7.9.10

Sügise lainelt

Täna sain omale tegelemiseks 3-aastase trakeeni/ristandi ruunapoisi. Igavene kolakas, suurt kasvu ja päris aukartustäratav. Põhjuseks, miks keegi temaga tegelema pidi/peab hakkama on see, et ta ei ole siiani inimesega just kuigi nö sina-peale saanud. Nii palju, kui erinevate inimeste juttudest teada sain, on selsamal ruunal olnud kalduvus inimest rünnata, kui tal ühel hetkel viimasest villand on saanud - ning varem ka lihtsalt rünnata. Viimase aasta vms jooksul pidi temaga olema võimalik natuke tegeleda, aga taas ainult nii kaua, kuni hobusele aitab - ja see tegelemine võis vahel kesta tõesti vaid 15 minutit...

Põgusalt käisin temaga tutvumas karjamaal, kus ta ka enamuse ajast on veetnud ja veedab. Instruktor (inimene, kes on selles tallis olnud juba aastaid ning kes ka eelmainitud hobust teab ta varsaeast saati) ütles, et niikaua, kuni tal on selline sõbralik nägu ja rahulik olek, ei ole muret. Mõned minutid sai ruunapoissi natuke näppida, kuni ta minema jalutas.

Homme lähen karjamaale päitsete ja jalutusnööriga ja proovin teda lihtsalt puhastada. Praegu on mu eesmärgiks lihtsalt teda tundma õppida ning lasta tal mind tundma õppida. Koplist välja ei kavatse teda tuua niipea, vaid pigem enne seal lühikesi nö harjumissessioone teha. Lühikesi just sel põhjusel, et ta ei jõuaks must ära tüdineda. Mingi aja jooksul saab muidugi neid sessioone vaikselt pikendama hakata, aga sellest on veel vara rääkida.

Boonuseks on see, et ta asub mu kodule nii lähedal ning saan iga kell teda vaatamas käia, kui peaks tarvidust olema.

Probleemsete hobuste juures on alati midagi erakordselt huvitavat... Mõne puhul saab vaat et koheselt teha oletusi ja järeldusi - miks ta just käitub nii, mis on tehtud minevikus valesti, mida saaks nüüd paremini teha... Konkreetse hobuse puhul tundub, et ei ole tehtud erilisi vigu, kuid pigem tuleb teda lihtsalt õpetada harjuma inimese seltskonnaga ning saada ta inimest usaldama, aga ka austama. Austus ja usaldus käivad minu arust käsikäes - ei ole austust ilma usalduseta ja vastupidi. Hirmunud hobune ei tunne "oma inimese" vastu mingisugust austust, see on igal juhul kindel...

Koolis arutleme pidevalt huvitavate teemade üle. Üks nendest oli täna karistamine. Ei tulegi kohe meelde, kas olen juba sellest siin ka varem kirjutanud, aga mõelnud olen sellele igal juhul palju ning täna, pärast arutelu õpetajaga, on pea lausa mõtteid täis...

Nimelt... Kui palju anname me üldse endale aru, kui hobust millegi pärast karistame? Esiteks tuleks endalt küsida, MILLE EEST me teda karistame. Hobusel ei tööta aju nii, et "ma nüüd lollitan" või et "ma tõrgun võistlustel välja, et oma inimesele vimkat mängida", aga miskipärast kasutatakse liiga tihti justnimelt füüsilist vägivalda. Naljakas, et isegi tänapäeval leidub "sportlasi", kes võistlusväljakult välja jõudes annavad hobusele paar litakat jalaga kõhtu... Ikka karistuseks!

Olgu, see on juba omaette teema. Oluline on siiski endalt küsida, MIKS hobune midagi MINU ARUST valesti teeb. Mõistma peab, et hobusel on täiesti ükskõik, kas ta läheb nüüd ühest takistusest üle jne. Põhjuseid valesti käituda on palju: hirm, ebakindlus, mitte piisavalt selged märguanded ratsanikult/maast, vale ratsastus, usalduse puudumine... Mille eest siit loetelust tuleks hobust karistada?

