15.5.11

Käes on juba praktiliselt kesköö, aga üritan kirjutada, sest muidu läheb üldse meelest... 

Eile lõunat süüa ei jõudnudki, sest läks kiireks asjade pakkimiseks ja hobuste reisimiseks valmis panemiseks... Ühe paiku startisime, sõitsime umbes kaks tundi ja olimegi Homburgi (mitte Hamburgi!) lähedal. Osalejaid oli palju, kõrgeim klass oli 140cm, esimesel päeval võitis Michael Donatellaga 140cm, Davidsoniga oli neljas ja Zeppeliniga kuues, Christiane oli Agnelliga viies. Michael võitis Winniega 130cm ka, kui õigesti mäletan... Igal juhul fakt on see, et oma 11-st stardist kahe päeva jooksul seitsmel korral oli ta auhinnalisel kohal. 

Minu jaoks oli tööd palju, aga muidugi Christiane abiga käib kõik kiiresti ja aru ma ei mõistnud, kuidas vaesel Kevinil kunagi viit sekunditki aega polnud, et süüa... Mul oli ikka paar juhust küll, kus oli passimist - sain isegi mõlemal päeval korra päris pikalt võistlust vaadata, täna ka süüa... 

Eile õhtul ööbisime Reitverein Neunkirchen'i nimelises tallis (Neunkirchen linna nimi), mis oli... no, uskumatu. Kevin ja Ewa on sellest tallist mulle rääkinud ka, et see näeb nii jube välja jne, aga tõesti oli kohati tunne, nagu oleks tondilossis... Samas enne lahkumist sai see päris koduseks, st ma kujutasin ette küll, kuidas seal ratsutada oleks jne. 

Kompleks on vana, selles on väliplats, kaks maneeži, ringaed ja karussell... Ja muidugi tallid. Süsteem on selline, et seal on vist umbes alla kahekümne talli, igas on 6 vms boksi. Osad "minitallid" on privaat - nt üks, kus kaks meie hobust ööbisid, oli väga euro - tagumises osas oli solaarium jne... Samas teine, tavatall, oli nii kohutav, et mul vedas, et ma enam nii jubeda araknofoobia all ei kannata kui vanasti... Absoluutselt iga trellivahe, nurk (isegi jootjad-söötjad) oli ämblikuvõrke täis (v.a. jootja seest jms kohad, kuhu hobused oma ninasi topivad), laed, seinad.... No see oli ikka kohutav. Vana tall võib ka puhas tall olla... 

Ilm oli ka need kaks/üks ja pool päeva väga "normaalne"... Iga 15 kuni 30min järelt täielik muutus - jube palav (võtsin ära nii pusa kui selle all oleva õhukese sviitri), siis vihm (pusa peale), siis jälle soe (pusa ära, aga mitte nii soe, et maika väel olla, nii et sviiter tagasi), siis hoovihm ja külm tuul (pusa sviitri peale) jne jne jne... Oma 20 korda vist võtsin küll pusa seljast ja toppisin tagasi... Rääkimata asjade välja, käeulatusse ja siis jälle kuhugi varju toppimisest... 

Igal juhul oli huvitav. Kaks päeva järjest 15,5h tööd (tallis oleme Elzaga 6:30 kella seitsme asemel alustanud, muidu ei jõua hommikust eriti normaalselt süüa, eile õhtul jõudsime Neunkirchenisse 9 paiku ja autosse magama jõudsin 10PM paiku; täna alustasin 7AM ja jällegi, kodus olime 9 paiku, kõik siin korda sättida, võistlusasjad pessu jne ja lõpetasime pärast kümmet)... Aga ma ei kurda.

Ahjaa, Neunkirchenis hakkasin rääkima ühe huvitava tädiga, kes rentis poolt talli, kus meie neli hobust olid. Ta tegeleb ka mingil määral koolisõiduga ja kui ütlesin, et mind huvitab rohkem klassikaline koolisõit, andis ühe mehe nime, kelle trenne ta võtmas käib, ning ütles, et ta otsib aegajalt groomi, kellel oleks võimalus ka tema käe all õppida... Marcus Erkens, kui kedagi peaks huvitama. Saatsin talle juba praegu kirja, kuigi mõtlesin, et lahkun siit alles oktoobris (ja võib-olla mõtlen siis ka, et tahan ikkagi siia jääda)... Mingeid valikuvariante otsin siiski juba praeguseks valmis... Inglismaa köidab samuti mingil määral, aga hetkel on Saksamaa esikohal. 

Lõpetuseks mõned pildid ka. 










... (võib-olla lisan homme edasi, sest ma ei jõua praegu oodata, et ta kõik siia laeks. Head ööd!)

2 comments:

Ingrid said...

"Mõlemal päeval jäi korraks aega võistlust vaadata ja täna sain isegi süüa" oli päris naljakas lugeda. :D

e said...

Kerge liialdus see muidugi on, sest mitu korda päeva jooksul sain rahulikult istuda, aga esimesel päeval sööma tõesti ei jõudnud, st ostma jõudsin joosta, tagasi autoni ka tuua, aga siis olid juba Michael ja Christiane viimastelt sõitudelt tulnud hobustega seal. Michael sundis mind küll sööma, aga kui ta vaateväljast kadunud oli, panin selle autosse ja hakkasin tegutsema, sest ma ei suuda rahulikult süüa, kui mingi töö ootab kiiresti tegemist...

Aga teisel päeval sain u 40min võistlust vaadata ja samal ajal süüa! Mu jaoks oli see suur saavutus, sest tõesti, Kevini jutte kuulates jäi mulje, nagu oleks see nonstop jooksmine... Isegi Ewa, kes on kõiges ülihea ja kiire, vihkas võistlusi. Ma üritan igal juhul positiivset joont säilitada, muidu läheb raskeks :D