Tere, sügis.

Jah, märkamatult on (taas) kätte jõudnud sügis. Suve nagu ei oleks õieti olnudki, aga lootus jääb püsima, et ehk tuleb siis talv ka natuke mahedam (kuigi mõned sünoptikud-teadlased on juba kurjalt kuulutanud, et tuleb väga karm talv). Hobustega tegelemise mõttes pole see talve tulek sugugi tervitatav - vähemalt mitte minu jaoks... Lumised väljad ja kristalse kihiga kaetud puud on küll ilus vaatepilt, aga külmaga ratsutamine, pimeda ajaga kohanemine, jää (eriti, kui see on lumekihi alla peidetud)... Aga tuleb hakkama saada.

Juba praegu läheb aina varem pimedamaks, sõitma jõuan vahel videvikus ning trenni ei saa eriti pikaks venitada. Vähemalt pole praegu talli ja tagasi saamisega probleeme - auto töötab normaalselt. Talvel võib, nagu ka eelmisel talvel, probleemiks saada krõbeda külmaga käivitumine... Ning muidugi, libedad teed, mille ees mul samuti väike hirm on, arvestades tallinlaste liikluskultuuri... Üritan siiski oma pelglikust poolest üle olla ning sellele mitte mõelda.

Ratsutamises tunnen end aga endiselt iga korraga natukene paremini. Rohkem pean vaeva nägema üleminekutega, mis mul seni nii hästi pole sujunud, kui võiks. Samuti impulsiga.

Kui veel veidi ratsutamisest kõrvale kalduda, võin avalikustada oma eriala (ma ei mäleta, kas olen seda siin juba teinud), milleks on sotsioloogia. Kuigi viimastel aastatel ei olnud ma sugugi kindel, mida või kus õppida tahan, olen praegu väga, väga rahul, et just selle kasuks otsustasin. Võib-olla oleks mulle ka inglise keelt meeldinud õppida, aga praegu tegutsen tunduvalt laiemal alal ning on lootust, et tulevikus tuleb see mulle ka kenasti kasuks. Õppejõudude seast leiab, nagu ikka, väga huvitavaid ja toredaid inimesi, ning selliseid, kes oleks minu arvates võinud jätta lektoritöö mõneks ajaks kõrvale... Nädalas tuleb ikka paar korda ette selliseid loenguid, kus õppejõud loeb slaididelt teksti maha ning midagi erilist selle info rikastamiseks omalt poolt ei paku. See-eest vahetuvad õppeained ja seega ka lektorid aasta jooksul mitu korda ning on lootust, et tulevikus leian veel just nende huvitavate inimeste ained üles.

Sotsioloogia on minu jaoks sobilik, kuna (kui keegi pole veel aru saanud) mulle meeldib asjade üle arutleda, leida lahendusi probleemidele ja üleüldse, mõtestada enam-vähem kõike, mida teen. Nii et kui keegi tunneb samamoodi, siis võib temagi mõelda sotsioloogia õpingute peale.

Sel nädalavahetusel on mu esimesed vabad päevad üle kuu aja! Näen oma vanaema ja ema, keda viimati nägin augusti alguses, toon ema isegi Tallinnasse korterit üle kaema - ta ei julge ise Tallinnas autoga sõita. Lisaks on need viimased enam-vähem pingevabad päevad enne oktoobrit, mil mul lõppeb neli ainet, mis tähendab eksameid, esseesid ja arvestusi... millega ma võiks juba iseenesest harjunud olla, aga ei ole ning ikka on natuke hirmus.

Sellised lood.

Tänasega võin isegi päris rahul olla. Tasakaal oli natuke parem, märguanded natuke selgemad ja ma küll kõrvalt ei näinud, aga ehk oli isegi istak veidi inimlikum. Tundsin juba veidi paremini, kuidas hobune mu all ikkagi liigub ning seda, kuidas mõjub õigel ajal õigesti järgi andmine. Mul on veel väga pikk tee ees, aga tasakesi rühin õiges suunas.

Puusad ja jalad hetkel eriti valu ei tee, küll aga on alaselg jälle hell. Mul vedas, et Inglismaal üks töökaaslane näitas mulle väga head harjutust seljale, mida võib teha seljavalude puhul või kui lihtsalt keset päeva on tunne, et selg on väsinud.

Tuleb seista ukseavasse ja käed otse üles tõsta, end pikaks sirutada (ma olen tähele pannud, et minu jaoks avaldab kõige rohkem mõju see harjutus siis, kui ulatan sõrmedega kenasti seda ülemist ukseava osa puudutama) ning siis hakata end tasakesi keerama ühele poole ja käed omavahel ära vahetada (nii, et vaatad enda selja taha). Siis keerad end tagasi algasendisse vaikselt ja teisele poole täpselt samamoodi. Ma ei tea, kas ma suutsin seda arusaadavalt seletada, aga ei suutnud ühtegi pilti ka leida. Kindlasti on ka hingamine ja lõdvestatus oluline, rabistades ei maksa end kindlasti niimoodi väänata.

Vahel aitab mind ka see harjutus, mille käigus tuleb hakata sirgelt seistes (kas siis jalad koos või natuke harkis või natuke rohkem harkis - kuidas kunagi) kummardama nii, et kõigepealt pea, kael, ülaselg, alaselg (võimalikult sujuvalt, et selgroolülid ülevalt alates järjest liiguks) ja siis niimoodi võimalikult pingevabalt lihtsalt rippuda, järgmise "etapina" kiigutan end vaikselt ühele ja teisele poole, selga nii venitades. Paraku on tihti see harjutus mu jaoks liiga valus ja kummardusest üles tulles (siis tuleb tõsta kõigepealt tasakesi alaselga, ülaselg, kael ja viimasena pea) on alaseljas nii suur valu, et pean kätega põlvedele toetuma. Ka pole mind kunagi aidanud see kassiharjutus - käpukil maas ja siis selg kumeraks, siis nõgusaks, kumeraks, nõgusaks...

