veidi nooremat jõusaalikutti, aga toit oli see-eest ülihea.

Täna sõitsin Quanta ja Agnelliga ka... Quantaga käisime metsas (Michael oli Winnie'ga ja Eva Estrada'ga) ja tagasi jalutades ütles Michael, et sõidaksin veel platsil traavi-galoppi. Nii mõnus oli! Quanta on üks neist hobustest, kellega ma lihtsalt sobin esimesest hetkest - mõne hobusega on nii... Little Boy'ga oli nii ja mõnega veel, kes mu elust läbi on käinud...

Endiselt on mul vigu ning ma ausalt, täiesti ausalt, ei tea, kust ma need omale külge olen hankinud. Ma tahan koguaeg õlgu ja käsi liiga ees hoida, st mu küünarnukid ei "lange alla", vaid käed on pinges ja siis on selg kõver ja kaldun ise ette ja keha läheb veel kõveramaks jne, ühesõnaga päris kohutav, kui tead praktiliselt IDEAALSELT, kuidas seljas olema peaks, oled oma arust täiesti sirgelt, tasakaalus jne ja siis kuuled, et tegelikult polegi nii... või vaatan alla oma käte peale ja näen, kuidas ma nt galopile tõstes välimist kätt kõrgemal hoian?!

Igal juhul ma usun, et see on ikkagi sellest vahepealsest pausist ja loodan, et treeninguga läheb kõik paremaks.

Agnelliga sõitmine sai alguse sellest, et Michael oli kõik teised hobused (Cessna, Davidson, Donatella, Elli Jo, Zeppelin, Winnie) ära sõitnud või kordetanud ja küsis, et Agnelli ongi viimane, jah... Ütlesin, jah. Tema: "Okay. You ride him, if you can. With or without german reins, you decide."

See oli esimene kord, kus ma sõitsin siin täiesti üksi - alati on kas Michael või Christine seal, kas siis sõitmas või just mind juhendamas. Michael siiski vaatas mind, sest ta oli office's enamuse ajast ja pärast tuli ja ütles, "Very good!"... mille peale ma muidugi ütlesin, "No, no" ja rääkisin kui nõrk ma ikka olen. Ta ütles, et praegu küll, aga treeninguga saan tugevamaks. Ja nii ongi.

Agnelli on siis see matsakas hobune, kes mulle eriti ei meeldi. Ta on väga kõva suuga, vajab üldse palju tööd (kuigi Christiane ütles just tema kohta, et nii lihtne hobune...) ja no ei istu mulle... Täna lisaks kõigele ta veel kartis ka kõike, päris tugev tuul oli väljas ja heki taga sõitis mingi auto vahepeal mööda jne, siis sai ikka natuke kitsehüppeid jne.

Aga võib rahule jääda. Kindlasti ma juba arenen, sest nüüd vähemalt ei valuta kogu keha pärast ratsutamist või järgneval päeval...

20:38pm kohaliku aja järgi, istume Keviniga office's laua taga, kõrval korvike magusaga. Jälle üks kiire tööpäev läbi. Lõunapausid pole juba mõnda aega tund aega olnud, nagu ette nähtud.. Nii tänagi - u 20min oli see äkki? Võistlused olid, kiire oli ja ... päris väsinud olen. Mõtlesin, et mul on päris palju, millest kirjutada, aga vist ei olegi... Või ma olen ära unustanud. 

Seda võin küll mainida, et ma olen siin natuke juurde võtnud ja märgatavaks on see muutunud alles viimastel päevadel. Põhjust tean ka. KEVIN - temaga sööme me alati nii palju ja nii hilja... Nagu ükspäev. Ta tahtis pannkooke, mul polnud eriti süüa ka, nii et ma tegin tema asjadest meile pannkooki - kummalegi oli mingi.. no vähemalt 15tk (keskmise suurusega või väikesed, aga paksud pannkoogid) ja lõpuks oli kõht päris täis... Siis Kevin, "You want some pasta?" ja siis tegime veel pool kilo spagette ka, mida kell 10 õhtul pannkookidele otsa sõime. Kohutav!

