3.9.12

See oli alles paar päeva tagasi, kui mõtlesin endamisi, et ma pole üllatavalt kaua haige olnud... Ja muidugi laupäeva hommikul, kui 07:30 äratuse peale tõusin, et esimest päeva ühte väiksesse armsasse kodutalli tööle minna, tundsin, kuidas kurk on valus ja nina kuidagi rohkem kinni kui tavaliselt. Täpselt nii, nagu arvasin, läkski - terve päeva turtsusin ja nuuskasin ning enesetunne polnud just kiita.

Siiski - tallis sain käidud nii laupäeva kui pühapäeva hommikul. Kuus hobust välja viia, nende boksid teha, õhtune hein ette, talli vahekäik puhtaks ning võib-olla aegajalt nipet-näpet juurde. Paari tunniga on töö tehtud ning siis saan mõnikord natuke hobuse selga ka.

Laupäeval näiteks nii läkski. Ma küll ei tundnud end just kõige paremini, aga soov ratsutada oli suurem... Mära, kellega sõitsin, oli vist üks kõige paremini ratsastatud hobuseid, kelle selga ma kogu elu jooksul olen istunud (kindlasti mingil hetkel minevikus ei saanud ma muidugi ka lihtsalt aru, kui hästi üks või teine ratsastatud on) - tundlik, aga mitte tormakas või erutunud; talle piisas väikestest märguannetest, mille andmine kahjuks oli mu jaoks väga keerukas, kuna pidin samal ajal keskenduma oma tasakaalule (väga halb) ja istakule (väga halb)... Rääkimata sellest, et hobuse seljast maha tulles valutasid mu puusad ja reied viimati nii hirmsasti... noh, ei olegi vist kunagi päris niimoodi valutanud. Olen noor vanainimene... Ja väga raske oli - füüsiliselt ka, aga vaimselt veel enam. Mul on lihtsalt nii raske saada oma peast välja seda mõtet, et mida see hobune peab tundma, minusugune tasakaalutu jahukott seljas... Samas, miski muu ei saa seda olukorda parandada kui justnimelt sõitmine - jälle ja jälle... Ja ei tohi enam nii pikka vahet sisse jätta! Otsustasin, et ma ei taha olla üks neist inimestest, kes terve elu räägib, et "võib-olla, ühel päeval" jne.

Pühapäeval ei sõitnud, kuna tundsin end hullemini kui eelmisel päeval ja pidin end tänaseks nn hoidma, kuna mul oli täna esimene loeng ülikoolis. Vägev. Natuke on hirmu seoses sellega, et kuidas toime tulen õppekava täies mahus täitmisega ja töötamisega, aga pole viga. Kuidagi peab ju ära elama.

Head ööd!

No comments: