Tähelepanu! Väga-mitte-hobuseteemaline-ja-rohkem-riieteteemaline postitus!

Vaatasin selle riietekoti läbi, sain 5 pluusi (4 triiksärki või selle moodi asjandust, üks trikooriidest alusmaika) ja 3 paari põlvikuid, kõik mingid firmakad (Ralph Lauren, Sergio mingi asi jne, isegi põlvikud olid väikese kuldse firmamärgikesega...)... ja kaska hakkas ka paremini pähe sobima, nii et äkki saan selle ka ära omastada. Selle ainuke miinus on värv... Pole elusees sellist helepruunikalt jubedat kaskat näinud - Christiane sõnul oli selle omanik tellinud selle ekstra, kuna tal oli täpselt sama värvi redingot... Aga kui ma saaks selle kuidagi mustaks värvida...

Kohutav lausa, et ma võtsin niigi liigselt riideid kaasa ja nüüd on mul neid veel rohkem!

... ja nii see Caled seal pool päeva vahib, kõrvad tikksirgelt püsti kui antennid... 

Eile ei jõudnudki kirjutada, Kevini kord oli õhtusööki teha ja saime nii hilja sööma.

Igal juhul oli eile Kevinil vaba päev siiski, kuigi ta mõtles, et küsib mõne muu vaba päeva, kuna mul oleks üksi väga, väga raskeks läinud. Õnneks ütles Christiane, et ülejäänud heina võib esmaspäeval ka üles transportida, nii et polnud viga.

Mu jaoks möödus eilne päev siiski päris töökalt - maneeži liivast sorteerisin heina välja mingi pool tundi (muidugi ei olnud seda üle terve maneeži, aga tallikäigu juures jms), muidugi hobuste trenažööritamine ja Valesco kordetamine, ämblikuvõrkude eemaldamine (mingi päris raske redeli suutsin isegi talli vedada, aga üles panna ikka ei jõudnud, nii et jäi see paari meetri kõrguselt võrkude likvideerimine ära... õnneks!), tavapärased tööd ja asfalti pühkimine liivast jne. Väljas säras päike ja liiga soe oli kohati... Aga mõnus!

Õhtul jõudsid Eva, Christiane ja Michael tagasi. Täpselt tulemusi ei mäleta, aga Michael sai 140cm Davidsoniga teise koha. Kusjuures, võistlema läksid nad ka kahe uue hobusega - täku ja kõrvi ruunaga. Christianel oli täkuga olnud puhas sõit, aga vist mitte piisavalt kiire, nagu aru sain. Üldiselt olid nad ise rahul. Laupäeval tulevad meil siin esimesed võistlused ja samuti aprilli jooksul igal kolmapäeval ja laupäeval.

Täna oli Eval vaba päev, meil oli Keviniga tööd piisavalt, aga seitsmeks olime isegi valmis. Suur osa oli ka sellel, et Christiane sõitis alles õhtul, kui me juba bokse tegime, aga pani ise kõik omale valmis jne. Michael'i jaoks panin valmis: 1. Davidson; 2. Cessna; 3. Zeppelin; 4. Donatella ja pärast kordetasin Winnie't ja Quanta't. ... Mitte just eriti keerukas päev, arvestades, et kiirematel päevadel saab hobuseid valmis panna sinna kümne ringi...

Heinaga läks täna kiiresti, kuna ainult kolm alusetäit oli veel alla jäänud! Üles, katuse alla jõudes oli uskumatu vaadata neid kenasti vastu seinu ritta seatud heinapakke - neid tundus kuidagi eriti palju olema...

Homme lendab Kazak minema. Ühest küljest kahju, aga samas ei osanud (oska) see mees absoluutselt ikka hobustega ringi käia... St, ta ei pidanudki (ta oli remondimees jms), aga ta sadas igale poole mõtlematult sisse, kolistas, kui hobune ehmatas, siis käratas midagi jne. Christiane ütles tema kohta, et ta ei oska mõelda nagu hobune.

Aga Evaga on väga, väga lõbus olnud! Ma ütlen, ma pole juba ammu selliste inimestega tutvunud, et ma lihtsalt võin end pooleks naerda... Igapäevaselt! Täiesti suvaliste asjade üle kaasaarvatud... Mingi osa muidugi on ka selles, et meil on kõigil erinev emakeel... Nagu näiteks ühel õhtul, kui sõime koos õhtust. Eva räägib midagi, ma: "mhmh, mhmh..", järsku, "what?" ...naer. (Arvasin, et saan aru ja siis taipasin, et ikka ei saa vist...)

Keviniga on täpselt samamoodi... Kõik algas sadularuumis, kui ta "nahasupist" (leather soup) rääkis - sellest ajast saati oleme juba täitsa omad ja vähemalt korra päevas (isegi siis, kui ühel vaba päev on) ikka naerame, kõhud kõveras. Eile õhtusööki süües vaatasin, et Kevin kuidagi liiga vaikne... Ütles, et ta ei taha enam naerda (et see nii totter, et mõtle, kui ta kellegi teise juuresolekul hakkaks suvalisel hetkel naerma...jne)... Okei... vaikus, sõime... Järsku purskab naerma ja mina samamoodi ja mõlemad kahvlid taldrikule viskama ja laua äärest püsti tõusma, paar meetrit eemale minema ja selja ära keerama... end mõnda aega koguma.

Selline elu siin nimelt.

Homme on mul vaba päev! Ma olin juba täiesti kindel, et ei ole, sest tavaliselt ütleb Christiane seda varem... Mõtlesin, et neljapäeval on kindlasti vaba päev hoopis... Aga õhtuse söötmise ajal ta küsis, kas ma tahaksin homme vaba päeva võtta ja ma tahtsin, iseenesestmõistetavalt!

Oma esimese palga eest tahaks natuke oma ratsavarustuse kollektsiooni täiendada... Mul on kõrini nendest tobedatest kummikutest, millega sõita on kange ja ebamugav... Ja ratsapükstest, millel pole nahkasid, mis on alt liiga lühikesed ja vajuvad alla jne. Kaska on ka vana ja nokk kõver... Ainult kinnaste üle saan uhke olla. Ahjaa, Christiane pakkus mulle üht vanemat sorti Pikeuri kaskat, aga pean veel vaatama, see vist ikka natukene väike... Sellega seoses tuli mulle ka meelde, et ma pean ühe riietekoti läbi vaatama, kust võin omale midagi juurde saada (need riided viib ta kirikusse muidu).

Selline mõte ka veel kogu loo lõpetamiseks (mitte kogu loo, lihtsalt tänase, tegelikult)... Mul on alati selg olnud veidi kõver, kerge küürakas olen olnud jne. Kuigi hakkasin aktiivselt ratsutama hilja (11-aastaselt), paranes mu rüht märgatavalt - arstid ka koogutasid, et ratsutagu ma aga edasi... Nüüd on need ajad, kus ma regulaarselt ja aktiivselt treenisin (ehk... kolm kuni seitse päeva nädalas), möödas - juba 3 ja pool aastat! See annab tunda... Mitte ainult ratsutades, vaid ka muidu on mu selg jälle kõveram, õlad longus.. Ja ratsutades, oi, millist vaeva ma pean nägema, et õlad taha pressida, keha sirgeks sirutada... Selle tulemuseks on pinges keha ja valutavad õlad - ka pärast trenni. Loo moraal vist on see, et ma peaksin igapäevaselt ka üritama sirgemalt istuda-astuda. Aga kui seda peaks lugema keegi, kellel on taoline kogemus ja kes teab häid harjutusi seljale (nii ala- kui ülaseljale - mul terve selg selline imelik), jagagu! (Aitäh!)

