Introducing: reality check

Kell on juba pool 11 läbi, aga kuna ma eile öösel niikuinii ainult kaks tundi magasin (ja sõidu ajal u 3h), ei tee üks pooleldi-magamata öö enne vaba päeva halba... vist.

Neljapäeval, nagu ennegi mainitud, startisime hommikul Pforzheimi poole, kus toimus S&G Goldstadt Cup. Kohale jõudes saime hobused telktalli boksidesse, kõik vajalikud asjad korda sätitud ja juba oligi vaja hakata hobuseid ette valmistama. Iga hobune startis igal päeval korra. Zeppelin sõitis 125cm (ühel päeval võitis, teiste päevade kohta ei tea) ehk silver tour, järgmine oli gold tour (140cm), kus olid ülejäänud kolm hobust. Kuna startijaid oli vähe (kutsetega, kallis, jne), oli jooksmist piisavalt... Eriti arvestades seda, et meie tall oli võistlusplatsist umbes kilomeetri kaugusel (eelmisel aastal olid kõik tallid olnud võistlusplatsi ligidal, aga nüüd on seal mingi tehas).. Süsteem oli meil selline: Zeppelin esimesena valmis, siis Davidson, Valesco ja Donatella ainult kaitsmete ja valjastega (sest Michael sõidab kahe sadulaga ja mõlemad olid juba kinni). Zeppelin läheb võistlusplatsile, meie Christianega tuleme Davidsoni ja Valescoga järgi. Michael annab Zeppelini pärast sõitu mulle, ma toon ta kiirelt tagasi talli, varustus maha ja sadul + rinnarihm Donatellale ja kiirelt tagasi platsi juurde (kiirelt, kuna Michael oli Davidsoniga alati esimene ning Donatella pidi seal olema enne, kui Michael starti läheb, kuna Davidson on see hobune, kes ilma sõpradeta kuskil olla ei kannata, jne), siis Davidson talli, varustus maha, kiirelt suutsin igal päeval (sama süsteem kolmel päeval) vahepeal varustust või hobuseid puhastada, siis tulid juba Valesco ja Donatella ka.

Kuna neljapäeval oli Zeppelini start 5:30PM, lõpetasin kokkuvõtlikult 10 paiku.

Mis aga kõige närvesöövam oli, oli vihm. Alguses oli ilm super, lausa liiga palav... Järsku hakkas aga vihma kallama ja lõpuks oli pool talli üle ujutatud (teistes tallides võis see veel hullem olla, aga ei näinud)... Donatella ja Zeppelini boksid (saepuru) olid praktiselt täiesti märjad, talli vahekäigus oli pinnaseks mingid laastud, mis ei ima vett, seega oli mul vesi meie bokside juures koridoris pahkluuni. Ei olnud eriti tore niimoodi tegutseda.

Tore ei olnud ka järgmisel hommikul endiselt märgu saapaid jalgu panna... Aga pole viga. Äratus oli 6 paiku, esimene start oli vist 11 vms, hobustega lõpetasin 3PM. Sõin, vahetasin riided, sain võistlust vaadata ja viie paiku läksin heina andma, bokse puhastama, ööpindesid peale panema jne. Õhtul oli jälle vaba aega, nii et jutustasin kõrvalolevate hobuste groomidega: Mailin, Tobias Meyeri groom ja Michael, Jan Sprehe groom. Väga tore oli, sest sain küllaldaselt saksa keele praktikat, aga samas, kui ma millestki aru ei saanud, tõlkisid nad muidugi.

Öö venis nii pikaks, et magama sain pärast kolme ja hommikul oli äratus viie paiku, sest söötma pidin hakkama juba 5:30. Zeppelini start oli nimelt kell 8 (kuigi siis lükati see pool tundi hilisemaks). Väsimust ei olnud, v.a. esimesed 10min, mis kulgesid eriti aeglaselt... Samuti meenutasid mulle need öö ja hommik, miks ma alkoholi armasta(si)n ja vihka(si)n... Groomina võin seda endale lubada, õnneks..

