“If the art were not so difficult we would have plenty of good riders and excellently ridden horses, but as it is the art requires, in addition to everything else, character traits that are not combined in everyone: inexhaustible patience, firm perseverance under stress, courage combined with quiet alertness. If the seed is present only a true, deep love for the horse can develop these character traits to the height that alone will lead to the goal.”
- Gustav Steinbrecht

... Eestikeeli:

Kui ratsutamise kunst ei oleks nii keeruline, oleks meil palju häid ratsanikke ja oivaliselt välja sõidetud hobuseid, aga just kunst nõuab, lisaks kõigele muule, iseloomuomadusi, mida ei leidu igaühes: ammendamatut kannatlikkust, püsivat visadust stressiolekus, julgus kombineeritud rahuliku tähelepanelikkusega. Kui alge on olemas, siis ainult tõeline, sügav armastus hobuse vastu saab arendada neid iseloomuomadusi kõrgusteni, mis ainuüksi viivad eesmärgini.

Initially only the trot should be used, in a moderate but active tempo, without in any way attempting to artificially position the horse. The pace should be natural, diligent and in no way collected. To rest the horse, the trot should frequently alternate with walk.
Gustav Steinbrecht, The Gymnasium of the Horse (Link)

Lühidalt: mu uus treener on kõik, mida ühelt treenerilt tahta; ma tunnen, et olen kahe päeva jooksul (kolme erineva hobusega, kellest kaks alles noorekesed, sõites) arenenud rohkem kui viimase ma-ei-tea-mitme aasta jooksul. Aga just praegu olen ma väga õnnelik oma senise nö ajaloo üle, sest ilma kõigi nende erinevate hobuste, kukkumiste ja omaette õppimisteta (koos hobusega ja ainult hobusega) oleks mul praegu vist väga-väga raske... Ja kindlasti tunneks ma end väga lootusetult. Aga ei - julgelt edasi ühiste eesmärkideni... Mis praegu jäävad saladuseks, sest need on veel liiga utoopilised...

PS. Ferrumist (poiss, kellega natuke tegelen) nii palju, et temaga tegeleti üleeile ja eile, aga koplis käisin teda puhastamas-sügamas. Eile talutasin tema poolvenda, kes on alles varsaeas, aga väga sarnane talle - nii välimuselt kui käitumiselt (jalutab alguses väga ilusti, tüdineb umbes 15min pärast ära ja hakkab küünaldama, ringi hüppama, jooksma jne ehk ÜHE SÕNAGA: põgenema.)

Vahepeal pole suurt huvitavat juhtunud, vähemalt mitte konkreetse ruunapoisi osas... Jubedad sajused ilmad on tööd seganud ja kui täna mõtlesin, et "nonii, aitab puhkusest", siis see ka õnneks ei läinud. Kursaõega koplist vihma ja tuulega tagasi jalutades oli just see, keda meil ei olnud, hobune. Koplis oleku jooksul jõudis poiss ehmatada, teiste hobuste peale ärrituda, käest lahti tõmmata, minu peale ärrituda... Kui sain päitsed koos nööriga talt tasakesi peast võetud ja olime enam-vähem sõbralikult "sina peal", loobusime.

Aga noh, kui ma oleks alles väike ja väljas oleks torm ja eemal praksuks elektriposti otsas mingi säde ja siis tahaks veel kaks mulle vaevu tuttavat isikut mu sõprade juurest ära viia... Kardaks, põgeneks ja protestiks ma ka...

Muudel uudistel - homme on esimene trenn inimese käe all, kelle õpetussõnu olen juba ammu ihaldanud kuulda. Pärast Müseleri "Ratsutamisõpetuse" ja Saksa Ratsaliidu "Ratsutamise ja Ratsastamise Õpetus 1" läbi töötamist on veel eriline isu arendada oma istakut ja meetodeid - ja küll nii tekib ajapikku ka lihas uuesti. Loodetavasti.

