17.11.12

Appi, kui hea tunne on pärast kolm päeva intensiivset tööd (ja varasemalt mitte-intensiivset tööd) logida sisse Moodle'sse, et üles laadida 2668 sõna sisaldav referaat! Kahjuks on mul veidi alla nelja tunni pärast ühe kodutöö esitamise tähtaeg, nii et loorberitele ma veel heita ei saa.

Küll aga kasutan vaba hetke, et rääkida natuke tänasest - hobuseid see eriliselt ei puuduta, küll aga mu jaoks teisi huvitavaid valdkondi... Hommikul käisin tallis, hobused välja, boksid puhtaks jne, kiirustasin koju, jõudsin pesus käia ja kolm võileiba süüa ning suundusin Toompea lossi ette, kus toimus täna meeleavaldus. Kuna mind huvitavad sotsiaalteadused ja poliitika, olin, võiks öelda, et intrigeeritud rahvahulgast, mis lõpuks viisakas rongkäigus Tammsaare parki suundus. Siit-sealt kostus, et meid olla olnud tuhande ringis...

See oli tegelikult esimene meeleavaldus, kus osalenud olen - Occupy aktsiooni ajal käisin ka St Paul'i katedraali juures Londonis, aga see oli rohkem pildistamise eesmärgil - üheski workshop'is ei osalenud ja meelt ei avaldanud.

Lisaks Tõnis Saartsile ja Rein Rauale nägin seal ka S. Meikarit, kellele ütlesin, justkui täiesti loomulikult (nagu oleks juba ammused tuttavad), "Tere!", ta ütles mulle sama entusiastlikult "Tere" vastugi ning surusime kätt. Ma ei mäleta enam päris täpselt, mis ma talle ütlesin, aga see oli midagi sellist, et ma tahan teda tänada ja öelda, et ma toetan teda, mille peale ta vastas midagi sellist, et ta hoopis tänab meid... Ütlesin, et temast sai kogu see asi alguse, mille peale ta vastas, et tegelikult tuleb selles tänada hoopis Reformierakonda - kui valelikud poliitikud oleks kohe oma teod üles tunnistanud ning vabandanud, siis täna meid siia kogunenud poleks. Lõpetuseks ütlesin midagi stiilis "Inimesed, kel puudub igasugune eetika, ei suuda arvatavasti kunagi ausalt selliseid asju üles tunnistada, nagu oli näha ka Ansipi "vabandusest", mis oli täiesti arusaadavalt sisutühi"  vms... Ma täpselt ei mäleta, sest ma mõtlesin terve selle aja, et loodan, et ma midagi väga lolli ei ütle! Mul pole kunagi olnud suuri iidoleid ja ma pole kunagi olnud eriline "fänn", aga praeguseks olen jõudnud järeldusele, et meil veel leidub inimesi, keda austada (õnneks!) ning seda ei tohiks karta... Nagu igas valdkonnas, tuleb siingi jälgida mõõdukust ning vaadelda asja võimalikult erinevatest vaatevinklitest.

Antud juhul tähendab see seda, et ma ei saa olla 100% kindel, et S.M. on rääkinud tõtt, tõtt ja ainult tõtt. Samuti ei saa ma unustada seda, et ta siiski ON kahtlase päritoluga raha vastu võtnud, ON osalenud erinevates skeemides ning tõenäoliselt ON sellest ka mingit kasu saanud. Siiski - tänu temale sai erakondade rahastamise lugu hoopis teise pöörde. Seda on napisõnaliselt mainitud varemgi, kuid alles pärast S.M. ülestunnistust nö "ärkas rahvas". Ühest küljest on negatiivne see, et seda nägi meedia koheselt kui populaarsuse võitmise vahendit... Samas on esimest korda üle pika aja ühiskonnas üleval diskussioon, milles osalevad erinevad inimesed sõltumata elualast, haridustasemest jne.

Minu arust pole S.M. praegu ei kangelane ega ka "süüdlane"... Võib-olla on ta süntees mõlemist. Kindlalt saab süüdistada hetkel ainult poliitilist süsteemi, mis vajab välja vahetamist... Kuidas või täpselt mille vastu? Nendele küsimustele vastamiseks olen natuke liiga noor ja loll. Küsin paarikümne aasta pärast uuesti, kui selleks ajaks juba pole neile vastatud.