Mõtlesin natuke inimestest ka rääkida, kellega siin kohtunud olen jms. (suvalises järjekorras:)

Michael - the boss või Lord, nagu me Eva ja Keviniga teda vahel kutsume. Veider, aga huvitav isiksus. Vahel võib veidi karmi ütlemisega, ülbe jms olla, aga üldjuhul tip-top, vähemalt minuga (täna ütles mulle "Eliise, my favourite"... Kevinil käskis endiselt u 10x junne korjama minna platsile)... Tunnussõna on "SUPER!" ("supäää") ja tihti naerame ta aktsendi üle ("wis german reins please" .."wisout german reins please"). 

Christiane - bossi elukaaslane... Kellel on hoopis erinev iseloom. Ta on kannatlik, alati abivalmis, sõbralik ja pigem alandlik kui ülbe. Nalja saab temaga ka, tegemist on väga noorusliku 38-aastasega (?)... 

Eva - Poolast pärit 25-aastane groom. Tema perel on hobused ja nad korraldavad lõuna-Poola mägedes matku (http://www.ojkpiwnicznazdroj.pl/ - päris imelised vaated). Ta on töökas, vahel üpris tõsine, aga temaga saab ikka korralikult nalja ka. Tal on samuti naljakas aktsent, mis kõigil, kes ida-Euroopast tulevad, aga pole viga. Õpetan talle saksa keelt ja tundub, et tal keelte peale hea vaist, sest päris hästi jääb kõik meelde. Eva läheb mais suveks ära ja ei usu, et ta hiljem tagasi ka tuleb (tahab ülikooli ära lõpetada). Kahju, väga, väga kahju... Aga lubasin juba, et kunagi sõidan talle külla ja lähme ka hobustega matkama... 

Kevin - 17-aastane Guatemala nolk. Nali, tegelikult on ta väga viisakast ja konservatiivsest perest pärit ja 17-aastase kohta on ta isegi päris täiskasvanulik... Aga siiski, vahel oskab päris lapsik olla ja ajab sellega mind (ja/või Evat, Michael'i, Christiane't) närvi. Üldiselt on temaga tore. Viimasel ajal on kuidagi eriti häirivaks muutunud tema... töö tegemine. Ta on siin olnud 2 päeva kauem kui mina ja mul on kõik praktiliselt selge, aga ta teeb ikka... Mitte vigu, aga ta nagu ei oska mõelda vahel ette või et teeks kuidagi asju nii, kuidas kasulikum oleks. Aga noh, äkki see tuleb ajaga. 

Heinz - alguses arvasin, et ta nimi on Hans. Nagu ma maininud olen, on ta hull ("pullimees" ka). Eelmistel võistlustel sõitis tillukese motikaga maneeži äärde ja andis seal gaasi samal ajal, kui takistussõitjad soojendust tegid... Mingil hetkel kuulsin Michael'it karjumas, "Heinz!! AUS!!!" ("Välja!") Tean ta kohta igal juhul nii palju, et tal on siit u 50km kaugusel hobuseid 30 ringis ja tal on nende jaoks kaks groom'i... 

Üks neist on Danilo, vist 25-aastane ja Zambist (nagu ta sõber ja teine groom'gi). Ta töötas kunagi mingi aja siin, aga oli jube laisk jne olnud. Tahtis aga ikkagi Saksamaal töötada ja niisiis sai Michaeli ja Christiane kaudu Heinz'i juurde tööle. Teise Heinz'i groomiga pole rääkinud, Danilo'ga ikka veidi oleme jutustanud. 

Okei, ma rohkem ei jõua. Aga, täna nägin Willi Feltes't ka, kes on koolisõitja, kelle juures Christiane treenimas käib vahel. Kui mulle alguses öeldi, et ma ei saa Saksamaale (sest Eva otsustas siia jääda maini), siis Christiane soovitas Willi'le kirjutada. Tegin seda, aga vastust ei tulnud. Täna küsisin Christianelt, kas ta teab, miks. Ta ütles, et Willi arvas, et liiga keeruliseks läheb inglise keelega, tema ei räägi nii hästi ja ma ei räägi nii hästi saksa keelt... 

Aga võib-olla ongi praegune variant parim. 

Nii, lippan nüüd kööki. Kevin teeb oma kurikuulsaid nuudleid, nimelt.

