Vahepeal olen suhelnud ühe naisega Marcus Erkensi juurest, tahtis mind sinna nö proovipäevale, aga enam pole ühendust võtnud - arvan, et ma pole piisavalt hea sõitja nende jaoks... Aga vahet ei ole, sest usun, et uue töö leidmisega mul probleemi ei oleks, kui peaksin tahtma lahkuda (ja see juhtuks nii või teisiti sügisel või talvel).. või loodan..

Igal juhul on vahepealne aeg jällegi olnud töökas. Vabal päeval magasin lihtsalt kella kaheni, siis üritasingi võib-olla veidi kasulik olla ja oligi päev läbi.. See on endiselt tore, et Kazak ja ta vend 6:30 kohvi joovad jne ja võimalikult kõvasti kõiki uksi paugutavad, kilekotte krõbistavad jne (mu tuba on otse töötajate köögi kõrval ja sel pole ust, ruloo on)... 

Nädala sees Michael väga ei sõitnud, sest oli haige. Ma olen sõitnud Winnie ja Donatellaga platsil ja Quanta on ka taastumas, nii et temaga käisin eile metsas, oli vist eile... 

Nädalavahetus oli eriti ulmeline... Terve linn oli festivalimeeleolus, igal pool olid väiksemad ja suuremad lavad, LIIGA palju inimesi jne. Reedel (laupäeva varahommikul siiski) jõudsime koju enne nelja, seitsmest olime tallis nagu ikka - kusjuures, lõpetasime kiiremini kui kunagi varem: 8:10AM! Tavaliselt alustame 6:30 ja siis ka lõpetame 8:20 või hiljem... Laupäeva õhtuks olime mõlemad Elzaga laibad... Niisiis magasin ma 3h, siis kargas Elza mu tuppa ja ütles, et ta ei maganud, aga et on nüüd valmis uuesti pidusse minema... Ma tahtsin muidugi ka enne minna, aga just unest üles saanud, ei olnud üldse isu, aga kuna Elza käis peale, siis tõusin üles, viskasin külma vett näkku ja siis hakkas Elza rääkima, et ta ikkagi ei taha, et ta on väsinud jne. Lõpuks sain ta ikka nõusse ja see oli üks vägagi unustamatu öö, mis lõppes meie jaoks seekord veidi enne 5 hommikul. Jällegi - 7AM tallis, kõik käib kiirelt, aga terve päeva jooksime ringi nagu segased, sest Christiane ja Michael sõitsid kõik 13 hobust (tavaliselt sõidab Elza vähemalt 2, mina vahel üks kuni mitu) ja lõunapausi järjekordselt ei teinud. Õhtuks olime taaskord laibad.

Homme on vaba päev ja endiselt läheb siin aeg liiga kiiresti... Vähem kui kuu pärast olen juba Eestimaa pinnal. Kui Michael kuulis, et plaanin autoga tagasi tulla, küsis ta, kas ma olen hull... Tundub nii. Enda põhjendusega oskan tuua vaid järgmised tegurid: 1. ma tahan, et mul oleks siin auto; st mitte vaid ei taha, vaid see on vajalik, kui ma ka siin kolima peaks hakkama; 2. ma vihkan lendamist, lennujaamu, pagasikontrolle, check-ini ootamist, öö läbi lennujaamas istumist jne jne jne... See on kõik. 

Tegelikult peaks ma magama minema, andestust, et nii mõttetu postitus. 

Introducing: reality check

Kell on juba pool 11 läbi, aga kuna ma eile öösel niikuinii ainult kaks tundi magasin (ja sõidu ajal u 3h), ei tee üks pooleldi-magamata öö enne vaba päeva halba... vist.