And that's all I have to say about that.

11.11.12

Unustasin mainida, et 7. novembril suri Emmy - minust mõned kuud vanem sügava puudega neiu, kelle eest Inglismaal hoolt kandsin. Tema lugu oli üldse uskumatu, sest ta vanematele öeldi tema sünnist saati, et ta sureb kohe ära, ta ei jää elama... Ühel hetkel ta vanemad ei uskunud lihtsalt enam arste, kuigi nood olid ikka veendunud, et tema elu jääb väga lühikeseks... Emmy aga elas 21-aastaseks! Tal oli ööpäevaringselt kolm hooldajat - ta ei saanud rääkida, liikuda, süüa jne. Ta oli lapse mõõtu, kaaludes alla 30kg ning toolilt voodisse jne sai teda täiesti iseseisvalt tõsta (kuigi see oli firma eeskirjade vastane - justnimelt hooldajate selgade säästmiseks). Tema liigesed olid kangestunud (käed randmest kindlasse asendisse paindunud, sõrmed tugevasti pihku surutud, põlved kõverdatud) ning kuna ta selgroog oli väga nõrk, oli selles sees umbes 45-kraadine kõverus ning väljaspool voodit pidi ta alati kandma selja ümber spetsiaalselt talle ehitatud plastikust "korsetti" vms (v.a ujudes). Lisaks sügavale puudele ning sellest tingitud muudele tervisehädadele oli tal ka epilepsia, mis haiguste ajal ägenes nii hulluks, et tal võis päevas sada epilepsiahoogu olla... Üks päev oli tal hoog, mis kestis üle 20 minuti...

Hoolimata sellest, et ta ei saanud meiega suhelda nii, nagu me harjunud oleme, ta suhtles. Ta õpetas mulle ning kindlasti paljudele teistelegi, kes temaga kokku puutusid, sõnadeta suhtluse tähtsust... Mis on väga oluline ka loomadega tegelemise puhul... Sõnadeta suhtlus.

Puhka rahus, Emmy.


10.11.12

Tõepoolest, käisin tol päeval vannis (ma ei tea, milles asi, aga see polnud sugugi nii mõnus nagu ma mäletan seda olevat?) ning samuti ütlesin üles ühe koristamise... Millest oli päris kahju, sest see pere oli nii tore ning neil olid vahvad loomad kodus... Alustuseks jutustasime üle poole tunni pereemaga, siis hakkasin koristama ja kui kogu maja läikis, siis istusime ja sõime kooki ja jõime teed, jutustasime veel umbes tunnikese... Nii veider - minust pea kaks korda vanema inimesega tekkis kiiresti side... Mõlemad tõdesime, et oli tore üksteist tundma õppida. Samas sai ta aru, et olen väsinud ning ütles, et ta ju hoiatas mind (ta on ise perearst muidu, aga hetkel on lapsega kodus)...