Inimene tahab, et hobune teeks seda, mida tema tahab. Kui hobune seda ei tee, saab ta tunda kas füüsilist või vaimset vägivalda inimese poolt. Kui mu sõber ei taha teha seda, mida ma tahan, kas ma hakkan teda ka terroriseerima? Põhimõtteliselt ju võiks, aga mitte mingist sõprusest ei saaks sellisel juhul enam küll rääkida...

Hobuseid võiks mingil määral võtta kui väikeseid lapsi - me peame neid õpetama, suunama, igal sammul juhendama ja aitama; ning just nagu lapsed, elavad ka hobused olevikus - selles hetkes, milles nad parasjagu on. Nad õpivad suhteliselt kiiresti, aga seda eriti, kui nad on hirmul.. Mistõttu igasugune füüsiline vägivald teeb igale hobusele kiiresti selgeks, et 'seda inimest tasub küll karta'...

Nüüd siis see probleem, et kui karistamiseks tõesti on vajadus, siis mida teha, ehk kuidas hobusele selgeks teha, et miski on vale? Ma vist pean siinkohal jutu pooleli jätma ning homme jätkama, sest siis olen samal teemal arutlenud ka targemate inimestega ja ise ei oskaks soovitada muud, kui kas häält tõsta või... Näed, rohkem ei tulegi pähe. Just selles osas olen ise üritanud olla ettevaatlik, et mitte liigselt põhjustada jäädavaid kahjustusi, mida ma juba niigi arvatavasti oma ligadi-logadi istakuga tekitanud olen. Karistamise asemel olen pigem läinud sammu tagasi (mitte sõna otseses mõttes) ning proovinud hobusele pigem näidata, KUIDAS TEHA selle asemel, et üritada talle selgeks teha, mida ta valesti on teinud... Sest see on vist alati pigem nagu vene rulett...



3 comments:

Bertha said...

Mulle jääb see arusaamatuks, et sa loetled pika nimekirja ebasoovitud situatsioonidest, mis võivad hobustega ette tulla ning küsid siis, et kas ikka tasub nende asjade eest hobuseid karistada.. Seejärel, aga räägid, et "kui tõesti on vajadus.." Millal siis on tõeline vajadus hobust karistada? Minu vähene praktika näitab, et hobusele on üsna lihtne selgeks teha, mis on vale ja selleks ei pea kasutama karistust ega vägivalda vm. Lihtsalt, vale valik tuleb hobusele teha ebamugavaks ning õige valik mugavaks ja anda hobusele võimalus otsustada ja valida.
Muide, kus selliseid põnevaid "probleemhobuseid" jagatakse? =P

e said...

Aitäh kommentaari eest!

Mina ei arvagi, et oleks vajadus karistada - st ma mõtlesingi, et "teha selgeks, mis on vale."

See väljend oli rohkem suunatud inimestele, kes nö ei oska ilma karistamiseta. Samas lauses ka ütlesin, et mõte on selles, et teha hobusele selgeks, mis on vale.

Viimane oli iroonia, nagu ma aru saan. Seda poleks praegusel hetkel küll vaja, sest ma ei tea, kuidas muudmoodi teda nimetada. Võib-olla on tõesti probleemhobune siin vale sõna, aga fakt on see, et ta on inimestele palju muret tekitanud - sealjuures ei ole tema kallal vägivallatsetud, vastupidi, temaga on tegeletud samm-sammult ja vägagi sõbralikult.

Eks ma hiljem kodus, kui on rohkem aega asi üle vaadata, muudan oma mõtte(d) selgemaks.

Bertha said...

Ei, ei, viimane ei olnud sugugi mitte iroonia! Sõna probleemhobune oli jutumärkides, kuna tegelikult probleem temaga on ju inimestel. Hobusel endal vaevalt mõni probleem on :) Sellest siis ka jutumärgid.. Mõte oli aga ehe. Sellised ebanormaalsed hobused on minu arust nii põnevad.. Kindlasti kirjuta temast edasi siia.