Kell on juba peaaegu kesköös, aga kuna ma juba siin istun, võin kirjutada, muidu lükkan edasi ja edasi. Homme on Elzal vaba päev, aga saan hakkama, nagu ikka.

Neljapäeval hakkasime kodust nelja hobusega liikuma ning pärast u 2h sõitu olime Andreas Knipplingi uhiuue kompleksi juures (kuhu ta kolis alles eelmisel nädalal sisse). Tegin veidi pilte ka, neid jagan hiljem. Michael ja Christiane treenisid veidi, siis jõudis Walter (üks vanem meesterahvas, kes oli ka väga hea ratsutaja, praegu abistab vahepeal meid, nt võistlusel soojenduse ajal jms) treikuga sinna. Winnie läks treileri peale ja tagasi koju, tema asemel tuli meie auto peale Donatella, kes oli vahepeal paar päeva ühe potentsiaalse ostja sõita. Üle tunni sõitsime Neuwied'i, kus toimusid Landesmeisterschaften Rheinland-Pfalz... Polnud nii prestiižne võistlus, kui mõned, kus käinud oleme... Võrreldes eelneva nädalavahetusega oli ikka eriti mage - plats, korraldus, sõitjad, tallid, kõik... Aga vinguda ka ei saa, näiteks vihma tuli ainult täna hommikul.

Esimest korda võistluste jooksul (v.a. ühed võistlused kodus) tegin hobustele patse ka, muidu teeb alati Christiane, sest tal käib see kähku ja iga kord on täpselt ühtemoodi ilusad, aga no seekord võtsin julguse kokku ja aega leidsin ka, nii et tegingi... Esimesel päeval ühe hobuse, teisel kaks ja täna ka kaks. Päris ilusad jne, aga veidi aeglane olen ikka ja võiks rohkem ühesugused nad välja näha, aga noh, kes just ninapidi lakka ei tule vaatama, ei saa midagi aru, et oleks kole, nii et võib rahule jääda vist.

Tegelikult polegi vist rohkemat kirjutada... Võistlusi ei vaadanud ma praktiliselt üldse, ainult Michaeli ja Christiane mõnda sõitu. Tallis suhtlesin ühe 14-aastase tüdrukuga, kes igal nädalavahetusel võistlemas käib, oli seal oma halli hobusega. Ahjaa, täna hommikupoolikul tulid 3 naissoost ratsutajat (nooremat sorti kõik, no ikka 14 - 20a vms) talli, kõigil näod punased ja silmad pisaraid täis... Ja ma mõtlesin, et mul on raske elu...

Sõrmed on endiselt lakanud korralikult funktsioneerimast (parema käe üks sõrm jääb krampi, kui rusikasse vms panna), Eestis olles ei jäänud enam krampi (kuigi väga jõudu temas ei olnud endiselt), aga mõtlesingi, et kindlasti tagasi tulles hakkab uuesti jääma... Ja nii ta on.

Täna sõitsime Elzaga 20km kaugusele MacDonaldsisse, kui kell oli juba 10PM, aga üldse ei pahanda.

Paari nädala pärast olen loodetavasti Inglismaal... Eestisse pole praegu mõtet tagasi pöörduda, no kohe üldse mitte, kahjuks (või õnneks?)...