Siin on ikka päris hea elada... Sain omale just Christiane'lt mustad täisnahkadega Cavallo püksid ja ühed Georg Schumacher'i omad ka, mis on helerohelised, kiivi värvi (põlvedel nahad)... Nendega seoses rääkis Christiane selle loo, et nad olid parasjagu kuskil suurvõistlustel, kus oli üle 1500 ratsutaja kohal ja Michael oli koguaeg vihane, et ta ei leia Christiane't üles - kõigil on mustad või sinised ratsapüksid! Niisiis tuli ta ühel hetkel, need rohelised ja sama mudeli püksid, ainult et sinist värvi, käes ja ütles, et nonii, nüüdsest kannad neid.

Siiani on mu kõige kallimad ostud seoses hobustega jäänud paarisaja krooni juurde ja needki on olnud hobustele mõeldud ja mitte mulle - päitsed, valtrapid, harjad, nöörid.. Endale mõeldud asjadest on kõige odavam olnud 30EEK maksev must sametkaska (no ja muidugi tasuta saadud asjad nagu esimesed ratsapüksid) ja kõige kallimad 300EEK maksvad Aigle kummarid (täiesti kohutav, kui vastik nendega ratsutada on... ei osta enam kunagi kummist ratsasaapaid), veidi alla 200EEK maksvad kindad ja umbes samasse hinnaklassi jäid ka vist kunagised püksid ja säärised (mis mul siingi kaasas on, aga mida ma ei kasuta, sest pole jalanõusid, millega neid kasutada...).

Ühesõnaga olen päris elevil, et nädalakese pärast peaks saabuma päris nahast, loodetavasti sama mugavad, kui need, mida proovisin ja mis vaid pahkluu ümbert liiga laiad olid, 90EURised (siin poodides on nad 180EUR) saapad.

Vähemalt on nüüd otsustatud see, et mul ei tohi enam kunagi tulla seda "hobustest-villand-perioodi"... see vist tähendab seda, et ma ei tohiks enam oma ninaotsagi Särka poole tõsta... Ei tea, mis mulle selle koha juures hakkas vastu käima täpsemalt, aga praegu (nagu viimased peaaegu 6 kuudki) ei taha mõeldagi, et peaks sinna tagasi minema. Vaid teatud inimestega kontakti kaotamisest on kahju... No ja muidugi nendest tundidest, kus midagi kasulikku ja pikaks ajaks meelde jäävat õppis. Aga see selleks.

Kohutav ikka, kui haigeks selle igapäevase raske tallitööga sõrmed jäävad... Hommikuti on valus sõrmi natukenegi kõverdada, rääkimata hambaharja kätte võtmisest vms - vasak käsi on tavaliselt haigem, selle käe sõrmi pean hommikuti parema käe abil kõverdama... Eva ütles, et tal on samamoodi ja Kevinil tema sõnul ka, kuigi vist mitte nii hullusti.

Aga rahul olen siiski.

Siin võiks olla keegi, kes tuleb mulle palgapäeval stop-märgiga vastu ja ütleb, "Ei, sa EI lähe poodi"... Selle asemel on siin Christiane, kes mu oma uhiuue BMW džiibiga (midagi taolist) Prüm'i sõidutab. Näitas kätte mulle poe, kust talli jalanõusid saan... Deichmann. Ütleme nii, et sain ja need on lisaks praktilisusele (vetthülgavad, tunduvad vastupidavad ja nina on päris tugev, nii et kui mulle veel mõni peaks nii mõnusalt varbale astuma kui Carlo seda tegi, siis ei tohiks vähemalt enam küüs lahti tulla) ka ilusad ja mis kõige tähtsam - odavad! Samuti sain paari tenniseid (ma pole kunagi eriline tenniste vänn olnud, aga need on küll ilusad), millega kavatsen käia niisama või võib-olla võistlustel, kui tallikossidega liiga palav on vms; ning ka Adidase plätud, mis mulle ei meeldi ja millega ma ei kavatse kunagi arvatavasti linna peal käia vms, aga siin on nad hädavajalikud toa-köögi-vannitoa-office'i jne vahet käimiseks...

Seoses mu materiaalsusehullustusega mõtlesin veidi kirja panna midagi siinsetest hindadest.

Olen oma siinsed kulutused kõik kenasti üles kirjutanud ja ka arvutanud, palju mul on läinud raha söögile ning palju asjadele, mida on lihtsalt vaja läinud ning palju söögile, mida poleks olnud vaja, aga ikkagi ostsin.

