Eile oli Eval vaba päev, meil Keviniga oli tööd küllaga, aga mitte nii palju, et kaheksani tallis aega peaks veetma, õnneks! Tavaliselt on nii olnud, et see, kellel on vaba päev, ikkagi aitab midagi (kes vähem, kes rohkem, kuidas kunagi) teha, ma vahel olen nt enamuse varustusest ära puhastanud (valjad, rinnarihmad, martingalid, sadulavööd, libisevad jms puhastame pärast iga kasutuskorda... meil on valjaid veidi alla 20 paari, martingale igapäevaselt kasutuses null kuni paar tükki, rinnarihmasid u 5, sadulavöid 3-7, nahast libisevaid 2 paari). Seekord ei pidanud Eva meid üldse aitamagi, sest lõpetasime täpselt kell 6! Uskumatu, seda pole juba ammu juhtunud...

Kõik oli tänu sellele, et esiteks läks Michael juba hommikul 8 paiku sõitma ja teiseks, me ei teinud lõunapausi... Aga seda mõnusam oli õhtul!

Täna lõpetasime ka vara, 6:15PM ja siis jalutasime Prüm'i... traditsiooniline käik pagarisse ning proovisime ka üht Christiane soovitatud rämpstoiduputkat. Teenindajateks olid kaks lühikest, umbes minuvanust või veidi nooremat jõusaalikutti, aga toit oli see-eest ülihea.

Täna sõitsin Quanta ja Agnelliga ka... Quantaga käisime metsas (Michael oli Winnie'ga ja Eva Estrada'ga) ja tagasi jalutades ütles Michael, et sõidaksin veel platsil traavi-galoppi. Nii mõnus oli! Quanta on üks neist hobustest, kellega ma lihtsalt sobin esimesest hetkest - mõne hobusega on nii... Little Boy'ga oli nii ja mõnega veel, kes mu elust läbi on käinud...

Endiselt on mul vigu ning ma ausalt, täiesti ausalt, ei tea, kust ma need omale külge olen hankinud. Ma tahan koguaeg õlgu ja käsi liiga ees hoida, st mu küünarnukid ei "lange alla", vaid käed on pinges ja siis on selg kõver ja kaldun ise ette ja keha läheb veel kõveramaks jne, ühesõnaga päris kohutav, kui tead praktiliselt IDEAALSELT, kuidas seljas olema peaks, oled oma arust täiesti sirgelt, tasakaalus jne ja siis kuuled, et tegelikult polegi nii... või vaatan alla oma käte peale ja näen, kuidas ma nt galopile tõstes välimist kätt kõrgemal hoian?!

Igal juhul ma usun, et see on ikkagi sellest vahepealsest pausist ja loodan, et treeninguga läheb kõik paremaks.

Agnelliga sõitmine sai alguse sellest, et Michael oli kõik teised hobused (Cessna, Davidson, Donatella, Elli Jo, Zeppelin, Winnie) ära sõitnud või kordetanud ja küsis, et Agnelli ongi viimane, jah... Ütlesin, jah. Tema: "Okay. You ride him, if you can. With or without german reins, you decide."

See oli esimene kord, kus ma sõitsin siin täiesti üksi - alati on kas Michael või Christine seal, kas siis sõitmas või just mind juhendamas. Michael siiski vaatas mind, sest ta oli office's enamuse ajast ja pärast tuli ja ütles, "Very good!"... mille peale ma muidugi ütlesin, "No, no" ja rääkisin kui nõrk ma ikka olen. Ta ütles, et praegu küll, aga treeninguga saan tugevamaks. Ja nii ongi.

Agnelli on siis see matsakas hobune, kes mulle eriti ei meeldi. Ta on väga kõva suuga, vajab üldse palju tööd (kuigi Christiane ütles just tema kohta, et nii lihtne hobune...) ja no ei istu mulle... Täna lisaks kõigele ta veel kartis ka kõike, päris tugev tuul oli väljas ja heki taga sõitis mingi auto vahepeal mööda jne, siis sai ikka natuke kitsehüppeid jne.

Aga võib rahule jääda. Kindlasti ma juba arenen, sest nüüd vähemalt ei valuta kogu keha pärast ratsutamist või järgneval päeval...