Täna käisime Knipplingi juures treenimas viie hobusega. Ei meeldinud... Aga mulle ei meeldigi siin enam eriti viimasel ajal. Cessna astus sama jala (varba) peale, millele küüs tagasi on vaikselt kasvanud. Teise jala peale ka, aga see lõhkus ainult tennise ära, jalale viga ei teinud.
Esmaspäeval tuleb siia Soomest meievanune tüdruk, minu asemel. Ma plaanin lahkuda augusti alguses Inglismaale, hakkan tööle vanade inimeste hooldajana ja elama samas linnas, kus 2009-2010 koolis käisin. Miks? Otsustasin, et ei kavatse enam ületunde rügada naeruväärse palga eest (rääkimata sellest, et treenida ei saa, boss on egotsentriline jne). Uus töö on kindlasti raske nii vaimselt kui füüsiliselt, aga esiteks on normaalsed töötunnid, kaks päeva nädalas vaba (v.a. kui ma ise rohkem ei taha töötada) ja palk peaaegu 3x parem. Plaan on selle raha eest kord nädalas ka korralikku trenni saada.
Head ööd praeguseks!
4 comments:
Nii lähedased, kui te Elzaga olete, tekkis mõte, et ta on vist väga kurb, et sa ära lähed..
Kuidas sa Inglismaal juba tööd said:)?
Jah... Tal oli juba siis pisar silmas, kui ma nädalaks Eestisse läksin. Eks me kakle ka vahel, mitte tõsiselt, aga no natuke... Me oleme nii sarnased ja mõlemal on seda jonnakust ja temperamenti ka ikka.. :-)
Inglismaale töö saamise lugu on selline.
Leidsin Yardandgroomi kaudu töö, mis mulle kirjelduse poolest meeldis. Groom/housekeeper/au pair - paar hobust, lapsi kooli-tagasi sõidutada, vahel neid hoida, majas toimetada, koristada jne. Rahulik üldiselt, eksju (oleks olnud tore vaheldus!). Raha pakuti esialgu 400 naela kuus (aga noh, suur osa sellest oleks juba autosõidule läinud), aga lisaks oleks ma saanud 2-3 (või vahel rohkem) korralikku treeningut (erinevate treeneritega - see pereema on seal mingi pony club'i aktivist) nädalas, kaks vaba päeva nädalas, võimaluse võistelda. Lisaks meeldis mulle selle kuulutuse juures, et kirjutatud oli palju - mingeid küsimusi praktiliselt ei tekkinudki. No ja see, et kui ma neile alguses kirjutasin, end kirjeldasin jne, siis too naine vastas, et ta saadab mulle küsimustiku, millele vastaksin ja alles siis ta vastab mulle. Küsimusi oli üle 30 ja need olid laste hoidmise, distsiplineerimise, kodus korra hoidmise, oma suhtest vanematega jms kohta... Ühesõnaga see naine oli väga täpne ja asjalik, samas sõbralik.
Ütlesin neile, et olen huvitatud, aga vähemalt paar nädalat läheb aega, kuna mul oli auto alles remondis jne.
Saatsin emale kirja, kus rääkisin sellest tööst. Ta vastas cv-online lingiga ja ütles, et ma mõtleks enne hoolega, kas ikka lähen seda tööd tegema, ja et ma vaataks, millised palgad sellise töö puhul tegelikult olema peaksid...
Vaatasin, kirjutasin juba järgmisel päeval hooldaja tööd pakkuvale firmale ja samal päeval helistati sealt - alguses Eesti manager ja hiljem Inglismaa oma (Eesti manager võttiski ühendust ekstra inimesega, kelle piirkond on Devon, kus ma elasin), kellega 10min vestlesime... Nii ma ta sain. Arvan, et kasuks tuligi see, et seal enne ka elasin, inglise keel on hea jne.
Kahju, et see praegune koht mitte nii meeldivaks su jaoks osutus. Mäletan, et sinu esimesed postitused seal olles olid sul hästi positiivsed ja paljutõotavad :) On see siis tõesti välismaale hobustega tööle minnes nii, et esmapilgul positiivsena tundunud koht ja töö peagi nii kaunis enam ei ole?
Kahju on küll... Aga noh, nii võib elus olla iga tööga olenemata asukohast. Alguses on esiteks kõik uus ja huvitav (eriti, kuna Eestis nii ilusaid, aga privaatseid, tallikomplekse ei leidugi, või vähemalt pole ma näinud) ja muidugi üritavad inimesed ikka alguses endast paremat muljet jätta...
Konkreetselt siin oli see muidugi ka, et esimesed nädal vms ma arvasin, et Christiane töötab ise ka tallis suures osas (mistõttu ma alguses ei saanudki aru, kas ta on omanik või töötaja või et natuke aitab või mis), kuna nii Kevin kui mina olime uued ja ta pidi meid juhendama... No ja siis paari nädala pärast tuli õnneks Ewa tagasi.
Kahe inimese, eriti kahe noore inimese jaoks, on seda ikka liiga palju... Elzal on pidevalt mõtted ära minna, aga temal on siin hobused ja tõesti võimalus võistelda jne. Aga isegi ta saab aru, et see, mis siin toimub, on naeruväärne. Bossid ise räägivad, et see siin on paradiis ja et kuhu iganes me lähme, me hakkame Prümi igatsema ja rääkima, kuidas siin veedetud ajad olid elu parimad jms. Mu vaatenurk sellele viimasele on selline: minevik tundub miskipärast enamasti ikka ilusam... Minu jaoks aga oli näiteks põhikooliaeg tore ja ilus, aga sinna tagasi ma küll ei tahaks. jne.
:-)
Post a Comment