Kuu aja vältel kulutasin umbkaudu 147EUR, millest hädavajaliku söögi moodustas 104EUR (See summa oleks arvatavasti suurem tegelikult... Kuna viimased päevad toitusin poolenisti Eva-Kevini söögist, sest me pole nädal aega poes käinud ja kui viimati käisime, ei ostnud ma kuigi palju süüa ette mõeldes, sest pidime veel poodi tulema, aga noh, läks nii)...

Tänased ostud:

 ... see pole ost, see on Liszto end soojadel kividel keerutamas.

 Nii. Adi plätud 19.90EUR

 Esimesed tennised, mis mulle meeldivad 19.90EUR

 Tallisaapad 19.90EUR

Rahakott päris nahast 14.90EUR

Lisaks sain 3 paari Nike'i sokke 6.95EUR eest ning ühest poest kaks lõhnaküünalt ja tassi 4.97EUR eest.

Nagu näete, on siin palgad paremad, hinnad aga täiesti normaalsed - suhteliselt samad, mis Eestis. Inimesed on siin kõikjal rahulolevad, poemüüjad on alati sõbralikud ja lõbusad, aga mitte nagu Inglismaal (kes muutusid alati liiga personaalseks, a'la "How're you my darling?"), vaid... ausamad...? Enamus autosi, mida näen, on viimase aastakümne mudelid, suur osa (no ütleme 10-20%) kohe kindlasti paar sada tuhat EEK väärt. Poodides on inimestel kärud alati paksult kraami täis (sama oli UK's) ja see vist on juba ka omaette näitaja, et siin pole ostukorve...

Ühesõnaga, Saksamaal on päris mõnus!

Uurisin parasjagu veel Knippling'u kohta, kui lugesin, et ta treenis kunagi kaks aastat Paul Shockenmöhle käe all. Mõtlesin endamisi, et kust see nimi mulle tuttav on... Ma ei tea absoluutselt erinevaid suuri sportlasi, olen ratsaspordi nimedega kursis tõesti minimaalselt või veel vähem... Siis avastasin, et see on sama mees, kelle juures Totilas nüüd on.

Otse sündmuskohalt...

 Liszto

Kevin & All Mine

Vaba päev

Päike paistab, kraade on kahjuks vaid +15, istun läpakaga office'i es pingil... Kõrval asuval platsil ratsutab Petra oma hobusega. Ta on üks koolisõitja, kes siin juba üle poole nädala on olnud (võistluste pärast). Ta on väga hea ja töökas inimene, aitab meid pidevalt ja räägib oma hobusega üllatavalt palju, aga tema sõidustiil mulle küll ei meeldi... Kui hobune hakkab vastu, siis piitsaga üle viie (mitte küll väga tugevat, aga siiski) hoobi... Nagu Kevin üks päev tegi, mis oli nüüdseks juba mitu nädalat tagasi... Lõpuks ei suutnud oma suud kinni hoida ja küsisin, miks ta seda teeb ja et kas tema treener Guatemalas (pidi väga hea olema, kunagi ammu olümpial käinud jms) õpetabki teda nii ratsutama. Pärast seda on ta igal juhul maha rahunenud ja piitsa niimoodi mõtlematult ei kasuta, aga võib-olla on see ainult minu nähes...

Igal juhul leidsin selle treeneri kodulehe ka, kes paar nädalat tagasi siin käis treenimas oma hobustega (ja treenis Michaelit). Ta on praegu meil võistlustel ka käinud ja ühe tema groomiga oleme paar sõna juttu ka ajanud. Eva rohkem, ma ei tea, kust ta kogu aeg selle aja leiab, et kõigiga suhelda, ma kuulan rohkem niisama pealt... Andres Knippling on see mees igal juhul: http://www.andreas-knippling.com/reitsport/ Tundub väga, väga kogenud, asjalik, aga ka sümpaatne mees.

Kevin vist ei pea siiski lahkuma ka, said midagi räägitud ja kokku lepitud.

Okei, see koolisõitja tegi just ühe koledaima jalavahetuse, mida ma vist elus oma silmaga näinud olen. Side lõpp.

Õhtu office's ja mina sain just loetud minutid tagasi uhiuute Equi Theme pikkade saabaste omanikuks (Ebay - got to love it...), uued püksid saan vist ka Christiane'lt. Võistluste ajal tõi üks asjapulkadest Christiane soovil ka kaasa mingid Equi Theme saapad, mille ma oleks 70EUR'iga (!!!) saanud, aga kahjuks olid need pahkluu ümbert liiga, liiga laiad.

