Teine päev üksi. Michael käis mingi aeg korra kodus puhkamas ja klienti vastu võtmas ka ja võttis Liszto nüüd endaga kaasa (neil on veok pargitud võistluspaigast veidi eemale). Koerad on lahti ja juba on siin mulle peaaegu südameatakki põhjustanud... Nimelt on nad ennegi välja pääsenud, Calas kaevab end välja aiast ja kõik. Nüüd on augud kinni pandud muidugi ja Eva pani veel traadiga ka, aga ikkagi on veidi hirm nahas, kui nad turbo kiirusel jooksevad siin igal pool ja teisel pool aeda mängib mingi paarike oma klähviva koerakesega lendava taldrikuga...

Vahepeal tuleb mul tegutsedes meelde mingi asi, millest ma siin kirjutada olen tahtnud, aga alati läheb meelest ära. Oh well.

Täna rääkisime Marikega (vms) juttu, kes siin paar korda nädalas koristamas käib. Ta on pärit Bulgaariast, aga elab siin juba kaheksa  aastat. Ülejärgmisel nädalal saan vabal päeval temaga Trier'i kaasa sõita, mis on juhtumisi Saksamaa vanim linn. Kunagi saan ka Luxembourgi, mis kõlab väga hästi, sest see tundub imeline linn olema. Järgmisel vabal päeval saan loodetavasti Heinzi juurde külla minna, aga kui ei saa, pole ka hullu.

Tänasest veel... Tegus päev jällegi. No ma ei suuda teha nii, et teen need asjad ära, mis vaja teha ja siis lebotan paar tundi... Näiteks pesin solaariumi/pesuruumi seinu, puhastasin seal talliosas kõiki pindu (aknalauad, kapid jms) ning kapi sahtleid, eemaldasin ämblikuvõrke (sh ka 8 koivikut või koibikut ? RIP)...

Hobustest ei ole vist mõtet rääkida, jälle korde ja trenažöör ja jällegi osad mõtlesid, et jube äge on maneežis ringi kihutada, sest maneeži välisuks on NII hirmus ja seal taga võib olla näiteks lõvi. Mis siis, et Winnie on siin üle kolme aasta olnud. Ikka võib olla..

Side lõpp, olen endiselt rahul ja ära ei taha niipea. Kui siis vaid natukeseks.