2.12.10
22.11.10
Tihtipeale ma tahaks siia midagi kirjutada, aga lihtsalt ei oska. Niisama "tegin seda, siis tegin seda"-stiilis juttu ka ei pea mõttekaks siia kirja panna, ometi tahaks midagi öelda...
Võin näiteks öelda, et üle-eelmisel nädalal sain 4x trenni väga toreda Heimtali märaga, ka hüppasime - ja seda poleks ma küll arvanud, aga mulle täitsa meeldis see. Mingil hetkel lõi küll välja see, et pole kaua sõitnud, hobune hakkas ka rabistama, siis läksin juba ise rohkem närvi... Aga üldiselt jäin rahule.
Veel võin öelda, et ühel hoolealusel on endiselt mingi probleem jalgadega. Ei ole teda absoluutselt tahtnud koormata, aga praegu vaatan, et selleks, et tema ülekaalu-probleemist vabaneda, peaks midagi välja mõtlema. Teine hoolealune hakkas vahepeal juba lootustandvamaks muutuma... Kuni täna jäi mõni meeter puudu, et ta rekka ette oleks jooksnud, mina nööriga taga...
Päris paha tunne on, kui tahad midagi paremuse poole muuta, aga siis juhtub hoopis nii... Ja korraga taipad, et asi ei pruugigi olla otseselt sinus, aga et see hobune absoluutselt ei arvesta inimesega.
Homsest on jälle 4 päeva järjest ratsutamine. Praegu teeb selg jubedalt valu, aga loodetavasti on homme parem.
Võin näiteks öelda, et üle-eelmisel nädalal sain 4x trenni väga toreda Heimtali märaga, ka hüppasime - ja seda poleks ma küll arvanud, aga mulle täitsa meeldis see. Mingil hetkel lõi küll välja see, et pole kaua sõitnud, hobune hakkas ka rabistama, siis läksin juba ise rohkem närvi... Aga üldiselt jäin rahule.
Veel võin öelda, et ühel hoolealusel on endiselt mingi probleem jalgadega. Ei ole teda absoluutselt tahtnud koormata, aga praegu vaatan, et selleks, et tema ülekaalu-probleemist vabaneda, peaks midagi välja mõtlema. Teine hoolealune hakkas vahepeal juba lootustandvamaks muutuma... Kuni täna jäi mõni meeter puudu, et ta rekka ette oleks jooksnud, mina nööriga taga...
Päris paha tunne on, kui tahad midagi paremuse poole muuta, aga siis juhtub hoopis nii... Ja korraga taipad, et asi ei pruugigi olla otseselt sinus, aga et see hobune absoluutselt ei arvesta inimesega.
Homsest on jälle 4 päeva järjest ratsutamine. Praegu teeb selg jubedalt valu, aga loodetavasti on homme parem.
25.10.10
Pole nüüd mõnda aega kirjutanud, aga asjad on praeguseks nii kaugel, et Ferrum ei ela enam vabapidamistallis koos teiste ruunadega, vaid ööbib õpilastallis (päev läbi on siiski vabapidamiskoplis). Tundub, et talle on see teinud ja teeb edaspidigi ainult head, kuna õhtuti/hommikuti on tallis inimesed, kes jootmise-söötmise-koristamise jm asjadega tegelevad ja Ferrum saab selle kõigega harjuda. Koplist välja tuues on olnud natuke probleeme, aga muidu pole viga - boksis laseb sõbralikult käia ja puhastada.
Robuskiga (eestlane) olen niisama jalutamas käinud, kuigi jah, kui ühel suhteliselt tuulisel päeval taha platsile minnes oli ta oma üldise rahulikkusega võrreldes ikka väga närviline... Käe kõrval saime traavi ka teha (seda ta muidu ei tahtnud sugugi teha) ja üle lattide tulla.
Sõitnud ei ole sel lihtsal põhjusel, et mul pole absoluutselt raha... Ei tea, millal saab ka, kuna autokooli peale läks ikka korralik summa ja nüüd pean auto jaoks koguma.
Ahjaa, Kolgaküla tallis sõitsin tegelikult mõni nädal tagasi. Käisin seal kursaõel abis, võtsime grupi vastu ja tegelesime nendega 2h. Väga tore oli - hobustest hoolitakse väga, tehakse kõik, et varustus oleks igale hobusele sobiv ja korras ja treeningpõhimõtted ühtivad samuti mu omadega. Õhtul käisime hobustega metsas... ja ma ei mäletagi, millal ma viimati niimoodi maastikul galopeerisin...Päris ammu vist.
Sadulaseminaril sai ka käidud. Võib-olla tahaks kevadel Rahulasse praktikale minna.
Robuskiga (eestlane) olen niisama jalutamas käinud, kuigi jah, kui ühel suhteliselt tuulisel päeval taha platsile minnes oli ta oma üldise rahulikkusega võrreldes ikka väga närviline... Käe kõrval saime traavi ka teha (seda ta muidu ei tahtnud sugugi teha) ja üle lattide tulla.
Sõitnud ei ole sel lihtsal põhjusel, et mul pole absoluutselt raha... Ei tea, millal saab ka, kuna autokooli peale läks ikka korralik summa ja nüüd pean auto jaoks koguma.
Ahjaa, Kolgaküla tallis sõitsin tegelikult mõni nädal tagasi. Käisin seal kursaõel abis, võtsime grupi vastu ja tegelesime nendega 2h. Väga tore oli - hobustest hoolitakse väga, tehakse kõik, et varustus oleks igale hobusele sobiv ja korras ja treeningpõhimõtted ühtivad samuti mu omadega. Õhtul käisime hobustega metsas... ja ma ei mäletagi, millal ma viimati niimoodi maastikul galopeerisin...Päris ammu vist.
Sadulaseminaril sai ka käidud. Võib-olla tahaks kevadel Rahulasse praktikale minna.
6.10.10
Eile sain ka teise nö hoolealuse, kellega tutvusin juba eelmisel nädalal. Tegemist noore eestlasega, eelmisel nädalal sõitsin temaga, kuna eelneval päeval oli ta ühe kursaõe kaks korda maha visanud. Ta hakkas mulle miskipärast väga ruttu jubedalt meeldima (teine hoolealune meeldib muidugi ka, aga tema suhtes ei tekkinud kohe sellist emotsiooni) ja sõites oli ka rõõm temaga töötada, sest ta on super iseloomuga. Täna tõin ta veidi pikema lõunapausi ajal maneeži (kuna pärast kooli on õhtuti maneež alati rahvast/hobuseid täis), jalutasin temaga, tegin veidi pööramisi (enne ohjama hakkamist, et hobune õpiks surve peale pöörama), kõndisin üle lati, vahepeal kergelt traavi kordel, vahepeal lasin ta lahti ja vaatasin, mis ta teeb ja kui huvitatud ta tegelikult kõigest on jne. Päris huvitav oli... Ma ei tea, miks, aga temas on midagi... Võib-olla tema pilk - kui talle otsa vaadata, tuleb vägisi naeratus näole... Võib-olla meenutab ta mulle kunagist hoolealust Elsit, kes oli samuti üpris madal, aga paks, eestlane ja kes oli samamoodi lihtsalt üks eriti südantsoojendav hobuslane...
Ferrumiga pole vahepeal endiselt midagi teinud (peale koplis käikude ja niisama sügamisega jne - kusjuures, võib-olla olen ma imelik, aga mulle tundub, et ta vaikselt tunneb mind ära), kuna nad on vahepeal koplit vahetanud. Üle tee talli toomiseks pole ka võimalust leidnud, kuna koguaeg on inimesi tallis. K rääkis, et nad on mõnes tunnis teda koos teiste noortega natuke kasutanud, aga et Ferrum oli mingil hetkel väga agressiivselt teisi hobuseid rünnanud. Samas üksi temaga tegeledes oli kõik olnud OK.
Ferrumiga pole vahepeal endiselt midagi teinud (peale koplis käikude ja niisama sügamisega jne - kusjuures, võib-olla olen ma imelik, aga mulle tundub, et ta vaikselt tunneb mind ära), kuna nad on vahepeal koplit vahetanud. Üle tee talli toomiseks pole ka võimalust leidnud, kuna koguaeg on inimesi tallis. K rääkis, et nad on mõnes tunnis teda koos teiste noortega natuke kasutanud, aga et Ferrum oli mingil hetkel väga agressiivselt teisi hobuseid rünnanud. Samas üksi temaga tegeledes oli kõik olnud OK.
1.10.10
Eesti on ikka huvitavalt väike... Ühe mu kursaõe sünnikodu on seesama koht Põlvamaal, kus kunagi sai sõbrannaga mitmeid kordi käidud ja hobustega pikki ja toredaid matku ette võetud. Teine kursaõde oli mu blogi lugenud juba enne, kui ma Hobumajanduse kasuks otsustasin ja hakkas pärast mu üht postitust oma noore hobusega pehmema käega sõitma. Tüdruk, kes tuli õppima põhikooli baasil, oli viimati paarkümmend sentimeetrit lühem ja ta ema andis mulle mu elu esimesed trennid... Rääkimata nendest teistelt kursustelt, kelle blogisid ma juba ammu olin lugenud.
Eile käisin üle pika aja E juures, läksime maastikku avastama ja väga mõnus oli...
Väga tore, et ma Hobumajanduse kasuks otsustasin, kuna 1) õpetajad on väga head; 2) inimesed on sõbralikud ja abivalmid; 3) tundub, et see eriala on ainult paremuse poole arenenud ja aina paremaks läheb. Eriti kasulikud on anatoomia, tervishoiu, hobuse psühholoogia ja taastootmise tunnid, kuna paljusid asju ei teaks ma v.a. siis, kui ma ise vastavat kirjandust otsima ja läbi lugema ei hakkaks. Aga tegelikult on kõik õpitu väga kasulik.
Eile käisin üle pika aja E juures, läksime maastikku avastama ja väga mõnus oli...
Väga tore, et ma Hobumajanduse kasuks otsustasin, kuna 1) õpetajad on väga head; 2) inimesed on sõbralikud ja abivalmid; 3) tundub, et see eriala on ainult paremuse poole arenenud ja aina paremaks läheb. Eriti kasulikud on anatoomia, tervishoiu, hobuse psühholoogia ja taastootmise tunnid, kuna paljusid asju ei teaks ma v.a. siis, kui ma ise vastavat kirjandust otsima ja läbi lugema ei hakkaks. Aga tegelikult on kõik õpitu väga kasulik.
