Homme täitub kaks nädalat esimesest päevast, kui suure ruunapoisiga tutvusin. Kuna eelmisel nädalal oli palju segavaid faktoreid (haigus, lähedase inimese kaotus, halvad ilmad), jõudsin uuesti tema juurde alles täna.
Kedagi täna abiks ei olnud, seega ei olnud kindel, kui ohutult ma temaga koplist välja saan (arvestades seda, et terve kari uudishimulikke noorhobuseid kõnnib sabas/küljes), aga läks päris kenasti. Siiski on päitsete pähe panemine kergelt probleemne, kuna kõrvapiirkonna juures askeldamine talle eriti ei meeldi.
Tõin ta üle tee talli, kus tal oli jällegi omajagu uudishimutsemist ja kogu olek oli üpris rahutu. Esiteks oli teda raske talli vahele seisma saada ja mõlemalt poolt nööridega kinni siduda, aga kolme katsega läks õnneks (kuna ta tahab pidevalt ise kuhugi minna - kas siis boksi, boksis olevaid hobuseid nuusutama läbi võrede jne)... Puhastasin ta ära, kuigi ega ta eriti rahulikult terve aeg ei seisnud - jällegi, palju tammumist ja uudishimutsemist. Tallis oli teisi inimesi ka, nii et ta ehmatas mõned korrad suvaliste asjade peale a'la keegi paneb kaugemal mõne boksi ukse kinni jne.
Tallis olin kokku umbes 20 minutit, siis vaatasin, et ega ta eriti rahunema küll ei hakka ja pole mõtet teda rohkem sel päeval šokeerida. Kuna eespool oli veel üks hobune talli vahele seotud, pidime neist mööda minema, mis oli kah huvitav... Alguses, kui ma Poisi üldse lahti võtsin (et ei olnud talli vahele seotud), hakkas ta juba ise trügima edasi nii, et oli juba praktiliselt teise hobuse tagumikus... Kuidagi saime teda kiirelt tagurdatud, siis läksin hobusest mööda ja kui olime juba praktiliselt möödas, pani Poiss traaviga välisukse poole nagu hull nii, et kellegi sadul lendas... Päris ruttu sain ta siiski sammule ja viisin koplisse ära.
Pikk, pikk tee on ees.
No comments:
Post a Comment