Olgu, enam küll ei jõua....

Istun praegu oma trepil ja valvan, et kass, kes ei tohiks üldse sees ollagi, tagasi mu tuppa voodi alla peitu ei läheks... (Kevin) -"Umm, Eliise?" (mina) -"Yeah?" -"Why is there a cat inside?" -"...???" Pole halli aimugi, kuidas ta sisse sai, aga siin ta on ja sõbrustada ei taha (muidu küll alati tahab!), ära minna aga ka mitte... Kevin on duši all, nii et mul pole abikäsi ka...

Igal juhul fakt on see, et homne saab veedetud rõõmsalt valuvaigistite toel. Täna läksid Christiane, Michael ja Eva võistlustele, homme kunagi peaks tagasi tulema ja nagu ikka - jäeti maha 'to do'-list... Alguses tundus kõik reaalne. Siis hakkasime (mina, Kevin ja Kazak ehk 3 ainukest mitte-hobust siin maa-alal viimased pool päeva ja järgmised pool päeva) üht nendest töödest tegema, milleks oli ühes vanas talliosas maneeži kõrval (kus me praegu hobuseid valmis panema ja nüüd elab seal ka üks uutest hobustest) 3 boksi tühjaks vedamine heinapakkidest. Üks boks oli poolikult (alla poole tegelikult isegi) neid täis, kaks tükki puupüsti... 

Transportima pidime need sama talliosa kohale - maneeži katuse viltuse osa alla, kus oli kõrgeimas kohas vaevu nii palju ruumi, et püsti seista, madalamas muidugi saime põhimõtteliselt roomata nende heinapakkidega. Kazak sõitis traktor-tõstukiga siis maneeži, aluse peale hakkasime heinapakke pusle moodi panema... Esimene läheb ikka aia taha, nii ka meil - kukkus see pakikoormake maha ja pidime hakkama uut süsteemi välja mõtlema. Kazak leidis siis mingeid laudu, mida sai nendele kahele alusele, mis meie käsutuses olid, nö küljeseinteks kinnitada. Siis hakkas töö isegi sujuma... Aga oh jah, milline selja piinamine kogu see töö oli - ühelt poolt pakkide tõstmine-lükkamine-tõmbamine-vedamine, teiselt poolt seal üleval katuse all koguaeg köögatsi-kummardades olemine...

3h tegime seda, siis oli kell juba nii palju, et tööpäev peaks hakkama läbi saama, aga me Keviniga polnud jõudnud veel boksegi tegema hakata... Otsustasime, et lõpetame selle töö homme, kuigi Kazakil on siis vaba päev (tuleb aitama meid, pool boksi on alles veel neid heinapakke)... Kevinil peaks ka olema, aga ta tahab mõne muu päeva vabaks saada, sest ma ei jõuaks üksi elusees kõike teha, mida veel tahetud (tahaks öelda "Challenge accepted!", aga ei suuda)..

Päeval muidu oligi nii, et hommikul tavapärased toimetused, siis aitasin treilerit pakkida, hobuseid valmis panna reisimiseks, siis seletas Christiane selle nimekirja lahti ja hakkasin kohe tegutsema, sest ma teadsin, et siin ei tasu vabalt võtta - pärast oled poole ööni tallis... Tegin Flapjackile ja Baldatusele kordet, kõik hobused, kes trenažööril pidid käima, käisid seal tänu minule, söötmine ja 4 hobusega tallist ning väliboksidest eemaldasin kõik ämblikuvõrgud... Oleks ma teadnud, et see heinatöö nii kohutavalt keeruline on, oleks muidugi ise varem sellega tegutsema hakanud ja Kevini sama tegema käsutanud, aga noh... Keegi meist ei teadnud. Christiane jättis mulje, nagu see polekski mingi töö... 

Homme: jätkame heinapakkide ülesse transportimisega; üritame ämblikuvõrgud eemaldada uue talliosa akendega küljelt (nagu piltideltki näinud olete, on see päris kõrge... ehk siis redeldama peab hakkama); kordetame Valesco't, hobused trenažöörile (pooled 2x) ja lisaks sellele on listis põhimõtteliselt kogu talli territooriumi pühkimine... Õnneks, nagu ma õigesti mäletan, ütles selle kohta Christiane, et "...ja kui teil siis ka veel on aega, siis...," nii et loodetavasti ei saa me raevu osaliseks, kui see pole tehtud.

Varajane lõunapaus.

Eile oli esimest päeva Eva ka meiega tööl. Ta on 25-aastane, Poolast ja ta on siin neli kuud töötanud (vahepeal oli 2 nädalat kodus, nüüd on kuni maini, suvel peab kodus olema ja sügisel plaanib tagasi tulla jälle), nii et tema kiirus-täpsus on vägagi motiveeriv! Eks ma ise tunnen ka end juba päris kindlana, aga 100% kindel ei saa vist kunagi olla. Eva lihtsustab seda see-eest.

Kuna nüüd on meil kolm võõrast hobust juures, teeb neid pudulojuseid kokku 16. Eile sai iga hobune oma paari valjaid ka - enne olid nendel paaril noorel ühised, jne. See-eest on nüüd valjaste juures NIMESILDID, et mingit segadust ei tuleks (oi, kuidas me Keviniga oleme nuputanud, mis kelle valjad nüüd olidki... pärast puhastamist on nad ju vaja õigele kohale panna! märkuseks: siin on nii, et pärast trenni riputatakse kõik kasutatud valjad ühe konksupuntra otsa, et pärast saaks hakata järjest puhastama.)

Täna on siin keegi treener, tuli oma suure hobuveoki ja mitme hobusega, et ise ka väljas sõita natuke. Nädala pärast on siin juba esimesed võistlused!

Seda ka veel, et alguses, kui Christiane ütles, et teistel groomidel on siin tavaliselt u 50EUR nädalas läinud söögi peale, ei suutnud ma seda uskuda... Nüüdseks olen aru saanud, et see on täiesti reaalne, kui just ei taha toituda nuudlitest, võileibadest ja krõbinatest (mida ma Inglismaal juba piisavalt tegin)... Nüüd aga üritan oma tervist nö taastada ning ei saa endale lubada mõttetut sööki igapäevaselt. Vot sedasi.

PS - Eile käisime Keviniga õhtul linnas, sest tal oli juua vaja... Lõppes see sellega, et me käisime kiirtoidurestoranis, kaks korda pagaris, ostsime kummikomme... aa, ja juua ka.

Jälle üks tegus ja kiire päev õhtusse jõudnud... Hommikul ärkasin Kevini hüüdmise peale (kell oli 07:07). Põhjuseks võis olla see, et ma ei jäänud korralikult magama umbes kuni kella neljani öösel (siis võtsin valuvaigistit), varvas valutas nii hullusti. Eile võtsin talt küüne pealt ära... Tundsin halba lõhna ja võtsin ühe poole lahti (see oligi põhimõtteliselt lahti) ja vaatasin, et see teine ei ole ka üldse tugevasti kinni, võtsin lihtsalt küüne ära ühesõnaga. Nüüd kardan ikkagi, et uus küüs ei kasva täiesti korralikuna peale tagasi, sest tundub, et mingi põletik/mäda ikkagi on olnud või on, kuigi panen joodikreemi ja tuulutan nii palju kui võimalik...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma üldsegi kirjutada. Täna õhtul saabus Eva. Saime ka teada, et ta läheb juba mais minema (ja siis tuleb septembris uuesti), sest ta vanemad vajavad teda suviseks turistideperioodiks kodutalli Poolas.

