Eile sain ka teise nö hoolealuse, kellega tutvusin juba eelmisel nädalal. Tegemist noore eestlasega, eelmisel nädalal sõitsin temaga, kuna eelneval päeval oli ta ühe kursaõe kaks korda maha visanud. Ta hakkas mulle miskipärast väga ruttu jubedalt meeldima (teine hoolealune meeldib muidugi ka, aga tema suhtes ei tekkinud kohe sellist emotsiooni) ja sõites oli ka rõõm temaga töötada, sest ta on super iseloomuga. Täna tõin ta veidi pikema lõunapausi ajal maneeži (kuna pärast kooli on õhtuti maneež alati rahvast/hobuseid täis), jalutasin temaga, tegin veidi pööramisi (enne ohjama hakkamist, et hobune õpiks surve peale pöörama), kõndisin üle lati, vahepeal kergelt traavi kordel, vahepeal lasin ta lahti ja vaatasin, mis ta teeb ja kui huvitatud ta tegelikult kõigest on jne. Päris huvitav oli... Ma ei tea, miks, aga temas on midagi... Võib-olla tema pilk - kui talle otsa vaadata, tuleb vägisi naeratus näole... Võib-olla meenutab ta mulle kunagist hoolealust Elsit, kes oli samuti üpris madal, aga paks, eestlane ja kes oli samamoodi lihtsalt üks eriti südantsoojendav hobuslane...

Ferrumiga pole vahepeal endiselt midagi teinud (peale koplis käikude ja niisama sügamisega jne - kusjuures, võib-olla olen ma imelik, aga mulle tundub, et ta vaikselt tunneb mind ära), kuna nad on vahepeal koplit vahetanud. Üle tee talli toomiseks pole ka võimalust leidnud, kuna koguaeg on inimesi tallis. K rääkis, et nad on mõnes tunnis teda koos teiste noortega natuke kasutanud, aga et Ferrum oli mingil hetkel väga agressiivselt teisi hobuseid rünnanud. Samas üksi temaga tegeledes oli kõik olnud OK.