Neljapäeval, nagu ennegi mainitud, startisime hommikul Pforzheimi poole, kus toimus S&G Goldstadt Cup. Kohale jõudes saime hobused telktalli boksidesse, kõik vajalikud asjad korda sätitud ja juba oligi vaja hakata hobuseid ette valmistama. Iga hobune startis igal päeval korra. Zeppelin sõitis 125cm (ühel päeval võitis, teiste päevade kohta ei tea) ehk silver tour, järgmine oli gold tour (140cm), kus olid ülejäänud kolm hobust. Kuna startijaid oli vähe (kutsetega, kallis, jne), oli jooksmist piisavalt... Eriti arvestades seda, et meie tall oli võistlusplatsist umbes kilomeetri kaugusel (eelmisel aastal olid kõik tallid olnud võistlusplatsi ligidal, aga nüüd on seal mingi tehas).. Süsteem oli meil selline: Zeppelin esimesena valmis, siis Davidson, Valesco ja Donatella ainult kaitsmete ja valjastega (sest Michael sõidab kahe sadulaga ja mõlemad olid juba kinni). Zeppelin läheb võistlusplatsile, meie Christianega tuleme Davidsoni ja Valescoga järgi. Michael annab Zeppelini pärast sõitu mulle, ma toon ta kiirelt tagasi talli, varustus maha ja sadul + rinnarihm Donatellale ja kiirelt tagasi platsi juurde (kiirelt, kuna Michael oli Davidsoniga alati esimene ning Donatella pidi seal olema enne, kui Michael starti läheb, kuna Davidson on see hobune, kes ilma sõpradeta kuskil olla ei kannata, jne), siis Davidson talli, varustus maha, kiirelt suutsin igal päeval (sama süsteem kolmel päeval) vahepeal varustust või hobuseid puhastada, siis tulid juba Valesco ja Donatella ka.

Kuna neljapäeval oli Zeppelini start 5:30PM, lõpetasin kokkuvõtlikult 10 paiku.

Mis aga kõige närvesöövam oli, oli vihm. Alguses oli ilm super, lausa liiga palav... Järsku hakkas aga vihma kallama ja lõpuks oli pool talli üle ujutatud (teistes tallides võis see veel hullem olla, aga ei näinud)... Donatella ja Zeppelini boksid (saepuru) olid praktiselt täiesti märjad, talli vahekäigus oli pinnaseks mingid laastud, mis ei ima vett, seega oli mul vesi meie bokside juures koridoris pahkluuni. Ei olnud eriti tore niimoodi tegutseda.

Tore ei olnud ka järgmisel hommikul endiselt märgu saapaid jalgu panna... Aga pole viga. Äratus oli 6 paiku, esimene start oli vist 11 vms, hobustega lõpetasin 3PM. Sõin, vahetasin riided, sain võistlust vaadata ja viie paiku läksin heina andma, bokse puhastama, ööpindesid peale panema jne. Õhtul oli jälle vaba aega, nii et jutustasin kõrvalolevate hobuste groomidega: Mailin, Tobias Meyeri groom ja Michael, Jan Sprehe groom. Väga tore oli, sest sain küllaldaselt saksa keele praktikat, aga samas, kui ma millestki aru ei saanud, tõlkisid nad muidugi.

Öö venis nii pikaks, et magama sain pärast kolme ja hommikul oli äratus viie paiku, sest söötma pidin hakkama juba 5:30. Zeppelini start oli nimelt kell 8 (kuigi siis lükati see pool tundi hilisemaks). Väsimust ei olnud, v.a. esimesed 10min, mis kulgesid eriti aeglaselt... Samuti meenutasid mulle need öö ja hommik, miks ma alkoholi armasta(si)n ja vihka(si)n... Groomina võin seda endale lubada, õnneks..

(Nüüd oleme juba tänases päevas) Meie viimane start oli samuti päris vara, nii et kõik korda ja liikuma saime juba 1 paiku. Hommikust süüa ma ei jõudnudki, kuigi täna (ja homme) said kõik groomid tasuta hommikusööki... Aga mu jaoks pole meeldiv, kui tööandja ütleb, et võin hommikusöögile minna, siis küsin, kui kaua nad siin plaanivad olla (et arvestada, kuidas jõuan) ja ta ütleb, et mitte kaua ja nad tahaks, et kui nad hommikusöögilt tagasi on, on kõik valmis minekuks, aga võin ikka minna...

Õnneks oli mul veokis nii palju süüa (kogu kaasa taritud kraamist sõin nende päevade jooksul... karbi viinamarju, kolmveerand kohupiimastritslit, mõned viilud saia lihapallidega, jogurtit ja banaani... ülimalt oluline info jällegi kõigile hobusesõpradele), et sain kõhu korralikult täis, kuigi Burger Kingist astusime ka läbi Hockenheimi vormel ühe raja lähedal.

