2.5.10

Sisemised monoloogid...

Pärast järjekordset tulist arutelu ühe Fotoalbumi pildi all tuli isu kirja panna mõtted ja küsida, kas tõesti olen ma see must lammas ja üksik hääl kõrbes, kes peaks oma suu kinni hoidma või on lihtsalt mu ümber nii palju ignorantsust ja rumalust.

Kõigepealt, üks küsimus, mis mind juba aastaid on vaevanud: Kas inimene, kes räägib, kui väga ta hobuseid armastab ja järgmisel hetkel neile, libisev peal, kannustega ribide vahele torgib, on: 1) valetaja; 2) rumal; või 3) kahepalgeline?

Nii paljud ratsutajad räägivad koostööst, aga jällegi - neid sõitmas vaadates on "koostööst" järele jäänud ainult valu, hirm, segadus (hobuse poole pealt) ja selle nukrusehunniku otsas üks ringi hüplev ja igast küljest logisev robot.

Mõtlesin, et sellest tuleb pikk postitus, aga otsustasin just, et ei jõua. Ja küllap pole mõtetki - kuna kõigil on omad arusaamad ja võistlustel ei ole vahet, millised treeningmeetodid on... Mõtlemapanev on see teema siiski - kuidas teha ühele inimesele selgeks, et saab ka teistmoodi, kui too on juba täiesti keskendunud sellele, et hobusest kiiresti ja jõuga teha ratsaloom? Ratsaliidu lehte vaadates on hästi näha üldised motiivid - eks ikka sport ja tulemused. Kui paljud Eesti paberitega treeneritest üldse oleks võimelised noori õpetama, seejuures ilma abivahendeid ja karme meetodeid hobuste suhtes kasutamata? Õpetama - seletama hobuse 'mõttemaailma'; anatoomiat; kuidas saada hobune lõdvestunult liikuma; kõike õigest istakust ja tasakaalust, varustusest ja abivahenditest (ning täpselt nende mõjudest); kas/kuidas/millal ratsut premeerida/karistada; maatöö olulisust jne jne jne.

Teisest küljest - kas peakski? Las jääda sport sportlastele? Näiteks, kus oluline on hüpata puhtalt üle takistuste võimalikult kiiresti? Muidugi - ju siis tõesti erilist vahet pole, kas hobune on krampis või ei...

3 comments:

Liis said...

Kuidas meid siin nii palju on.. Ei tea, on nii lihtsalt juhtunud tead. :) Kus sa ise asud? markvardtliis@gmail.com võid sinna kirjutada ;)

Bertha said...

Mina isiklikult arvan, et ratsaspordiga ei saa tegeleda, ilma, et tehtaks kompromisse hobuse tervise ja üldisel heaolu arvelt. Ratsasport aga ei kao kuhugi. Seetõttu leian, pole mõtet vaielda inimestega, kes nimetavad end ratsasportlasteks hobuse heaolu teemadel ega nende pihta näpuga näidata. Kuluta selleks raisatud energia pigem enda harimiseks antud teemal, et teada, olla lihtsalt targem ning teha ise teisiti.. :]

e said...

Tänud kommentaari eest!

Ei teegi seda, absoluutselt mitte... Lihtsalt vahel on sellised mõtted peas ning eriti võistlustel. Ma lihtsalt usun, et saaks paremini. Vist...