Aga jah, käesolev nädal nagu kõik teisedki viimase kahe kuu jooksul, on lennanud imekiirelt... Esmaspäeval käisin koolis ja töötasin ja töötasin veel, teisipäeval käisin tööl ja kindlasti tegin veel midagi, kolmapäeval käisin tööl ja siis Järve noortekeskuses ja siis BFM'is ühel meediaalasel grupiintervjuul, neljapäeval käisin tööl ja siis töötasin kodust, reedel käisin koolis ja tööl ja siis otsustasin, et ei suuda minna koju töötama, vaid võtsin hoopis aja maha, et näha kallist vana head sõbrannat, kes elab samuti Tallinnas, aga keda nägin viimati vist suvel? (v.a üks kord, kui ülikooli peal kokku juhtusime ja üksteisele "tsau" jõudsime hüüda...) Käisime Panda Internationalis söömas, sest kõik kiidavad seda kohta ning mulle meeldib Aasia toit. Kiidan seda samuti... Tõesti oli väga hea - valik oli ka üsna mõnus. Võtsin kausiga (4.90) chow mein nuudleid, aga kuna need said just siis otsa, kauss päris täis ei saanud ja kokk alles tegi uusi, siis sain palju aurutatud juurvilju ka... Peale võtsin seenekana ja natuke seenekastet. T võttis küüslaugukana - ma tahtsin ka seda proovida, aga see sai otsa. Ma suutsin enda kausi kuidagi lõpuni süüa (aga ma olin söönud ka ainult hommikul ning kogu järgneva päeva jooksul ainult 2-3 õuna ja vett joonud), T võttis enda omast veerandi kaasa, sest ei jõudnud ära süüa... Siis suundusime igal juhul Ülemistesse, kuna tahtsime vaadata, kas Ostuöö puhul kuskil mõne asja hinda päriselt ka langetatud on. Oli küll. Ise sain endale u 25 euro eest kaks paari pükse ja kaks paari aluspesu. Nende pärast pole nüüd jälle tükiks ajaks (viimati ostsin neid omale Inglismaal ehk siis u 9 kuud tagasi) muret, loodetavasti.

Koju jõudsin hilja ning töötada ei suutnud... Olin üksi kodus üle väga pika aja ja passisin liiga kaua üleval - no mul ei ole kuidagi kohe isu üksinda magama jääda, nagu ei tule seda und... Täna hommikul magasin sisse ning jäin talli hiljaks... Kusjuures ma polegi ülikooli ajal sisse maganud - vähemalt mitte katastroofiliselt - alati olen siis ärganud, kui veel kenasti jõuan õigesse kohta enam-vähem õigeks ajaks... Täna ärkasin siis, kui oleksin pidanud juba 25 minutit tallis olema ning mul on sinna pooletunnise autosõidu tee. Tallis vabandasin hobuste ees ning usun, et nüüd oleme tasa, sest ega nad isegi viimastel nädalatel inglikesed pole olnud - tuulise ilmaga on ju kõik nii hirmus, mis siis, et läbi sama hoovi kõnnitakse kaks korda päevas juba ma ei tea, mitu kuud... No ja muidugi on täiesti normaalne üle lombi hüpata nii, et kui ma oleks murdosa sekundi võrra aeglasem olnud, oleks ta minu seljas maandunud... Aga noh, hobune on lõppude lõpuks siiski hobune ning ei midagi vähemat või enamat ning ma ei saa neile midagi pahaks panna. Endale saan aga küll asju pahaks panna... Näiteks tähtaegade kuhjumist.

Tegelikult on mul homme vaba päev! Viimati juhtus niimoodi üks kuu ja 11 päeva tagasi, nii et ma kavatsen homset täiel rinnal nautida! Kahjuks pean ma juba mõtlema järgmisel nädalal olevale referaaditähtajale... ja mõnele asjale tõenäoliselt veel, mis mul praegu endal meeleski pole... Kuid siiski - vähemalt praegusest hetkest kuni homme õhtuni kavatsen küll MITTE MIDAGI (ASJALIKKU) TEHA.

Täna ei ole jõudnud seda eriti teha, sest olin tööl ja siis töötasin kodus ja siis tegin endale piimasuppi ja siis tegin koduseid ülesandeid.

Üks naljakas lugu ka... Üks päev kirjutasin päris pika kirja oma parimale sõbrannale, kes elab Inglismaal ning palusin tal mulle tuua erinevaid vitamiine ja flapjacke jne, sest Eestis on need nii kallid ja flapjacke polegi Eestis (ja vahtrasiirup on nii kallis, muidu teeks ise) jne jne. Ta saatis mulle vastu kirja, et ok,  aga kas ma olen ära unustanud, et ta elab nüüd Hollandis... Mul oli arvuti taga täielik "facepalm.jpg" ning MUIDUGI mul tuli meelde, et ta ei ela juba peaaegu pool aastat Inglismaal, vaid hoopis HOLLANDIS. Mu parim sõbranna. ...