Sõidu ajal rääkisime Christianega ja sealt see reality check... Kõike ei hakka siin lahti seletama, aga terve ülejäänud päeva on mul olnud tunne, et ma annan endast 110%, aga ma ei saa sama palju tagasi - ma ei räägi ainult sellest mitte-kuigi-motiveerivast palgast, aga just ratsutamisest-õppimisest. Muidugi olen ma väga tänulik üldse selle kogemuse eest ja tahan siin vähemalt suve lõpuni olla, aga siis... Ütleme nii, et tahaks, et oleks, kuhu pürgida, sest jõudsin arusaamisele, et siin seda ei ole.. ja ei hakkagi olema.

Eriti tore oli see, kui Christiane ütles, et mu ainus probleem on see, et ma olen hobustega liiga sõbralik. Teine asi oli muidugi see, kuidas ta sujuvalt vihjas sellele, et minust ei saaks kunagi midagi rohkemat kui nende talli/võistluste groom... Ülejäänud sõidu üritasin nuttu kinni hoida (alati, kui ma väga vihane/emotsionaalne olen, hakkan ma nutma. See oleks nagu mingi viha välja elamise reaktsioon mu jaoks. Kohutav, ma tean.) ja magada. Kodus ei olnud tuju parem.

Siiski on mul nüüdseks juba nii mõnigi kontakt, tänu millele saan võib-olla kahe kuu pärast paremale kohale (MINU jaoks), sest rollkuri fänni must ei ole saanud ja ei hakkagi saama... Ning endiselt olen kindel, et leidub edukaid 140cm (ja kõrgemate parkuuride) võitjaid, kes seda ei harrasta ning kes lasevad hobusel olla hobune ning teha rõõmuga (koos)tööd, mitte ei sunni neid inimese jaoks tööd tegema. Võistlustel nägin soojendusel nii mõndagi sellist ratsutajat ja muidugi ei tea kunagi, kuidas nad kodus sõidavad, aga lootustandev see vaatepilt oli... Kedagi hukka ma ei mõista (kes ma üldse selline olen?!), aga hingele hakkab lihtsalt valusalt peale suruma praegu kogu see... kõik..

Elza parim sõbranna saabus samuti Saksamaale paar päeva tagasi. Ta teenib sama palju kui meie, aga kuulake seda... Tallis on kaheksa hobust, neli neist rakendispordiks, neli koolisõiduks ehk tema tegeleb vaid nendega. Bokse ta ei puhasta, söötma ei pea - selleks on eraldi inimene. Täna alustas ta 9AM, lõpetas 2PM (selle aja jooksul kordetas ta kaks hobust, sõitis ühega, puhastas veel kaks hobust ning kaks paari valjaid), homme peab ta tallis olema 10AM, ülehomme on tal vaba päev. Söögi ostab talle tööandja - (ta on taimetoitlane) juust, pasta erinevate kastmetega, soolast, magusat...

Kirss mu tänasele kakatordile. (Eriti irooniline on see, kui inimesed vaatavad Facebookis pilte siinsest kohast ja kirjutavad, kuidas mul vedanud on jne. Parem kui arvatavasti enamikus Eesti tallides on siin küll töötada, aga kas mul just nii vedanud on... ei teagi. Tulevik näitab.)

Head ööd taaskord!

Üritan kiirelt teha, sest taaskord on kell märkamatult pool 10 õhtul, mis siin on mu jaoks juba väga hiline aeg...

(hoiatus - järgnev sisaldab mittehobuseteemalist juttu)