Aprillis (mis on kohe, kohe käes!) tuleb meil siin 8 võistlust... Ma vaikselt isegi aiman, milline meeletu jooksmine siin pihta hakkab...

Uued hobused on päris vahvad. Üks kakas mulle täna peale. Puhastasin parasjagu üht tagumistest kapjadest, kui järsku tundsin, et vastu selga käis midagi pots ja pots... Mis seal siis ikka. Üks kord on ju ikka esimene kord!

Üritan lühidalt teha, tahaks veel enne uinumist ühe osa HIMYM vaadata... 

Täna oli minu 12. päev siin ja ühtlasi ka mu vaba päev. Magasin kuskil 11ni, sõin hommikusööki voodis ja vaatasin HIMYM, umbes 2-3 paiku otsustasin tegusaks hakata: koristasin toa ära ja üritasin asjade süsteemi (pooled ju kohvris, sest ma ei jää siia elama, siin pole asjugi kuhugi panna jne) parandada, kirjutasin vanaemale pika kirja ning hakkasin poenimekirja koos saksakeelsete vastetega koostama. 

Enne nelja hakkasin linna poole jalutama ja oh, kui ilus ilm oli! Päike säras ja nii soe oli, et võtsin salli ära ja tegin jaki hõlmad lahti ja ikka oli jube soe, isegi jahedat kevadtuult ei olnud (õhtul siiski tuli)... 

Koju jõudes hakkasin kibekiirelt cheesecake brownies'i valmistama... Need ei tulnud eriti hästi välja, ju siis midagi tegin veidi teistmoodi kui muidu, aga noh, mis seal ikka. Järgmisena hakkasin välgukiirusel õhtusööki valmistama, milleks oli kartulipuder ja hakklihakaste. Need tulid isegi üllatavalt hästi välja. Kastmes, nagu ikka, jäi midagi puudu, aga mul terve elu veel aega oma kastmetegemise oskust parandada, nii et pole viga. 

Tore oli see, et kui Keviniga olime söömise lõpetanud, tuli Michael ka ja istus meiega lauda maha ja sõi; kohe kaks taldrikutäit! Ja jutustasime ka... Rääkis, kuidas u 10-12 aastat tagasi tal oli üks eriline hobune just kõrgushüppe jaoks ja ta hüppas temaga 2.28m! Aga et see jäi ka viimaseks korraks, pärast seda ta otsustas, et pole tema jaoks ja jätkas tavaspordiga. Veel rääkis praegustest hobustest - et ta ostis Davidsoni 2000 euroga, sest ta oli nii hull, et keegi polnud temaga nõus sõitmagi... Praeguseks on ta temaga üle pooleteist aasta koostööd teinud ja Davidson on küll käe kõrval vahel veidike nö mölakas ja kasutab oma suurust ära, aga kui ma vaatan Michaelit ta seljas, siis pole küll aru saada, et see hobune oleks miskitmoodi hull... Näitasin talle Kallaste ja Opaali kõrgushüppe videot ka, mis talle meeldis.

Ahaa, see oli eriti naljakas, kuidas ta kööki sisenes - oma kõva mehise häälega "OOO" hüüdes ja siis ütles midagi selle kohta, kui hea partii ma olen! Mõne aja pärast rääkis ta meile loo, kuidas tema tallis oli noor, 24-aastane naissoost groom Jaapanist ja üks meessoost töötaja Rumeeniast. Kuu aega oli rumeenlane jaapanlast moosinud, et lähme jalutama, lähme kohvikusse... Ja lõpuks nad olid koos ja nüüd on abielus! Michael korrutas nii toredalt, "in MY stable!" 

Meile saabusid umbes tunnike tagasi kolm uut hobust ka... Sama inimese omad, kelle omad noored All Mine ja Baldatus'ki on (ta ise võistleb/treenib vms Itaalias praegu, nagu ma aru sain). Üks on suhteliselt väikest kasvu tumekõrb täkk (kes pidi 140cm sõite sõitma), üks kõrb ruun ja suuremat kasvu hall ...ruun või mära. 

Täna oli Kevinil vaba päev ning Christiane oli poole päevast söötasid ostmas või kontoris, nii et mu jaoks oli suhteliselt katastroofiliselt palju jooksmist. Eks oma osa andis ka see, et eile käidi võistlustel ja täna oli vaja nii suur hobuveok kui ka väike treiku ära puhastada ja asju sisse viia jne. Samas, mõtlesin, et tuleb kena rahulik päev, aga Michael käis viie hobusega sõitmas ja Christiane neljaga, üht kordetas, nii et tegus päev oli. Lõunale läksin alles kahe paiku ja tunni aja asemel tegin selle 20-minutilise, sest kartsin, et jään muidu jube õhta peale... Noh, lõpetasin 19:45... See oli suuresti ka tänu sellele, et Christiane tegi vahepeal 9 boksi ise ära ja ütles, et kõiki kasutatud valjaid ei pea puhastama, et peseks lihtsalt suulised ära.

Umbes kella poole kuueks oli mu pea täis putru ja kapsaid ja tangu ja... saate aru küll. Mul oli valmis panemise tallikeses 4 hobust - solaarium/pesuruumis Donatella, kelle just olin ära pesnud ja kes ootas kuivamist, temast meetrid eespool vahekäigus Cessna, kes oli just trennist tulnud ja ei olnud nii higine, aga ootas siiski kuivamist; ühes boksis Estrada, kelle olin juba valmis pannud ja kes ootas närviliselt Christianet; ühes boksis nooruke Blundstone, kes oli samuti just trennist tulnud, ootas kuivamist-puhastamist-kapjade pesemist-rasvatamist... Ja kõrval koridoris trenažööri peal oli Carlo, mis tähendab seda, et ühegi hobusega sealt mööda minna ei saa, kuna ta on niigi trenažööril hull, aga kui keegi veel mööda ka läheb, siis pöörab täiesti ära. Igal pool vedeles erinevate hobuste seljast tulnud varustus ja mul keerles sada mõtet peas ehk mida ma mis järjekorras teen... Okei, seda ei saa veel puhastada, alles kuivab... Kapjade pesemiseks peab hobuse viima kas pesuboksi või tavalisse (samas talliosas olevasse, kus pole allapanu, sest seal ei ela ükski hobune, vaid kasutataksegi valmis panemiseks), mõlemad tavalised on kinni, üks koridori lõpus on vaba, aga kui ma hobusega sinna lähen, siis Carlo kuuleb/näeb vilksamisi ja läheb kindlasti hulluks... jne jne jne.

Ühesõnaga, mu mõtteis jooksis samasugune segane tekst nagu just siin ja praegu.