Teine kord, kui mu mõistus mulle vingerpussi mängis, oli see, kui ühel päeval mõtlesin pool tundi omaette, mis mul sel päeval veel vaja teha on, kuhu minna vaja jne. Siis tuli meelde, et on hoopis üldse teine päev ning ma mõtlesin endale terve see aeg vale "ajakava" välja...

Sellised lood! Kena ööd!

4.11.12

Olen päris õnnelik, et mu senine tõekspidamine on falsifitseeritud - leidub küll veel tööandjaid, keda huvitab - kõik on läbirääkimiste küsimus. Ma pole sellega vist lihtsalt harjunud... Ma isegi ei mäleta, kas sellest siia ka kirjutasin (arvatavasti mitte), kuidas Saksamaal bossidega maha istusin ja neile seletasin, et ma pole õnnelik ja et ma tahaks endale uue töökoha leida. Nad ei saanud absoluutselt aru, miks ma nii tunnen ning heitsid mulle ette, et ma neid süüdistan, sest nemad pole midagi valesti teinud ja see koht on ju paradiis. Nende jaoks see ongi paradiis (ilmselgelt), aga töötajatest pole seal keegi kuigi kaua vastu pidanud. Kui mina sinna läksin, oli seal Ewa ja Kevin vist oli või kohe tuli, igal juhul Ewa oli seal neli kuud olnud ja bosside lemmik. Ma ei imestanud, miks - Ewa oli väga töökas, arukas ja üdini hea inimene. Ta läks pärast nelja kuud Poolasse tagasi, et oma vanemaid nende ratsatalus aidata. C jutust jäi alati mulje, et ta tuleb tagasi, aga lõpuks teda ei tulnudki, kuigi tal oli seal tallis oma lemmik ja nii C kui M andsid talle pidevalt trenne, tahtsid võistlemagi saata jne. Kui Ewa läks ära, olime mõnda aega meie Keviniga kahekesi, kui tuli Elza ja Kevin lasti lahti, sest ta oli laisk ja, peab tunnistama, üpris kasutu tööline (ta oli ainult 17 ka, võib-olla nüüdseks on ta arenenud). Elzaga oli meil väga hea tiim ja M ei pidanud paljuks meiega teiste ees uhkustada (kuigi ta oligi selline inimene, kes pidevalt oma edu rõhutas jne). Elzale meeldis seal algusest peale rohkem kui mulle, sest ta oli ja on eelkõige sportlane - tema jaoks (nagu ka M jaoks) oli oluline, et hobune teeb seda, mida ta tahab (ja nemad tahtsid hüpata, võistelda). Ta sai samuti palju treenida ning mõned korrad ka võistelda.

Kui C ja M lõpuks otsustasid, et lasevad mul ikkagi minna, siis tuli talli uus töötaja - Silwia. Ta oli (jälle) üpris laisk ja kasutu tööline ning pärast kaht nädalat saatsid M & C ta koju. Tuli uus töötaja - Asa. Kuna temaga jäädi esimese nädala jooksul vms rahule, siis jäigi tema sinna ning mina kolisin oma kodinad kokku ja sõitsin Inglismaale. Vahepeal Elza ikka kirjutas mulle, mis seal veel toimus - Elza läks M & C'ga samuti riidu ning Asa oli nüüdsest nende uus lemmik. Elza läks samuti sealt kuu pärast minema. Asa lahkus paari kuu jooksul. Siis läks sinna uus neiu nimega Emma, kes leidis mu blogi, kui guugeldas selle väikelinna nime, ning võttis minuga ühendust. Jälgisin ta enda blogi u 2 kuud, kuni ta enam ei kirjutanud. Ta läks tagasi Inglismaale (kust ta pärit on) ning jäi sinna. Mu viimasele kirjale ta kunagi ei vastanudki (kui küsisin, miks ta lahkuda otsustas jne). Juba siis, kui ma ta blogi lugesin, sain aru, et temagi oli seal alguses rahul - tema sinisilmsus kestiski vaid kaks kuud. Nüüd kirjutab ta ühe teise töötaja (ta lisas ka mu Facebookis sõbraks, et mu galeriisid vaadata - seal oli mul palju pilte Saksamaa aegadest) piltide alla asju nagu "Loodan, et saad varsti sealt põrgust minema" jms.

