Eile saime sellisele kokkuleppele bossidega, et töötame ilma lõunapausita 3ni ja siis sõidame Trieri, õhtul tuleme tagasi ja siis söödame, puhastame boksid jne. Korraliku tempoga (käisime 3x kolmekesi metsas, ma olin ühe korra Quantaga, teise Winniega, kolmanda Elli Jo'ga) saimegi hakkama ja pärast 3PM kunagi sõitsime juba Trieri poole. Mõnus oli... Mul oli see teine kord seal shoppingul käia, Elzal esimene - ta kulutas muidugi korralikult, ma olin tagasihoidlikum, sest Inglismaal ka vaja kuidagi elada veidi enne, kui esimene palk käes...
Plaan on esmaspäeval hakata sõitma, öösel autoga kuskil parklas vms ööbida ja teisipäeval peaks juba UK's olema.
Eile tuli uus tüdruk ka (Asa, A on selle ringiga ehk rootsi O, aga ma ei viitsi seda copy-pastema hakata kuskilt, hääldatakse igal juhul Oosa ja ta ütles, et talle ei meeldi, kui Aasa öeldakse, sest see tähendab eeslit), tundub väga asjalik ja töökas. Raske tööga on ta harjunud, sest ta töötas Soomes kahes kohas - Pool päeva Lidl'is ja teise poole videolaenutuses. Tore, väga jutukas (poleks uskunud, et seda ütlen, aga isegi Elza oli imestunud, et ta niiii jutukas oli) ja homme on Elzal vaba päev ehk mina töötan temaga. Täna on mul vaba päev, käisin linnas ja nüüd pean veel veidi asju ajama.
26.7.11
24.7.11
Telefonis on mustandite kaustas sisestus: "Donatella lugu, listo lugu, katkised küljed ja davidsoni lugu, see ei tähenda, et valu on", et ma ära ei unustaks oma mõttekulge ja need lõpuks ometi kirja paneks. Aga enne lühidalt viimastest... päevadest.
Eile töötasime hommikul viiest õhtul poole üheksani. V.a. kokku umbes... 2h (alla 1h hommikusöök/lõuna ja ülejäänud aeg võistlustele ja tagasi sõit) Elza küsis, kas võime täna vähe kauem magada (mõtlesime, et 2h, sest meil oleks aega küll olnud, kui me oleks pidanud täna ka võistlustele sõitma)... Christiane ütles, et jah - pool tundi...
Niisiis olime tallis 7:30AM, tegime toimetusi, pärast hommikusööki küsisime, mis me siis teeme, sest Christiane ei olnud kindel, kas sõidame võistlema, kuna vihma sadas ja ilmateade lubas võistluste paika (siit alla 40km) pärastlõunaks samuti vihma. 10 paiku ütles Michael, et me kordetaks kõiki hobuseid ja et ta helistab mingil ajal võistluste kontorisse ja siis annab teada, kas lähme... Ma olin juba valmistunud selleks, et me ei lähe, kuna tõesti sadas vihma kogu aeg ja olin kindel, et võistluste paigal ka... Kuni kell 10:40 ütles Elza, et me lähme (st mina, Christiane, Michael, sest Elza on ainult ühe korra käinud võistlustel kaasas - siis, kui ma autoga tagasi tulin ja jäin paar tundi hiljaks... ja eile hommikupoolikul, sest siis ta võistles ise ka.), kell 12 on väljasõit... Okei... Kiirelt autos asju vahetama (osad hobused vahetusid võrreldes eilse õhtuga) ja hobuseid puhastama (sest autos hobuseid valmis pannes ei ole see võimalik - siis käin ainult villase "kindaga" üle, et tolmukübemeid poleks või higikindaga, kui vaja)...
Tagasi jõudsime enne kaheksat ja küsisin Christianelt, kas võime homme hommikul kõik korda teha (st, kõik asjad autost talli, mustad asjad pessu, auto junnidest jne ära koristada jms) ja õnneks tuli sealt jaatav vastus.
Eile oli aga selline süsteem, et hommikul läksid Elza, Christiane ja Michael 5 noore hobusega (ja Victoriga, kellega Elza sõidab), lõuna paiku tulid tagasi ja 2 paiku läksime mina, Christiane, Michael samuti viie hobusega. Täna käisime kuue hobusega.
Aga... Donatella lugu. Eile jalutasin temaga natuke veokite juures enne, kui Michael temaga soojendusse pidi minema. Eemal, mäe nõlval, hakkas järsku jooksma kari (no 5-6) hobuseid... Ise ma poleks seda märganudki, kui Donatella poleks seisma jäänud ja kivistunult, kõrvad kikkis, sinnapoole vaadanud.. Hakkasin mõtlema, et tegelikult on hobused ikka ülimalt... ma ei teagi, mis see sõna võiks olla, aga - kodustatud? Heatahtlikud? Tal oleks olnud NII lihtne mu käest end lahti rebida ning samuti sinna joosta... Tema paarisaja kilose massi juures on enamike jõud tühine... Selleks ei peaks hobune väga suur olemagi...