Kõige koledam oli see, et küsisin Christianelt, kas ta on mõelnud, millal mul järgmine vaba päev võiks olla... Ta ütles, et ta ei tea, äkki neljapäev... (Minu nägu sel hetkel 85%-lise täpsusega: o_O) Et teisipäeval ei saa, võib-olla peavad nad Michaeliga mõlemad ära minema ja Kevinit üksi terveks päevaks jätta ei usalda... Kolmapäeval oli mingi muu põhjus, miks mind vaja oli... Aga ütles, et vaatab, mis saab - räägib Michaeliga ja annab teada. (Õhtusööki süües sain toreda uudise osaliseks - homme on vaba päev pärast üht nädalat jutti töötamist!)

Õhtusöök oli ka tasemel. Täna oli siis Kevini kord süüa teha... Mõtlesin, et no mis see 17-aastane poisike ikka mulle teeb... Aga üllatas mind meeldivalt! Tegi pastat ehk ülihäid nuudleid, mida ta ise peaaegu iga päev vist sööb siin, sest neid nii lihtne teha (paned nuudlid ilma keetmata potti, kõrvetad neid võis mõnda aega, mingi hetk paned tomatipasta ja vett, soola, jms sisse ja ongi valmis), uskumatu salatikausi (kummalegi üks) - jääsalat, šampinjonid, oliivid, mingisugune pepperoni vms vorst, jne ja paneeritud kala (ahjus). See viimane oli küll poest sügavkülmutatud kujul, aga siiski...

Meie melu

(PS - taustal olevatel piltidel on Gambrina - väike must mära, kes viidi mingiaeg ära omaniku juurde, aga kellega ma esimest korda siin olles sõitsin - käisime metsas jalutamas)

Täna tegin tavapäraseid toimetusi, aga kuna enamuse nö lisaülesannetest tegin eile ära, oli mul täna nii palju aega, et kõik hobused (7) ära puhastada ja nende kabjad pesta. Tean, et see ei kõla hullusti - ei olegi, aga selle peale läheb kokkuvõttes üllatavalt palju aega. Nagu ka trenažööritamine - alguses boksis kabjad puhtaks, tallitekk maha, spetstekk selga, trenažöörile, kui mõni hobune peab nt 2 või 3 korda trenažööril käima, siis pead kas aega võtma, millal uuesti start nuppu pead minema vajutama või siis oled läheduses ja kuuled, kui kõndimist enam ei kuule... Igal juhul üldiselt oli päris rahulik päev, õhtul lõpetasin enam-vähem tavapärasel ajal ja tahtsin õunakooki teha. Jahu, suhkur ja vaniljesuhkur olid juba kausis valmis, kui hakkasin otsima küpsetuspulbrit... Mida ma ei leinudki! Mõtlesin, et ära ma ikka seda segu ei viska ja tegin hoopis pannkooke - seekord õunaga (riivisin sisse), superhead tulid...

Michael jõudis umbes 7 paiku õhtul ja oli väga väsinud, aga rääkis, et neil läks väga hästi. Christiane ja Kevin jõudsid tunnike hiljem. Christiane oli Valescoga saanud kaks esikohta (125cm parkuurid), Michael oli Winnie'ga võitnud 120cm parkuuri, kus oli 91 startijat! Samas sõidus oli ta Carloga kuues ja Zeppeliniga seitsmes. Esimesel päeval sõitis ta Davidsoniga 130cm ja oli neljas, teisel päeval 140cm, kus oli kolmas.

Kurat, mul polegi homme vaba päev... See hakkab iga nädal muutuma. Nojah, olgu siis.

Edit: Kevin muljetas ka natuke. Rääkis, et seal oli soojenduse plats nii tilluke ja ta küll ei oleks julgenud seal hüpata, oleks kindlasti kellelegi otsa sõitnud... Ja veel, et Michael hüppab ülihästi, ning et enamik teistest ratsutajatest olid nii närvilised ja ajasid hobuseid keema, aga Michael sõitis koguaeg ülima rahuga... Davidson oli mingi sõidu ajal ülipika ja võimsa hüppe ka teinud, et oleks võinud ühe fulee veel teha enne takistust, aga tõukas hooga kaugelt minema...

Kusjuures, ma polegi ei Michaeli ega Christianet korralikult hüppamas näinud. Sõitmas natuke veel olen näinud, aga hüppamas ainult kaugelt vilksamisi. Nüüdsest on igal nädalavahetusel võistlused, nii et mul aega vahtida neid küll veel.

Tänane algas nagu iga teinegi päev - seitsmest hakkasin heina andma, mõne minuti pärast liitus Kevin, siis puhastasime boksid. Kevin jäi edasi toimetama (põhku juurde panema, pühkima jne), ma aitasin Christianel asju suurde hobuseautosse (ühel pildil oli ka vist, see sinine - viis kohta hobustele pluss väike, luksuslik eluruumike) viia. Kuue hobusega läksid ning kui Christiane mõned tunnid tagasi helistas, ütles nii palju, et Michael oli 120cm sõidus Winnie, Zeppelini ja Carloga (kui õigesti mäletan), puhtad sõidud teinud, ja ta ise Valesco'ga ka, aga kohti praegu ei tea. Davidsoni tulemust (ta peaks kõrgemas sõidus olema) ei kuulnud ja Donatellaga pidi alles sõitu minema... Homme kuuleb, kuidas neil läks. Kevin oli eile nii närvis, ta ei ole enne võistlustel abis käinud ja niigi ta ütles, et kui Michael juures on, siis ta hakkab pabistama, aga Christiane ütles, et sai hakkama küll.

Minu tööpäev tallis oli aga samuti sisutihe... Christiane jättis A4 lehekese tavapäraste asjadega, mis vaja ära teha, kes trenažööril ja kui kaua peab käima ja lisaks igasuguseid ülesandeid. Kui nad olid minema sõitnud, hakkasin kohe parkimisplatsi ja üldse seda katusealust pühkima - selle peale läks vist küll üle poole tunni, aga sain seda väikest toredat Porsche't lähemalt uudistada, mida ükspäev alles esimest korda tähele panin!

Kui pühkimisega olin ühele poole saanud, hakkasin hobuseid trenažöörile viima (seda tsüklit jätkus kella viieni õhtul, napilt jõudsid kõik ära jalutatud nii palju, kui vaja...) ja jätkasin muude toimetustega - maneeži ääred ära tasastada, valmis panemise talliosast ämblikuvõrgud ("make away spiderswaps"... armas!) likvideerida, kõik sadulad puhastada... midagi oleks nagu veel olnud?! Igal juhul veel oli listis see, et kõik hobused puhastada ja kabjad pesta + rasvaga määrida, aga kuna see ei olnud nii oluline, kui muud tegevused, siis oli hästi, sest jõudsin ainult pooltel seda teha ja isegi siis jäin õhtul veidi hätta. Üks boks jäi puhastamata (sinna tuleb alles homme hobune niikuinii) ja mõlemad tallid + talliesine jäi pühkimata... Ahjaa, kaks sadulat pean ka veel homme puhastama.

Käed punetavad ja on marraskil jälle ja päeva lõpuks olid täna selg ja jalad kohe väga haiged, aga pole hullu. Varsti peaks mul vaba päev tulema ja kolmapäeval tuleb vist Eva, Poolast, ka tagasi ja siis on kindlasti lihtsam... vist.