30.9.10
“If the art were not so difficult we would have plenty of good riders and excellently ridden horses, but as it is the art requires, in addition to everything else, character traits that are not combined in everyone: inexhaustible patience, firm perseverance under stress, courage combined with quiet alertness. If the seed is present only a true, deep love for the horse can develop these character traits to the height that alone will lead to the goal.”
- Gustav Steinbrecht
... Eestikeeli:
Kui ratsutamise kunst ei oleks nii keeruline, oleks meil palju häid ratsanikke ja oivaliselt välja sõidetud hobuseid, aga just kunst nõuab, lisaks kõigele muule, iseloomuomadusi, mida ei leidu igaühes: ammendamatut kannatlikkust, püsivat visadust stressiolekus, julgus kombineeritud rahuliku tähelepanelikkusega. Kui alge on olemas, siis ainult tõeline, sügav armastus hobuse vastu saab arendada neid iseloomuomadusi kõrgusteni, mis ainuüksi viivad eesmärgini.
Initially only the trot should be used, in a moderate but active tempo, without in any way attempting to artificially position the horse. The pace should be natural, diligent and in no way collected. To rest the horse, the trot should frequently alternate with walk.
Gustav Steinbrecht, The Gymnasium of the Horse (Link)
Lühidalt: mu uus treener on kõik, mida ühelt treenerilt tahta; ma tunnen, et olen kahe päeva jooksul (kolme erineva hobusega, kellest kaks alles noorekesed, sõites) arenenud rohkem kui viimase ma-ei-tea-mitme aasta jooksul. Aga just praegu olen ma väga õnnelik oma senise nö ajaloo üle, sest ilma kõigi nende erinevate hobuste, kukkumiste ja omaette õppimisteta (koos hobusega ja ainult hobusega) oleks mul praegu vist väga-väga raske... Ja kindlasti tunneks ma end väga lootusetult. Aga ei - julgelt edasi ühiste eesmärkideni... Mis praegu jäävad saladuseks, sest need on veel liiga utoopilised...
PS. Ferrumist (poiss, kellega natuke tegelen) nii palju, et temaga tegeleti üleeile ja eile, aga koplis käisin teda puhastamas-sügamas. Eile talutasin tema poolvenda, kes on alles varsaeas, aga väga sarnane talle - nii välimuselt kui käitumiselt (jalutab alguses väga ilusti, tüdineb umbes 15min pärast ära ja hakkab küünaldama, ringi hüppama, jooksma jne ehk ÜHE SÕNAGA: põgenema.)
- Gustav Steinbrecht
... Eestikeeli:
Kui ratsutamise kunst ei oleks nii keeruline, oleks meil palju häid ratsanikke ja oivaliselt välja sõidetud hobuseid, aga just kunst nõuab, lisaks kõigele muule, iseloomuomadusi, mida ei leidu igaühes: ammendamatut kannatlikkust, püsivat visadust stressiolekus, julgus kombineeritud rahuliku tähelepanelikkusega. Kui alge on olemas, siis ainult tõeline, sügav armastus hobuse vastu saab arendada neid iseloomuomadusi kõrgusteni, mis ainuüksi viivad eesmärgini.
Initially only the trot should be used, in a moderate but active tempo, without in any way attempting to artificially position the horse. The pace should be natural, diligent and in no way collected. To rest the horse, the trot should frequently alternate with walk.
Gustav Steinbrecht, The Gymnasium of the Horse (Link)
Lühidalt: mu uus treener on kõik, mida ühelt treenerilt tahta; ma tunnen, et olen kahe päeva jooksul (kolme erineva hobusega, kellest kaks alles noorekesed, sõites) arenenud rohkem kui viimase ma-ei-tea-mitme aasta jooksul. Aga just praegu olen ma väga õnnelik oma senise nö ajaloo üle, sest ilma kõigi nende erinevate hobuste, kukkumiste ja omaette õppimisteta (koos hobusega ja ainult hobusega) oleks mul praegu vist väga-väga raske... Ja kindlasti tunneks ma end väga lootusetult. Aga ei - julgelt edasi ühiste eesmärkideni... Mis praegu jäävad saladuseks, sest need on veel liiga utoopilised...
PS. Ferrumist (poiss, kellega natuke tegelen) nii palju, et temaga tegeleti üleeile ja eile, aga koplis käisin teda puhastamas-sügamas. Eile talutasin tema poolvenda, kes on alles varsaeas, aga väga sarnane talle - nii välimuselt kui käitumiselt (jalutab alguses väga ilusti, tüdineb umbes 15min pärast ära ja hakkab küünaldama, ringi hüppama, jooksma jne ehk ÜHE SÕNAGA: põgenema.)
27.9.10
Vahepeal pole suurt huvitavat juhtunud, vähemalt mitte konkreetse ruunapoisi osas... Jubedad sajused ilmad on tööd seganud ja kui täna mõtlesin, et "nonii, aitab puhkusest", siis see ka õnneks ei läinud. Kursaõega koplist vihma ja tuulega tagasi jalutades oli just see, keda meil ei olnud, hobune. Koplis oleku jooksul jõudis poiss ehmatada, teiste hobuste peale ärrituda, käest lahti tõmmata, minu peale ärrituda... Kui sain päitsed koos nööriga talt tasakesi peast võetud ja olime enam-vähem sõbralikult "sina peal", loobusime.
Aga noh, kui ma oleks alles väike ja väljas oleks torm ja eemal praksuks elektriposti otsas mingi säde ja siis tahaks veel kaks mulle vaevu tuttavat isikut mu sõprade juurest ära viia... Kardaks, põgeneks ja protestiks ma ka...
Muudel uudistel - homme on esimene trenn inimese käe all, kelle õpetussõnu olen juba ammu ihaldanud kuulda. Pärast Müseleri "Ratsutamisõpetuse" ja Saksa Ratsaliidu "Ratsutamise ja Ratsastamise Õpetus 1" läbi töötamist on veel eriline isu arendada oma istakut ja meetodeid - ja küll nii tekib ajapikku ka lihas uuesti. Loodetavasti.
Aga noh, kui ma oleks alles väike ja väljas oleks torm ja eemal praksuks elektriposti otsas mingi säde ja siis tahaks veel kaks mulle vaevu tuttavat isikut mu sõprade juurest ära viia... Kardaks, põgeneks ja protestiks ma ka...
Muudel uudistel - homme on esimene trenn inimese käe all, kelle õpetussõnu olen juba ammu ihaldanud kuulda. Pärast Müseleri "Ratsutamisõpetuse" ja Saksa Ratsaliidu "Ratsutamise ja Ratsastamise Õpetus 1" läbi töötamist on veel eriline isu arendada oma istakut ja meetodeid - ja küll nii tekib ajapikku ka lihas uuesti. Loodetavasti.
20.9.10
2. nädala lõpp
Homme täitub kaks nädalat esimesest päevast, kui suure ruunapoisiga tutvusin. Kuna eelmisel nädalal oli palju segavaid faktoreid (haigus, lähedase inimese kaotus, halvad ilmad), jõudsin uuesti tema juurde alles täna.
Kedagi täna abiks ei olnud, seega ei olnud kindel, kui ohutult ma temaga koplist välja saan (arvestades seda, et terve kari uudishimulikke noorhobuseid kõnnib sabas/küljes), aga läks päris kenasti. Siiski on päitsete pähe panemine kergelt probleemne, kuna kõrvapiirkonna juures askeldamine talle eriti ei meeldi.
Tõin ta üle tee talli, kus tal oli jällegi omajagu uudishimutsemist ja kogu olek oli üpris rahutu. Esiteks oli teda raske talli vahele seisma saada ja mõlemalt poolt nööridega kinni siduda, aga kolme katsega läks õnneks (kuna ta tahab pidevalt ise kuhugi minna - kas siis boksi, boksis olevaid hobuseid nuusutama läbi võrede jne)... Puhastasin ta ära, kuigi ega ta eriti rahulikult terve aeg ei seisnud - jällegi, palju tammumist ja uudishimutsemist. Tallis oli teisi inimesi ka, nii et ta ehmatas mõned korrad suvaliste asjade peale a'la keegi paneb kaugemal mõne boksi ukse kinni jne.
Tallis olin kokku umbes 20 minutit, siis vaatasin, et ega ta eriti rahunema küll ei hakka ja pole mõtet teda rohkem sel päeval šokeerida. Kuna eespool oli veel üks hobune talli vahele seotud, pidime neist mööda minema, mis oli kah huvitav... Alguses, kui ma Poisi üldse lahti võtsin (et ei olnud talli vahele seotud), hakkas ta juba ise trügima edasi nii, et oli juba praktiliselt teise hobuse tagumikus... Kuidagi saime teda kiirelt tagurdatud, siis läksin hobusest mööda ja kui olime juba praktiliselt möödas, pani Poiss traaviga välisukse poole nagu hull nii, et kellegi sadul lendas... Päris ruttu sain ta siiski sammule ja viisin koplisse ära.
Pikk, pikk tee on ees.
Kedagi täna abiks ei olnud, seega ei olnud kindel, kui ohutult ma temaga koplist välja saan (arvestades seda, et terve kari uudishimulikke noorhobuseid kõnnib sabas/küljes), aga läks päris kenasti. Siiski on päitsete pähe panemine kergelt probleemne, kuna kõrvapiirkonna juures askeldamine talle eriti ei meeldi.
Tõin ta üle tee talli, kus tal oli jällegi omajagu uudishimutsemist ja kogu olek oli üpris rahutu. Esiteks oli teda raske talli vahele seisma saada ja mõlemalt poolt nööridega kinni siduda, aga kolme katsega läks õnneks (kuna ta tahab pidevalt ise kuhugi minna - kas siis boksi, boksis olevaid hobuseid nuusutama läbi võrede jne)... Puhastasin ta ära, kuigi ega ta eriti rahulikult terve aeg ei seisnud - jällegi, palju tammumist ja uudishimutsemist. Tallis oli teisi inimesi ka, nii et ta ehmatas mõned korrad suvaliste asjade peale a'la keegi paneb kaugemal mõne boksi ukse kinni jne.