Listo lugu. Listo on C & M väike koer, kelle nad said Hispaaniast vms, ta oli seal olnud tänavakoer. Seitsme aastane, näeb välja nagu taksi ja musta labradori vms segu... Tulin täna autosse, kui pausike oli ja mida ma näen - Listo istub diivanil, maas on tühi lihapallide (nuggets) pakend... MINU lihapallide siis, mis maksid 3 eurot, täpsustuseks. Ma olin sealt pakist võtnud ... Eile 5-6tk, täna umbes sama... Ehk vähemalt pool pakki oli ta ära lihtsalt söönud! Ja see ei vedelenud mul kuskil - ta oli diivanil, riidest koti (kus ma alati oma toidukraami hoian) sees. Esimese hooga olin vihane ja andsin selle sama pakendiga talle vastu nina, nii et ta niuksatas... Siis istusin kurjalt maha ja hakkasin mõtlema, et mida KURADIT ma teen... Ma lõin just koera - LIHAPALLIDE pärast. Terve mu elu, või isegi ütleme nädala mu elust, kõrval on see ... mitte midagi! Ja ma olin selle pärast umbes 20sek VIHANE? See on umbes sama, mida ma siis olen tundnud, kui keegi hobustest mulle jala peale on astunud või sabaga näkku löönud või kui Cessna mulle vahel kabjaga on praktiliselt otsaette löönud - okei, siis on olnud valu (või hirm valu ees), aga ma mõtlen just seda hetkelist vihaemotsiooni, pärast mida ma automaatselt käe või rusikaga lajatan või kõva häält teen (just siin on seda rohkem, kuna ma olen ära harjunud sellega, et hobustega ei üritatagi mõistvalt jne käituda). Kartsin, et äkki Listo pelgab mind nüüd jupp aega (kui Michael talle nt üks kord kogemata veini peale kallas, ei tahtnud ta temast midagi kuulda pea nädala), aga ei... Oli vaikselt sama sõber kui enne ja tagasisõidu ajal ronis kohe eriti sülle...
Katkised küljed on lihtsalt see, et noh, vähemalt pooltel hobustel siin on katkised küljed kannustest - eriti Michaeli omadel. Cessna küljed on vaikselt veritsenud... Estrada on Michael igapäevaselt sõitnud ainult mõne nädala ja täna vaatasin - külgedel on augud (mitte haavad, aga karvu pole)... Ma ei jõua hetkel oma mõtet siitmaalt edasi arendada, aga... Kuidas see võimalik on, et nii suure, aga tundliku looma külgedel on lihtsalt jäljed inimese tegevusest? No ma saan aru, kuidas see võimalik on, aga... Imelik mõelda lihtsalt.
Davidson on üldse omaette jutustus... Tegemist on suurt kasvu ruunaga (13-aastane), kellega oleme alati pidanud jalutama-tegelema nii, et pole tavaline nöör, vaid kett (lõua alt), sest ta kasutas alati oma jõudu täiesti ära. Tema kordetamine näeb välja selline - galoppi teha ei saa, sest no ta läheb hulluks... Aga näiteks - traavib rahulikult. Kass on maneežis, Davidson hakkab perutama, kiirendab jne. Mingi aja pärast rahulik. Keegi kõnnib tallis. Sama asi. Rahu majas. Tallist kostuvad hobuse sammud... Jälle perutamine. Jne. Ratsutades temaga maneežist välja minna ei saa, Michael on alati temaga kakelnud ukse juures ja enamasti läheb lihtsalt teist teed mööda (läbi talli ja siis talli kõrvalt väliplatsile või metsa). Kui teine hobune on ka, on enam-vähem. Sellega seoses kuulsin, et alati oli eelmise sõitjaga nii, et väliplatsidel ei saanud temaga absoluutselt sõita, ainult... oligi nagu hull - nagu hobune, kes oleks esimest kuud sadulas (ja ma ei mõtle hobuseid, kes usaldavad inimest ja kellega on pikalt eeltööd tehtud jne). IGAL JUHUL... Viimase kuu-kahe jooksul oli näha progressi... Temaga jalutades ei pidanud ma (või Elza) enam ketti panema lõua alt, vaid nagu tavalise nööri. Davidson jäi seisma ilma mingi kontaktita, kui ma lihtsalt tasasel häälel "prr" tegin. Trenažööril ei olnud enam mingit hüppamist-kargamist. Seda pole tegelikult nüüd ka, AGA... Knipplingi treeningul panin talle võistluspindede (elastik) asemel tavalised kaitsmed, kuna Christiane ei taha, et ma elastikuid talle paneks, et liiga suur risk, "kui midagi läheb valesti" jne. Okei, küsisin Michaeli käest (Christiane sõitis samal ajal ise) ja