Jummel, kui väsinud ma olen. Põsed õhetavad, käed on punased, karedad ja valutavad, üle keha on erinevat sorti verevalumeid, sinikaid, kriimustusi, marrastusi... no ja muidugi see küüs. AGA, olen siiski väga rahul. Homme sõidavad Christiane, Michael (hääldatakse Miihael muideks, mitte Maikel, nagu ma ka alguses ütlesin, aga see ei sobi üldse, sest ta on kõige vähem ameerikalikum/inglisepärasem inimene siin tallis üldse vist... Peale Kazaki) ja Kevin pooleteise tunni kaugusele võistlustele ja jäävad sinna kuni pühapäeva õhtuni. See tähendab seda, et kõik siin on minu hoolitseda ja vastutada. Ühest küljest - oh no. Teisest - oh yes!

Seda pean küll mainima, et ma just väga vaimustuses Christiane ja Michaeli sõidustiilidest ei ole... Mõlemad teavad kindlasti väga, väga palju ja on kogemustega ja neil (eriti Michaelil) on palju tulemusi ette näidata, aga... Minu jaoks natuke karmi käega - ärge saage valesti aru, mingit hobusepeksu siin ei toimu, aga siiski.. Aga see selleks.

Õhtul käisime Supermarketis ja tegin suure pannitäie praekartuleid sibulaga, ahjus mingit paneeritud kalavärgendust ja kõrvale tomati-mozarella salatit. Keviniga kahekesi sõime, hullult kiitis. Täna oli üldse temaga päris lõbus. Puhastasime parasjagu varustust, kui ta ütles, "This leather soup is really good! We don't have it Guatemala." ... Ma omisesin midagi siis omaette, et mnjaa ja naeratasin... (5 minutit läheb mööda) Kevin: "OH MY GOD I said 'leather soup'!!! I mean SOAP" ja siis naersime mõned minutid jutti ja ajasime niisama iba. 

Hoolimata sellest, et ta viimastel päevadel on teinud 4 boksi, samal ajal, kui mina teen 9 (päevas 2x), on ta täitsa tore töökaaslane. 

Nüüd ruttu magama!

Kiire edit: täna käisime ka metsas jalutamas, ma jälle Winnie'ga... Huvi pärast panin tema ja Michael'i nime Google'i otsingusse ja üle 500 tulemuse... CSI4*, CDI4* CSIU25, CSIAm-A Salzburg (AUT) -VIP SILVER TOUR FINAL 20 Int. Jumping Competition 1.30m CSIAm-A – Art. 238/2.1. Winnie'ga kolmas koht.

... 

Ma hakkan juba vaikselt aru saama, miks nad mulle tasuta kindlustust pakkusid... Iga päevaga tundub üha rohkem, et siinsetel hobustel on mingi kuri plaan mulle ots peale teha. Lisaks eilsetele seiklustele oleks täna Davidson mulle peaaegu jala peale astunud (sain jala alt ära), sain Flapjack'ilt peaga molli ja kelleltki (võis jälle Flapjack olla) jalaga piki reie tagaosa. Muidugi mitte meelega! ... Kuigi olgem ausad, natuke kahtlane kõlab see kõik... Mõtlesin juba lõunapausi ajal siia kirjutada, et kui mult täna postitust ei tule, siis on mu pea arvatavasti kellegi kabja all...

Igal juhul olime täna põhimõtteliselt Keviniga kahekesi, alguses olid Christiane ja Michael ka, pärast enam mitte ja päris tore oli isegi niimoodi vastutustundlikult askeldada. Nüüd hakkab juba süsteem ka pähe loksuma, nii et päris mõnus... Kuigi mõned hobused jäid trenažöörile viimata, kuna see lõi jälle ekraanile mingi kirja ette ja käima ei läinud... Eelmine kord oli asi selles, et mingi väike lambipirnike vms peab vist kaetud olema ja sinna on higikinnas peale pandud - üks hobune oli selle sealt maha nihverdanud ja trenažöör enam ei töötanud... Seekord aga ma tõesti ei tea, mis probleemiks võis olla, sest oma arust otsisin kõik nurgad ja tagused läbi, et milles asi võiks olla..

Päris palju rääkisime Keviniga ja sain uue vaatenurga. Kevin oli ka tulnud siia Yardandgroom'i kaudu ja ta rääkis, et ta tuli siia kui Working Student ja sellepärast talle ei meeldi, kuidas temaga siin käitutakse - ta on õpilane ja peaks saama korralikke trenne. Meetoditest rääkisime ka ja ta ütles, et teda niimoodi sõitma pole õpetatud... Rääkisin, et ega ma isegi suur fänn ei ole... Aga mis mul ikka teha on, ega ma neid õpetama ei lähe. Surun oma põhimõtted alla raha ja kogemuse nimel.

Selg valutab. Keedan kartuleid. Nämm.

Istun (mõttes) valust ägisedes köögis ja rüüpan head teed (inglisepärast ehk piimaga...vanad ajad tuletab meelde)... Vasaku jala suure varba küüs on valu põhjustajaks - nimelt on ta täiesti lahti, st, kuskilt veel hoiab kinni (ära ei saa tõmmata), aga üldiselt - lahti.

Aga alustame päeva algusest... Kõik algas väga kenasti. Umbes ennelõunal sai Kevin Michael'i käest veidi, noh, pragada... Kuna Michael tahtis, et kell 10 oleks hobune valmis, aga tegelikult oli hobune alles 10:40 valmis. Rääkis talle, et ta pole siin puhkusel jne. Okei, see selleks, siis rääkisin sellest veidi Christianega ja ta ütles, et nad pole tõesti Keviniga eriti rahul olnud, sest ta on nii aeglane... Ma ütlesin, et ma olen ka aeglane, aga ma annan alati endast parima... Christiane ütles, et selles ongi vahe. (Tegelikult märkuseks võin öelda, et nüüd, kui mul asjad selgemaks hakkavad saama, ma enam nii aeglane pole - paari valjaid puhastan u kahe minutiga näiteks) Igal juhul pärast küsis Kevin mult nõu ja ütles, et "Kui Sina teed midagi valesti, siis räägivad nad nii rahulikult, aga kui mina teen, siis karjuvad..." ja et mis nõu ma annan, et mida ta peaks tegema - ta ei taha, et temaga niimoodi karjutakse. Ütlesin seda, et tema on siin tööl... Michael ja Christiane on meie ülemused. Kui see töö Sulle muidu meeldib ja Sa tahaksid siia jääda, siis proovi endast alati 100% anda (kuigi ta ütles, et annabki... no, ma ei tea), aga kui Sul on ükskõik, siis võid tõesti öelda, et Sinuga nii ei räägita.

Okei, igal juhul, pärast seda, kui Michael oli Keviniga veidi kurjustanud ja me Christianega olime sellest rääkinud, üritasin ma veel paremini/kiiremini kõigega hakkama saada... Ma ei olnud üldse närvis vms, aga Christiane vist aimas midagi ja must möödudes ütles, "Ära muretse, Eliise. Michael on ammu aru saanud, et Sa annad endast alati parima." See rahustas mind veidike maha...