2. nädala lõpp

Homme täitub kaks nädalat esimesest päevast, kui suure ruunapoisiga tutvusin. Kuna eelmisel nädalal oli palju segavaid faktoreid (haigus, lähedase inimese kaotus, halvad ilmad), jõudsin uuesti tema juurde alles täna.

Kedagi täna abiks ei olnud, seega ei olnud kindel, kui ohutult ma temaga koplist välja saan (arvestades seda, et terve kari uudishimulikke noorhobuseid kõnnib sabas/küljes), aga läks päris kenasti. Siiski on päitsete pähe panemine kergelt probleemne, kuna kõrvapiirkonna juures askeldamine talle eriti ei meeldi.

Tõin ta üle tee talli, kus tal oli jällegi omajagu uudishimutsemist ja kogu olek oli üpris rahutu. Esiteks oli teda raske talli vahele seisma saada ja mõlemalt poolt nööridega kinni siduda, aga kolme katsega läks õnneks (kuna ta tahab pidevalt ise kuhugi minna - kas siis boksi, boksis olevaid hobuseid nuusutama läbi võrede jne)... Puhastasin ta ära, kuigi ega ta eriti rahulikult terve aeg ei seisnud - jällegi, palju tammumist ja uudishimutsemist. Tallis oli teisi inimesi ka, nii et ta ehmatas mõned korrad suvaliste asjade peale a'la keegi paneb kaugemal mõne boksi ukse kinni jne.

Tallis olin kokku umbes 20 minutit, siis vaatasin, et ega ta eriti rahunema küll ei hakka ja pole mõtet teda rohkem sel päeval šokeerida. Kuna eespool oli veel üks hobune talli vahele seotud, pidime neist mööda minema, mis oli kah huvitav... Alguses, kui ma Poisi üldse lahti võtsin (et ei olnud talli vahele seotud), hakkas ta juba ise trügima edasi nii, et oli juba praktiliselt teise hobuse tagumikus... Kuidagi saime teda kiirelt tagurdatud, siis läksin hobusest mööda ja kui olime juba praktiliselt möödas, pani Poiss traaviga välisukse poole nagu hull nii, et kellegi sadul lendas... Päris ruttu sain ta siiski sammule ja viisin koplisse ära.

Pikk, pikk tee on ees.

Esmaspäev

Käisin täna poisi juures, abiks olid kaks sõbrannat, kes tegid kopli värava lahti ja panid pärast kinni.

Poiss oli koplist välja jalutades üpris rahulik ja isegi terve tee teise talli (üle tee) oli päris tore, v.a. mõned näksamised (õnneks mitte eriti valusad) ja see, et ta tahtis pigem kõndida mu selja taga kui kõrval.

Kuna tallis oli just vahekäigus sepp ja inimesed sagimas, panin poisi esimesse boksi... Koheselt oli ta nii ärevil kõige ja kõigi peale, see, et mina seal boksis toimetasin, teda puhastasin jne, ei huvitanud teda absoluutselt. Ka boksist välja tahtis ta väga saada, paar korda ka mind hammastega rünnata üritades, aga jäin rahulikuks ja viisin ta õigepea tagasi koplisse. Teel koplisse oli ta samuti ärevil, aga ei midagi hullumeelset. Koplis sõprade juures oli juba jälle nagu vana rahu ise.

Korraks seal tallis nendel nö ründemomentidel oli päris hirmus, aga ootan siiski huviga järgmiseid kordi...

Pühapäev

Kuna vahepeal on toimunud võistlused ja nendeks ette valmistumine (olin korraldajate tiimis), ei leidnud aega, et kirjutamisse süveneda, aga neljapäeval käisin taas ruunapoisi juures koplis. Seekord jalutasin teda veidi ja puhastasin, aga jällegi - raske on, kui ümberringi on kari uudishimulikke hobuseid. Korra näitas poiss ka välja armukadedust, kui ründas hammastega hobust, kes mind samuti lähemalt soovis uudistada. Võtsin koplisse sõbranna kaasa lootuses, et äkki ma saan siis poisiga veidi rahulikumalt suhelda, aga ega see erilist muutust ei tähendanud siiski.