Tallis olin kokku umbes 20 minutit, siis vaatasin, et ega ta eriti rahunema küll ei hakka ja pole mõtet teda rohkem sel päeval šokeerida. Kuna eespool oli veel üks hobune talli vahele seotud, pidime neist mööda minema, mis oli kah huvitav... Alguses, kui ma Poisi üldse lahti võtsin (et ei olnud talli vahele seotud), hakkas ta juba ise trügima edasi nii, et oli juba praktiliselt teise hobuse tagumikus... Kuidagi saime teda kiirelt tagurdatud, siis läksin hobusest mööda ja kui olime juba praktiliselt möödas, pani Poiss traaviga välisukse poole nagu hull nii, et kellegi sadul lendas... Päris ruttu sain ta siiski sammule ja viisin koplisse ära.
Pikk, pikk tee on ees.
13.9.10
Esmaspäev
Käisin täna poisi juures, abiks olid kaks sõbrannat, kes tegid kopli värava lahti ja panid pärast kinni.
Poiss oli koplist välja jalutades üpris rahulik ja isegi terve tee teise talli (üle tee) oli päris tore, v.a. mõned näksamised (õnneks mitte eriti valusad) ja see, et ta tahtis pigem kõndida mu selja taga kui kõrval.
Kuna tallis oli just vahekäigus sepp ja inimesed sagimas, panin poisi esimesse boksi... Koheselt oli ta nii ärevil kõige ja kõigi peale, see, et mina seal boksis toimetasin, teda puhastasin jne, ei huvitanud teda absoluutselt. Ka boksist välja tahtis ta väga saada, paar korda ka mind hammastega rünnata üritades, aga jäin rahulikuks ja viisin ta õigepea tagasi koplisse. Teel koplisse oli ta samuti ärevil, aga ei midagi hullumeelset. Koplis sõprade juures oli juba jälle nagu vana rahu ise.
Korraks seal tallis nendel nö ründemomentidel oli päris hirmus, aga ootan siiski huviga järgmiseid kordi...
Poiss oli koplist välja jalutades üpris rahulik ja isegi terve tee teise talli (üle tee) oli päris tore, v.a. mõned näksamised (õnneks mitte eriti valusad) ja see, et ta tahtis pigem kõndida mu selja taga kui kõrval.
Kuna tallis oli just vahekäigus sepp ja inimesed sagimas, panin poisi esimesse boksi... Koheselt oli ta nii ärevil kõige ja kõigi peale, see, et mina seal boksis toimetasin, teda puhastasin jne, ei huvitanud teda absoluutselt. Ka boksist välja tahtis ta väga saada, paar korda ka mind hammastega rünnata üritades, aga jäin rahulikuks ja viisin ta õigepea tagasi koplisse. Teel koplisse oli ta samuti ärevil, aga ei midagi hullumeelset. Koplis sõprade juures oli juba jälle nagu vana rahu ise.
Korraks seal tallis nendel nö ründemomentidel oli päris hirmus, aga ootan siiski huviga järgmiseid kordi...
12.9.10
Pühapäev
Kuna vahepeal on toimunud võistlused ja nendeks ette valmistumine (olin korraldajate tiimis), ei leidnud aega, et kirjutamisse süveneda, aga neljapäeval käisin taas ruunapoisi juures koplis. Seekord jalutasin teda veidi ja puhastasin, aga jällegi - raske on, kui ümberringi on kari uudishimulikke hobuseid. Korra näitas poiss ka välja armukadedust, kui ründas hammastega hobust, kes mind samuti lähemalt soovis uudistada. Võtsin koplisse sõbranna kaasa lootuses, et äkki ma saan siis poisiga veidi rahulikumalt suhelda, aga ega see erilist muutust ei tähendanud siiski.
Homme lähen jälle ja võib-olla toon ta üle tee talli juurde, puhastan teda seal ja siis viin tagasi. Näiteks.
Homme lähen jälle ja võib-olla toon ta üle tee talli juurde, puhastan teda seal ja siis viin tagasi. Näiteks.
8.9.10
Jätkame...
Kustutasin eelnevalt paste-tud teksti ära, kuna pärast ühe väga kogenud ja austatud hobuinimesega rääkimist sain aru, et hakkaksin lihtsalt endale vastu rääkima... Rääkisime karistamisest ja üritan tema sõnu ka võimalikult täpselt edasi anda. Kui küsisin, kuidas teha (täpselt) hobusele selgeks, mis on vale, ütles ta, et see vajaks liigselt täpsust - ehk seda peaks kordama absoluutselt iga kord, kui hobune teeb midagi, mis on vale - aga et see ei pidavat eriti võimalik olema. Ta ütles, et temale piisab sellest, et ta näeb ühe korra, mida hobune teeb (näiteks ründamine) koos nö etappidega ning edaspidi ta ei lähe kunagi nii kaugele, et hobune peaks samamoodi reageerima (näiteks ründama). Ma ei suutnud seda kindlasti nii täpselt edasi anda, aga loota võib.
Igal juhul jätkan ka projekt Mitte-usaldav-inimesi-ründav-hobune teemal..
Täna võtsin kaasa päitsed, nööri, kindad ning oranzi kotikese harjadega ja läksin karjamaale, kus toosama ruunapoiss igapäevaselt on. Segavaks faktoriks oli muidugi see, et ümberringi oli veel hobuseid - no alla 10, osad neist kopli teises osas, mis on karjusega eraldatud, aga kus on suur nö ukseava. Sealjuures olid mõned neist hobustest samuti noored ehk "OI, kui huvitav!"
Suur ruun, keda edaspidi nimetan Kõrviks, oli samuti täis uudishimu, kui ma nende hobuseltskonnale lähemale jõudsin. Alguses lasin tal end üle nuusutada, patsutasin siit-sealt... Siis otsustasin, et ei hakka siiski kohe päitseid pähe panema, vaid puhastan niisama ja vaatan, mis ta teeb. Ta oli väga huvitatud mu oranzist harjakotist, mis selleks ajaks oli heina sees (see oli üldse põhiobjekt kõigil seal olevatel hobustel, üks jälitas mind kopli lõppu, et aga sellele uuesti nina külge saaks panna) ning vahepeal sõi niisama, seega oli ta rahulik ja ei pahandanud absoluutselt, et ma teda natuke puhastan. (Eelmainitud hobuinimese sõnul ei oska ta puhastamisest jms niisama-olemisest eriti rõõmu tunda, et ta nagu tahaks, aga siis hakkab kartma.)
Kuna eriti meeldis talle oma ninaga mu pehmet harja masseerida, käis ka tema mul mitu korda kannul ainult selle harja pärast. Mingil hetkel panin talle päitsed pähe, mille üle ta ei tundunud olema eriti rõõmus ja lasin tal minema kõndida (nööri ei olnud küljes). Mõne aja pärast tuli ta uuesti mu juurde ja võtsin talt päitsed peast ära (oli aru saada, et kõrvapiirkonna osas ta mind eriti ei usaldanud ja rahulolematust võis välja lugeda küll, kui ma päitseid pähe panin ja ära võtsin).
Natuke rääkisin temaga veel niisama, lasin tal veel pehme harjaga mängida, panin oranzi harjakoti omale käe ümber ja paitasin teda sellega (talle tundus see isegi meeldivat) näo pealt...
Kokku olin koplis umbes pool tundi. Selle aja jooksul ei tekkinud otseselt ühtegi ohtlikku momenti, aga miskipärast ei olnud mul seal siiski väga kindel olla. Eks peab õppima tundma nii Kõrvi kui ka teisi sealseid hobuseid.
Hingele jäi kripeldama ainult üks asi ehk see, kuidas teda keelata... Vahepeal, kui ta mulle tõesti kohe agressiivselt järgnes (mitte küll ründamise mõttega, aga no ikka nii, et TEMA tahab, TEMA tuleb), ei osanud ma muud teha, kui madala häälega keelata ja proovida teda eemale suunata, aga tema puhul on siiski mingi hirm, et kus on piir - ehk kui ta oma tahtmist ei saa, võib ta mingil hetkel jällegi lihtsalt agressiivseks muutuda.
Sama tark hobusetundja teadis veel öelda, et Kõrb justkui tahaks inimese täit tähelepanu nii väga, et ta on nõus seda kasvõi agressiivsusega saama. Samas ta ei taha pöörata inimesele ISE väga pikaks ajaks tähelepanu... Veel sain teada, et Kõrvile ei tohi anda midagi süüa ning et temaga vist siiski on ka veidi karmimalt käitutud... Ehk temaga ei ole mindud üht teed mööda, vaid tegeletud nö katseeksitusmeetodil.
Põhjus, miks ta inimeste vastu nii agressiivne on olnud, võib olla see, et varsana oli tema ema ülikaitsev - ning tihti lausa agressiivne inimeste suhtes.
Nüüd pean veel palju mõtlema, kuidas tekitada usaldust hobuses, kes ei teagi, et selline asi võiks täielikult eksisteerida - kuna tema ainuke eeskuju teda nii "kasvatas"?
Tean, et me kõik õpime läbi vigade, aga selle hobuse puhul ma eriti ei taha teha vigu, sest mina võin sellest küll õppida, aga Tema jaoks oleks see lihtsalt jälle üks põhjus, miks mitte inimest usaldada...
Homme jälle.
Igal juhul jätkan ka projekt Mitte-usaldav-inimesi-ründav-hobune teemal..
Täna võtsin kaasa päitsed, nööri, kindad ning oranzi kotikese harjadega ja läksin karjamaale, kus toosama ruunapoiss igapäevaselt on. Segavaks faktoriks oli muidugi see, et ümberringi oli veel hobuseid - no alla 10, osad neist kopli teises osas, mis on karjusega eraldatud, aga kus on suur nö ukseava. Sealjuures olid mõned neist hobustest samuti noored ehk "OI, kui huvitav!"