Mõtlesin, et peaks võib-olla veidi täpsemalt kirjutama tänas(t)est ratsutamis(t)est, vähemalt enda jaokski.

Quantaga oli vahel selline lugu, et tal pole eriti hea tasakaal ja vajab väga täpseid märguandeid jne. Christiane seletas, et sisemine säär on nö edasi suruv säär, välimine hoidev, ning et hobune peaks olema sisemise sääre ja välimise ratsme vahel. Midagi kindlasti unustasin ka ära... Ta rääkis enamasti saksa keeles ja kui ma aru ei saanud, siis küsisin ja ta seletas inglise keeles. Väga mõnus!

Agnelli on kogukama kehaehitusega ja väga kõva suuga. Tavaliselt sõidetakse temaga libisevaga, aga seekord Michael ütles, et ei paneks, on lihtsam - ja täpselt sama mõtlesin minagi mõned minutid enne, kuna ma ei oska libisevaga sõita (ja ma oleks pidanud nii veel hüppama). Terve aja oli Agnelli arvatavasti, pea püsti vms, aga mul tõesti ei olnud aega pool ajast, et seda jälgida... Oma arust olin küll pehme ja järeleandva käega, aga ju siis jäi midagi puudu. Hüpata oli mõnus, aga Christiane ütles (mida ma ise arvasingi), et olen veidi lahti seljas. Eelviimane hüpe oli eriti hull, sest siis tõmbas Agnelli mul alt veidi minema (muidu läksime traavis, aga siis läks galopis ja tegi korralikku hüppe kõrgemalt, kui oleks pidanud...). Üldiselt jäin rahule ja mõlema hobusega sõites tundus, et ka Christiane jäi rahule.

Tegelikult ma tahaks veel ja veel... ja siis tahaks võistelda. Kardan aga, et enne saavad siin võistlused läbi, kui ma nii kaugele jõuan... Võib-olla siis mõni teine kord.

Mõtlesin, et kirjutan siia ruttu midagi, et õhtul nii kaua internetis ei peaks istuma, kuigi ega mul eriti enam aega ei ole ka (kui tahame normaalsel ajal lõpetada, peab kiirustama)... Kevinil täna vaba päev, Eva on kolm hobust juba sõitnud ja neljas käsil. Mina olen kaks sõitnud... Hommikul käisime Michael'i (Cessna) ja Eva'ga (Winnie) metsas, ma olin Quantaga. Väga mõnus oli ja Michael ütles, et pärast metsa sõidan väljas platsil u 10min. Christiane tuli treeneriks ja nii ma seal sõitsin - väga mõnus oli, natuke traavi ja galoppi. Kõigi siinsete hobustega on koguaeg vaja vaeva näha, et neid tagasi hoida... Polegi vist ühtegi hobust, keda peaks vahel edasi minema ergutama... Galopitõsteid harjutasin ka, ekstra...

Pärast sõitsin Agnelli'ga ja isegi hüppasin, vaid üht lattaeda (lõpus oli kuskil 70cm, nii et ei midagi erilist)... Ühelt poolt ja teiselt poolt... Ja siis kaheksat. Jällegi oli väga hea, väsitav ja lõpus olin jällegi näost punane kui tomat (Christiane sõnul), Michael ainult naeris ja ütles, et peame jooksmas hakkama käima (ja siis "Crazy Eliise" ka?!)...

Okei, lõunane õun ja tükk keeksi (mul pole juba mitu päeva midagi süüa - kapi sisuks on pakk Nesquicki, natuke riisi, mingi pakisupp ja palju küpsetuspulbrit... teed on ka) on ära lahendatud, lähen ruttu tagasi talli.

Homme on vaba päev!

Jälle 5 päeva läinud mööda kiirelt kui kevadine sulavesi tormistel kallastel...

Üritan midagigi meenutada... Teisipäeval saabusid siia üks Argentiinast pärit (aga Saksamaal treeniv) sõitja ning abiline kuue hobusega ja kaks naissoost koolisõitjat, kellest üks oli perekonnanimega Haas (tema suguvõsas pidi olema keegi kuulus koolisõitja) ja kes sõitis no nii ilusasti, et mul pidi pisar silma tulema... Kui küsisin talt, kuidas läks kolmapäevasel võistlusel, (imestan, et aega leidsin selleks) ütles, et hobune ehmatas millegi peale ning see rikkus sõidu ära... Soovin, et leiaksin temast veel informatsiooni, pilte või midagigi, aga vist mitte...