Homme lähen jälle ja võib-olla toon ta üle tee talli juurde, puhastan teda seal ja siis viin tagasi. Näiteks.

Jätkame...

Kustutasin eelnevalt paste-tud teksti ära, kuna pärast ühe väga kogenud ja austatud hobuinimesega rääkimist sain aru, et hakkaksin lihtsalt endale vastu rääkima... Rääkisime karistamisest ja üritan tema sõnu ka võimalikult täpselt edasi anda. Kui küsisin, kuidas teha (täpselt) hobusele selgeks, mis on vale, ütles ta, et see vajaks liigselt täpsust - ehk seda peaks kordama absoluutselt iga kord, kui hobune teeb midagi, mis on vale - aga et see ei pidavat eriti võimalik olema. Ta ütles, et temale piisab sellest, et ta näeb ühe korra, mida hobune teeb (näiteks ründamine) koos nö etappidega ning edaspidi ta ei lähe kunagi nii kaugele, et hobune peaks samamoodi reageerima (näiteks ründama). Ma ei suutnud seda kindlasti nii täpselt edasi anda, aga loota võib.

Igal juhul jätkan ka projekt Mitte-usaldav-inimesi-ründav-hobune teemal..

Täna võtsin kaasa päitsed, nööri, kindad ning oranzi kotikese harjadega ja läksin karjamaale, kus toosama ruunapoiss igapäevaselt on. Segavaks faktoriks oli muidugi see, et ümberringi oli veel hobuseid - no alla 10, osad neist kopli teises osas, mis on karjusega eraldatud, aga kus on suur nö ukseava. Sealjuures olid mõned neist hobustest samuti noored ehk "OI, kui huvitav!"

Suur ruun, keda edaspidi nimetan Kõrviks, oli samuti täis uudishimu, kui ma nende hobuseltskonnale lähemale jõudsin. Alguses lasin tal end üle nuusutada, patsutasin siit-sealt... Siis otsustasin, et ei hakka siiski kohe päitseid pähe panema, vaid puhastan niisama ja vaatan, mis ta teeb. Ta oli väga huvitatud mu oranzist harjakotist, mis selleks ajaks oli heina sees (see oli üldse põhiobjekt kõigil seal olevatel hobustel, üks jälitas mind kopli lõppu, et aga sellele uuesti nina külge saaks panna) ning vahepeal sõi niisama, seega oli ta rahulik ja ei pahandanud absoluutselt, et ma teda natuke puhastan. (Eelmainitud hobuinimese sõnul ei oska ta puhastamisest jms niisama-olemisest eriti rõõmu tunda, et ta nagu tahaks, aga siis hakkab kartma.)

Kuna eriti meeldis talle oma ninaga mu pehmet harja masseerida, käis ka tema mul mitu korda kannul ainult selle harja pärast. Mingil hetkel panin talle päitsed pähe, mille üle ta ei tundunud olema eriti rõõmus ja lasin tal minema kõndida (nööri ei olnud küljes). Mõne aja pärast tuli ta uuesti mu juurde ja võtsin talt päitsed peast ära (oli aru saada, et kõrvapiirkonna osas ta mind eriti ei usaldanud ja rahulolematust võis välja lugeda küll, kui ma päitseid pähe panin ja ära võtsin).

Natuke rääkisin temaga veel niisama, lasin tal veel pehme harjaga mängida, panin oranzi harjakoti omale käe ümber ja paitasin teda sellega (talle tundus see isegi meeldivat) näo pealt...

Kokku olin koplis umbes pool tundi. Selle aja jooksul ei tekkinud otseselt ühtegi ohtlikku momenti, aga miskipärast ei olnud mul seal siiski väga kindel olla. Eks peab õppima tundma nii Kõrvi kui ka teisi sealseid hobuseid.