Suur ruun, keda edaspidi nimetan Kõrviks, oli samuti täis uudishimu, kui ma nende hobuseltskonnale lähemale jõudsin. Alguses lasin tal end üle nuusutada, patsutasin siit-sealt... Siis otsustasin, et ei hakka siiski kohe päitseid pähe panema, vaid puhastan niisama ja vaatan, mis ta teeb. Ta oli väga huvitatud mu oranzist harjakotist, mis selleks ajaks oli heina sees (see oli üldse põhiobjekt kõigil seal olevatel hobustel, üks jälitas mind kopli lõppu, et aga sellele uuesti nina külge saaks panna) ning vahepeal sõi niisama, seega oli ta rahulik ja ei pahandanud absoluutselt, et ma teda natuke puhastan. (Eelmainitud hobuinimese sõnul ei oska ta puhastamisest jms niisama-olemisest eriti rõõmu tunda, et ta nagu tahaks, aga siis hakkab kartma.)
Kuna eriti meeldis talle oma ninaga mu pehmet harja masseerida, käis ka tema mul mitu korda kannul ainult selle harja pärast. Mingil hetkel panin talle päitsed pähe, mille üle ta ei tundunud olema eriti rõõmus ja lasin tal minema kõndida (nööri ei olnud küljes). Mõne aja pärast tuli ta uuesti mu juurde ja võtsin talt päitsed peast ära (oli aru saada, et kõrvapiirkonna osas ta mind eriti ei usaldanud ja rahulolematust võis välja lugeda küll, kui ma päitseid pähe panin ja ära võtsin).
Natuke rääkisin temaga veel niisama, lasin tal veel pehme harjaga mängida, panin oranzi harjakoti omale käe ümber ja paitasin teda sellega (talle tundus see isegi meeldivat) näo pealt...
Kokku olin koplis umbes pool tundi. Selle aja jooksul ei tekkinud otseselt ühtegi ohtlikku momenti, aga miskipärast ei olnud mul seal siiski väga kindel olla. Eks peab õppima tundma nii Kõrvi kui ka teisi sealseid hobuseid.
Hingele jäi kripeldama ainult üks asi ehk see, kuidas teda keelata... Vahepeal, kui ta mulle tõesti kohe agressiivselt järgnes (mitte küll ründamise mõttega, aga no ikka nii, et TEMA tahab, TEMA tuleb), ei osanud ma muud teha, kui madala häälega keelata ja proovida teda eemale suunata, aga tema puhul on siiski mingi hirm, et kus on piir - ehk kui ta oma tahtmist ei saa, võib ta mingil hetkel jällegi lihtsalt agressiivseks muutuda.
Sama tark hobusetundja teadis veel öelda, et Kõrb justkui tahaks inimese täit tähelepanu nii väga, et ta on nõus seda kasvõi agressiivsusega saama. Samas ta ei taha pöörata inimesele ISE väga pikaks ajaks tähelepanu... Veel sain teada, et Kõrvile ei tohi anda midagi süüa ning et temaga vist siiski on ka veidi karmimalt käitutud... Ehk temaga ei ole mindud üht teed mööda, vaid tegeletud nö katseeksitusmeetodil.
Põhjus, miks ta inimeste vastu nii agressiivne on olnud, võib olla see, et varsana oli tema ema ülikaitsev - ning tihti lausa agressiivne inimeste suhtes.
Nüüd pean veel palju mõtlema, kuidas tekitada usaldust hobuses, kes ei teagi, et selline asi võiks täielikult eksisteerida - kuna tema ainuke eeskuju teda nii "kasvatas"?
Tean, et me kõik õpime läbi vigade, aga selle hobuse puhul ma eriti ei taha teha vigu, sest mina võin sellest küll õppida, aga Tema jaoks oleks see lihtsalt jälle üks põhjus, miks mitte inimest usaldada...
Homme jälle.
7.9.10
Sügise lainelt
Täna sain omale tegelemiseks 3-aastase trakeeni/ristandi ruunapoisi. Igavene kolakas, suurt kasvu ja päris aukartustäratav. Põhjuseks, miks keegi temaga tegelema pidi/peab hakkama on see, et ta ei ole siiani inimesega just kuigi nö sina-peale saanud. Nii palju, kui erinevate inimeste juttudest teada sain, on selsamal ruunal olnud kalduvus inimest rünnata, kui tal ühel hetkel viimasest villand on saanud - ning varem ka lihtsalt rünnata. Viimase aasta vms jooksul pidi temaga olema võimalik natuke tegeleda, aga taas ainult nii kaua, kuni hobusele aitab - ja see tegelemine võis vahel kesta tõesti vaid 15 minutit...
Põgusalt käisin temaga tutvumas karjamaal, kus ta ka enamuse ajast on veetnud ja veedab. Instruktor (inimene, kes on selles tallis olnud juba aastaid ning kes ka eelmainitud hobust teab ta varsaeast saati) ütles, et niikaua, kuni tal on selline sõbralik nägu ja rahulik olek, ei ole muret. Mõned minutid sai ruunapoissi natuke näppida, kuni ta minema jalutas.
Homme lähen karjamaale päitsete ja jalutusnööriga ja proovin teda lihtsalt puhastada. Praegu on mu eesmärgiks lihtsalt teda tundma õppida ning lasta tal mind tundma õppida. Koplist välja ei kavatse teda tuua niipea, vaid pigem enne seal lühikesi nö harjumissessioone teha. Lühikesi just sel põhjusel, et ta ei jõuaks must ära tüdineda. Mingi aja jooksul saab muidugi neid sessioone vaikselt pikendama hakata, aga sellest on veel vara rääkida.
Boonuseks on see, et ta asub mu kodule nii lähedal ning saan iga kell teda vaatamas käia, kui peaks tarvidust olema.
Probleemsete hobuste juures on alati midagi erakordselt huvitavat... Mõne puhul saab vaat et koheselt teha oletusi ja järeldusi - miks ta just käitub nii, mis on tehtud minevikus valesti, mida saaks nüüd paremini teha... Konkreetse hobuse puhul tundub, et ei ole tehtud erilisi vigu, kuid pigem tuleb teda lihtsalt õpetada harjuma inimese seltskonnaga ning saada ta inimest usaldama, aga ka austama. Austus ja usaldus käivad minu arust käsikäes - ei ole austust ilma usalduseta ja vastupidi. Hirmunud hobune ei tunne "oma inimese" vastu mingisugust austust, see on igal juhul kindel...
Koolis arutleme pidevalt huvitavate teemade üle. Üks nendest oli täna karistamine. Ei tulegi kohe meelde, kas olen juba sellest siin ka varem kirjutanud, aga mõelnud olen sellele igal juhul palju ning täna, pärast arutelu õpetajaga, on pea lausa mõtteid täis...
Nimelt... Kui palju anname me üldse endale aru, kui hobust millegi pärast karistame? Esiteks tuleks endalt küsida, MILLE EEST me teda karistame. Hobusel ei tööta aju nii, et "ma nüüd lollitan" või et "ma tõrgun võistlustel välja, et oma inimesele vimkat mängida", aga miskipärast kasutatakse liiga tihti justnimelt füüsilist vägivalda. Naljakas, et isegi tänapäeval leidub "sportlasi", kes võistlusväljakult välja jõudes annavad hobusele paar litakat jalaga kõhtu... Ikka karistuseks!
Olgu, see on juba omaette teema. Oluline on siiski endalt küsida, MIKS hobune midagi MINU ARUST valesti teeb. Mõistma peab, et hobusel on täiesti ükskõik, kas ta läheb nüüd ühest takistusest üle jne. Põhjuseid valesti käituda on palju: hirm, ebakindlus, mitte piisavalt selged märguanded ratsanikult/maast, vale ratsastus, usalduse puudumine... Mille eest siit loetelust tuleks hobust karistada?
Inimene tahab, et hobune teeks seda, mida tema tahab. Kui hobune seda ei tee, saab ta tunda kas füüsilist või vaimset vägivalda inimese poolt. Kui mu sõber ei taha teha seda, mida ma tahan, kas ma hakkan teda ka terroriseerima? Põhimõtteliselt ju võiks, aga mitte mingist sõprusest ei saaks sellisel juhul enam küll rääkida...
Hobuseid võiks mingil määral võtta kui väikeseid lapsi - me peame neid õpetama, suunama, igal sammul juhendama ja aitama; ning just nagu lapsed, elavad ka hobused olevikus - selles hetkes, milles nad parasjagu on. Nad õpivad suhteliselt kiiresti, aga seda eriti, kui nad on hirmul.. Mistõttu igasugune füüsiline vägivald teeb igale hobusele kiiresti selgeks, et 'seda inimest tasub küll karta'...
Nüüd siis see probleem, et kui karistamiseks tõesti on vajadus, siis mida teha, ehk kuidas hobusele selgeks teha, et miski on vale? Ma vist pean siinkohal jutu pooleli jätma ning homme jätkama, sest siis olen samal teemal arutlenud ka targemate inimestega ja ise ei oskaks soovitada muud, kui kas häält tõsta või... Näed, rohkem ei tulegi pähe. Just selles osas olen ise üritanud olla ettevaatlik, et mitte liigselt põhjustada jäädavaid kahjustusi, mida ma juba niigi arvatavasti oma ligadi-logadi istakuga tekitanud olen. Karistamise asemel olen pigem läinud sammu tagasi (mitte sõna otseses mõttes) ning proovinud hobusele pigem näidata, KUIDAS TEHA selle asemel, et üritada talle selgeks teha, mida ta valesti on teinud... Sest see on vist alati pigem nagu vene rulett...
Põgusalt käisin temaga tutvumas karjamaal, kus ta ka enamuse ajast on veetnud ja veedab. Instruktor (inimene, kes on selles tallis olnud juba aastaid ning kes ka eelmainitud hobust teab ta varsaeast saati) ütles, et niikaua, kuni tal on selline sõbralik nägu ja rahulik olek, ei ole muret. Mõned minutid sai ruunapoissi natuke näppida, kuni ta minema jalutas.
Homme lähen karjamaale päitsete ja jalutusnööriga ja proovin teda lihtsalt puhastada. Praegu on mu eesmärgiks lihtsalt teda tundma õppida ning lasta tal mind tundma õppida. Koplist välja ei kavatse teda tuua niipea, vaid pigem enne seal lühikesi nö harjumissessioone teha. Lühikesi just sel põhjusel, et ta ei jõuaks must ära tüdineda. Mingi aja jooksul saab muidugi neid sessioone vaikselt pikendama hakata, aga sellest on veel vara rääkida.