Kolmapäeval olid võistlused - meie 2. võistlused koha peal. Samamoodi oli kiire, aga mitte nii pingeline kui eelmine kord, eks see harjutamine tee päriselt ka meistriks... Lõpetasime ikka 9 paiku õhtul.

Neljapäeval oli Eval vaba päev, lõpetasime Keviniga vist 8 paiku... Reedel, ehk siis täna - oli päris tegus päev, aga mis mulle meeldis, oli metsas käimine. Mina Quantanameraga (esimest korda), Christiane Cessnaga, tegime pika-pika ringi ja jutustasime... Väga tore oli ja andsin talle ka teada oma soovist rohkem ratsutada... Siiani on Kevin sõitnud 1-3 hobust päevas ja Eva umbes samamoodi, mina nädalas paar korda heal juhul ja siis ka ei midagi erilist... Christiane ütles, et ta arvas, et ma ei taha ratsutada... Siis tuli mulle meelde, et vist kunagi mainisin jah, et see pole mu jaoks kõige olulisem asi... Ja ei olegi, aga just nüüd olen taibanud, et kui ma praegu ei ürita areneda, kui ma praegu ei pürgi kasvõi KUHUGI suunda, siis millal?! Mis võimalustega? Kus? Mis raha eest? Kelle sõnade järgi? Jne, jne jne...

Argentiinast pärit sõitja ja tema abiline on pärit Holger Hetzel'i tallist (http://www.holger-hetzel.de/) ehk sama mehe juurest, kelle 5 hobust on hetkel meil ja kes ise on praegu 16 hobusega Itaalias võistlemas. Selle abilisega olen jutustanud, kui aega olen saanud... Ta rääkis, et alguses läks pärast kooli groom'ina töötama ja mõtles, et aastakese töötab, siis läheb ülikooli... Praeguseks on ta igal juhul juba 5 aastat sellel alal töötanud! Ta tegelikult ei ole mitte ainult groom, vaid hoopis sõitja, aga hetkel vigastus ja siis aitab tallikaaslasi...

Igal juhul... jutu point - mulle on viimase nädala vms jooksul üha rohkem hakanud meeldima mõte sellest, et ma töötangi mõned head aastad välismaal. Ma tahan näha erinevaid talle, hobuseid, inimesi, luua kasulikke ja püsivaid kontakte... Ja võib-olla isegi end mingile tasemele treenida.

Nagu ma ennegi olen maininud, on mul olnud igasuguseid hobisid ja huvisid, aga hobused on tulnud, olnud ja jäänud... Seetõttu on mul raske ette kujutada, et ma tulen Eestisse, lähen ülikooli, virelen väga suure tõenäosusega rahapuuduses (pluss-poolel on muidugi seltskonnaelu ja haridus), kui mul oleks samal ajal võimalus olla välismaal, teenida raha millegi eest, mida ma armastan, samal ajal end arendada... No ja muidugi on see raske füüsiline töö ka trenni eest. Mitte, et see kõige olulisem oleks...

Draamasid on siin ka...

Ma polegi vist sellest rääkinud, aga algusest peale on tundunud, justkui oleks Michael'il midagi Kevini vastu... Mind ja Evat hoiab ta väga, kohe väga... Kevin on aga see, kelle peale ta vihastab, keda ta saadab pidevalt junne korjama võistluste ajal jne jne jne - long story short - talle ei meeldi ta, ta ei tee tema arust piisavalt tööd, ei vääri 600EUR kuus jne.

Täna rääkis Kevin, et ta peab arvatavasti lahkuma varem, kui algselt arvas... Ühest küljest saan Michaelist aru, teisest küljest... Kevin pole varem tallis töötanud, ta on vaid aastaid ratsutanud, isegi hobust pole endale iga kord ise valmis pannud. Mul on 2 aastat põhimõtteliselt groom'i kogemust (Heimtalist), üle aasta aktiivse tallitöö kogemust Koordist ning kõik need 7 aastat (kui välja arvata aeg, millal ma ei saanud eriti ratsutada, Inglismaal olles näiteks) kogemust noorte hobustega... Eval muidugi rohkem, sest tema vanematel on tall, nad korraldavad Poola mägedes retku ja Eva majandada on hobused, turistid, rajad...