Esmaspäeval oli mul vaba päev, mis möödus väga kenasti. Marika on naine Bulgaariast, kes siin kolm korda nädalas koristamas käib (muide, ta töötab esmaspäevast neljapäevani neli tundi, reedeti seitse, ja teenib 800EUR kuus) ja temaga oleme ennegi rääkinud kuhugi linna sõitmisest jne. Käisime Trieris, mis on Saksamaa vanim linn. Alguses vaatasime kiirelt üle kaks põhivaatamisväärsust (suur katedraal/kirik/vms ja üks vana hoone kesklinnas, mis oli... väga vana?), siis tegime algust kõige tähtsamaga - shopping. Kes mind vähegi tunneb, teab, et mu jaoks pole mingi probleem paarsada EURi paari tunniga kulutada... Seekordki ei läinud lood väga teisiti, aga olen endaga väga rahul, sest kodus arvutasin eelarvet (palju peaksin söögiks, lennupiletiteks jne jätma) ja võtsin ainult mingi osa kaasa... Asju valisin hoolikalt, kusjuures siit leiab ikka superodavalt kvaliteetset ja ägedat kaupa. Sain veel ühed kitsad teksad (nüüd mul neid vist kokku kaheksa vms paari), neli pluusi, kaks paari jalanõusid, suvepüksid (mul pole absoluutselt suveriideid, jalanõusid jne), SIM-KAARDI ja igasugust vajalikku veel. Sõime, jõudsime tagasi koju ja Elza pikutas haleda näoga voodis ja ütles, kuidas tal kõik kohad valutavad ja kuidas ta mind ometi igatses! Niigi olin 1,5 päeva eemal võistlustel ja ta igatses mind ja nüüd olin veel terve päeva ära ka..

Üritasin kiirelt (10:30PM) magama minna, sest järgmisel päeval ehk teisipäeval oli Elzal vaba päev ja mina üksi tallis ehk äratus oli kell 5:45AM.

Minu teisipäev ei olnud nii lihtne kui Elza esmaspäev... Kuigi ta pidi hobuseid sõitma/kordetama, Michael ja Christiane ei sõitnud absoluutselt. Mul oli olukord vastupidine - mõlemad sõitsid terva päeva. Sellest hoolimata (ja ka Elza abiga) lõpetasin 6PM.

Kolmapäev... on täna! Täna olime mõlemad tööl, alustasime jällegi 6:30AM, lõunat ei söönud, sest ei leidnud lihtsalt aega ja Knippling oli jälle siin Michaelit ja Christianet treenimas. Õhtul oleksime lõpetanud varem, aga kuna homme hommikul 7 paiku stardime juba 5h kaugusele Stuttgarti lähedale võistlustele, läks umbes 2h võistlusasjade valmis panemiseks (ja samal ajal tallitööde lõpetamiseks).

Käisime linnas, ostsin jälle igavese posu süüa, aga seekord oli see absoluutselt vajalik, sest nüüd tean, et võistlustele minnes tuleb lihtsalt varuda kaasa toidumoona... Eelmine kord oli mul selleks paar õuna, banaan, kaks jogurtit ja müsli. (See-eest sain koha peal süüa, aga arvan, et suurtel võistlustel on toidud poole kallimad)

Hea uudis oli see täna, et lähme kuue hobuse asemel vaid neljaga - Davidson, Donatella, Zeppelin ja Valesco. Seal on meil olemas boksid kolmeks päevaks (homme kuni laupäev), aga tegemist on telktalliga, nii et ise võtame kaasa ämbrid jne jootmiseks, söötmiseks, kõik bokside puhastamiseks jne. Plusspoolel on see, et ma ei pea hobuseid veokis või selle ees/kõrval valmis panema.

Käisime jälle Elzaga linnas ka, sõime superhead 14EURist praadi ja nüüd on kõht ümar kui pall. Aga vahel võib sedagi endale lubada.

Järgmiseks vabaks päevaks on mul suured plaanid, aga ma ei tea, kuidas see kõik välja kukub (või kas üldse)...

Vabandan väga lugejate ees, kes on harjunud mu pikkade hobuseteemaliste postitustega - ma pole vist juba nädal aega sõitnud, sest Christiane arvab miskipärast, et tahan ainult Quantaga sõita ja ta on hetkel rivist väljas mingite põhuparasiitide (pole kindel, aga see on üks versioon) tõttu. Õnneks pole mul isu ratsutada ka olnud, sest see tähendaks veel hiljem tööpäeva lõpetamist.

Head ööd!

Käes on juba praktiliselt kesköö, aga üritan kirjutada, sest muidu läheb üldse meelest... 

Eile lõunat süüa ei jõudnudki, sest läks kiireks asjade pakkimiseks ja hobuste reisimiseks valmis panemiseks... Ühe paiku startisime, sõitsime umbes kaks tundi ja olimegi Homburgi (mitte Hamburgi!) lähedal. Osalejaid oli palju, kõrgeim klass oli 140cm, esimesel päeval võitis Michael Donatellaga 140cm, Davidsoniga oli neljas ja Zeppeliniga kuues, Christiane oli Agnelliga viies. Michael võitis Winniega 130cm ka, kui õigesti mäletan... Igal juhul fakt on see, et oma 11-st stardist kahe päeva jooksul seitsmel korral oli ta auhinnalisel kohal. 