ta ütles, et paneks kaitsmed. Tagasi tulles oli tal ühe sõrgatsi seespool haav. Koju tulles pidin talle spray'd sinna peale laskma ja Davidson kardab igasuguseid spray'sid nagu tuld... Elzaga koos saime enam-vähem rahulikult hakkama. Eile õhtul kutsus Christiane meid appi, sest ta oli tahtnud Davidsonile sinna peale mingit spetsiaalpindet panna, mis peaks seda leevendama jne ja ütles, et see pole võimalik üksi jne. Ahjaa, enne, päeval lasi Elza talle spray'd ka ja ma jõudsin sinna, kui Elza teda praktiliselt boksis taga ajas - ta oli juba lasknud ja Davidson oli juba jumala pöörane, aga Elza ikka pushis ja pushis ja veel, et lasi mööda jne... Ühesõnaga eile õhtul läks see veel hullemaks. Täna, ÜLE PEA KAHE KUU, tegi Davidson sama trikki mida enne... Keti panin nagu tavalise nööri, alguses trenažöörilt tulles kõndis täie rahuga edasi, kuigi ma teda pidurdasin... Sain ta ümber keeratud ja valmis panemise talliossa viidud, seal läks südamerahuga kiirel sammul esimesse avatud uksega boksi... Karjusin ta peale veidi, tõin sealt välja ja kui Elza 15min hiljem ta mõlemalt küljelt lahti laskis (korde oli küljes), läks Davidson jälle boksi - ehk ta ei arvesta absoluutselt inimesega. Jälle. Ma ei jõua tast rohkem kirjutada, aga jah... Mul on tunne, et temaga on terve elu käitutud "karminalt ja karmimalt" ja nüüd ta ei hakka isegi mitte vaatama, mis saab, kui temaga käitutakse kenasti, vaid lihtsalt ignoreerib igasugust kontakti... Mingit usaldust ei ole ja ta oleks nagu kogu aeg endas (ja inimes(t)es) mitte kindel - mistõttu ta ka maneežis ja mujal iga väikese asja peale hüppama ja kargama hakkab.
See ei tähenda, et valu on, on lihtsalt sellest, et rääkisin Elzale ühest oma vestlusest Christianega. Panin võistlustel Cessnale sadulat selga, kui ta hakkas jälle vihastama - kõrvad taga, õhku hammustama, pead raputama, jalaga lööma jne. Ütlesin vaikselt, et midagi teeb talle valu... Christiane (imestunult): "Mis?" Ma: "Ma ei tea, aga midagi kindlasti..." C: "Ta lihtsalt ei suuda keskenduda" ... Pmst selline vestlus. Siis ütlesin Elzale, et tundub, et enamik hobuseid siit "ei suuda keskenduda"... Sest praktiliselt kõigil on sadula selga panemisega või vöö pingutamisega probleemid - st, hakkavad vihastama. Elza ütles selle peale targalt, et see ei tähenda, et valu on kohe... Isegi pärast talle selgitamist, et see on suhteliselt arusaadav märk, et hobusel ON seljas valu, kui ta IGA kord, kui sadulat selga panna, sellele niimoodi reageerib, vaidles ta mulle vastu ja ta jutt oli sellise tooniga, et ma ei tea midagi jne. Lõpuks sain päris vihaseks ja küsisin, et kuidas tema arust hobused välja näitavad, et neil valus on? Koputavad õlale ja ütlevad, "Ai"? Või et hobused ei tunnegi valu? Lõpuks ei osanud Elza midagi öelda ja sinnapaika see jäi.
Ma ei tea, milleks ma üldse üritan vahel... Ju siis olen nii loll.
Aga ma lähen nüüd tõesti magama, sest kell on juba liiga palju ja homme on jälle uus päev. Homme saabub siia ka üks tüdruk Soomest, meie vanune... Nii mina kui Elza teame, et ta pettub selles kohas paari nädala jooksul sügavalt... Aga vähemalt alguses tal nii hull elu ei ole, see on kindel... Nii oli minuga ja oli ka Elzaga: esimesed 3 nädalat, iga kord, kui mul oli vaba päev, ei sõitnud ei C ega M ja Elza pidi ainult hobuseid kordetama. (Muidugi, iga kord, kui tal oli vaba päev, oli M juba kell 8AM tallis nagu viis kopikat ja hakkas sõitma ja nii ma terve päeva ringi jooksin nagu orav rattas)
MAGAMA!
Eile töötasime hommikul viiest õhtul poole üheksani. V.a. kokku umbes... 2h (alla 1h hommikusöök/lõuna ja ülejäänud aeg võistlustele ja tagasi sõit) Elza küsis, kas võime täna vähe kauem magada (mõtlesime, et 2h, sest meil oleks aega küll olnud, kui me oleks pidanud täna ka võistlustele sõitma)... Christiane ütles, et jah - pool tundi...