Sõitsin Winnie'ga ka, seekord väljas. Terve aja üritasin teda lihtsalt aeglasemaks sõita... Vahepeal justkui õnnestus, siis jälle mitte. Vaatasin Michaelit oma suure ruuna Davidsoniga üliaeglast galoppi sõitmas, tema hobusel pead rahulikult, kerge ratsmega, vasakule ja paremale painutamas, ja mõtlesin, et... Ma ei saa kunagi sellisele tasemele. Eriti arvestades seda, kuidas kõik need kolm/neli korda, kui ma siin ratsutanud olen, on hobused põhimõtteliselt mind juhtinud mitte vastupidi! Uskumatu ikka, milliseid lihaseid on vaja, et ühe hobusega lihtsalt füüsiliselt ratsutada jõuda...

Igal juhul pärast seda jätkus hobuste puhastamine/valmis panemine... Ma ei mäletagi, millal, aga Carlo (üks hiiglastest, kellest ma rääkinud ka olen) astus mulle ühel hetkel jala peale - okei, ei olnud nii hull, pisarake tuli, läks elu edasi. Umbes paari tunni pärast võtsin talt tekki ära ja tal õnnestus kuidagi vasaku tagumise jalaga mulle vasakule jalale astuda ja MITTE LIIKUDA - kusjuures see on täiesti tüüpiline... Astub peale ja siis seisab ka veel seal! Christiane rääkis ka sellega seoses ühe loo, et võistlustel läks Michael hobuse selga ja hobune liigutas oma jalga uuele toetuspositsioonile, milleks osutus Christiane jalg... Hobune ei liikunud, Michael hüppas hobuse seljast alla, hobune ikka ei liikunud... Kuni Christiane minestas lihtsalt. Loo lõppu ei küsinud, aga point on selles, et loom on loom - ta ei saa aru, et ta teeb inimesele haiget, ta astub talle jala peale kogemata ja siis mõtleb, et huvitav, miks see tüüp järsku naljakaid hääli teeb...

Christianega on vähemalt lõbus... Ütlesin, et mu suur varvas on tuline, ta küsis, et kas mul muidu on jalad külmad? Ütlesin, et jah, on küll. Tema, "No nüüd on Sul vähemalt ainult üks jalg külm!"

Mul pole enne kunagi ühegi ihuliikme ükski küüs ära tulnud, alati mõtlesin, et huvitav, kuidas see üldse võimalik on ja mis tunne see on... Noh, nüüd tean. Ja suurest ehmatusest olen üle saanud, aga vastik on ikkagi mõelda, et ta on seal praktiliselt lahti. Nagu mingi... Valimisreklaam, mida pole absoluutselt vaja, aga mis ikkagi lihtsalt ON SEAL..

Lõpetan nüüd oma varbaküüne-jutu ja hakkan sööki meisterdama.

Selgus, et Kevinil on laadija, aga ta ostis vale adapteri ja ei saa seda kasutada. Kuna mul on kaks universaalset adaptrit (nii mõnigi asi UKst või USAst ostetud), andsin ühe talle kasutada. "You saved my life!"

Kõht on ka eriti mõnusalt täis.

Seda ka, et täna küsisin Christianelt, kas ta on mõelnud, et kui võistlused pihta hakkavad, siis kes nendega kaasas käib ja kes kodutalli jääb. Ta ütles, et see käib vahetustega, aga et järgmine nädalavahetus nad lähevad kaugemale võistlema ja siis jään mina üksi koju. Ütles, et mul on rohkem kogemusi ja kui Kevin jääks üksi siia, siis ta ei saaks arvatavasti öösel magadagi. Juhuu... Tundub, et päris valesti ma kõike pole siis teinud. Endal on küll selline tunne enamuse ajast, et ma nii aeglane, saamatu, loll jne.

Ahjaa, rääkides veel Kevinist (Te kõik kindlasti vaid tema pärast mu blogi loetegi...), vahel on mul tunne, et ma olen ka rohkem mees kui tema... Nt: põhku alla lükates pidi ta redelile ronima ja tahtis, et ma alt kinni hoiaks... Mõistlik? TÄPSELT. Sellepärast see polegi meessoost isikule kohane. Aga, eks ta ole noor ka ja arvestades seda, et ta vist iga päev emaga telefonis hullult kaua räägib, siis... ei imesta. Tore on ta sellegipoolest, ainult, et vahel jääb tema inglise keelest väheks ja see pole mulle kasulik olnud (pakkusin talle ükspäev kuivatatud banaani, ta ütles, et need nii head. Ma küsisin, "You don't have them?" as in "kas teil Guatemalas pole selliseid asju siis?"... Ta kuulis, et ma ütlesin, "You can have them." ja tänas mind)...

:) Tegelikult on hästi. Mingi asi kripeldab kuskil sees, aga see on tavaline nähtus.

Kell on 7:15PM, istun oma teise korruse avatud toakeses voodil, läpakas süles. Närin kuivatatud banaaniviile (jällegi pean iseenda intelligentsi tänama, et neid kaasa taipasin osta, nagu ka musta leiba, toorjuustu, šokolaadikrõbinaid ja külakostiks eestimaist šokolaadi...), sest kõht on nii tühi... Umbes poole tunni pärast vms peaks saama Christiane tehtud spagette Bolognese kastmega (nii tore temast, et ta pakkus... küsisin veel, kas ta on kindel, et ikka OK...), jehuu... Viimati sõin korraliku eine neljapäeva õhtul Riia lennujaama Lido's. ... Okei, just sain teada, et täna on teisipäev. Nagu ma ütlesin, aeg läheb siin...

Tänane tööpäev oli igal juhul tegus. Kevinil oli vaba päev ja alguses teadsin, et Christiane ja Michael lähevad kuhugi ära, aga ikkagi ei läinud. Ühest küljest oli see hea, sest Christiane abi oli koguaeg olemas. Samas sõitsid nad mõlemad ja lootsin, et tuleb rahulik päev, aga oli ikka vahepeal seda kiirustamist, et üks hobune valmis jõuda, teine samal ajal trenažöörile, kolmas tahab veel kuivada, siis tema kabjad, oi, juba trennist tagasi, peab ruttu asjad seljast võtma...jne jne jne.

Ahaa, sõita sain ka ju. 5-aastane holstein nimega All Mine, suur (turi on mu pikkusest veidi allpool, nii et oletan, et tk kuskil 170cm kanti) ja kõrb. Boksis ja muidu tegeledes on ta alati ülimalt sõbralik, uudishimulik ja rahulik. Sõites ei jõudnud ma aga mõni minut ka veel seljas olla, kui juba hakkas mingi sebimine pihta... Sellised väikesed rapsamised, pukitamise/tagant üles löömise miniversioonid jne... Mul oli jalus ka veel natuke pikk - hüppesadulaga sõitsin, aga jalus oli põhimõtteliselt koolisõiduks paras, ja lühemaks ei andnud enam teha... Sõitsin siis edasi Christiane õpetussõnade järgi, aga traavis-galopis samamoodi mingil hetkel jälle... Ma ei tea, kas paar minutitki möödus nii, et ta mitte midagi ei teinud ja rahulikult sõitis.

Kaua ei sõitnudki, sest ma ei näinud sellel suurt mõtet rohkem lihtsalt ja hobune oli ka juba liikuda saanud, nii et ... Tema käitumisel võis olla mitmeid seoseid (eriti arvestades seda, et Christiane teada Keviniga ta nii hullusti pole käitunud) - kevad on alles alanud, täna oli maneeži suur uks lahti ja väljas askeldas jälle Kazak, keda hobused kardavad miskipärast isegi siis, kui ta lihtsalt kõnnib - ja no ta ei oska ka absoluutselt arvestada ei hobuste ega ratsanikega... Siis ehmatas ta iseenda peegelpildi peale, käru peale, akna peale, selle peale, kui Christiane Flapjack'il galoppi tõusis jne. Lõpus ütles Christiane, et tegelikult ta ei saanud eile liikuda ka - ainult trenažööril (seal kõnnivad nad 24min sammu).