Minu jaoks oli tööd palju, aga muidugi Christiane abiga käib kõik kiiresti ja aru ma ei mõistnud, kuidas vaesel Kevinil kunagi viit sekunditki aega polnud, et süüa... Mul oli ikka paar juhust küll, kus oli passimist - sain isegi mõlemal päeval korra päris pikalt võistlust vaadata, täna ka süüa... 

Eile õhtul ööbisime Reitverein Neunkirchen'i nimelises tallis (Neunkirchen linna nimi), mis oli... no, uskumatu. Kevin ja Ewa on sellest tallist mulle rääkinud ka, et see näeb nii jube välja jne, aga tõesti oli kohati tunne, nagu oleks tondilossis... Samas enne lahkumist sai see päris koduseks, st ma kujutasin ette küll, kuidas seal ratsutada oleks jne. 

Kompleks on vana, selles on väliplats, kaks maneeži, ringaed ja karussell... Ja muidugi tallid. Süsteem on selline, et seal on vist umbes alla kahekümne talli, igas on 6 vms boksi. Osad "minitallid" on privaat - nt üks, kus kaks meie hobust ööbisid, oli väga euro - tagumises osas oli solaarium jne... Samas teine, tavatall, oli nii kohutav, et mul vedas, et ma enam nii jubeda araknofoobia all ei kannata kui vanasti... Absoluutselt iga trellivahe, nurk (isegi jootjad-söötjad) oli ämblikuvõrke täis (v.a. jootja seest jms kohad, kuhu hobused oma ninasi topivad), laed, seinad.... No see oli ikka kohutav. Vana tall võib ka puhas tall olla... 

Ilm oli ka need kaks/üks ja pool päeva väga "normaalne"... Iga 15 kuni 30min järelt täielik muutus - jube palav (võtsin ära nii pusa kui selle all oleva õhukese sviitri), siis vihm (pusa peale), siis jälle soe (pusa ära, aga mitte nii soe, et maika väel olla, nii et sviiter tagasi), siis hoovihm ja külm tuul (pusa sviitri peale) jne jne jne... Oma 20 korda vist võtsin küll pusa seljast ja toppisin tagasi... Rääkimata asjade välja, käeulatusse ja siis jälle kuhugi varju toppimisest... 

Igal juhul oli huvitav. Kaks päeva järjest 15,5h tööd (tallis oleme Elzaga 6:30 kella seitsme asemel alustanud, muidu ei jõua hommikust eriti normaalselt süüa, eile õhtul jõudsime Neunkirchenisse 9 paiku ja autosse magama jõudsin 10PM paiku; täna alustasin 7AM ja jällegi, kodus olime 9 paiku, kõik siin korda sättida, võistlusasjad pessu jne ja lõpetasime pärast kümmet)... Aga ma ei kurda.

Ahjaa, Neunkirchenis hakkasin rääkima ühe huvitava tädiga, kes rentis poolt talli, kus meie neli hobust olid. Ta tegeleb ka mingil määral koolisõiduga ja kui ütlesin, et mind huvitab rohkem klassikaline koolisõit, andis ühe mehe nime, kelle trenne ta võtmas käib, ning ütles, et ta otsib aegajalt groomi, kellel oleks võimalus ka tema käe all õppida... Marcus Erkens, kui kedagi peaks huvitama. Saatsin talle juba praegu kirja, kuigi mõtlesin, et lahkun siit alles oktoobris (ja võib-olla mõtlen siis ka, et tahan ikkagi siia jääda)... Mingeid valikuvariante otsin siiski juba praeguseks valmis... Inglismaa köidab samuti mingil määral, aga hetkel on Saksamaa esikohal. 

Lõpetuseks mõned pildid ka. 

... (võib-olla lisan homme edasi, sest ma ei jõua praegu oodata, et ta kõik siia laeks. Head ööd!)

Issake, kuidas ma VIIS päeva midagi kirjutanud pole?!