Hingele jäi kripeldama ainult üks asi ehk see, kuidas teda keelata... Vahepeal, kui ta mulle tõesti kohe agressiivselt järgnes (mitte küll ründamise mõttega, aga no ikka nii, et TEMA tahab, TEMA tuleb), ei osanud ma muud teha, kui madala häälega keelata ja proovida teda eemale suunata, aga tema puhul on siiski mingi hirm, et kus on piir - ehk kui ta oma tahtmist ei saa, võib ta mingil hetkel jällegi lihtsalt agressiivseks muutuda.

Sama tark hobusetundja teadis veel öelda, et Kõrb justkui tahaks inimese täit tähelepanu nii väga, et ta on nõus seda kasvõi agressiivsusega saama. Samas ta ei taha pöörata inimesele ISE väga pikaks ajaks tähelepanu... Veel sain teada, et Kõrvile ei tohi anda midagi süüa ning et temaga vist siiski on ka veidi karmimalt käitutud... Ehk temaga ei ole mindud üht teed mööda, vaid tegeletud nö katseeksitusmeetodil.

Põhjus, miks ta inimeste vastu nii agressiivne on olnud, võib olla see, et varsana oli tema ema ülikaitsev - ning tihti lausa agressiivne inimeste suhtes.

Nüüd pean veel palju mõtlema, kuidas tekitada usaldust hobuses, kes ei teagi, et selline asi võiks täielikult eksisteerida - kuna tema ainuke eeskuju teda nii "kasvatas"?

Tean, et me kõik õpime läbi vigade, aga selle hobuse puhul ma eriti ei taha teha vigu, sest mina võin sellest küll õppida, aga Tema jaoks oleks see lihtsalt jälle üks põhjus, miks mitte inimest usaldada...

Homme jälle.

Sügise lainelt

Täna sain omale tegelemiseks 3-aastase trakeeni/ristandi ruunapoisi. Igavene kolakas, suurt kasvu ja päris aukartustäratav. Põhjuseks, miks keegi temaga tegelema pidi/peab hakkama on see, et ta ei ole siiani inimesega just kuigi nö sina-peale saanud. Nii palju, kui erinevate inimeste juttudest teada sain, on selsamal ruunal olnud kalduvus inimest rünnata, kui tal ühel hetkel viimasest villand on saanud - ning varem ka lihtsalt rünnata. Viimase aasta vms jooksul pidi temaga olema võimalik natuke tegeleda, aga taas ainult nii kaua, kuni hobusele aitab - ja see tegelemine võis vahel kesta tõesti vaid 15 minutit...

Põgusalt käisin temaga tutvumas karjamaal, kus ta ka enamuse ajast on veetnud ja veedab. Instruktor (inimene, kes on selles tallis olnud juba aastaid ning kes ka eelmainitud hobust teab ta varsaeast saati) ütles, et niikaua, kuni tal on selline sõbralik nägu ja rahulik olek, ei ole muret. Mõned minutid sai ruunapoissi natuke näppida, kuni ta minema jalutas.

Homme lähen karjamaale päitsete ja jalutusnööriga ja proovin teda lihtsalt puhastada. Praegu on mu eesmärgiks lihtsalt teda tundma õppida ning lasta tal mind tundma õppida. Koplist välja ei kavatse teda tuua niipea, vaid pigem enne seal lühikesi nö harjumissessioone teha. Lühikesi just sel põhjusel, et ta ei jõuaks must ära tüdineda. Mingi aja jooksul saab muidugi neid sessioone vaikselt pikendama hakata, aga sellest on veel vara rääkida.

Boonuseks on see, et ta asub mu kodule nii lähedal ning saan iga kell teda vaatamas käia, kui peaks tarvidust olema.