Igal juhul oli elamusterohke sõit ja olin tänulik Heimtalist saadud kogemustele noorte hobustega, täpsemalt öeldes sellega, et nad võivad väga, väga ettearvamatult käituda, iga krõpsu peale ehmatada (ratsutaja ei pruugi seda tähelegi panna) jne.

Õhtul jätkus tavapärane töö. Annan läpaka korraks Kevinile kasutada, sest tal endal vist pole laadijat vms.

Täna oli vaba päev. Umbes kümneni magasin, läksin alla, tervitasin koristajat ("Hallo!"), rääkisin korra Keviniga ja sain Kazaki käest värava lahti ja kinni tegemiseks puldikese. Siis jalutasin linna. Google Maps'i sõnul on tallist Lidl'isse 2km (Facebookis näeb pilte ka jalutuskäigust, linnast jms), ilm oli neutraalne ja tuju päris hea. Ainult terve keha valutas, esimese tunni päevast kõndisin-istusin-astusin ägisedes... Väike vanainimene, nagu ma ikka olen. Igal juhul oli linnas päris mõnus. Suutsin kogu oma raha ära raisata (seda siiski õilsatel eesmärkidel), aga vähemalt kaks nädalat (loodetavasti) pole söögikraami rohkem vajagi. Ühele sai pika pusimise peale kingitus ka posti pandud...

Tagasi jõudsin enne kolme ja hakkasin lehttaignaga (der Blätterteig) viineripirukaid tegema. Neid oli nii lihtne teha ja kõik kiitsid jubedalt... Järgmine kord ostan topeltkoguse tainast ja viinereid (tegelikult päris viinereid ei leidnud, lõikasin frankfurterit tükkideks lihtsalt). Kui need olid ka tehtud ja kõht täis, mõtlesin, et lähen Kevinile appi. Tal polnudki enam palju teha, pühkisime mõlemad tallid, vahepealse osa, kus hein-põhk jne on, talliesise ja mõned tühised toimetused veel ja oligi kõik korras.

Homme on minu kord üksi tööl olla, aga ootan huviga.

Mainin seda ka, et nagu ma juba öelnud olen miljon korda kindlasti, läheb siin aeg linnulennul... Aga õhtuti tundub jällegi aeg jube aeglaselt minevat... Võib-olla on asi ka selles, et ma läpaka kella pole õigeks (ehk tund tagasi) muutnud, nii et pidevalt vaatan, et "oi, kell juba..." ja siis tuleb meelde, et tegelikult on tund aega vähem.

Tahtsin täna saksakeelset raamatut ka osta, aga vedas, et ei ostnud kohe (käisin vaatamas küll), sest mul poleks pärast piisavalt raha olnud, et kingitus ära saata ja kaks kotitäit süüa osta. ...Mitte, et see kõik oleks mu armsatele lugejatele mingil moel vajalik informatsioon...

Õhtune postitus. Pärast lõunat jätkus see, mis muidugi. Ei saaks aga öelda, et 100%, kuna näiteks pidin ma väliplatsilt junne korjama, mida siin olles polegi veel teinud. Siin on nii pro värk, et boss ütleb isegi ette ära, mitmes kohas junnid on (kahes olid)...

Veel sain teada, et see mära, kellega täna sõitsin, oli hoopis Winnie (mitte Weanie vms nagu ma ennist kirjutasin). Muud hobustest ei oska rääkida, sest kõikide nime-nägu ka veel kokku ei pane. V.a. nende, kes mingil moel meelde lihtsalt on pidanud jääma, muidugi.

Nagu näiteks Cessna, see tohutult suur raudjas koolisõidumära. Või Oldenburgi tõugu Carlo, jälle hiiglane, 6- või 7-aastane ruun, aga oskab käituda, nagu konkreetne täkk - eriti trenažööril, sealt maha tulek käib ka meil ikka galopiga... Samas on ta päris tore - kui peab kuskil seisma, siis möllab ja lööb jne, aga kui siis vaatan tema poole - suured silmad ja süütu nägu pähe. Kohe, kui temaga tegeleda, on ka nagu üks väike pai poiss kunagi. Kolmas hiiglane siin on Westfaali hobune Davidson, kes oskab eriti hästi seda ära kasutada, et ta nii suur on... Täna oli siis teine kord, kui ta minuga ilusti kaasa tuleb nagu kästud jaaaa siiiiiis...juba keerab otsa ringi ja läheb, kõrvad kikkis, sinna, kuhu ise tahab. Jooksin siis ilusti temaga kaasa ja tegin päris kurja häält. Koridori lõpus jäi seisma kah. Zeppelin /Zepelin? on ka päris meeldejääv, ainuke mitte-raudjas/kõrb hobune, nimelt selline helehall väikeste pruunikate täpikestega mõnes kohas. Kui ta keha märjaks saab, siis paistab roosa karv.

Ahjaa, mul on homme vaba päev ka. Ülehomme on Kevinil, mis tähendab seda, et ma teen kõike üksi. Õnneks aga seal päeval Michaelit ega Christianet ei ole, nii et hullu valmis panemise maratoni ei ole.

Pesus on käidud, kohe lähen teen omale teed ja võib-olla otsin veel miskit head... PS - kes ütles, et Saksamaal toit kallis on? Mul läks poes (Lidl, okei, see odavam pood ka, aga siiski) veidi alla 12EUR'i ja ma sain: kaks 1,5l pudelit sidrunivett (Pataya Boneau - sidrunimaitse on ÜLIvänge, nii et ei soovita), kotitäie pirne, beebiporgandeid, heeringatükke tomati-basiiliku kastmes, viilutatud suitsusinki (või vorsti, ma ei tea, igal juhul see on ülikuiv, aga päris hea maitsega isegi), ketšupit, majoneesi (Lichten Saladkreme vms tegelikult, aga maitseb nagu majonees), kaks pakki piima (piim on siin AINULT pakkides... nagu mahlapakid. Säilivuskuupäev on juulis ja poes ei seisa need külmaletis, vaid lihtsalt riiulitel) ja suht suure paki võlts Jaffa Cakes'e. Ahjaa, neli väikest jogurtit ka.

Let the pictures do the talking

Hallo, Internet aus Deutschland!

On lõunapaus, just lõpetasin enda nuumamise - konkreetselt. Alguses tegin paki nuudleid ja kaks võileiba, siis tuli Christiane kahe rulliga, mille Kazak (Poola töömees) oli teinud... Päris head ja rasvased, aga nüüd, pärast kõige selle söömist on lausa raske olla. Igal juhul...

Olen enne Notepad'i kirjutanud ja kopeerin selle siia. Õhtul tulen lisan veel midagi, aga praegu mainin ära, et sain täna korralikult ka sõita. Weanie vist nimi, vanust ega tõugu ei mäleta, aga tore pikakõrvaline mära - ja korralik püss. Alguses sõitsin maneežis, enamuse ajast üritasin tegeleda tema aeglasemaks sõitmisega... Siis galoppi ka (kuna mul endiselt ratsutamiseks vajalikud lihased on kängu jäänud, nägin ma arvatavasti välja nagu mingi kört seal seljas) ja siis tuli Michael ning kutsus metsa kaasa. Seal rääkisime veidi ja tal pole midagi mu treenimise vastu, nii et pöidlad pihku. Samas, Kevin on palju arenenum ratsutaja, tal jõudu jne ka rohkem ja arvan, et ta jõuab palju kaugemale.