Selline uudis ka, et nende suurte jubedate koertega olen ka vahepeal enamvähem sina-peale saanud pärast seda, kui Michael meid tutvustas - alguses talli juures ja siis käisime nendega jalutamas... Pärast seda riskisin öösel vannituppa minemisega ja mind ei söödudki ära.

Praegu istume office's netis ja sööme komme... Mis on pärit kausist, kust võistluste ajal inimesed, kes siia tulevad stardijärjekordasid jne küsima, saavad magusat... Aga me ei tunne üldse süümepiinu.

Sellest tahtsin ka rääkida, et võistlused siin on päris huvitavad. Esiteks on siin palju, palju klasse, mis on tähistatud erinevate tähtedega (kunagi üritan pilti teha mõnedest lehtedest jne ja siia postitada), ma ei tea veel täpselt, mida need kõik tähistavad, aga L on klass noortele hobustele igal juhul... Teiseks on naljakas see, et korraga on platsil kaks sõitjat - see, kes võistleb ja temast järgmine... Aega hoiab nii kokku. Rohkem võib-olla ei olnudki midagi huvitavat, aga see juba iseenesest on huvitav, et ma elan Saksamaal!

(Guatemala) hispaania keelt olen ka natuke õppida üritanud ja Evale õpetan vabal ajal saksa keelt.

Homme on jälle võistlused, kell on 10:48pm, äratus on 6 hommikul ja ma ei saa seda Red Bulli, mida mul oleks nii väga vaja, aga saame hakkama! ...alati saame.

Head ööd! (ja pildid mu uuest toast/kohe kõrvalolevast köögist... vahel pole ust, vaid ruloo...)

Laupäeval olid võistlused. Äratus oli kell 6 hommikul (vahepeal oli lausa plaan juba kell 6 tallis olla, aga õnneks lükati esimene koolisõidu start pool tundi edasi), kuni hommikusöögini tegelesime tavaliste toimetustega, siis hakkasime juba Michael'ile hobuseid valmis panema, kuna ta sõitis osadega enne. Pidin talle Zeppelini ette jalutama väljas, kus koolisõitjaid soendasid (nende võistlus toimus maneežis) ja kõik hobused olid kas lihtsalt üle paindes või mõni täiesti rollkur... Sõitude ajal, nii palju kui ma sain piiluda tallist maneeži vaatavast aknast, olid hobuste pead muidugi enam-vähem vertikaalis, aga pani mõtlema...

Koguaeg oli kiire-kiire ja kuna see oli mu jaoks esimene võistlus ning keegi enne polnud midagi seletanud, oli Eva väga, väga vajalik!

Võistlused olid meie oma tallis ja mitte keegi meist (groom'idest) ei teadnud, kes võitis, ei näinud praktiliselt ühtegi sõitu jne. Ma nägin ainult poolt Kevini sõidust, aga siis ka tabasin Michael'i kullipilgu ja jooksin juba tagasi talli...

Lõpetasime 9 paiku õhtul. Kolmapäeval - oh, see on ju juba homme! ...tuleb samasugune päev, aga mingil määral peaks iga võistlus ikka kergemaks minema... Oot, oot, valetan, see on siiski ülehomme. Homme on teisipäev ja siis saabuvad siia mingi argentiinlasest koolisõitja oma kuue hobusega ja kaks (?) koolisõitjat veel paari hobusega. Jäävad siia arvatavasti laupäevani, ehk saab huvitav nädal olema.

Eile oli Kevinil vaba päev. Sain sõita ka - Agnelli'ga, kes on vist hannover (igal juhul üks neist paljudest saksa tõugudest, kes näevad väga sarnased välja), vanus võib olla 8-10a äkki? Tema on üks mitte meie oma hobustest siin, vaid mingi sõitja oma, kes ise on Itaalias. Need hobused on siin umbes ühe kuu.

Igal juhul oli see ratsutamine mu jaoks kohutavalt raske... Teoorias on palju asju juba selged ja ei peaks raske olema saada hobune mõnusasti kahe ratsme ja kahe sääre vahele, aga ei... Keha on ikka tükk maad kaugemal mõistusest - mitte miski pole sama mis siis, kui veel praktiliselt igapäevaselt sai 1-4 hobust sõidetud... Ja oi, kui lootusetu tunne see on! Hakkasin seal seljas ka peaaegu nutma ja Michael küsis, mis viga - ütlesin siis, ja ta ütles, et siis peabki veel rohkem sõitma ja veel rohkem harjutama... "Eliise, trot, now!" ... ja natukese aja pärast jälle.