Niisiis olime tallis 7:30AM, tegime toimetusi, pärast hommikusööki küsisime, mis me siis teeme, sest Christiane ei olnud kindel, kas sõidame võistlema, kuna vihma sadas ja ilmateade lubas võistluste paika (siit alla 40km) pärastlõunaks samuti vihma. 10 paiku ütles Michael, et me kordetaks kõiki hobuseid ja et ta helistab mingil ajal võistluste kontorisse ja siis annab teada, kas lähme... Ma olin juba valmistunud selleks, et me ei lähe, kuna tõesti sadas vihma kogu aeg ja olin kindel, et võistluste paigal ka... Kuni kell 10:40 ütles Elza, et me lähme (st mina, Christiane, Michael, sest Elza on ainult ühe korra käinud võistlustel kaasas - siis, kui ma autoga tagasi tulin ja jäin paar tundi hiljaks... ja eile hommikupoolikul, sest siis ta võistles ise ka.), kell 12 on väljasõit... Okei... Kiirelt autos asju vahetama (osad hobused vahetusid võrreldes eilse õhtuga) ja hobuseid puhastama (sest autos hobuseid valmis pannes ei ole see võimalik - siis käin ainult villase "kindaga" üle, et tolmukübemeid poleks või higikindaga, kui vaja)...
Tagasi jõudsime enne kaheksat ja küsisin Christianelt, kas võime homme hommikul kõik korda teha (st, kõik asjad autost talli, mustad asjad pessu, auto junnidest jne ära koristada jms) ja õnneks tuli sealt jaatav vastus.
Eile oli aga selline süsteem, et hommikul läksid Elza, Christiane ja Michael 5 noore hobusega (ja Victoriga, kellega Elza sõidab), lõuna paiku tulid tagasi ja 2 paiku läksime mina, Christiane, Michael samuti viie hobusega. Täna käisime kuue hobusega.
Aga... Donatella lugu. Eile jalutasin temaga natuke veokite juures enne, kui Michael temaga soojendusse pidi minema. Eemal, mäe nõlval, hakkas järsku jooksma kari (no 5-6) hobuseid... Ise ma poleks seda märganudki, kui Donatella poleks seisma jäänud ja kivistunult, kõrvad kikkis, sinnapoole vaadanud.. Hakkasin mõtlema, et tegelikult on hobused ikka ülimalt... ma ei teagi, mis see sõna võiks olla, aga - kodustatud? Heatahtlikud? Tal oleks olnud NII lihtne mu käest end lahti rebida ning samuti sinna joosta... Tema paarisaja kilose massi juures on enamike jõud tühine... Selleks ei peaks hobune väga suur olemagi...
Listo lugu. Listo on C & M väike koer, kelle nad said Hispaaniast vms, ta oli seal olnud tänavakoer. Seitsme aastane, näeb välja nagu taksi ja musta labradori vms segu... Tulin täna autosse, kui pausike oli ja mida ma näen - Listo istub diivanil, maas on tühi lihapallide (nuggets) pakend... MINU lihapallide siis, mis maksid 3 eurot, täpsustuseks. Ma olin sealt pakist võtnud ... Eile 5-6tk, täna umbes sama... Ehk vähemalt pool pakki oli ta ära lihtsalt söönud! Ja see ei vedelenud mul kuskil - ta oli diivanil, riidest koti (kus ma alati oma toidukraami hoian) sees. Esimese hooga olin vihane ja andsin selle sama pakendiga talle vastu nina, nii et ta niuksatas... Siis istusin kurjalt maha ja hakkasin mõtlema, et mida KURADIT ma teen... Ma lõin just koera - LIHAPALLIDE pärast. Terve mu elu, või isegi ütleme nädala mu elust, kõrval on see ... mitte midagi! Ja ma olin selle pärast umbes 20sek VIHANE? See on umbes sama, mida ma siis olen tundnud, kui keegi hobustest mulle jala peale on astunud või sabaga näkku löönud või kui Cessna mulle vahel kabjaga on praktiliselt otsaette löönud - okei, siis on olnud valu (või hirm valu ees), aga ma mõtlen just seda hetkelist vihaemotsiooni, pärast mida ma automaatselt käe või rusikaga lajatan või kõva häält teen (just siin on seda rohkem, kuna ma olen ära harjunud sellega, et hobustega ei üritatagi mõistvalt jne käituda). Kartsin, et äkki Listo pelgab mind nüüd jupp aega (kui Michael talle nt üks kord kogemata veini peale kallas, ei tahtnud ta temast midagi kuulda pea nädala), aga ei... Oli vaikselt sama sõber kui enne ja tagasisõidu ajal ronis kohe eriti sülle...
Katkised küljed on lihtsalt see, et noh, vähemalt pooltel hobustel siin on katkised küljed kannustest - eriti Michaeli omadel. Cessna küljed on vaikselt veritsenud... Estrada on Michael igapäevaselt sõitnud ainult mõne nädala ja täna vaatasin - külgedel on augud (mitte haavad, aga karvu pole)... Ma ei jõua hetkel oma mõtet siitmaalt edasi arendada, aga... Kuidas see võimalik on, et nii suure, aga tundliku looma külgedel on lihtsalt jäljed inimese tegevusest? No ma saan aru, kuidas see võimalik on, aga... Imelik mõelda lihtsalt.