Boonuseks on see, et ta asub mu kodule nii lähedal ning saan iga kell teda vaatamas käia, kui peaks tarvidust olema.
Probleemsete hobuste juures on alati midagi erakordselt huvitavat... Mõne puhul saab vaat et koheselt teha oletusi ja järeldusi - miks ta just käitub nii, mis on tehtud minevikus valesti, mida saaks nüüd paremini teha... Konkreetse hobuse puhul tundub, et ei ole tehtud erilisi vigu, kuid pigem tuleb teda lihtsalt õpetada harjuma inimese seltskonnaga ning saada ta inimest usaldama, aga ka austama. Austus ja usaldus käivad minu arust käsikäes - ei ole austust ilma usalduseta ja vastupidi. Hirmunud hobune ei tunne "oma inimese" vastu mingisugust austust, see on igal juhul kindel...
Koolis arutleme pidevalt huvitavate teemade üle. Üks nendest oli täna karistamine. Ei tulegi kohe meelde, kas olen juba sellest siin ka varem kirjutanud, aga mõelnud olen sellele igal juhul palju ning täna, pärast arutelu õpetajaga, on pea lausa mõtteid täis...
Nimelt... Kui palju anname me üldse endale aru, kui hobust millegi pärast karistame? Esiteks tuleks endalt küsida, MILLE EEST me teda karistame. Hobusel ei tööta aju nii, et "ma nüüd lollitan" või et "ma tõrgun võistlustel välja, et oma inimesele vimkat mängida", aga miskipärast kasutatakse liiga tihti justnimelt füüsilist vägivalda. Naljakas, et isegi tänapäeval leidub "sportlasi", kes võistlusväljakult välja jõudes annavad hobusele paar litakat jalaga kõhtu... Ikka karistuseks!
Olgu, see on juba omaette teema. Oluline on siiski endalt küsida, MIKS hobune midagi MINU ARUST valesti teeb. Mõistma peab, et hobusel on täiesti ükskõik, kas ta läheb nüüd ühest takistusest üle jne. Põhjuseid valesti käituda on palju: hirm, ebakindlus, mitte piisavalt selged märguanded ratsanikult/maast, vale ratsastus, usalduse puudumine... Mille eest siit loetelust tuleks hobust karistada?
Inimene tahab, et hobune teeks seda, mida tema tahab. Kui hobune seda ei tee, saab ta tunda kas füüsilist või vaimset vägivalda inimese poolt. Kui mu sõber ei taha teha seda, mida ma tahan, kas ma hakkan teda ka terroriseerima? Põhimõtteliselt ju võiks, aga mitte mingist sõprusest ei saaks sellisel juhul enam küll rääkida...
Hobuseid võiks mingil määral võtta kui väikeseid lapsi - me peame neid õpetama, suunama, igal sammul juhendama ja aitama; ning just nagu lapsed, elavad ka hobused olevikus - selles hetkes, milles nad parasjagu on. Nad õpivad suhteliselt kiiresti, aga seda eriti, kui nad on hirmul.. Mistõttu igasugune füüsiline vägivald teeb igale hobusele kiiresti selgeks, et 'seda inimest tasub küll karta'...
Nüüd siis see probleem, et kui karistamiseks tõesti on vajadus, siis mida teha, ehk kuidas hobusele selgeks teha, et miski on vale? Ma vist pean siinkohal jutu pooleli jätma ning homme jätkama, sest siis olen samal teemal arutlenud ka targemate inimestega ja ise ei oskaks soovitada muud, kui kas häält tõsta või... Näed, rohkem ei tulegi pähe. Just selles osas olen ise üritanud olla ettevaatlik, et mitte liigselt põhjustada jäädavaid kahjustusi, mida ma juba niigi arvatavasti oma ligadi-logadi istakuga tekitanud olen. Karistamise asemel olen pigem läinud sammu tagasi (mitte sõna otseses mõttes) ning proovinud hobusele pigem näidata, KUIDAS TEHA selle asemel, et üritada talle selgeks teha, mida ta valesti on teinud... Sest see on vist alati pigem nagu vene rulett...
28.8.10
Läheb kiirelt.
Kirjutan ruttu sellest, et olen vahepeal saanud trenni ühe üpris kuulsa Eesti hobuinimese käest, kelle olemasolust olen juba üle kuue aasta teadlik olnud, aga kelle õpetussõnu pole näost näkku kuulata olnud võimalik. Olen ülimalt tänulik, et vähemalt mõnedki korrad see mul aga on nüüd õnnestunud. Teada olen saanud, et mul on vasak säär nõrgem kui parem (olin sellest kergelt teadlik varem), et ma üritan liiga palju kasutada ülakeha, et mul on üpris hästi liikuv ristluu ja head sääred, aga et ma olen veel nõrk. Kõige enam nõustun viimasega - ning see ajaski mind sadulas jubedat moodi tööd teha üritades kõige enam vihale... KUHU on kadunud see vorm - see jõud - see vastupidavus? Varem sai sõidetud 2-5 hobust päevas, viis päeva nädalas - nüüd on jäänud vahele vaid mõned aastad regulaarsest ratsutamisest - ja vaid üks tund intensiivset trenni tundub käima üle jõu... Aga samas, mõned aastad tagasi ma kindlasti nii tegusalt trenni ei teinudki - kui oleks praegu võimalik jälle sama regulaarselt hobustega töötada, teaksin rohkem, mida ja kuidas teha. Aga siiski mitte piisavalt...
Elame ja õpime.
Elame ja õpime.
30.7.10
Ratsmes olemisest
Järgnev tekst pärineb siit ning tõlkisin selle nii enda jaoks (tulevikuks) kui ka loodetavasti kellegi teise jaoks. Pean paluma lugejal säilitada avatud meel (open mind) ning meeles pidada, et treeningmeetodeid on palju ning kõige õigem oleks neid kombineerida vastavalt hobuse ning oma enda oskustele/soovidele/vajadustele. Jällegi palun seega kommentaariumisse jätta igasugused mõtted, parandused ja kriitika.
-------------------------------------------------------------------------
Ratsmes olemisest
Termin 'on ratsmes' on paljukasutatud ning kuritarvitatud. Seetõttu mõistetakse seda väljendit mõnel määral valesti ning paljud ratsutajad ei ole kindlad selle õiges tähenduses. Parem termin oleks:
Suulise aktsepteerimine
Ära proovi seda kodus:
Kujuta ette, et teooria tõestamiseks palutakse sul panna sõbrale suhu suuline ning teda oma kontrolli all hoida samamoodi, nagu sa hoiad hobust. Sa asetad suulise terasest pulga, mis on keskelt liigendatud (et see ta keelt alla suruks), sõbra suhu. Siis seisad sa tema taha samal ajal ratsmeid hoides ning annad talle müksu selga, et ta edasi hakkaks kõndima.
Su sõber tahaks koheselt tõsta pea, et ta näeks, kuhu ta läheb. Samuti tahaks ta suulist kanda vähim tundlikul osal tema suus. Suunurgad, põsed, suu pehmem, käsnjas, osa. Sinu sõber oleks ilmselgelt väga huvitatud ka sellest, mida sa ratsmetega teeks, aga sul poleks tema täit tähelepanu. Ta lülituks end ümber kaitserežiimi. Lõppude lõpuks, sul on nüüd mõjuvõim oma sõbrale haiget teha läbi ratsmete.
Nüüd palu oma sõbral pead allapoole langetada nii, et tema lõua alumine osa (suu kõige tundlikum osa) kannab suulist ning et tema lõug oleks ta rindkere vastas, halvustades tema nägemist. Jällegi, müksa oma sõpra selga ja palu tal edasi astuda. Nüüd küsi oma sõbralt, mis tunne tal on. Su sõber on nüüd äärmiselt huvitatud sellest, mida sa oma kätega edasi teed, ning sul oleks kindlasti tema täielik tähelepanu. Lõppude lõpuks, ta ei näe, kuhu ta läheb ja kui sa tõmbad ratsmetest, põhjustad sa talle ilmtingimata valu.
Juhul kui su sõber lubaks sul seda kõike läbi viia, tunnistataks ta arvatavasti kõlblikuks koheselt vaimuhaiglasse saatmiseks, aga see katse nõuaks ka kohutavalt palju usaldust ja koostöövalmidust sinu eks-sõbralt, et see läbi teha ning vältida haiget saamist. Nüüd sa tead, või vähemalt su sõber teab kindlasti, mida hobune tunneb.
Ilmselgelt ei tunne hobune samu emotsioone kui inimene ning suuline on disainitud sobimaks hobuse suuga. Aga samad hirmud, mis inimesele, kehtivad ka hobusele – hirm valu ning ratsmete kuritarvituse ees. Selleks, et hobune 'oleks ratsmes' või 'aktsepteeriks ratset,' peab ta ratsanikku täielikult usaldama ning olema lõdvestunud tema kätega (ratsmete kaudu) suust ning sul oleks kogu tema tähelepanu.
Kas sa oled kunagi mõelnud, miks me ratsanikena kasutame ratsmeid? Põhjus on lihtne – meie käed ei ole piisavalt pikad, et ulatuda hobuse suuni. Kui vaid meie käed oleks piisavalt pikad, saaksime me end ette sirutada ja hoida suulisest sõrmedega või isegi kasutada nimetissõrmi (ilma suuliseta), hobuse suus. Me oleksime loomulikult õrnemad ning hobuse suule mõjuvad võtted/vahendid oleks palju loogilisemad ja kaastundlikumad.
Hobune aktsepteerib ratset või on ratsmes, kui:
1.Tagajalad tulevad hobuse keha alt läbi; ümar ning painduv selg, mis toetab rohkem raskust tagaveeranditele, mitte esiosale; hobune ei toetu suulisele.
2.Kael on kaardunud; kaare nurga/astme on vastav hobuse treeningtasemele; kukal on kõrgeim punkt. Hobuse pea on asendis, kus saaks joonistada vertikaalse või peaaegu vertikaalse kujuteldava joone hobuse näos ülevalt alla (külgvaates).
3.Ta aktsepteerib suulist ilma vastupanuta kerge ja pehme kontaktiga, lõdvestunud lõuaga ning on alluv läbi keha.