Lisaks sellele olin ma enne siia tulekut elus max 10x (arvatavasti mitte nii paljugi) libisevaga sõitnud, siin aga on enamus kordi just nii olnud ning no ma ei oska sellega sõita! Ma ei tunneta kontakti, nii raske on keskenduda sõitmisele jne. Agnelli oli ka päris kõva suuga, aga kui ühest jalast olin juba galoppi teinud, läks traav ka paremaks... Ei tea, kus loogika oli.

Igal juhul ma ei ole suutnud otsustada, kas ma tahangi ratsutada või ei. Mu ideaal on olla treener, muidugi, aga ratsutamine-ratsastamine-võistlemine on ka üks omamoodi vaimustav maailm... Aga see tähendaks pidevat treeningut, mis tähendaks raha ja aega - kui mul on töö, siis raha on, aga aega mitte nii väga; kui pole tööd, siis on aega küllaga, aga raha mitte nii väga... Eestis on see veel raskem... Eriti, kui ma tahaks isegi ülikooli minna - võib-olla juba sel sügisel... Ohkama paneb.

Ahjaa, mul on vaba päev täna.

Issand, ma pole juba 4 päeva kirjutanud?! Ma arvasin, et kaks või kolm, aga et neli...

Nüüd ma ei mäleta ju ka, mis vahepeal juhtunud on! Mingil päeval käis üks hull, kolmekümnendates, mees nimega Hans oma hobustega siin treenimas. Mingil päeval tegin Kevinile riisiga pajarooga, mida tänagi veel lõunaks sain süüa. Eile saime autoga linna, käisime poes ja õhtul pidime vihmas tagasi kõndima, kusjuures eile oli mu siinoleku ajal teine vihmane päev - täna on kolmas, aga täna pole nii hull. Homme on siin esimesed võistlused.

Eile tegime igasuguseid ettevalmistusi selleks - ilmselgelt oleks ma Evaga need tööd kolm korda kiiremini tehtud saanud, sest Keviniga on endiselt teemaks hardcore naeruhood ja nii EI saa tööd teha... Plats oli ka ülimärg ja me vedasime kolme latti korraga ja järsku pidime naermise pärast lihtsalt kõik need kolm latti maha kukutama... Aga ei, tehtud saime lõpuks ikka kõik - enamus tööst oli mingi raske objekti tõstmine/transportimine ühest kohast teise - pikad pingid (okei, need polnud rasked), lauad, need valged kivist hobusekujud, mis piltidel ka peaks kuskil olema ja mis kaaluvad umbes 40-50kg, sest meil oli isegi kahekesi nende transportimisega raskusi; kaks suurt peeglit ja need tuli vedada veel trepist üles ka; mingi 10 vms latti; lille- ja põõsastega potte... Päris läbi võttis see.

Oot, mingipäev oli mul ju vaba päev... Teisipäev oli see. Ahjaa, ja siis ma kolisingi uude tuppa. Mäletate Kazakit? Noh, ta läks teisipäeval minema. Ma ei mõelnud midagi sellest, aga Christiane tuli enne õhtut vastu ja ütles, et võin ümber kolida... Kas ma tahtsin? Ei, tegelikult eriti mitte...

Külalistetuba polnud küll eriti hubane (täis võistlusteks mõeldud asju - auhindu jne) või privaatne (avatud trepp alla kööki), aga 1. seal on internet; 2. seal on vannituba! Töötajate majaosas on ka köök (minu toaga ühenduses isegi, teised kaks tuba on üksikud), aga vannituba ei ole ja see on KOHUTAV, milline põiekas mul igaks hommikuks on - pärast 10 õhtul või enne 6:30 hommikul ei saa vannituppa/vetsu, kuna need suured jubedad koerad on siis lahti ja mina ega Kevin nendega veel sina-peal ei ole. Kui ma keset ööd oma toast väljuks, saaks ma arvatavasti väga, väga, vigastada...

Igal juhul muidu ei saa kurta. Väsinud olen ja nüüd lähengi magan ülejäänud 25min.