Kell on 22:45 ja elan vahetusõpilasena Inglismaal. Vanus ei ole oluline, sest sellega kaasneks, uskuge mind, eelarvamused. Hobuseid armastasin juba lapsepõlves. Esimene traav vanuses 9, esimesed galopid, hüpped, kukkumised ja lemmikhobused vanuses 12. Esimesed võistlused ja kogemused noorhobustega vanuses 13.. Jne jne jne. Miskipärast venivad mu puhul algused alati väga pikaks. Alustasin ratsutamist üpriski tuntud Eesti hobusekasvanduses, sõitsin seal oldud aja jooksul paljude erinevate hobustega, õppisin noorhobustega tegelemist, käisin võistlustel vabatahtlikult abis ja samal ajal suhtlesin aktiivselt teiste hobuinimestega. Mingil perioodil olin seoses elukoha muutusega sunnitud talli vahetama. Uus koht tundus alguses peaaegu täiuslik.. Ja lõppkokkuvõttes oligi seal palju, mida võiks nimetada täiuslikuks ning samal ajal miski, mis sellele täiesti vastupidine. Inimesed ja nende suhtumine, ei pidanud enam vastu ja lahkusin. Terve selle aja jooksul olid minu treeneriteks (ja nad tegid väga head tööd selles osas) minu üks keskeas täkk, kaks noorhobust ja sälg. Pärast sealt tallist lahkumist sain tuttavaks inimesega, kes tõesti hoolib loomadest. Tema juures hakkasin sõitma noore poniga ja hiljem teise, paar aastat vanema poniga. Esimene neist väga heasüdamlik, veel rikkumata poni, kes oli ka väga hea ja kiire õppija.. Teine oli kellegi poolt juba välja sõidetud ja nähtavasti palju lastele sõitmiseks antud, aga sellegipoolest tore tegelane. Igal juhul sai ka see periood läbi, kui kolisin Inglismaale ja see juhtus enam-vähem täpselt 3 nädalat tagasi. Ratsutanud olen kahes kohas. Esimene koht: kooliga koostööd tegev tall, üks lesson £15 pluss transport. Võiks arvata, et sellise raha eest saab tunnikese korralikku trenni kogenud treenerilt..
Esimene reaktsioon, kui hakkasime väljaku poole hobustega kõndima: "Mida?!".. Mina pluss veel 4 tüdrukut, sealhulgas 3 algajat (1 esimest korda sadulas), ponidel kangsuulised (Vabandus puudub). Tee väljakuni suuri, väikseid, teravaid, ümaraid ja muudes vormides kive täis. (Ainuke vabandus: hobused harjunud?.. see pole vabandus, ju?) Okei, jõuame platsile - heinamaa, ühel küljel on takistused, teisel nö plats ehk ovaalne ring sissesõidetud väikse rajaga, mis oli lihtsalt üks kitsas kraav. Trenn nägi välja nii: Treener kõnnib keskel, meie kõnnime hobustega raja peal. Treener annab reas esimesele ratsanikule käsu teha üks ring traavi. Sama käsklus järgmisele, kui tema on lõpetanud, siis järgmisele. Kui kõik on saanud teha ringi traavi, siis jälle mõned ringid sammu. Siis suunamuutus sammus üle platsi, üks läks ja teised ootasid, kuni esimene lõpetas, siis läks järgmine jne. Kui ka see sai sooritatud, pidime tegema nii, et umbes veerand ringi traavi ja kurvi peal galopp, kuni jälle hanerea lõppu jõuad. Ei olnud just eriti tore jälgida lapsi, kes tegelikkuses olid seal tallis vist käinud juba päris pikka aega, aga kes sellest hoolimata ei osanud hobust galopile saada muud moodi, kui tagudes ning muidugi, kui hobune lõpuks läkski galopile (selleks PIDID nad muidugi ka stekki kasutama nii mitmelgi korral), siis põntsusid nad seljas nagu jahukotid. Ainukesed sõnad treenerilt: "Kick, kick, kick! Excellent!" Minu reaktsioon: "Mida???" Kui kõik (peale selle täieliku algaja) olid galopiringi ka ära teinud, sõitsime traavis üle lattide ja siis lasi treener valida, kas läheme üle tavalise maalati; üle lati, mis oli maast kuskil 20cm kõrgusel või üle lati, mis oli u 30cm kõrgusel maast. Ma võtsin keskmise.
Igal juhul oli poni, kellega sõitsin, 15 (kui ma õigesti mäletan), ma sõitsin ilma stekita ja oli aru saada, et temaga on sõidetud ainult ratsmete ja kandade abil. Treener ütles terve "trenni" ajal mulle ainult, et mul on väga hea istak.. Ja küsis, kes mu treener oli (nagu eesti treenerite nimed ütleks talle midagi).. Oleks pidanud talle vastama, et viimase 2 aasta jooksul ainult ja ainult hobused. Igal juhul küsis ta trenni lõpus, kas jäime rahule. Ma ütlesin ausalt välja, et ei jäänud ja siis selgitasin - kangsuulised, rikutud hobused.. Treener oskas hobuste kohta öelda ainult nii palju, et lastel pidavat olema kergem õppida niimoodi, aga et ta võib mulle järgmisel korral anda väga energilise hobuse (ma ei tea, kuidas see veel sinna puutus..)..
Järgmine "trenn" on teisipäeval, pärast seda arvatavasti otsustan, kas lähen sinna veel või ei.
Eile käisime aga ühes kaugemal asuvas tallis, retk maksis £15 ja see nägi välja nii: sammud küngaste vahel, mingiaeg umbes minut galoppi (nendega, kes seda oskasid), jälle samm ja u 15 min pärast jälle mõni minut galoppi ja sammus talli juurde. 10%-l ajast nautisin ilusat maastikku ja ilma, 90%-l ajast mõtlesin, kui kahju mul neist hobustest on. Jällegi - karmid suulised (kuigi minu ponil olid tavalised), terve tee oli väga kivine (saan aru, et looduses elavad hobused on sellega harjunud, aga nemad ei pea seljas vedama 50-90kg ratsmeid tirivaid ja kandadega toksivaid.. "prohve") ja viimased 2km oli üldse asfalttee (mäest alla).. Kaasas oli meiega 2 inimest, üks vanem naisterahvas (toolistak, rohke ratsmete kasutamine - meenutas midagi kauboide imiteerimise sarnast), teine noorem naine. Noorema käest küsisin, kui kaua ta sõitnud on, ta vastas, et kuskil 17 aastat.. Ometi polnud tema käitumises hobusega märgata mitte midagi, mida võiks nimetada koostööks, täpsemalt ei hakka kirjeldama. Jälle viisteist naela raisus ja meeleolu masendav.
Kas siin käivadki asjad nii?