Pika (ja mitte eriti hea) loo moraal on see, et mõni inimene ei õpi kunagi. M & C on liiga egoistlikud, et näha pindu enda silmas. Igale mõistlikule inimesele oleks selge, et kui mitte ükski töötaja ühes kohas üle paari kuu ei püsi, siis ei saa see koht nii ideaalne ikkagi olla.

Ahjaa, ma ei mäleta, kas sellest ka siia kirjutasin, aga mu lemmik sealt - Quanta, on magama pandud, nagu ka Victor, kellega Elza sõitis ja kellel jalaprobleemid olid. Quanta oli kogu aeg õrnake - ei talunud suurt koormust, sõrgatsite juurde tekkisid pärast intensiivset hüppamist haavandid jne. Tuleb meelde üks juhus, kus M otsustas võistluste eelsel hommikul, et võtab Quanta ka kaasa, kuigi nad ei olnud 2 nädalat praktiliselt trennigi teinud, ainult mina olin teda natuke liigutanud. Quantaga sõitis C mingit "naljavõistlust" või ma ei tea, kuidas seda nimetada, kus kaks võistlejat lähevad korraga rajale (110cm oli kõrgus) ja kiiruse-puhtuse peale. Pärast seda veritsesid tal jälle jalad ning ta oli mitu nädalat rivist väljas.

Jah, tegelikult ei plaaninud ma üldse nii halbadest asjadest rääkida... Hoopis positiivsem on see, et mul on nüüd natuke vähem töökoormust. Ühe maja koristamise ütlen vist ka üles, sest mulle pakuti üht tööd, mida saan kodust teha. Nüüd aga lähen siin korteris elatud aja (5 kuud) jooksul teist korda vanni. On vist tõesti mu õnnepäev :-) Tervitused Itaaliasse, Paide-Türi vahele ja mujale!

3.11.12

Täna jõudsin otsusele, et ma ei saa niimoodi jätkata - pean mõnest tööst loobuma, et tervislikult edasi funktsioneerida. Mul on teist korda kuu aja jooksul esinenud sümptomid, mis võivad tähendada mõnd seedeelundkonna haigust (aga ka hoopis midagi muud) ja kõige tobedam on see, et mul pole olnud aega arsti juurde minna. See on muidugi mu enda süü, et endale nii palju kohustusi krahmanud olen, samuti ka lihtsalt halb asjade kokkulangemus (et just praegu olid eksamid, esseed jne)... Neljapäeval, kui tulin Nõmmelt koristamast, oli mul vaja lõpetada essee (neljapäeva jooksul) ja reedel oli eksam, milleks ma praktiliselt üldse õppida ei olnud jõudnud, aga kodus, pärast natuke söömist ja vee joomist hakkas mul järsku nii paha (tegelikult tuli juba bussis veidi imelik tunne), et ma mõtlesin, et ma hakkan oksendama... Aga ei hakanud. Igal juhul ronisin kohe oiates voodisse ja panin äratuse, mis mind 2h pärast üles ajas. Siis oli juba veidi inimlikum olla ja suutsin selle essee kuidagi kella 9ks valmis teha ja ära saata, samuti kiirelt eksamiks korrata... Reede hommikul ärkasin ekstra kell pool 8, et kaks tundi veel tuupida. Eksam läks normaalselt, st läbi saan kindlasti, aga ei usu, et sealt eriti head hinnet loota on... Jaanuaris saaks uuesti teha, aga ma veel vaatan, kas tahan seda.

Täna oli tallis jälle pea paks ja selline tunne, et enam ei jõua. Enam ei jõua. Enam ei jõua. Nüüd olen kodus ja pean õppima hakkama ning siis taas raha teenima.

Kui nüüd veel südant puistata, siis ma pean ütlema, et olen aru saanud, miks ma nii mitu korda töökohta olen vahetanud... Sest olen ise perfektsionist ja eeldan, et seda on kõik teised ka. Eeldan, et kõiki tööandjaid huvitab, kuidas nende töötajatel läheb, kas nad on õnnelikud või mitte jne. Paraku enamikke see ei huvita, sest kõige olulisem on ju, et töö saaks võimalikult hästi ja odavalt tehtud. Võib-olla sellepärast minust ei saagi kunagi ärinaist vm rahalises mõttes edukat tegelast.