Davidson on üldse omaette jutustus... Tegemist on suurt kasvu ruunaga (13-aastane), kellega oleme alati pidanud jalutama-tegelema nii, et pole tavaline nöör, vaid kett (lõua alt), sest ta kasutas alati oma jõudu täiesti ära. Tema kordetamine näeb välja selline - galoppi teha ei saa, sest no ta läheb hulluks... Aga näiteks - traavib rahulikult. Kass on maneežis, Davidson hakkab perutama, kiirendab jne. Mingi aja pärast rahulik. Keegi kõnnib tallis. Sama asi. Rahu majas. Tallist kostuvad hobuse sammud... Jälle perutamine. Jne. Ratsutades temaga maneežist välja minna ei saa, Michael on alati temaga kakelnud ukse juures ja enamasti läheb lihtsalt teist teed mööda (läbi talli ja siis talli kõrvalt väliplatsile või metsa). Kui teine hobune on ka, on enam-vähem. Sellega seoses kuulsin, et alati oli eelmise sõitjaga nii, et väliplatsidel ei saanud temaga absoluutselt sõita, ainult... oligi nagu hull - nagu hobune, kes oleks esimest kuud sadulas (ja ma ei mõtle hobuseid, kes usaldavad inimest ja kellega on pikalt eeltööd tehtud jne). IGAL JUHUL... Viimase kuu-kahe jooksul oli näha progressi... Temaga jalutades ei pidanud ma (või Elza) enam ketti panema lõua alt, vaid nagu tavalise nööri. Davidson jäi seisma ilma mingi kontaktita, kui ma lihtsalt tasasel häälel "prr" tegin. Trenažööril ei olnud enam mingit hüppamist-kargamist. Seda pole tegelikult nüüd ka, AGA... Knipplingi treeningul panin talle võistluspindede (elastik) asemel tavalised kaitsmed, kuna Christiane ei taha, et ma elastikuid talle paneks, et liiga suur risk, "kui midagi läheb valesti" jne. Okei, küsisin Michaeli käest (Christiane sõitis samal ajal ise) ja ta ütles, et paneks kaitsmed. Tagasi tulles oli tal ühe sõrgatsi seespool haav. Koju tulles pidin talle spray'd sinna peale laskma ja Davidson kardab igasuguseid spray'sid nagu tuld... Elzaga koos saime enam-vähem rahulikult hakkama. Eile õhtul kutsus Christiane meid appi, sest ta oli tahtnud Davidsonile sinna peale mingit spetsiaalpindet panna, mis peaks seda leevendama jne ja ütles, et see pole võimalik üksi jne. Ahjaa, enne, päeval lasi Elza talle spray'd ka ja ma jõudsin sinna, kui Elza teda praktiliselt boksis taga ajas - ta oli juba lasknud ja Davidson oli juba jumala pöörane, aga Elza ikka pushis ja pushis ja veel, et lasi mööda jne... Ühesõnaga eile õhtul läks see veel hullemaks. Täna, ÜLE PEA KAHE KUU, tegi Davidson sama trikki mida enne... Keti panin nagu tavalise nööri, alguses trenažöörilt tulles kõndis täie rahuga edasi, kuigi ma teda pidurdasin... Sain ta ümber keeratud ja valmis panemise talliossa viidud, seal läks südamerahuga kiirel sammul esimesse avatud uksega boksi... Karjusin ta peale veidi, tõin sealt välja ja kui Elza 15min hiljem ta mõlemalt küljelt lahti laskis (korde oli küljes), läks Davidson jälle boksi - ehk ta ei arvesta absoluutselt inimesega. Jälle. Ma ei jõua tast rohkem kirjutada, aga jah... Mul on tunne, et temaga on terve elu käitutud "karminalt ja karmimalt" ja nüüd ta ei hakka isegi mitte vaatama, mis saab, kui temaga käitutakse kenasti, vaid lihtsalt ignoreerib igasugust kontakti... Mingit usaldust ei ole ja ta oleks nagu kogu aeg endas (ja inimes(t)es) mitte kindel - mistõttu ta ka maneežis ja mujal iga väikese asja peale hüppama ja kargama hakkab.