(Nüüd oleme juba tänases päevas) Meie viimane start oli samuti päris vara, nii et kõik korda ja liikuma saime juba 1 paiku. Hommikust süüa ma ei jõudnudki, kuigi täna (ja homme) said kõik groomid tasuta hommikusööki... Aga mu jaoks pole meeldiv, kui tööandja ütleb, et võin hommikusöögile minna, siis küsin, kui kaua nad siin plaanivad olla (et arvestada, kuidas jõuan) ja ta ütleb, et mitte kaua ja nad tahaks, et kui nad hommikusöögilt tagasi on, on kõik valmis minekuks, aga võin ikka minna...

Õnneks oli mul veokis nii palju süüa (kogu kaasa taritud kraamist sõin nende päevade jooksul... karbi viinamarju, kolmveerand kohupiimastritslit, mõned viilud saia lihapallidega, jogurtit ja banaani... ülimalt oluline info jällegi kõigile hobusesõpradele), et sain kõhu korralikult täis, kuigi Burger Kingist astusime ka läbi Hockenheimi vormel ühe raja lähedal.

Sõidu ajal rääkisime Christianega ja sealt see reality check... Kõike ei hakka siin lahti seletama, aga terve ülejäänud päeva on mul olnud tunne, et ma annan endast 110%, aga ma ei saa sama palju tagasi - ma ei räägi ainult sellest mitte-kuigi-motiveerivast palgast, aga just ratsutamisest-õppimisest. Muidugi olen ma väga tänulik üldse selle kogemuse eest ja tahan siin vähemalt suve lõpuni olla, aga siis... Ütleme nii, et tahaks, et oleks, kuhu pürgida, sest jõudsin arusaamisele, et siin seda ei ole.. ja ei hakkagi olema.

Eriti tore oli see, kui Christiane ütles, et mu ainus probleem on see, et ma olen hobustega liiga sõbralik. Teine asi oli muidugi see, kuidas ta sujuvalt vihjas sellele, et minust ei saaks kunagi midagi rohkemat kui nende talli/võistluste groom... Ülejäänud sõidu üritasin nuttu kinni hoida (alati, kui ma väga vihane/emotsionaalne olen, hakkan ma nutma. See oleks nagu mingi viha välja elamise reaktsioon mu jaoks. Kohutav, ma tean.) ja magada. Kodus ei olnud tuju parem.

Siiski on mul nüüdseks juba nii mõnigi kontakt, tänu millele saan võib-olla kahe kuu pärast paremale kohale (MINU jaoks), sest rollkuri fänni must ei ole saanud ja ei hakkagi saama... Ning endiselt olen kindel, et leidub edukaid 140cm (ja kõrgemate parkuuride) võitjaid, kes seda ei harrasta ning kes lasevad hobusel olla hobune ning teha rõõmuga (koos)tööd, mitte ei sunni neid inimese jaoks tööd tegema. Võistlustel nägin soojendusel nii mõndagi sellist ratsutajat ja muidugi ei tea kunagi, kuidas nad kodus sõidavad, aga lootustandev see vaatepilt oli... Kedagi hukka ma ei mõista (kes ma üldse selline olen?!), aga hingele hakkab lihtsalt valusalt peale suruma praegu kogu see... kõik..

Elza parim sõbranna saabus samuti Saksamaale paar päeva tagasi. Ta teenib sama palju kui meie, aga kuulake seda... Tallis on kaheksa hobust, neli neist rakendispordiks, neli koolisõiduks ehk tema tegeleb vaid nendega. Bokse ta ei puhasta, söötma ei pea - selleks on eraldi inimene. Täna alustas ta 9AM, lõpetas 2PM (selle aja jooksul kordetas ta kaks hobust, sõitis ühega, puhastas veel kaks hobust ning kaks paari valjaid), homme peab ta tallis olema 10AM, ülehomme on tal vaba päev. Söögi ostab talle tööandja - (ta on taimetoitlane) juust, pasta erinevate kastmetega, soolast, magusat...

Kirss mu tänasele kakatordile. (Eriti irooniline on see, kui inimesed vaatavad Facebookis pilte siinsest kohast ja kirjutavad, kuidas mul vedanud on jne. Parem kui arvatavasti enamikus Eesti tallides on siin küll töötada, aga kas mul just nii vedanud on... ei teagi. Tulevik näitab.)

Head ööd taaskord!