4.Hobuse pea püsib stabiilsena ilma tõmbamise või toetumiseta.
5.Kontakt peaks olema stabiilne, aga elastne ja võrdne mõlema ratsme poolt.
6.Hobuse suu on niiske ja vahutav. Kui hobuse suu on kuiv, on see tõenäoliselt seetõttu, et hobune on pinges ja hingab läbi suu.
Niisiis, mis on valesti? Kui su hobune pole ratsmes, on ta arvatavasti midagi muud... Nagu näiteks:
Üle ratsme (suulise)
Hobune on üle ratsme, kui ta hoiab oma pead kõrgel; pea nurk (külgvaates) on liiga
ees vertikaalist ning hobuse selg kipub nõgusaks vajuma. Tagaveerandid ei tõuka hobust
edasi, vaid on jäetud taha ning esijalad hoopis tõmbavad hobust edasi.
Ratsme (suulise) taga
Hobune hoiab oma pead madalal ja vertikaali taga. See ei ole tõsine viga niikaua,
kui hobune ei proovi kontakti vältida ning säilitab kerge, elastse järjekindla tunde.
Üks võib selles näha, et hobune on ratsme taga (üle painutatud), aga hobusetundja näeb, et hobune
ei ole oma tagaveerandeid hõivanud.
Kuidas õppida?
Et hobune oleks ratsmes või et ta aktsepteeriks suulist, on vaja temaga palju kuid töötada. (vt artiklit töövõtetest)
Sa pead temaga töötama igapäevaselt – ratsutamine esmaspäeval ja siis võib-olla neljapäeval ning seejärel paari päeva vahele jätmine ei aita arendada hobuse muskleid ega tasakaalu ning hobusel pole treeningust kasu. Hobused armastavad rutiini. Kuula hääli tallis söötmise ajal – hobused teavad igapäevast 'programmi' paremini kui tallimehed...
Sa pead töötama tempo kallal. Hobune peab alati olema meeleldi valmis säilitama mistahes allüüri rütmi – olgu selleks samm, traav või galopp. Alati tööta tempoga. Hobune peab olema innukas liikuda edasi ja luua impulssi (energiat liikumises).
Sa pead hobusega töötama, kaasates kõiki ratsastuse liikumisi. Sõida sirgelt; volte ja üleminekuid, koguaeg küsides talt, et ta aktsepteeriks kerget kätt ning oleks suust pehme. Kui ta toetub või tõmbab suust, tööta üleminekutega. Palu tal alati sinu kätt/ratset otsida.
Sa peaksid nii kiiresti kui võimalik kasutama kerget, aga kindlat kontakti ratsmete abil. Hoides hobust rahulikuna ja rütmis, kasutades hästi hobust tunnetavaid jalgu ning pehmet kätt (ilma kaotamata kontakti), peaks ratsanik varsti nii ärgitama hobust astuma edasi, ratsmesse. Kasuta kontakti, mis sulle kui ratsanikule meeldiks, kui rollid oleks vahetunud.
Kui su hobune tõmbab ratsmeid selleks, et edasi liikuda, siis sa peaksid väga paljude aeglustuvate üleminekutega ning korduva ratsme andmise ja võtmisega panema ta tasakaalu ja rütmi aktsepteerima ka kergema kontaktiga. Tunne, mille poole sa püüdlema peaksid, on taoline: suuline on kinni sünnipäevakoogi sees ja kui sa tõmbad liiga kõvasti, tõmbad sa suulise koogist välja ja rikud sõbra sünnipäeva. Ma tean, et see kõlab hullumeelselt, aga kui sa oled väga tugeva tahtejõuga ja tahad hobuseid treenida, oled sa juba poolel teel vaimuhaiglasse niikuinii!
Kui su hobune on üle ratsme, tuleb temaga töötada ja harjutusi läbi viia, et arendada tugevamat ja ümaramat selga. Kõige tõhusamalt saab sellega töötada kergendatud traavil või halvemate juhtude puhul lihtsalt sammus. Sõida oma hobust edasi kasutades korrektseid ja edasiviivaid meetodeid (vt artiklit töövõtetest) ning kui ta on saavutanud oleku, mida sa tahtsid saavutada, ole eriti mõistev käte tööga. Ta peab oma kukalt painutama, alalõuga lõdvestama ning kontaktile vastupaneku lõpetama. Hobust tuleks sõita edasi ratsmekontakti poole ning tal paluda hõivata oma tagaveerandid, mis innustab teda oma selga ümardama ja pead allapoole laskma. Voltide sõitmine on parim moodus, et hobust innustada aktsepteerima välimist ratset sisemise sääre kaudu, vahel oma sõrmi avades või murdosa sekundiks isegi sisemist ratset andma.
Harjuta voldist sisse-välja sõitmise harjutust. Tee volt väiksemaks, ütleme 10 meetrit, kasutades välimist jalga, siis tee volt suuremaks, umbes 20 meetrit, sisemise jalaga ja pehme või järeleandva sisemise ratsmega. Vaheta ratset tihti. Kui tunned, et hobune on lõpetanud sisemise ratsme tõmbamise, kasuta sisemist kätt sisemise ratsmega, et patsutada hobuse kaela. Sellel on kaks kasulikku poolt. Esiteks premeerid sa nii hobust selle eest, et ta sisemist ratset ei tõmmanud. Teiseks tõestab see sulle, et sa ei vaja sisemist ratset, et painutada või pöörata oma hobust.
Kui pärast neid harjutusi on su hobune korrektses asendis, aga siis, kui sa tahad teda sirgelt sõita, näiteks piki platsi pikemat külge, ta tekitab su kätele vastupanu ja lihtsalt tõstab oma pea kõrgele, proovi järgmist:
Kujuta ette oma käsi hoidmas ratsmeid korrektses asendis, sadula ees ja turja kohal, kasti sees (vt pilti) Kasti sees võivad su käed liikuda ning olla painduvad ja järeleandvad, kuid kui su hobune tõmbab, näiteks proovides su käsi ette (kastist välja) tõmmata, su käed peatuvad kasti seina vastu minnes. Kujuteldav kast on jäik, seega ei saa su käed väljapoole kasti piirjooni liikuda, sest su sõrmenukid on vastu kasti seina. Hobune tunneb seda vastupanu, piiret, seda järsku ebameeldivat tunnet ja langetab pea, et kergendada suulise pinget. Vastupanu või piiramine ei ole tõmbamine (Nuno Oliveira sõnad). Sulge jala alaosa (sääred) samal ajal, kui tunned vastupanu. Sa pead jätkuvalt hoidma oma hobust liikumas edasi. Piiramine ei tohi su hobust peatada. Kohe, kui su hobune on oma pea langetanud, on su käed tagasi kastis ning liiguvad pehmuse, kergusega ning tundlikult. Ole alati ettevaatlik, et mitte tõmmata oma hobuse pead ratsmete abil alla. See pole mitte ainult julm, aga ka sunnib tagaveerandeid tahapoole, selga nõgusaks painutama ning loob vastupanu ja rohkem probleeme.
Kuidas arendada suulise aktsepteerimist?
Et saavutada see tore tunne, et hobune on ratsmes, et ta aktsepteerib suulist, peab ratsanik looma vaimse sideme oma hobusega ning tunnetama, mis toimub sadula all. Ava uks vaimsesse arusaamisesse ja suhtlemisse. Mõista oma hobuse iseloomu ning ole teadlik tema füüsilistest tugevustest ja nõrkustest. Anna hobusele iga võimalus mõistmiseks. Alati premeeri teda, kui ta on olnud tubli.
Kokkuvõtteks
Et saavutada füüsilist allumist, et hobune oleks ratsmes, peab ta arendama impulssi, rütmi ja tasakaalu, paindlikkust, sirgust ning suulise aktsepteerimist, et tal oleks lihtne töötada 'koos' ratsutajaga ning mitte ratsutaja 'jaoks.'
Edu! Lõpetuseks ütlus Nuno Oliveiralt - “Kui Inimene teab kõike, aga ei oma 'tunnetust' – see on katastroof.“
Veel lugemist (inglise keeles) koostööst ja töövõtetest Roger Taylorilt:
"The mouth of the horse is one of the most sensitive parts of his body. Nowadays the rider believes that the horse is trained only by the engagement of the hindquarters and that that is sufficient to have a good mouth.
Of course we must engage the hindquarters with clever gymnastic exercises, and by the use of these exercises we must activate the hindquarters. But at the same time we must understand how the mouth moves and functions.
A simple snaffle can be a very hard bit when the horse is fighting against it, and a double bridle can be very soft if it is used with an experienced hand, and the horse gives under the action of that experienced hand.
Especially, we must not forget that the mouth of the horse is placed, as is his brain, in his head."
- Nuno Oliveira
 | |
| http://nunooliveira.artblog.fr/r2898/Joao-Oliveira-fils-de-Nuno-Oliveira/3/ |
Muidugi peame me hobuse tagaveerandeid hõivama nutikate võimlemisharjutustega ning neid kasutades peame me tagaveerandid aktiveerima. Samal ajal aga peame ka mõistma, kuidas hobuse suu liigub ja toimib.
Tavaline suuline võib mõjuda väga tugevalt, kui hobune selle vastu võitleb; ning topeltsuulised võivad mõjuda väga pehmelt, kui neid kasutab kogenud ratsutaja käsi ning hobune allub sellele käele.
Eriti ei tohi me unustada, et hobuse suu, nagu ka tema aju, asub tema peas."
(Üritasin panna Oliveira sõnu eesti keelde, et ka need, kes inglise keelt ei mõista, saaksid aru, mida ta öelda tahab. Läbivaks mõtteks siis soovitus õppida ja mõista. Kui vaid kõik treenerid taolisi mõtteteri oma kasvandikele edastaks... Kellel paremaid ideid tõlkeks, jätke kommentaariumisse sõnum.)
