Täna ratsutasin, sama hobusega. Tegelesime poolpeatustega, ratsmesse sõitmisega, üldise lõdvestamisega ja mina tegelesin terve selle aja enda tasakaalu, istaku ja juhtimisvõtetega. Suurimaks ja niiöelda põhiprobleemiks peangi praegu enda juures tasakaalu puudumist - kuna mul seda eriti ikka ei ole, tõmban end krampi, vajun ühelt küljelt teisele, käed ei püsi paigal ja jalad ei püsi paigal. Kätega on mul ka mingi tobe harjumus sisse kujunenud - küünarnukist tahan kätt sirgelt (ja krampis) hoida, aga randmest kõverdada. Õlad on ka pinges ja käsi ei lange vabalt alla... Seda täheldasin juba Saksamaal, kus neid hobuseid sõidetigi väga kõva käega ja kuna mul selliseid muskleid ei olnud nagu nendel sõitjatel, rippusingi seal nagu pulk. Juhtimisvõtetega ei ole ma piisavalt "julge" ega konkreetne, pean hobust rohkem õppima õigel momendil kiitma - kas häälega, paiga või lihtsalt käe pehmemaks andmisega.

Enda lohutuseks võin öelda, et täna tundsin end kindlasti sadulas juba paremini kui laupäeval ning miski muu siin ei aitagi, kui ratsutada, ratsutada, ratsutada. (Ja siis võib-olla veel ratsutada!)

Selg valutab, aga see on juba tavapärane nähtus. Loodan, et ühel hetkel, kui autol on üks sarniir vahetatud, kindlustuse eest makstud, mul hambaarsti juures käidud, juuksuris käidud ja nahaarsti juures käidud, saan ka endale lubada kiropraktiku juures käiku ning siis peaks mõneks ajaks jälle olema täitsa ilus elada. :-)