Nüüd Notepadi tekst:


11.03.2011
Esimene peaaegu-ööpäev

Istun oma ajutises toakeses (külalistetoas), aknast vaade otse maneeži, telekast mängib saksakeelne American Dad, alt kostub (kuna see ülemine tuba avatud - otse trepp alla kööki) teise groomi Kevini (17, Guatemalast) vali hääl oma veidras emakeeles..

Aga nüüd tänasest päevast:
7am söötsime (hein, igas boksis katsuda, kas jootja töötab), siis võtsin sidemeid jalgade ümbert ära mõnel hobusel, tegime bokse (siin on allapanuks selline põhu ja mingi puru, k.a. saepuru, segu), mis läks ruttu, kuna siin hetkel ainult 17 hobust (homme lähevad 2 ära ka)... Siis hakkas tore rutiinike pihta (minu jaoks vähemalt, Kevin sõitis poole päevast) - üks hobune, keda vaja puhastada/valmis panna (kas Christianele või Kevinile) - kõigepealt boksis kabjad puhtaks, siis valmispanemisalasse, seal puhtaks (enamus hobuseid klipitud, kui mitte kõik... ja hullult tekitatud), lakk ka ühele poole kammida, siis fliistekk selga nii kauaks, kuni seisma peab ja ei puhasta. Pärast treeningut fliistekk, kabjad, pesunurka - seal harjaga kabjad alt ja pealt puhtaks, siis kabjarasv, siis üle kere puhastus (lakk ühele poole), siis oma boksi (fliisteki asemel tallitekk). Rutiini teine osa seisnes selles, et osasid hobuseid pidin enne treeningut trenažöörile viima - seal kõndisid nad tavaliselt 24 minutit ja selle jaoks on veel eraldi tekk. 1 paiku sain lõunale, tund aega olin köögis või oma toas ja korraks isegi tukastasin (eile jõudsin alles 1 paiku öösel siia ja 6:30 juba äratus), siis see rutiin jätkus... Kuni kõik hobused olid tehtud. Siis läksime kolmekesi metsa jalutama. Sõitsin ühe musta märaga, kes homme ära läheb. Päris ilus mära, tore iseenesest ka, aga tal olid alles rauad ära võetud ja seetõttu oli ta nendel teedel (kivid ja igasugu puru) jube ettevaatlik või lausa kramplik.

Siis jätkus veidi veel rutiini ja päeva viimaseks tööks (peaaegu) jäi mul varustuse puhastamine - kaks paari libisevaid, martingal, rinnarihm, veel üks martingal, veel mingid taolised rihmad ja umbes 8 paari valjaid. 6st veel söötsime (lõunat andis Christiane ise, aga homme teda pole, nii et meie kahekesi peame toimetama), puhastasime valmispanekuala ja oligi tööpäev selleks korraks läbi.

Veel käisime poes ja tegin omale süüa ja ühe telefonikõne ja ongi juba kell peaaegu 10. Uskumatu.

Üldiselt tundub tore ja muidugi on huvitav olla professionaalses tallis - kusjuures sõitjad/omanikud on väga toredad ja asjalikud, või vähemalt tunduvad. Hobused on ilmselgelt sellised, kellesarnaseid ma ei saaks elu sees endale lubada... Üks Christiane koolisõidumära on eriti kõrge ka, alguses ei pannud tähelegi, hakkan selga puhastama, vaatan - ei ulata üle seljagi tal vaadata... Hädavaevu ulatan üle laudja harjaga tõmmata... Nii et üle 180cm on ta kindlasti, aga ise ilus, raudjas, mitte üldse kobaka/suure kehaehitusega mära. Christiane ka rääkis, et kõrval tundub ta väike (ta umbes mu pikkune), aga seljas pole üldse näha, et oleks nagu väike ratsanik ja suur hobune...

Alles in Ordnung? Ja... Päeval on ju nii palju teha ja meelde jätta, et pole aegagi igatsuse jaoks. Puhkehetkedel mõtlen ka vaid puhkamisest. Aga need õhtud...

13.03.

Täna on lausa vapustav hommik. Kell on 10:02 ja tulin hommikust sööma, aga mõtlesin, et kirjutan ka ruttu, sest eile jäi see tegemata ja muidu läheb kindlasti kõik meelest. Aga - miks see hommik siis nii vapustav on? Võrreldes eilsega, on täna veidi jahedam (eile säras päike), sajab kerget uduvihma ja kõik on lihtsalt nii värske. Hommikusöögile tulles tuli töötajate tubade nurga peal ninna mõnus pannkookide lõhn. Kuulsin Kevinit kööki astumas ja Kazakile ütlemas, "You're a very good cooker!"

Kuigi läksin eile enne 9't magama, magasin sisse... Kevin äratas mu, kui kell oli 07:02 ?!

Igal juhul oli eile suhteliselt sama päev, v.a. et Christiane oli võistlustel (alles õhtul tuli). Esimesel päeval Michael tallis ei käinud, oli kuskil ära, aga eile töötasin/töötasime just tema jaoks. Lisaks sellele tavalised toimetused - pidev junnide koristamine vahekäigust, hobuste valmis panemise alalt, pesuruum/solaariumist; pühkimine; tekkide kuivama panemine või ära korjamine ja õhtul jälle valjaste/martingalide/libisevate jne puhastamine. Uus oli see, et esimesel päeval Christianel hobused pärast trenni põhimõtteliselt ei higistanudki (paljud said kerget kordetööd), aga Michael'il enamus hobuseid tilkusid higist, nii et kõigepealt pidi neid higikindaga igalt poolt hõõruma, siis solaariumi alla panema (või higitekiga boksi), kabjad puhtaks, siis veega puhtaks ja rasv peale ja lõpuks, kui hobune on kuiv, siis kogu keha puhtaks ja lakk ühele poole.

Täna oleme - nagu ikka - söötnud, boksid teinud ja pühkinud, aga kauem läks aega sellele, et põhku alla saada. Nimelt tuleb põhk sellistes, noh, blokkides - mis on nagu ära viilutatud, ja neid viile oligi siis vaja paari meetri kõrguselt alla saada. Alguses ronisin üles ja proovisin veidi lükata, pärast tuli Kevin ja lükkas igavese hunniku alla.
---

Tegelikult on praeguseks lood nii kaugel, et neljapäeval lendan Saksamaa poole. Seal võtab mind (loodetavasti) vastu professionaalne ja sõbraliku õhkkonnaga privaattall. Arvatavasti tuleb sealt rohkem kajastust kui mu hobuelust viimasel ajal, kuna kõik on uus ja huvitav. Varsti muutub kõik juba rutiiniks ja pole jälle muust kirjutada, kui heal juhul kord kuus oma mõtetest seoses arengu (taandarengu) ja muude teemadega, mis muret teevad...

Aga kui kõik läheb hästi, siis on palju head, millest pikka aega kirjutada. Loodame, et nii ka on.