Probleemsete hobuste juures on alati midagi erakordselt huvitavat... Mõne puhul saab vaat et koheselt teha oletusi ja järeldusi - miks ta just käitub nii, mis on tehtud minevikus valesti, mida saaks nüüd paremini teha... Konkreetse hobuse puhul tundub, et ei ole tehtud erilisi vigu, kuid pigem tuleb teda lihtsalt õpetada harjuma inimese seltskonnaga ning saada ta inimest usaldama, aga ka austama. Austus ja usaldus käivad minu arust käsikäes - ei ole austust ilma usalduseta ja vastupidi. Hirmunud hobune ei tunne "oma inimese" vastu mingisugust austust, see on igal juhul kindel...

Koolis arutleme pidevalt huvitavate teemade üle. Üks nendest oli täna karistamine. Ei tulegi kohe meelde, kas olen juba sellest siin ka varem kirjutanud, aga mõelnud olen sellele igal juhul palju ning täna, pärast arutelu õpetajaga, on pea lausa mõtteid täis...

Nimelt... Kui palju anname me üldse endale aru, kui hobust millegi pärast karistame? Esiteks tuleks endalt küsida, MILLE EEST me teda karistame. Hobusel ei tööta aju nii, et "ma nüüd lollitan" või et "ma tõrgun võistlustel välja, et oma inimesele vimkat mängida", aga miskipärast kasutatakse liiga tihti justnimelt füüsilist vägivalda. Naljakas, et isegi tänapäeval leidub "sportlasi", kes võistlusväljakult välja jõudes annavad hobusele paar litakat jalaga kõhtu... Ikka karistuseks!

Olgu, see on juba omaette teema. Oluline on siiski endalt küsida, MIKS hobune midagi MINU ARUST valesti teeb. Mõistma peab, et hobusel on täiesti ükskõik, kas ta läheb nüüd ühest takistusest üle jne. Põhjuseid valesti käituda on palju: hirm, ebakindlus, mitte piisavalt selged märguanded ratsanikult/maast, vale ratsastus, usalduse puudumine... Mille eest siit loetelust tuleks hobust karistada?

Inimene tahab, et hobune teeks seda, mida tema tahab. Kui hobune seda ei tee, saab ta tunda kas füüsilist või vaimset vägivalda inimese poolt. Kui mu sõber ei taha teha seda, mida ma tahan, kas ma hakkan teda ka terroriseerima? Põhimõtteliselt ju võiks, aga mitte mingist sõprusest ei saaks sellisel juhul enam küll rääkida...

Hobuseid võiks mingil määral võtta kui väikeseid lapsi - me peame neid õpetama, suunama, igal sammul juhendama ja aitama; ning just nagu lapsed, elavad ka hobused olevikus - selles hetkes, milles nad parasjagu on. Nad õpivad suhteliselt kiiresti, aga seda eriti, kui nad on hirmul.. Mistõttu igasugune füüsiline vägivald teeb igale hobusele kiiresti selgeks, et 'seda inimest tasub küll karta'...

Nüüd siis see probleem, et kui karistamiseks tõesti on vajadus, siis mida teha, ehk kuidas hobusele selgeks teha, et miski on vale? Ma vist pean siinkohal jutu pooleli jätma ning homme jätkama, sest siis olen samal teemal arutlenud ka targemate inimestega ja ise ei oskaks soovitada muud, kui kas häält tõsta või... Näed, rohkem ei tulegi pähe. Just selles osas olen ise üritanud olla ettevaatlik, et mitte liigselt põhjustada jäädavaid kahjustusi, mida ma juba niigi arvatavasti oma ligadi-logadi istakuga tekitanud olen. Karistamise asemel olen pigem läinud sammu tagasi (mitte sõna otseses mõttes) ning proovinud hobusele pigem näidata, KUIDAS TEHA selle asemel, et üritada talle selgeks teha, mida ta valesti on teinud... Sest see on vist alati pigem nagu vene rulett...

http://jmbroscombe.blogspot.com/2010/03/day-three-hundred-and-fourteen-horse.html