Ma ei jõua enam mõelda või kirjutada. Olge tublid!

2.11.12

Kui ma umbes poolteist nädalat tagasi parasjagu psühholoogia eksamiks õppisin ning üht raamatut läbi töötasin, kopeerisin endale arvutisse mõned osad, mida omakorda siia kopeerida. Paljudele on siin sisalduv info kindlasti juba teada-tuntud ja elementaarne, aga huvitav on ta sellegipoolest - ma arvan. Teos ise ei räägi üldse hobustest, vaid inimpsühholoogiast - "Psühholoogia alused" (Talis Bachmann, Rait Maruste) -, aga loomade psüühikat käsitleti veidi ühes peatükis küll. Ma ei hakanud seda lühemaks vormistama, sest kes viitsib lugeda, viitsib niikuinii, usun.
Loomade käitumise regulatsioonis eristatakse kolme peamist vormi:
·         Instinkt. Kaasasündinud liigiomase käitumise vorm, mis toimib otstarbekalt elutingimuste püsivuse, muutumatuse korral. See on šabloonne, rangelt organiseeritud käitumisviis. Iga liik ehitab pesa, muretseb järglasi, hangib toitu omamoodi. Instinkt kui bioloogiliselt kasulik käitumisviis tagab liigi säilimise ja kohanemise liigi eluks vajalike põhitingimuste stabiilsuse korral. Kord käivitatuna kulgeb instinktiivne käitumine rutiinselt, enam-vähem kindlalt ennustatavana.

·         Kogemus. Individuaalselt omandatud käitumisvorm, mis formeerub tavaliselt proovide ja vigade meetodil, kuid seda võib kujundada ka eesmärgipäraselt ja tahtlikult, nt dresseerimise teel. Mingi tegevuse kordamine ning eesmärgi saavutamise kinnistava toime tagajärjel kujuneb vastav reaktsioon. See on suhteliselt püsiv, kuid ilma korduva kinnistamiseta ta kustub. Kõrgematele loomadele on omane ka kogemuse edasiandmine ühelt isendilt teisele. Ühe ja sama või lähedase instinktipagasiga isendite kogemuslik käitumine võib olla oluliselt erinev.

·         Käitumise regulatsiooni intellektuaalne vorm. Intellektuaalse käitumise jooni täheldatakse kõrgemalt arenenud imetajate, nt inimahvide, koerte ja delfiinide juures, inimesest rääkimata. Neile on omane kogemuste kombineerimine, sünteesimine ning kohandamine keskkonnatingimuste muutumistele. Intellektuaalset käitumisvormi iseloomustab oskus näha seoseid esemete vormide ning ruumiliste asendite vahel. Kõrgemad loomad on suutelised lahendama nn kahefaasilisi ülesandeid, kus esimese ülesandega seotud tegevus ei vii veel vahetult eesmärgile (nt ahvi puhul - kepi osadest kokkupanek banaani kättesaamiseks sealt, kuhu käega ei küündi). Iseloomulik on see, et ettevalmistav etapp – töövahendi valmistamine – ei ole kõrgematel loomadel veel autonoomne: uues situatsioonis hüljatakse nii tegevus kui tulemus. Seevastu inimese puhul muutub ettevalmistav etapp autonoomseks ning kasutamisetapist sõltumatuks.

Loomade käitumine sõltub nende psüühilise arengu astmest. Lihtsamate organismide käitumine on stereotüüpne, täielikult määratud pärilikest mehhanismidest. Mida kõrgemal evolutsioonilisel astmel on olend, seda rohkem on arenenud tema õppimisvõime, s.o võime töötada välja uusi käitumisviise vastavalt muutunud oludele. Peamine loomade õppimismoodus on proovide ja vigade meetod. Eriliseks õppimisvormiks on vermimine (ingl k imprinting). Vermimine on oluliste mõjurite (vanemad, toit, vaenlased) eritunnuste varajane kinnistumine mälus. Uurituim vermimisvorm on nn järgnemisreaktsioon, kus vastsündinud või -koorunud isend hakkab järgnema esimesele suurele liikuvale objektile (nt pardipoeg veerevale pallile).Vermimist on tõhusalt uurinud kuulsad etoloogid, Nobeli teaduspreemia laureaadid Niko Tinbergen ja Konrad Lorenz.