See ei tähenda, et valu on, on lihtsalt sellest, et rääkisin Elzale ühest oma vestlusest Christianega. Panin võistlustel Cessnale sadulat selga, kui ta hakkas jälle vihastama - kõrvad taga, õhku hammustama, pead raputama, jalaga lööma jne. Ütlesin vaikselt, et midagi teeb talle valu... Christiane (imestunult): "Mis?" Ma: "Ma ei tea, aga midagi kindlasti..." C: "Ta lihtsalt ei suuda keskenduda" ... Pmst selline vestlus. Siis ütlesin Elzale, et tundub, et enamik hobuseid siit "ei suuda keskenduda"... Sest praktiliselt kõigil on sadula selga panemisega või vöö pingutamisega probleemid - st, hakkavad vihastama. Elza ütles selle peale targalt, et see ei tähenda, et valu on kohe... Isegi pärast talle selgitamist, et see on suhteliselt arusaadav märk, et hobusel ON seljas valu, kui ta IGA kord, kui sadulat selga panna, sellele niimoodi reageerib, vaidles ta mulle vastu ja ta jutt oli sellise tooniga, et ma ei tea midagi jne. Lõpuks sain päris vihaseks ja küsisin, et kuidas tema arust hobused välja näitavad, et neil valus on? Koputavad õlale ja ütlevad, "Ai"? Või et hobused ei tunnegi valu? Lõpuks ei osanud Elza midagi öelda ja sinnapaika see jäi.
Ma ei tea, milleks ma üldse üritan vahel... Ju siis olen nii loll.
Aga ma lähen nüüd tõesti magama, sest kell on juba liiga palju ja homme on jälle uus päev. Homme saabub siia ka üks tüdruk Soomest, meie vanune... Nii mina kui Elza teame, et ta pettub selles kohas paari nädala jooksul sügavalt... Aga vähemalt alguses tal nii hull elu ei ole, see on kindel... Nii oli minuga ja oli ka Elzaga: esimesed 3 nädalat, iga kord, kui mul oli vaba päev, ei sõitnud ei C ega M ja Elza pidi ainult hobuseid kordetama. (Muidugi, iga kord, kui tal oli vaba päev, oli M juba kell 8AM tallis nagu viis kopikat ja hakkas sõitma ja nii ma terve päeva ringi jooksin nagu orav rattas)
MAGAMA!
21.7.11
Täna käisime Knipplingi juures treenimas viie hobusega. Ei meeldinud... Aga mulle ei meeldigi siin enam eriti viimasel ajal. Cessna astus sama jala (varba) peale, millele küüs tagasi on vaikselt kasvanud. Teise jala peale ka, aga see lõhkus ainult tennise ära, jalale viga ei teinud.
Esmaspäeval tuleb siia Soomest meievanune tüdruk, minu asemel. Ma plaanin lahkuda augusti alguses Inglismaale, hakkan tööle vanade inimeste hooldajana ja elama samas linnas, kus 2009-2010 koolis käisin. Miks? Otsustasin, et ei kavatse enam ületunde rügada naeruväärse palga eest (rääkimata sellest, et treenida ei saa, boss on egotsentriline jne). Uus töö on kindlasti raske nii vaimselt kui füüsiliselt, aga esiteks on normaalsed töötunnid, kaks päeva nädalas vaba (v.a. kui ma ise rohkem ei taha töötada) ja palk peaaegu 3x parem. Plaan on selle raha eest kord nädalas ka korralikku trenni saada.
Head ööd praeguseks!
Esmaspäeval tuleb siia Soomest meievanune tüdruk, minu asemel. Ma plaanin lahkuda augusti alguses Inglismaale, hakkan tööle vanade inimeste hooldajana ja elama samas linnas, kus 2009-2010 koolis käisin. Miks? Otsustasin, et ei kavatse enam ületunde rügada naeruväärse palga eest (rääkimata sellest, et treenida ei saa, boss on egotsentriline jne). Uus töö on kindlasti raske nii vaimselt kui füüsiliselt, aga esiteks on normaalsed töötunnid, kaks päeva nädalas vaba (v.a. kui ma ise rohkem ei taha töötada) ja palk peaaegu 3x parem. Plaan on selle raha eest kord nädalas ka korralikku trenni saada.
Head ööd praeguseks!
18.7.11
17.7.11
Kell on juba peaaegu kesköös, aga kuna ma juba siin istun, võin kirjutada, muidu lükkan edasi ja edasi. Homme on Elzal vaba päev, aga saan hakkama, nagu ikka.
Neljapäeval hakkasime kodust nelja hobusega liikuma ning pärast u 2h sõitu olime Andreas Knipplingi uhiuue kompleksi juures (kuhu ta kolis alles eelmisel nädalal sisse). Tegin veidi pilte ka, neid jagan hiljem. Michael ja Christiane treenisid veidi, siis jõudis Walter (üks vanem meesterahvas, kes oli ka väga hea ratsutaja, praegu abistab vahepeal meid, nt võistlusel soojenduse ajal jms) treikuga sinna. Winnie läks treileri peale ja tagasi koju, tema asemel tuli meie auto peale Donatella, kes oli vahepeal paar päeva ühe potentsiaalse ostja sõita. Üle tunni sõitsime Neuwied'i, kus toimusid Landesmeisterschaften Rheinland-Pfalz... Polnud nii prestiižne võistlus, kui mõned, kus käinud oleme... Võrreldes eelneva nädalavahetusega oli ikka eriti mage - plats, korraldus, sõitjad, tallid, kõik... Aga vinguda ka ei saa, näiteks vihma tuli ainult täna hommikul.