Vahepeal, kui asi päris hull oli, leidsin sellise harjutuse, et lamad selili maas (matil või vaibal vms), käed enda kõrval ja jalad koos, aga kõverdatud; ning asetad oma alaselja alla, sabakondist millimeetrid ülespoole, väikese padja või kokkupandud tekikese vms (ma ei mäleta täpselt, aga selle kõrgus võis olla kuskil 15-25cm?) Ning siis lihtsalt lamad, hingad rahulikult ja lamad. Pärast viit minutit võtsin tasakesi padja ära ja püsti tõusma hakates oli valu vähenenud. Sellest oli youtube-s isegi video üleval, aga ma ei mäleta enam, kuidas selle leidsin.

Tänaseks kõik.

Täna ratsutasin, sama hobusega. Tegelesime poolpeatustega, ratsmesse sõitmisega, üldise lõdvestamisega ja mina tegelesin terve selle aja enda tasakaalu, istaku ja juhtimisvõtetega. Suurimaks ja niiöelda põhiprobleemiks peangi praegu enda juures tasakaalu puudumist - kuna mul seda eriti ikka ei ole, tõmban end krampi, vajun ühelt küljelt teisele, käed ei püsi paigal ja jalad ei püsi paigal. Kätega on mul ka mingi tobe harjumus sisse kujunenud - küünarnukist tahan kätt sirgelt (ja krampis) hoida, aga randmest kõverdada. Õlad on ka pinges ja käsi ei lange vabalt alla... Seda täheldasin juba Saksamaal, kus neid hobuseid sõidetigi väga kõva käega ja kuna mul selliseid muskleid ei olnud nagu nendel sõitjatel, rippusingi seal nagu pulk. Juhtimisvõtetega ei ole ma piisavalt "julge" ega konkreetne, pean hobust rohkem õppima õigel momendil kiitma - kas häälega, paiga või lihtsalt käe pehmemaks andmisega.

Enda lohutuseks võin öelda, et täna tundsin end kindlasti sadulas juba paremini kui laupäeval ning miski muu siin ei aitagi, kui ratsutada, ratsutada, ratsutada. (Ja siis võib-olla veel ratsutada!)

Selg valutab, aga see on juba tavapärane nähtus. Loodan, et ühel hetkel, kui autol on üks sarniir vahetatud, kindlustuse eest makstud, mul hambaarsti juures käidud, juuksuris käidud ja nahaarsti juures käidud, saan ka endale lubada kiropraktiku juures käiku ning siis peaks mõneks ajaks jälle olema täitsa ilus elada. :-)

See oli alles paar päeva tagasi, kui mõtlesin endamisi, et ma pole üllatavalt kaua haige olnud... Ja muidugi laupäeva hommikul, kui 07:30 äratuse peale tõusin, et esimest päeva ühte väiksesse armsasse kodutalli tööle minna, tundsin, kuidas kurk on valus ja nina kuidagi rohkem kinni kui tavaliselt. Täpselt nii, nagu arvasin, läkski - terve päeva turtsusin ja nuuskasin ning enesetunne polnud just kiita.

Siiski - tallis sain käidud nii laupäeva kui pühapäeva hommikul. Kuus hobust välja viia, nende boksid teha, õhtune hein ette, talli vahekäik puhtaks ning võib-olla aegajalt nipet-näpet juurde. Paari tunniga on töö tehtud ning siis saan mõnikord natuke hobuse selga ka.

Laupäeval näiteks nii läkski. Ma küll ei tundnud end just kõige paremini, aga soov ratsutada oli suurem... Mära, kellega sõitsin, oli vist üks kõige paremini ratsastatud hobuseid, kelle selga ma kogu elu jooksul olen istunud (kindlasti mingil hetkel minevikus ei saanud ma muidugi ka lihtsalt aru, kui hästi üks või teine ratsastatud on) - tundlik, aga mitte tormakas või erutunud; talle piisas väikestest märguannetest, mille andmine kahjuks oli mu jaoks väga keerukas, kuna pidin samal ajal keskenduma oma tasakaalule (väga halb) ja istakule (väga halb)... Rääkimata sellest, et hobuse seljast maha tulles valutasid mu puusad ja reied viimati nii hirmsasti... noh, ei olegi vist kunagi päris niimoodi valutanud. Olen noor vanainimene... Ja väga raske oli - füüsiliselt ka, aga vaimselt veel enam. Mul on lihtsalt nii raske saada oma peast välja seda mõtet, et mida see hobune peab tundma, minusugune tasakaalutu jahukott seljas... Samas, miski muu ei saa seda olukorda parandada kui justnimelt sõitmine - jälle ja jälle... Ja ei tohi enam nii pikka vahet sisse jätta! Otsustasin, et ma ei taha olla üks neist inimestest, kes terve elu räägib, et "võib-olla, ühel päeval" jne.

Pühapäeval ei sõitnud, kuna tundsin end hullemini kui eelmisel päeval ja pidin end tänaseks nn hoidma, kuna mul oli täna esimene loeng ülikoolis. Vägev. Natuke on hirmu seoses sellega, et kuidas toime tulen õppekava täies mahus täitmisega ja töötamisega, aga pole viga. Kuidagi peab ju ära elama.

Head ööd!