3.2 Inimese psüühika – sotsiaalse teadvuse tase

Inimese käitumist juhtiva teadvusliku psüühika tööprintsiibid määratakse nii looduslike-evolutsiooniliste tegurite kui ka kultuurilis-sotsiaalsete teguritega. Inimteadvus on aju suurte poolkerade koore tegevuse ehk kõrgema närvitegevuse funktsiooniks. Mehhanismilt bioloogiline, aga sisult suuresti sotsiaalne olles on inimteadvus ühtlasi loomade psüühika kõrgeim aste. Inimteadvus eeldab aju suurte poolkerade lateraalset spetsialiseerumist, kuid lisaks kindlasti veel ka ajutüve, keskaju ja vaheaju (koorealuste) mittespetsiifiliste närvikeskuste aktiveerivat, virgutavat mõju ajukoorele.

Kuigi kõrgemate loomade juures võib täheldada mitmeidki intellektuaalse käitumise avaldusi, on loomade ja inimeste kui sotsiaalse ja kultuurse looma psüühika kvalitatiivselt erinevad. See erinevus algab sellest, et loomad pole suutelised eristama asjade olulisi omadusi nii hästi kui inimesed – nad ei abstraheeri olulisi muutumatuid omadusi ebaoluliste ja muutuvate hulgast. Seetõttu ei säilita nad näiteks kasutatud töövahendit. Asjad omavad looma jaoks tähendust ainult konkreetses situatsioonis. Seega on inimese teadvuse esimeseks oluliseks tunnuseks võime eristada tegelikkuse olulisi tunnuseid. Viimane on võimalik abstraktsete informatsiooni kodeerivate süsteemide (sh keele) abil ja vahendusel. Asjast on võimalik mõelda eemalolevalt, kui selle asja kohta on olemas märk – sõna või muu sümbol, mis on esindatud psüühikas. Inimene vabaneb printsiibi „siin ja nüüd“ survest, tema vaimne tegevus omandab hetkel mõjuva keskkonna suhtes suhtelise iseseisvuse. See on eelduseks teoreetilise mõtlemise, tahtelise eneseregulatsiooni ja loominguvõime tekkele.

Inimteadvuse teiseks tunnuseks on eesmärgilisus. Inimene on võimeline planeerima, ettenägema iseenda ja teiste inimeste käitumist, selle tagajärgi ja vastavalt sellele valima eesmärgi saavutamise viisid ja vahendid. Ta ei reageeri üksnes mitte vahetult tajutavale, vaid ka tõenäoliselt oodatavale ja ennustatavale. Orienteerumine ajas, mineviku ja tuleviku olemasolu oma vaimumaailmas ning nendega opereerimine on inimesele ainuomane. Loomadel on valdav „praegu“.

Tingitud refleksidkogemuste põhjal sugenevad teatud harjumuslikud kohanemisreaktsioonid keskkonnatingimustele. Pärilikest refleksidest ja instinktidest erinevalt on tingitud refleksid vähempüsivad, muutlikumad, paindlikumad või ajutised. Nad on muutlikud käitumisvormid, püsides seni, kuni kestab neid tekitanud tegurite mõju.

Tingitud refleksi bioloogiline mõte seisneb selles, et mitmesugused välisärritajad (nt kellahelin, lambi süttimine), mis iseenesest ei ole isendile kui organismile olulised, kuid eelnedes isendi kogemuses tema eluliste vajadustega seotud mõjuritele (toit, enese alalhoiu või soojätkamise seisukohalt olulised stiimulid jms) või esinedes nendega üheaegsetelt, muutuvad isendile signaalideks, millele vastavalt isend seab oma käitumise. Algselt mittesignaalne ärritaja, objekt või olukord muutub signaalseks, seostudes tingimatuga ja omandades võime ennustada selle ilmumist ning modelleerides maailmanähtuste omavahelisi seoseid. Sisuliselt on tegemist seoste kujunemisega kahe tajutava nähtuse vahel, mis algselt olid iseseisvad, sõltumatud.