Esimest korda võistluste jooksul (v.a. ühed võistlused kodus) tegin hobustele patse ka, muidu teeb alati Christiane, sest tal käib see kähku ja iga kord on täpselt ühtemoodi ilusad, aga no seekord võtsin julguse kokku ja aega leidsin ka, nii et tegingi... Esimesel päeval ühe hobuse, teisel kaks ja täna ka kaks. Päris ilusad jne, aga veidi aeglane olen ikka ja võiks rohkem ühesugused nad välja näha, aga noh, kes just ninapidi lakka ei tule vaatama, ei saa midagi aru, et oleks kole, nii et võib rahule jääda vist.
Tegelikult polegi vist rohkemat kirjutada... Võistlusi ei vaadanud ma praktiliselt üldse, ainult Michaeli ja Christiane mõnda sõitu. Tallis suhtlesin ühe 14-aastase tüdrukuga, kes igal nädalavahetusel võistlemas käib, oli seal oma halli hobusega. Ahjaa, täna hommikupoolikul tulid 3 naissoost ratsutajat (nooremat sorti kõik, no ikka 14 - 20a vms) talli, kõigil näod punased ja silmad pisaraid täis... Ja ma mõtlesin, et mul on raske elu...
Sõrmed on endiselt lakanud korralikult funktsioneerimast (parema käe üks sõrm jääb krampi, kui rusikasse vms panna), Eestis olles ei jäänud enam krampi (kuigi väga jõudu temas ei olnud endiselt), aga mõtlesingi, et kindlasti tagasi tulles hakkab uuesti jääma... Ja nii ta on.
Täna sõitsime Elzaga 20km kaugusele MacDonaldsisse, kui kell oli juba 10PM, aga üldse ei pahanda.
Paari nädala pärast olen loodetavasti Inglismaal... Eestisse pole praegu mõtet tagasi pöörduda, no kohe üldse mitte, kahjuks (või õnneks?)...
Neljapäeval hakkasime kodust nelja hobusega liikuma ning pärast u 2h sõitu olime Andreas Knipplingi uhiuue kompleksi juures (kuhu ta kolis alles eelmisel nädalal sisse). Tegin veidi pilte ka, neid jagan hiljem. Michael ja Christiane treenisid veidi, siis jõudis Walter (üks vanem meesterahvas, kes oli ka väga hea ratsutaja, praegu abistab vahepeal meid, nt võistlusel soojenduse ajal jms) treikuga sinna. Winnie läks treileri peale ja tagasi koju, tema asemel tuli meie auto peale Donatella, kes oli vahepeal paar päeva ühe potentsiaalse ostja sõita. Üle tunni sõitsime Neuwied'i, kus toimusid Landesmeisterschaften Rheinland-Pfalz... Polnud nii prestiižne võistlus, kui mõned, kus käinud oleme... Võrreldes eelneva nädalavahetusega oli ikka eriti mage - plats, korraldus, sõitjad, tallid, kõik... Aga vinguda ka ei saa, näiteks vihma tuli ainult täna hommikul.
Esimest korda võistluste jooksul (v.a. ühed võistlused kodus) tegin hobustele patse ka, muidu teeb alati Christiane, sest tal käib see kähku ja iga kord on täpselt ühtemoodi ilusad, aga no seekord võtsin julguse kokku ja aega leidsin ka, nii et tegingi... Esimesel päeval ühe hobuse, teisel kaks ja täna ka kaks. Päris ilusad jne, aga veidi aeglane olen ikka ja võiks rohkem ühesugused nad välja näha, aga noh, kes just ninapidi lakka ei tule vaatama, ei saa midagi aru, et oleks kole, nii et võib rahule jääda vist.
Tegelikult polegi vist rohkemat kirjutada... Võistlusi ei vaadanud ma praktiliselt üldse, ainult Michaeli ja Christiane mõnda sõitu. Tallis suhtlesin ühe 14-aastase tüdrukuga, kes igal nädalavahetusel võistlemas käib, oli seal oma halli hobusega. Ahjaa, täna hommikupoolikul tulid 3 naissoost ratsutajat (nooremat sorti kõik, no ikka 14 - 20a vms) talli, kõigil näod punased ja silmad pisaraid täis... Ja ma mõtlesin, et mul on raske elu...
Sõrmed on endiselt lakanud korralikult funktsioneerimast (parema käe üks sõrm jääb krampi, kui rusikasse vms panna), Eestis olles ei jäänud enam krampi (kuigi väga jõudu temas ei olnud endiselt), aga mõtlesingi, et kindlasti tagasi tulles hakkab uuesti jääma... Ja nii ta on.
Täna sõitsime Elzaga 20km kaugusele MacDonaldsisse, kui kell oli juba 10PM, aga üldse ei pahanda.
Paari nädala pärast olen loodetavasti Inglismaal... Eestisse pole praegu mõtet tagasi pöörduda, no kohe üldse mitte, kahjuks (või õnneks?)...
