Täna oli (tegelikult on endiselt) mul vaba päev, kuid see oli vaevu alanud, kui mul juba talli asja oli. Istusin eile õhtul keskööni office'is, siis tuli meelde, et pesin riideid (pesumasin on sadularuumis). Kõndisin pimeduses, koerad kaaslasteks, talli ning igaks juhuks mõtlesin, et vaatan, kas hobustel ikka tekid on seljas... Ei olnud, Ewa oli ära unustanud (vahel on praegu õhtud nii soojad, et kui tallis on töö lõppenud, on ikka veel liiga soe tekitamiseks). Nii ma siis tekitasin neid, kell pool üks öösel.

Hommikul äratas Ewa mu 9 paiku üles, sõin koos temaga ja ütlesin, et annan talle andeks, aga ainult, kuna ta läheb neljapäeval minema... Siis magasin veel tunnikese, käisin pesus, päevitasin, internetitasin ja mingil hetkel tuli mõte Quantaga metsa jalutama minna (Michael ei sõitnud temaga). Kui läksin Christianelt luba küsima, küsis hoopis tema, kas ta võib kaasa tulla. Lõpuks läksime neljakesi - mina Quantaga, Ewa Cessnaga, Christiane Blundstone'iga ja Kevin Winniega. Seekord kogu rada läbi ei kõndinud, pöörasime enne koju tagasi, aga kena oli ikkagi.

Kohutav, kuidas Quantanamera mulle meeldima on hakanud.. Ta on sarnane Via Pepsile, kellega mõni ei saanud absoluutselt sõidetud, aga kellega mul oli algusest peale hea klapp. Mõlemad on heledamat sorti ühtlaselt raudjad, saleda kehaehitusega, tundlikud ja omapärase iseloomuga...

Kolmapäeval sõidavad Christiane, Michael ja Kevin kuue hobusega võistlustele, kuhu nad jäävad pühapäevani (vahepeal tuleb keegi vist koju ka, Ewa läheb neljapäeval ära).

Tasakaal ja tugevus hakkavad vaikselt taastuma (või siis uuesti tekkima), käsi on endiselt raske kontrollida, aga siiski läheb kõik paremuse poole. Või vähemalt loodame.