Tingitud reflekside kujundamine (ka – assotsiatiivne õppimine) on lihtsaim õppimise ja õpetamise vorm. Refleksi tekkimise määravad organismi vajadused antud olukorras ning neist sõltuvad motivatsioon, harjumused, hoiakud. Ivan Pavlov osutas tingitud reflekside kujunemise järgmistele seaduspärasustele:
1.      Ärritajad peavad korduvalt koos esinema. Kui ärritajad ei esine koos, siis seosed nõrgenevad ja lõpuks kustuvad (pidurduvad). Esitatu põhjendab nt keeldude-lubamiste järjekindluse vajaduse vilumuste ja oskuste arendamisel ning kasvatuses, selgitades samas ühekordsete „korraloomiste“ suhteliselt vähest efektiivsust.
2.      Olemaks efektiivne, peab tingitud ärritaja esinema varem või üheaegselt, mitte aga oluliselt hiljem kui tingimatu ärritaja (kinnitus).
3.      Tingitud seoste kujunemine sõltub ärritajate suhtelisest tugevusest ja vajaduse tugevusest. Tugevus peab olema optimaalne ja enam-vähem ühetaoline.
4.      Uute seoste kujunemisele avaldavad mõju varasemad seosed, pidurdades või soodustades uute tekkimist.
5.      Terviserikete korral on tingitud reflekside kujunemine enamasti raskendatud ja aeglane.

Tingitud seoste korral võib iga välismaailmas või organismis toimuv muutus seostuda ükskõik missuguse teise nähtusega ja saada selle signaaliks.

Eeltoodud „klassikalise“ assotsiatiivse õppimise skeemi järgi toimuva tingitud seoste kujunemise kõrval on teiseks õppimise põhivormiks operantne (instrumentaalne) õppimine. Operantse õppimise uurimine võlgneb tänu eelkõige biheivioristliku suuna esindajatele, eelkõige Edward Thorndike'ile (sh kuulsad katsed kassidega) ja Burrhus Skinnerile (sh klassikalised katsed rottidega). Thorndike'i poolt kirjeldati nn efekti seadust, mille järgi need liigutused, mis viivad soodsale tulemusele, kinnistuvad. Kui assotsiatiivse õppimise korral on organism suhteliselt passiivne, märgates ja õppides stiimulitevahelisi tajutavaid seoseid, siis instrumentaalsete vastuste kujundamisel on organism aktiivne (toimib, liigub, manipuleerib). Erinevad reaktsioonid ja spontaansed toimingud loovad aluse nn katse ja eksituse meetodil aset leidvale õppimisele. Kui katselooma proovides erinevaid toiminguid viivad mõned neist eesmärgile (ja sellega kaasnevale tasule, nt toidu saamisele) ja teised mitte, siis esimesed kinnistuvad üha enam ja teised pidurdavad. Positiivselt tasustatud (kinnitatud) liigutused ja toimingud hakkavad ilmnema üha suurema tõenäosusega ja positiivselt tasustamata aktiivsuse tõenäosus väheneb. Negatiivse kinnituse korral (nt valu, muud ebameeldivused, ohtlike objektide ilmumine) pidurdub tulevikus selle kinnituseni viinud toiming.

Operantse õppimise kiiruse ja toimingute kinnistumise tugevuse määrab suures osas see, millise „graafiku“ alusel toimingud seostuvad positiivsete või negatiivsete kinnitustega. Nii võib näiteks iga sobivat liigutust kinnitada positiivse tasuga, aga võib kasutada ka vahelduvgraafikut, kus kinnitatakse ainult teatud osa toimingutest. Huvitav on see, et mitmete tegevuste puhul osutub toimingumotivatsiooni kinnistamisel tulemuslikumaks vahelduvkinnitusega tasugraafik.