... üritan siis veidi ajas tagasi minna. Laupäeval saabus Elza, esimesed päevad möödusid talle kõike tutvustades-selgitades ning minu õnneks õpib ta kiiresti. Praeguseks oleme nagu kaks bossi siin juba. Tema ilmselgelt ratsutab rohkem (just lõpetasime pika vestluse sel teemal..), aga üritan siiski motivatsiooni lainel olla ning edasi pusida selle ratsutamisega...

Üleeile silusin esimest korda traktoriga maneeži ja sedagi ainult tänu sellele, et pinnisin Christianet ja kui ta ikka ütles, et ei, liiga ohtlik vms, siis ütlesin, et Ewa rääkis, et pidi ise õppima ja ma mõtlesin, et üksi ei tahaks hästi... Väga kenasti tuli välja, kuigi esimeses kurvis ei arvestanud pika kerega (traktor + see julla) ja tagumise kummiga sõitsin vastu seina (siis sain aru, et ei vea välja, pidurdasin ja Christiane tuli appi).

Issand, no see pole normaalne, et ei jõua kirjutada lihtsalt, sest kell on juba nii palju... Igal juhul läks Kevin eile ära, Kazak tuli oma vennaga (remondivad) tagasi, paari nädala pärast on meil 400m kaugusel (läbi metsa minna) väikesed koplid, Michael ostis uue talli kahe sisemaneežiga, kuhu tuleb, nagu ma aru sain, ratsakool jms, homme lähen esimest korda välisvõistlustele kaasa, Saarland'i (Prantsusmaa piiri ääres olev ala) ja järgmisel nädalavahetusel neljaks päevaks "international competition"'ile kaasa, mis on Stuttgarti lähedal. Kohutav, aga loodetavasti mitte nii väga..

Head ööd!

Eile möödus päev rahulikult ja tegusalt, jällegi, kuigi ilmselgelt ma enam ei mäleta, mida tegin... Ju ma ikka kordetasin ja pühkisin jne. Igal juhul õhtul tegin parasjagu alles esimest boksi, kui tuli Christiane... ja mitte üksi. Temaga koos tuli Elza, 18-aastane Läti neiu, kes jääb siia kuni suve lõpuni. Uskumatu, aga tundub, et paremat valikut poleks ta (ja Michael samamoodi) saanud tehagi... Saladuskatte all võin öelda, et mõned päevad tagasi tahtis Ewa Christiane arvuti kaudu midagi välja printida ja tal olid lahti erinevad Yardandgroom'i profiilid, Elza profiil oli samuti seal (eestlasi oli ka paar tükki, muide) ja vaatasin ja mõtlesin, et tohoh, tundub väga hea sõitja... Tuli siia ja nüüdseks olen taibanud, et tegemist on lisaks heale hobustega tegelejale (sõitnud ta veel ei ole) ka minule VÄGA sarnase inimesega.

Kui tihti juhtub midagi sellist, et sööd inimesega, keda tead vähem kui 24h, ühe suvalise Saksamaa väikelinna burgeriputkas rämpstoitu ja ütlete täpselt samal ajal "Better than McDonalds"...

Samas Ewaga kallasime ükspäev täpselt samal ajal (mina kaussi, tema klaasi) piima, st mõlemad kallasime, lõpetasime täpselt samal ajal, kallasime täpselt sama kaua veidi juurde... Vaikus, hämmastus... Ewa: "NO COMMENT"

Ja nii ongi. No comment. Imelikud juhtumised juhtuvadki vahel. Me oleme rääkinud nii palju ja lisaks sellele, et talle meeldib samuti dubstep, on meie minevik üpris sarnane... Hedonistlik elustiil, noorusest parima võtmine jne. Temal on endiselt see faas tegelikult, mul on see läbi, aga kindlasti tuleb tagasi, kui ma satun kas Eestisse või Inglismaale oma sõprade hulka...

Mõnus, mõnus. Väljas on soe, käisime täna Prümis ja rohkem polegi uudiseid. Eestlane ja lätlane, Eliise ja Elza.