29.6.10
Juunisoe
Ma vist pole eriti hea lubaduste täitmises, sest ütlesin, et hakkan tihedamini siia kirjutama, aga ei ole see mul õnneks läinud... Põhimõtteliselt olen nüüdseks olnud Eestis täpselt 12 päeva. Selle aja jooksul olen päris mitu korda E juures käinud ja tema ponide ning hobusega tegelenud. Võtame kõike üpris rahulikult ja hetkel näiteks galopini pole jõudnud, sest ilmselgelt ei ole ma hetkel ratsutades sama nö enesekindel kui kaks aastat tagasi. Tean, et see on mööduv, sest ega ma ei ole oma istakus ka nii kindel ja uuesti hobustega tegelemine vajab harjumist (vist), kuigi see kõlab nii totakalt... Ma ise ei oleks uskunud mõned aastad tagasi, et ma kunagi selles osas muutun, mis siis, et vahepeal korralikult sõita ei saa...
See selleks. Praegu on ilmad nii kuumad, et oleme kaldunud õhtuse tegutsemise poole. Siiski on mõnel päeval nii kohutavalt palju sääski, kärbseid, parme ja jumal-teab-mis-elukaid veel, et on näha, et hobustel ka raske rahulikult olla.
See selleks. Praegu on ilmad nii kuumad, et oleme kaldunud õhtuse tegutsemise poole. Siiski on mõnel päeval nii kohutavalt palju sääski, kärbseid, parme ja jumal-teab-mis-elukaid veel, et on näha, et hobustel ka raske rahulikult olla.
5.6.10
Uudised?
Oh, kui imelik on Easyjet'i kodulehel valida tagasilennu kuupäeva asemel "No, just one way"... Veel imelikum on mõelda, et kahe nädala pärast olen ma (vähemalt teoreetiliselt - pole veel lennupiletit ostnud) meie väikses hubases majakeses keset Eestit. Ühel hetkel helistan ma nüüdseks juba vanale sõbrale, kui nii võib öelda, pakin seljakotti ratsutamispüksid, t-särgi, kindad, kaamera ja hakkan tema kodu poole väntama - topelttrenn. Teoreetiliselt.
Vahepeal olen mõelnud palju oma eesmärkidele ja kuigi ühest küljest on kaks aastat praktiliselt hobustest eemal olemist mulle kahju teinud (istak, tasakaal), olen ma ratsutamisele ja ratsutamisest mõelnud tohutult - ja just sel viisil õppinud. Nüüd on pigem probleemiks see, et teoorias tundub kõik lihtne ja loogiline, aga olen juba ette kindel, et praktikas pean ma oma eesmärkide teostamiseks palju vaeva nägema. Igal juhul üks nendest eesmärkidest on tõesti arendada mitte ainult enda oskuseid, vaid eelkõige suksude. Ärge saage valesti aru - kui ma ütlen, et teoorias on kõik lihtne ja loogiline, ei mõtle ma seda, et ma oleks nüüd kohutavalt tark - ma tunnen just pigem, et ma tean heal juhul 5% kõigest, mida ma võiks (ja sooviks) teada... Aga kohe kindlasti mõistan ma rohkem kui 2-3 aastat tagasi.
... Mis omakorda viis mu järgmiste mõteteni... Käisin ühes suhteliselt tuntud tallis umbes aasta ning tagasi vaadates on mul nii kahju, et mul polnud piisavalt oskust nende hobuste võimeid arendada - sest tagasi vaadates mõistan, et nad olid tegelikult väga, väga võimekad - kõik kolm (neljas samuti, aga temal olid jalaprobleemid) ning eriti just koolisõidus. Kahjuks oli just see aeg, kui ma alles vaikselt hakkasin mõikama seda, kui oluline on ratsastus selle asemel, et trenn koosneb rutiinist samm-traav-samm-galopp-hüpped-jahutamine paari suunamuutuse ja peatusega... Kahjuks oli see ka aeg, kui mulle ei räägitud nii väga istakuga mõjutamisest, vaid pigem sellest, et "hobust koondatakse ratsmetega mängides" - mitte sõna-sõnalt, aga põhimõtteliselt.
Ka nende hobustega olid mul tol ajal eesmärgid - võib-olla isegi kunagi jälle võistelda (seekord siis koolisõidus)... Kuid nii kaugele ma ei jõudnudki. Enda kiituseks võin öelda siiski seda, et sain vähemalt 2 hobust paremini liikuma, st see tunne, kui ma pikendasin LB'ga ja ma tundsin sõna otseses mõttes, kuidas ta mu all tõstab jalgu kõrgemale ja pikemalt kui kunagi varem, oli täiesti uskumatu... Ja pärast viimaseid trenne seal ma vist polegi taolist tunnet uuesti kogenud, sest pärast seda pole ma kunagi piisavalt regulaarselt ratsutanud, millest ongi kahju.
Aga ma lõpetaks ikkagi positiivse noodiga. Umbes kahe nädala pärast peaks postitusi hakkama tulema siia tihedamini kui seeni pärast vihma. Või konni kevadel. Või vanadaame Säästuka järjekorras... Ühesõnaga hakkab tihedamini tulema.
Lõpetus.
Vahepeal olen mõelnud palju oma eesmärkidele ja kuigi ühest küljest on kaks aastat praktiliselt hobustest eemal olemist mulle kahju teinud (istak, tasakaal), olen ma ratsutamisele ja ratsutamisest mõelnud tohutult - ja just sel viisil õppinud. Nüüd on pigem probleemiks see, et teoorias tundub kõik lihtne ja loogiline, aga olen juba ette kindel, et praktikas pean ma oma eesmärkide teostamiseks palju vaeva nägema. Igal juhul üks nendest eesmärkidest on tõesti arendada mitte ainult enda oskuseid, vaid eelkõige suksude. Ärge saage valesti aru - kui ma ütlen, et teoorias on kõik lihtne ja loogiline, ei mõtle ma seda, et ma oleks nüüd kohutavalt tark - ma tunnen just pigem, et ma tean heal juhul 5% kõigest, mida ma võiks (ja sooviks) teada... Aga kohe kindlasti mõistan ma rohkem kui 2-3 aastat tagasi.
... Mis omakorda viis mu järgmiste mõteteni... Käisin ühes suhteliselt tuntud tallis umbes aasta ning tagasi vaadates on mul nii kahju, et mul polnud piisavalt oskust nende hobuste võimeid arendada - sest tagasi vaadates mõistan, et nad olid tegelikult väga, väga võimekad - kõik kolm (neljas samuti, aga temal olid jalaprobleemid) ning eriti just koolisõidus. Kahjuks oli just see aeg, kui ma alles vaikselt hakkasin mõikama seda, kui oluline on ratsastus selle asemel, et trenn koosneb rutiinist samm-traav-samm-galopp-hüpped-jahutamine paari suunamuutuse ja peatusega... Kahjuks oli see ka aeg, kui mulle ei räägitud nii väga istakuga mõjutamisest, vaid pigem sellest, et "hobust koondatakse ratsmetega mängides" - mitte sõna-sõnalt, aga põhimõtteliselt.
Ka nende hobustega olid mul tol ajal eesmärgid - võib-olla isegi kunagi jälle võistelda (seekord siis koolisõidus)... Kuid nii kaugele ma ei jõudnudki. Enda kiituseks võin öelda siiski seda, et sain vähemalt 2 hobust paremini liikuma, st see tunne, kui ma pikendasin LB'ga ja ma tundsin sõna otseses mõttes, kuidas ta mu all tõstab jalgu kõrgemale ja pikemalt kui kunagi varem, oli täiesti uskumatu... Ja pärast viimaseid trenne seal ma vist polegi taolist tunnet uuesti kogenud, sest pärast seda pole ma kunagi piisavalt regulaarselt ratsutanud, millest ongi kahju.
Aga ma lõpetaks ikkagi positiivse noodiga. Umbes kahe nädala pärast peaks postitusi hakkama tulema siia tihedamini kui seeni pärast vihma. Või konni kevadel. Või vanadaame Säästuka järjekorras... Ühesõnaga hakkab tihedamini tulema.
Lõpetus.
16.5.10
Plaanid
Suvel üritan E juures käia & abistada nii palju kui võimalik. Samal ajal saaksin loodetavasti kuidagi raha ka teenida (mitte, et Järvamaal neid võimalusi palju oleks).
Mulle saatis täna kirja üks perekond, kes peab hobuseid siit umbes 200km kaugusel. Olid huvitatud minu palkamisest groomiks/au pair'iks, koha peal elamisega. Ütlesin, et vähemalt terve suve olen kinni, aga võib-olla pärast seda oleks see isegi mõeldav. Peaksin nendega enne Eestisse naasemist kokku ka saama.
Perekond ise koosneb mehest ja naisest, kes käivad mõlemad täiskohaga tööl. Lapsi ei ole, kuid au pair tähendaks sel juhul seda, et lisaks hobustele hoolitseks ma nende 3 suure koera eest. Nagu ma aru sain, on neil endal 2 hobust, aga mees kirjutas, et neil on ka sisemaneež, 20 talli, karussell jne. Naine ei sõida, mees sõitis kunagi ja nüüd tahab uuesti alustada.
Ühest küljest oleks see super võimalus, sest ma olen alati tahtnud välismaal hobustega tegeleda, et kogemust juurde saada. Lisaks teeniksin ma piisavalt raha, et järgmise aasta sügisel näiteks ülikooli minna. Eestis aasta aega töötades ei teeniks ma mingi valemiga sellist raha. Samas tähendaks see jälle seda, et ma olen eemal kõigist mulle olulistest inimestest ning ma ei saaks E juures käia.
Selle perekonna juures oleks võimalus treenida, võistelda ning nad kirjutasid, et hea töö korral on võimalik ka Equine business'i poole progresseeruda.
Mul on aega mõelda. Ometi ei tee see midagi lihtsamaks. Edu mulle.
Mulle saatis täna kirja üks perekond, kes peab hobuseid siit umbes 200km kaugusel. Olid huvitatud minu palkamisest groomiks/au pair'iks, koha peal elamisega. Ütlesin, et vähemalt terve suve olen kinni, aga võib-olla pärast seda oleks see isegi mõeldav. Peaksin nendega enne Eestisse naasemist kokku ka saama.
Perekond ise koosneb mehest ja naisest, kes käivad mõlemad täiskohaga tööl. Lapsi ei ole, kuid au pair tähendaks sel juhul seda, et lisaks hobustele hoolitseks ma nende 3 suure koera eest. Nagu ma aru sain, on neil endal 2 hobust, aga mees kirjutas, et neil on ka sisemaneež, 20 talli, karussell jne. Naine ei sõida, mees sõitis kunagi ja nüüd tahab uuesti alustada.
