Hobuse esiotsal liikumise kahjulikest tagajärgedest
räägitakse tihti – selleks, et neid paremini mõista, analüüsime hobuse
liikumist. Sellise tegevuse mõte ei ole süütunde või masenduse tekitamine, vaid
me peaks õppima nii palju kui võimalik ja anda endast parima, et tüüpilisi
probleeme vältida.
Mida siis esiotsal liikumine hobuse perspektiivist vaadates
tähendab? Mõned mõtted:
1. Tasakaalu puudus
On oluline silmas pidada, et hobuse selga ronimise hetkest
alates mõjutame me hobuse tasakaalu. Loomulikult hea tasakaaluga hobused
töötavad selle nimel, et tema liikumine ja ratsaniku kaal ning (eba)tasakaal
oleks omavahel kooskõlas. Need hobused, kellele ei ole antud looduse poolt head
tasakaalu, peavad kooskõlastama raskusjõu mitte ainult nende endi soodumusega
ebatervislikult liikuda, vaid lisaks ka ratsaniku raskusega.
2. Keharaskus on
esijalgadel
Kas oled kunagi kuulnud, kuidas hobune platsil oma jalgu suure
jõuga vastu maad trampides liigub? Kui arvasid, et selline trampimine võib
hobusele haiget teha, oli sul õigus.
3. Valu esijalgade kapjades,
liigestes ja kõõlustes
Piisavalt kaua esiotsal sõites on väga tõenäoline, et hobune
hakkab ühel hetkel lonkama. Hobuse esijalad ei ole mõeldud kandma enamikku nii
hobuse kui ratsaniku raskusest pika aja vältel.
4. Nõgus selg
Esiotsale toetuv hobune peab tihti ebamugavat kehaasendit kompenseerima
mõne teise kehaosa kaudu – nii et ära imesta, kui avastad, et hobune on oma selja
nõgusaks lasknud. Ta teeb seda raskuse tasakaalustamise nimel – muidu kukuks ta
pea ees vastu maad...
5. Pinges kael
raskusjõu tasakaalustamiseks
Sarnaselt eelmise punktile, peab hobune vahel kaela alaosa
langetama ja pead tõstma (kael on pinges ja jäik) – see aitab tal edasi
liikuda, kuigi keharaskus on esiotsal.
6. Piiratud tagaotsa
liikumine ja võime
Kui kaela alaosa on madalal ja selg nõgus, ei saa hobuse
tagaosa tema keha toetada. Hobusel pole võimalik tagajalgadega sirutuda ette ja
keha alla, mis on vajalik selleks, et osa keharaskusest enda kanda võtta.
7. Lühikesed sammud
Sammud muutuvad aina lühemaks, sest ta liikumine on piiratud
ja keha pole tasakaalus. Nii esi- kui tagajalgade sammud lühenevad ja võivad
tihti tempot tõsta.
8. Komistamine ja
kukkumine
Tavaliselt otsime komistamise ja kukkumise põhjusi välistes
tegurites – värkimises, pinnases, varustuses. Kui aga hobust täpsemalt vaadata
ja analüüsida, võib avastada, et hoopis hobuse liikumine ja kehahoiak
põhjustavad komistamist või põlvedele kukkumist.
9. Ratsmetest
tõmbamine
Tihti võib ratsanik tunda tasakaalutust (kuigi ta ei tea,
kes või kuidas seda põhjustab) ning et seda kohmakat tunnet parandada, lühendab
ratsmeid, et end kindlamalt sadulas hoida.
10. Kogu keha läbiv
pinge
Esiotsale toetuv hobune läheb pingesse, et esijalgadele
langevat raskust neutraliseerida.
11. Lühike ja õhku
ahmiv hingamine
Kui hobune on jäik ja pinges, on tal raskem hingata. Kui
kuuled sügavat, tugevat hingamist ja aeg-ajalt pikaks venitatud, keha
raputavaid norskeid, tead, et oled õigel teel laskmaks oma hobusel mugavalt
liikuda.
12. Vaimne ebakindlus
Tasakaalutu liikumine võib põhjustada ka vaimset
ebakindlust. Hobused, kes peavad pidevalt raskusjõule vastu töötama, võivad kaotada kindlustunde ning usalduse
ratsanikku. Nad võivad ärritust väljendada saba närvilise vehkimisega, pinges
ja pealigi kõrvadega või pukitamise/jalalöökidega.