Teine päev üksi. Michael käis mingi aeg korra kodus puhkamas ja klienti vastu võtmas ka ja võttis Liszto nüüd endaga kaasa (neil on veok pargitud võistluspaigast veidi eemale). Koerad on lahti ja juba on siin mulle peaaegu südameatakki põhjustanud... Nimelt on nad ennegi välja pääsenud, Calas kaevab end välja aiast ja kõik. Nüüd on augud kinni pandud muidugi ja Eva pani veel traadiga ka, aga ikkagi on veidi hirm nahas, kui nad turbo kiirusel jooksevad siin igal pool ja teisel pool aeda mängib mingi paarike oma klähviva koerakesega lendava taldrikuga...

Vahepeal tuleb mul tegutsedes meelde mingi asi, millest ma siin kirjutada olen tahtnud, aga alati läheb meelest ära. Oh well.

Täna rääkisime Marikega (vms) juttu, kes siin paar korda nädalas koristamas käib. Ta on pärit Bulgaariast, aga elab siin juba kaheksa  aastat. Ülejärgmisel nädalal saan vabal päeval temaga Trier'i kaasa sõita, mis on juhtumisi Saksamaa vanim linn. Kunagi saan ka Luxembourgi, mis kõlab väga hästi, sest see tundub imeline linn olema. Järgmisel vabal päeval saan loodetavasti Heinzi juurde külla minna, aga kui ei saa, pole ka hullu.

Tänasest veel... Tegus päev jällegi. No ma ei suuda teha nii, et teen need asjad ära, mis vaja teha ja siis lebotan paar tundi... Näiteks pesin solaariumi/pesuruumi seinu, puhastasin seal talliosas kõiki pindu (aknalauad, kapid jms) ning kapi sahtleid, eemaldasin ämblikuvõrke (sh ka 8 koivikut või koibikut ? RIP)...

Hobustest ei ole vist mõtet rääkida, jälle korde ja trenažöör ja jällegi osad mõtlesid, et jube äge on maneežis ringi kihutada, sest maneeži välisuks on NII hirmus ja seal taga võib olla näiteks lõvi. Mis siis, et Winnie on siin üle kolme aasta olnud. Ikka võib olla..

Side lõpp, olen endiselt rahul ja ära ei taha niipea. Kui siis vaid natukeseks.

Eile asusid Christiane, Michael, Kevin ja kuus hobust siis Aacheni poole teele, me Ewaga jäime siia toimetama. Täna hommikul juba 7AM olime sunnitud hüvasti jätma. Täna pisarat ei tulnud, aga eile, kui Estrada (Ewa lemmik) boksi tegin, mainisin talle, et peame nüüd sõbrad olema, sest Ewa läheb ära, ja siis küll tuli pisar silma... Estrada on üldiselt sellise iseloomuga, et hammustab vahel (mitte küll nii tugevalt kui tumekõrb täkk Lacolero, kes eelmisel nädalal minema läks) ja mina temaga mingit ühist keelt siiani leidnud ei ole. Aga ju ma pole proovinud ka. Nüüd igal juhul peab, andsin Ewale oma sõna.

Kevin läheb 16. mai ära ja tema asemele peaks tulema üks 18-aastane tüdruk Lätist..

Tegus päev oli jällegi, kordetasin: Blundstone, Flapjack, Quanta, Winnie (kusjuures Quanta oli ainuke, kes maneeži ukse poolses küljes kihutama/perutama jms ei hakanud) ja Cessnaga jalutasin 15min, kuna Michael ei taha, et ta enam trenažööril käiks (lõhub liiga palju). Tegelikult lõhuvad/perutavad Estrada ja Davidson ka, just siis, kui keegi läheb hobusega mööda ja no muidugi, kui kuskil mingi kolin jms käib. Lisaks kastsin maneeži lühemaid külgi (keskmine osa sai eile juba kastetud), siis väljas peenraid, pesin pindesid ja kaitsmeid ja päeva lõpus koristasin veidi sõnnikuhoidlat, et traktoriga sõitmine ära ei ununeks. Ahjaa, ma õppisin Quappenladen'iga sõitma. Ammu juba ütlesin Ewale, et enne kui ta ära läheb, peab mind õpetama (Christianel pole ilmselgelt kunagi aega) ja eile saingi esimese (ja ainsa) õppetunni. Pole väga raske, aga natuke harjutamist ikka vajab. Keerata on sellega nii tore, terve masin nö läheb pooleks... Aga Ewa ütles, et see on väga ohtlik, kui oled parasjagu sõnniku otsas (kasvõi pooleldi), võib külje peale ümber kukkuda. Nii et sõnniku otsas ma keerama ei hakka.

