Unustasin mainida, et 7. novembril suri Emmy - minust mõned kuud vanem sügava puudega neiu, kelle eest Inglismaal hoolt kandsin. Tema lugu oli üldse uskumatu, sest ta vanematele öeldi tema sünnist saati, et ta sureb kohe ära, ta ei jää elama... Ühel hetkel ta vanemad ei uskunud lihtsalt enam arste, kuigi nood olid ikka veendunud, et tema elu jääb väga lühikeseks... Emmy aga elas 21-aastaseks! Tal oli ööpäevaringselt kolm hooldajat - ta ei saanud rääkida, liikuda, süüa jne. Ta oli lapse mõõtu, kaaludes alla 30kg ning toolilt voodisse jne sai teda täiesti iseseisvalt tõsta (kuigi see oli firma eeskirjade vastane - justnimelt hooldajate selgade säästmiseks). Tema liigesed olid kangestunud (käed randmest kindlasse asendisse paindunud, sõrmed tugevasti pihku surutud, põlved kõverdatud) ning kuna ta selgroog oli väga nõrk, oli selles sees umbes 45-kraadine kõverus ning väljaspool voodit pidi ta alati kandma selja ümber spetsiaalselt talle ehitatud plastikust "korsetti" vms (v.a ujudes). Lisaks sügavale puudele ning sellest tingitud muudele tervisehädadele oli tal ka epilepsia, mis haiguste ajal ägenes nii hulluks, et tal võis päevas sada epilepsiahoogu olla... Üks päev oli tal hoog, mis kestis üle 20 minuti...

Hoolimata sellest, et ta ei saanud meiega suhelda nii, nagu me harjunud oleme, ta suhtles. Ta õpetas mulle ning kindlasti paljudele teistelegi, kes temaga kokku puutusid, sõnadeta suhtluse tähtsust... Mis on väga oluline ka loomadega tegelemise puhul... Sõnadeta suhtlus.

Puhka rahus, Emmy.