Eesti on ikka huvitavalt väike... Ühe mu kursaõe sünnikodu on seesama koht Põlvamaal, kus kunagi sai sõbrannaga mitmeid kordi käidud ja hobustega pikki ja toredaid matku ette võetud. Teine kursaõde oli mu blogi lugenud juba enne, kui ma Hobumajanduse kasuks otsustasin ja hakkas pärast mu üht postitust oma noore hobusega pehmema käega sõitma. Tüdruk, kes tuli õppima põhikooli baasil, oli viimati paarkümmend sentimeetrit lühem ja ta ema andis mulle mu elu esimesed trennid... Rääkimata nendest teistelt kursustelt, kelle blogisid ma juba ammu olin lugenud.

Eile käisin üle pika aja E juures, läksime maastikku avastama ja väga mõnus oli...

Väga tore, et ma Hobumajanduse kasuks otsustasin, kuna 1) õpetajad on väga head; 2) inimesed on sõbralikud ja abivalmid; 3) tundub, et see eriala on ainult paremuse poole arenenud ja aina paremaks läheb. Eriti kasulikud on anatoomia, tervishoiu, hobuse psühholoogia ja taastootmise tunnid, kuna paljusid asju ei teaks ma v.a. siis, kui ma ise vastavat kirjandust otsima ja läbi lugema ei hakkaks. Aga tegelikult on kõik õpitu väga kasulik.