Tegelikult ma lähen vaatan, kuidas mu ahjukartulitel läheb.

Täna oli (tegelikult on endiselt) mul vaba päev, kuid see oli vaevu alanud, kui mul juba talli asja oli. Istusin eile õhtul keskööni office'is, siis tuli meelde, et pesin riideid (pesumasin on sadularuumis). Kõndisin pimeduses, koerad kaaslasteks, talli ning igaks juhuks mõtlesin, et vaatan, kas hobustel ikka tekid on seljas... Ei olnud, Ewa oli ära unustanud (vahel on praegu õhtud nii soojad, et kui tallis on töö lõppenud, on ikka veel liiga soe tekitamiseks). Nii ma siis tekitasin neid, kell pool üks öösel.

Hommikul äratas Ewa mu 9 paiku üles, sõin koos temaga ja ütlesin, et annan talle andeks, aga ainult, kuna ta läheb neljapäeval minema... Siis magasin veel tunnikese, käisin pesus, päevitasin, internetitasin ja mingil hetkel tuli mõte Quantaga metsa jalutama minna (Michael ei sõitnud temaga). Kui läksin Christianelt luba küsima, küsis hoopis tema, kas ta võib kaasa tulla. Lõpuks läksime neljakesi - mina Quantaga, Ewa Cessnaga, Christiane Blundstone'iga ja Kevin Winniega. Seekord kogu rada läbi ei kõndinud, pöörasime enne koju tagasi, aga kena oli ikkagi.

Kohutav, kuidas Quantanamera mulle meeldima on hakanud.. Ta on sarnane Via Pepsile, kellega mõni ei saanud absoluutselt sõidetud, aga kellega mul oli algusest peale hea klapp. Mõlemad on heledamat sorti ühtlaselt raudjad, saleda kehaehitusega, tundlikud ja omapärase iseloomuga...

Kolmapäeval sõidavad Christiane, Michael ja Kevin kuue hobusega võistlustele, kuhu nad jäävad pühapäevani (vahepeal tuleb keegi vist koju ka, Ewa läheb neljapäeval ära).

Tasakaal ja tugevus hakkavad vaikselt taastuma (või siis uuesti tekkima), käsi on endiselt raske kontrollida, aga siiski läheb kõik paremuse poole. Või vähemalt loodame.

Juba on käes mai ehk õigepea hakkab jooksma minu kolmas kuu siin... Ilmad on olnud soojad ja ilusad, sekka on ka tormisemaid päevi juhtunud, aga ei midagi jubedat.

Ratsutada olen ka endiselt igapäevaselt saanud, ikka oma Quantaga... Väga, väga loodan, et nad ei leia talle ostjat, sest siis mul enam ei ole hobust, kellega rahulikult areneda (ja isegi temaga on mu jaoks palju tööd). Winnie on ka, aga temaga mul nii head klappi ei ole ja arvatavasti ei tule ka, ja noh, teda müüvad nad ka.

Täna käisin kolm korda metsas. Alguses Quantaga, teine kord Winniega, kolmas Agnelliga. Viimasega pole sõitnud sellest vastikust kukkumisest saati... (Siiamaani, iga kord, kui aevastan, käib samas kohas seljas valu läbi, mis mul hirmsasti valutas) Nagu ennegi, ei meeldi ta mulle praegugi, aga pole midagi parata. Christiane jumaldab teda ja nagu näha, on neil ka hea klapp (eile oli 135cm puhas sõit, 140cm jäi juba natuke kõrgeks). Täna ei käinud ta enne trenažööril ka, võib-olla sellepärast oli energiat täis, aga igal juhul traavides oli koguaeg selline tunne, et tahab alt minema tõmmata... Pidevalt käis peast läbi see hetk, kui ma juba pea ees maa poole hakkasin lendama... Muidugi üritasin mitte seda hetke uuesti ja uuesti läbi mängida, aga noh, vahepeal juhtus... Sammus polnud hullu.

Okei, lõpetan, hakkame uuesti vaatama HIMYM naljakaimat osa ever. Season 2, eelviimane episood.