Ühest küljest oleks see super võimalus, sest ma olen alati tahtnud välismaal hobustega tegeleda, et kogemust juurde saada. Lisaks teeniksin ma piisavalt raha, et järgmise aasta sügisel näiteks ülikooli minna. Eestis aasta aega töötades ei teeniks ma mingi valemiga sellist raha. Samas tähendaks see jälle seda, et ma olen eemal kõigist mulle olulistest inimestest ning ma ei saaks E juures käia.
Selle perekonna juures oleks võimalus treenida, võistelda ning nad kirjutasid, et hea töö korral on võimalik ka Equine business'i poole progresseeruda.
Mul on aega mõelda. Ometi ei tee see midagi lihtsamaks. Edu mulle.
2.5.10
Sisemised monoloogid...
Pärast järjekordset tulist arutelu ühe Fotoalbumi pildi all tuli isu kirja panna mõtted ja küsida, kas tõesti olen ma see must lammas ja üksik hääl kõrbes, kes peaks oma suu kinni hoidma või on lihtsalt mu ümber nii palju ignorantsust ja rumalust.
Kõigepealt, üks küsimus, mis mind juba aastaid on vaevanud: Kas inimene, kes räägib, kui väga ta hobuseid armastab ja järgmisel hetkel neile, libisev peal, kannustega ribide vahele torgib, on: 1) valetaja; 2) rumal; või 3) kahepalgeline?
Nii paljud ratsutajad räägivad koostööst, aga jällegi - neid sõitmas vaadates on "koostööst" järele jäänud ainult valu, hirm, segadus (hobuse poole pealt) ja selle nukrusehunniku otsas üks ringi hüplev ja igast küljest logisev robot.
Mõtlesin, et sellest tuleb pikk postitus, aga otsustasin just, et ei jõua. Ja küllap pole mõtetki - kuna kõigil on omad arusaamad ja võistlustel ei ole vahet, millised treeningmeetodid on... Mõtlemapanev on see teema siiski - kuidas teha ühele inimesele selgeks, et saab ka teistmoodi, kui too on juba täiesti keskendunud sellele, et hobusest kiiresti ja jõuga teha ratsaloom? Ratsaliidu lehte vaadates on hästi näha üldised motiivid - eks ikka sport ja tulemused. Kui paljud Eesti paberitega treeneritest üldse oleks võimelised noori õpetama, seejuures ilma abivahendeid ja karme meetodeid hobuste suhtes kasutamata? Õpetama - seletama hobuse 'mõttemaailma'; anatoomiat; kuidas saada hobune lõdvestunult liikuma; kõike õigest istakust ja tasakaalust, varustusest ja abivahenditest (ning täpselt nende mõjudest); kas/kuidas/millal ratsut premeerida/karistada; maatöö olulisust jne jne jne.
Teisest küljest - kas peakski? Las jääda sport sportlastele? Näiteks, kus oluline on hüpata puhtalt üle takistuste võimalikult kiiresti? Muidugi - ju siis tõesti erilist vahet pole, kas hobune on krampis või ei...
Kõigepealt, üks küsimus, mis mind juba aastaid on vaevanud: Kas inimene, kes räägib, kui väga ta hobuseid armastab ja järgmisel hetkel neile, libisev peal, kannustega ribide vahele torgib, on: 1) valetaja; 2) rumal; või 3) kahepalgeline?
Nii paljud ratsutajad räägivad koostööst, aga jällegi - neid sõitmas vaadates on "koostööst" järele jäänud ainult valu, hirm, segadus (hobuse poole pealt) ja selle nukrusehunniku otsas üks ringi hüplev ja igast küljest logisev robot.
Mõtlesin, et sellest tuleb pikk postitus, aga otsustasin just, et ei jõua. Ja küllap pole mõtetki - kuna kõigil on omad arusaamad ja võistlustel ei ole vahet, millised treeningmeetodid on... Mõtlemapanev on see teema siiski - kuidas teha ühele inimesele selgeks, et saab ka teistmoodi, kui too on juba täiesti keskendunud sellele, et hobusest kiiresti ja jõuga teha ratsaloom? Ratsaliidu lehte vaadates on hästi näha üldised motiivid - eks ikka sport ja tulemused. Kui paljud Eesti paberitega treeneritest üldse oleks võimelised noori õpetama, seejuures ilma abivahendeid ja karme meetodeid hobuste suhtes kasutamata? Õpetama - seletama hobuse 'mõttemaailma'; anatoomiat; kuidas saada hobune lõdvestunult liikuma; kõike õigest istakust ja tasakaalust, varustusest ja abivahenditest (ning täpselt nende mõjudest); kas/kuidas/millal ratsut premeerida/karistada; maatöö olulisust jne jne jne.
Teisest küljest - kas peakski? Las jääda sport sportlastele? Näiteks, kus oluline on hüpata puhtalt üle takistuste võimalikult kiiresti? Muidugi - ju siis tõesti erilist vahet pole, kas hobune on krampis või ei...
23.4.10
23. aprill
Olin hobustele üle pika aja lähedal ja see oli nii hea. Umbes nagu, vali üks asi oma elust, mida sa kõige rohkem armastad ja kujuta ette, et alatest tänasest sul seda enam pole - kui välja arvata mõned korrad aastas.
Käisin E juures kahel päeval. Hetkel tal 2 vahvat eestlast, 4-aastased, kui ma nüüd ei eksi. Ühega sõitsin, teisega tegelesime niisama. Pikemalt ma rääkida ei oskagi hetkel midagi, aga viimasel ajal olen üha enam hakanud mõtlema tulevikule ja sellele, mida ma ikkagi tegema peaks. Ühest küljest tahan pidada hobuseid - ning vabapidamisel paari hobust pidada ei olekski üle mõistuse käiv (rahalises mõtes) Kui ma aga tahaks teha korraliku talli korraliku liivaplatsiga, korraliku varustusega, korraliku söödaga, korraliku allapanuga, soovitatavalt isegi maneežiga... Ja siis lisaks litsensid ja vetid ja sepad jne... See tundub hetkel täieliku utoopiana. Pole vist muud varianti, kui et ülikooli minna, raha teenida ning kui vanust/ressurssi piisavalt, siis hakata otsima partnereid, toetusi jne.
Edu mulle, ühesõnaga.
Muidu see, et ma olen hobuslastest pikalt eemal olnud, andis küll tunda - mitte isegi nii väga ratsutamises (kuigi selles kindlasti ka), vaid sellest rohkem lihtsalt jälle nende juures olemises. See tähendab, ühest küljest oli mul selline tunne, et see ongi õige. Teisest küljest oli mul võõras tunne - nagu uude kooli minek. Arvan, et sellele on siiski lahendus - hakata jälle rohkem nende neljakabjalistega tegutsema. Seega ootame suve. Tagasi juunis!
Käisin E juures kahel päeval. Hetkel tal 2 vahvat eestlast, 4-aastased, kui ma nüüd ei eksi. Ühega sõitsin, teisega tegelesime niisama. Pikemalt ma rääkida ei oskagi hetkel midagi, aga viimasel ajal olen üha enam hakanud mõtlema tulevikule ja sellele, mida ma ikkagi tegema peaks. Ühest küljest tahan pidada hobuseid - ning vabapidamisel paari hobust pidada ei olekski üle mõistuse käiv (rahalises mõtes) Kui ma aga tahaks teha korraliku talli korraliku liivaplatsiga, korraliku varustusega, korraliku söödaga, korraliku allapanuga, soovitatavalt isegi maneežiga... Ja siis lisaks litsensid ja vetid ja sepad jne... See tundub hetkel täieliku utoopiana. Pole vist muud varianti, kui et ülikooli minna, raha teenida ning kui vanust/ressurssi piisavalt, siis hakata otsima partnereid, toetusi jne.
Edu mulle, ühesõnaga.
Muidu see, et ma olen hobuslastest pikalt eemal olnud, andis küll tunda - mitte isegi nii väga ratsutamises (kuigi selles kindlasti ka), vaid sellest rohkem lihtsalt jälle nende juures olemises. See tähendab, ühest küljest oli mul selline tunne, et see ongi õige. Teisest küljest oli mul võõras tunne - nagu uude kooli minek. Arvan, et sellele on siiski lahendus - hakata jälle rohkem nende neljakabjalistega tegutsema. Seega ootame suve. Tagasi juunis!
(järgnevad pildid hobustest ja ponidest Inglismaal, Järvamaal ning viimaks üks pilt ammustest aegadest Viljandimaal)
17.1.10
Tagasi Inglismaal
Pole ammu kirjutanud, aga samas ei ole ka ammu hobustega kokku puutunud. Novembris leidsin ühe talli siit umbes 25km kaugusel, mis otsis lisatööjõudu. Saatsin neile pika kirja ja neile avaldas muljet, kuigi ütlesid, et neil on nüüdseks kõik kohad täidetud. Siiski kutsus talli perenaine mind sinna ja ühel päeval sõitsingi bussiga (edasi-tagasi pilet veidi alla 100EEK) neile külla. Tallidest ja inimestest jäi väga-väga hea mulje ja mulle öeldi, et aprillist oleks neil kindlasti abi vaja, aga enne seda arvatavasti mitte - või siis just sellistel aegadel, kui ma oleks koolis. Kasuks ei tule mulle ka juhiloa puudumine... Peaksin hakkama bussiga sõitma või hääletama (mida on kahjuks sinna suhteliselt raske teha, sest see asub kiirteelt teisel pool) ja esimest varianti ei saa isegi mitte kaaluda, kuna Inglismaal tööd endiselt ei ole ja jõulude ajal Eestis teenitud rahast on enamus läinud ja seda, mis järel on, peab hoidma juhuks, kui ma ei leiagi tööd.
Lootusetu olukord, kuid siiski ei tagane ma oma väikesest tagasihoidlikust unistusest kunagi oma hobuseid pidada.
Lootusetu olukord, kuid siiski ei tagane ma oma väikesest tagasihoidlikust unistusest kunagi oma hobuseid pidada.
Subscribe to:
Posts (Atom)