11.7.11
Kuidagi olen jälle suutnud selle blogi jätta unustuse hõlma... Aga kui kedagi peaks huvitama, kuidas kulges meie reis Eestist Saksamaale, siis http://50mileview.blogspot.com (hoiatan, et seal ma ei kirjuta nii viisakalt/asjalikul kui siin... ja 75% on inside references, millest kõrvalised aru ei saa, aga ei peagi saama.)
Hobuste teemal aga liigume edasi.
Kuna me jäime veidi ajahätta, siis neljapäeval, 30. juuni hommikul, jõudsime Prümi alles 9AM paiku. Kuna Christiane pidi hobustega juba 6AM startima võistluste poole, võttis ta õnneks endaga kaasa Elza. Jumal tänatud, sest ma olin nii väsinud ja räsitud ja räpane, et päris kole... (Kahe ööpäeva jooksul magasin max 3h ja sõitsin... no 24h küll) Niisiis olin Sylwiaga kodus neli päeva. Eks ikka oli lihtsam kui üksi, aga kohutav, mis inimene ta ikka oli... Elza ütles ta kohta, et ta on kogu aeg offline... Ja nii oligi. Pooltest asjadest ta ei teinud lihtsalt välja, mida talle öelda. Siis rääkis ta tihti, kuidas ta nt 3a tagasi Parelli mingi kursuse läbi tegi (ja et tal on DIPLOM) ja samas, kui ma hakkasin Quantaga ohjamist harjutama (sest ta ei tohtinud traavida jne ja mõtlesin, et ainult trenažöör on ka igav), siis oli tal terve aeg selline nägu peas, et ta ei saa üldse aru, mida või miks ma teen... Ainuke asi, mis ta ütles, oligi see, et "See on ju Parelli!" ... (mille peale ma vastasin, et see oli juba ammu enne Parellit ning et see peaks olema nö loomulik algus ratsahobuse teekonnal, mitte "Parelli, Parelli"..)
Igal juhul läks ta õnneks esmaspäeval ära. Mu jaoks veel eriti õnneks, kuna ta magas mu toas. Kui ma neljapäeval oma tuppa astusin, pidin ära minestama... Kõik ta riided ja asjad olid lihtsalt igal pool laiali (ja ta teadis, et ma tulen sel päeval)... Ja ühel õhtul tulid Christiane vanemad siia, nii et Sylwia ei saanud külalistetuppa magama minna, niisiis tuli ta minu ja Elza juurde ja ütles täiesti süütu häälega, "Christiane said that one of us should sleep in the truck tonight... So who should sleep there?" ...
Aga see pole enam hobuste teemalinegi...
Esmaspäeval oli Elzal vaba päev, teisipäeval oleks pidanud mul olema, aga Elza ei tahtnud, et ma vaba päeva võtaks, niisiis töötasin... Kolmapäeval magasin kogu oma unetuse eest kella üheni päeval ehk mul oli vaba. Neljapäeval sõitsime nelja hobusega Steinhagenisse, kus toimusid Steinhagener Reitertage 2011. Pikemalt ei viitsi rääkida, oli võistlus nagu võistlus ikka, ilm oli enamuse ajast hea, korralduse ja söögi ja kõigega jäin/jäime rahule. Laupäeva õhtul oli seal super show ka... Kõige naljakam osa oli vist see, kui 20 last shetlandi ponidel muruareenile galopeerisid ja esimese 10sek jooksul olid juba kolm last maas, tillukesed ponid rõõmsalt üksi ringi jooksmas... (kümme last kandsid indiaanlaste riideid jms, kümme kauboide)
Kell 9PM sai kogu programm läbi ja siis istusin veidi veel üksi, kuni lõpuks nägin üht tuttavat nägu, tänu temale sain tuttavaks ühe neiuga ja peaaegu kella kolmeni öösel lõin tantsulkat tema ja tema sõbrannadega (täiesti kainelt!)...
Eile jõudsime tagasi, täna vaba päev, homme saan auto parandusest tagasi (250EURi läheb maksma uus rattalaager ehk vähe sellest, et Eestis käimise peale läks kogu mu eelmise kuu palk ja veel lisaks sellest kuust, kaob homme ka mu viimase kolme nädala palk praktiliselt...) ja ei lähe siiski selle Marc Wirthsi juurde tööle, kuna kuulsin ta kohta väga negatiivseid lugusid, a'la et tal on koguaeg olnud üks groom, kes käib alati võistlustel kaasas, aga teine groom on alati kodus ja need "teised groomid" on vahetunud iga kuu-paari tagant, sest nad saavad seal sõimata jne. Ma ei tea, lood lugudeks, aga nii või teisiti mõtlen, et jätan hobustega töö vist mingiks ajaks katki. Uue plaani kohaselt teenin hmm, 2,5x rohkem raha vähemate tundide eest nädalas ja üritan pigem iga mingi aja tagant saada head trenni... Ja kui ühel päeval Eestisse tagasi tulen, vaatame edasi vms...
Aga päikest!
Subscribe to:
Posts (Atom)