Olen päris õnnelik, et mu senine tõekspidamine on falsifitseeritud - leidub küll veel tööandjaid, keda huvitab - kõik on läbirääkimiste küsimus. Ma pole sellega vist lihtsalt harjunud... Ma isegi ei mäleta, kas sellest siia ka kirjutasin (arvatavasti mitte), kuidas Saksamaal bossidega maha istusin ja neile seletasin, et ma pole õnnelik ja et ma tahaks endale uue töökoha leida. Nad ei saanud absoluutselt aru, miks ma nii tunnen ning heitsid mulle ette, et ma neid süüdistan, sest nemad pole midagi valesti teinud ja see koht on ju paradiis. Nende jaoks see ongi paradiis (ilmselgelt), aga töötajatest pole seal keegi kuigi kaua vastu pidanud. Kui mina sinna läksin, oli seal Ewa ja Kevin vist oli või kohe tuli, igal juhul Ewa oli seal neli kuud olnud ja bosside lemmik. Ma ei imestanud, miks - Ewa oli väga töökas, arukas ja üdini hea inimene. Ta läks pärast nelja kuud Poolasse tagasi, et oma vanemaid nende ratsatalus aidata. C jutust jäi alati mulje, et ta tuleb tagasi, aga lõpuks teda ei tulnudki, kuigi tal oli seal tallis oma lemmik ja nii C kui M andsid talle pidevalt trenne, tahtsid võistlemagi saata jne. Kui Ewa läks ära, olime mõnda aega meie Keviniga kahekesi, kui tuli Elza ja Kevin lasti lahti, sest ta oli laisk ja, peab tunnistama, üpris kasutu tööline (ta oli ainult 17 ka, võib-olla nüüdseks on ta arenenud). Elzaga oli meil väga hea tiim ja M ei pidanud paljuks meiega teiste ees uhkustada (kuigi ta oligi selline inimene, kes pidevalt oma edu rõhutas jne). Elzale meeldis seal algusest peale rohkem kui mulle, sest ta oli ja on eelkõige sportlane - tema jaoks (nagu ka M jaoks) oli oluline, et hobune teeb seda, mida ta tahab (ja nemad tahtsid hüpata, võistelda). Ta sai samuti palju treenida ning mõned korrad ka võistelda.

Kui C ja M lõpuks otsustasid, et lasevad mul ikkagi minna, siis tuli talli uus töötaja - Silwia. Ta oli (jälle) üpris laisk ja kasutu tööline ning pärast kaht nädalat saatsid M & C ta koju. Tuli uus töötaja - Asa. Kuna temaga jäädi esimese nädala jooksul vms rahule, siis jäigi tema sinna ning mina kolisin oma kodinad kokku ja sõitsin Inglismaale. Vahepeal Elza ikka kirjutas mulle, mis seal veel toimus - Elza läks M & C'ga samuti riidu ning Asa oli nüüdsest nende uus lemmik. Elza läks samuti sealt kuu pärast minema. Asa lahkus paari kuu jooksul. Siis läks sinna uus neiu nimega Emma, kes leidis mu blogi, kui guugeldas selle väikelinna nime, ning võttis minuga ühendust. Jälgisin ta enda blogi u 2 kuud, kuni ta enam ei kirjutanud. Ta läks tagasi Inglismaale (kust ta pärit on) ning jäi sinna. Mu viimasele kirjale ta kunagi ei vastanudki (kui küsisin, miks ta lahkuda otsustas jne). Juba siis, kui ma ta blogi lugesin, sain aru, et temagi oli seal alguses rahul - tema sinisilmsus kestiski vaid kaks kuud. Nüüd kirjutab ta ühe teise töötaja (ta lisas ka mu Facebookis sõbraks, et mu galeriisid vaadata - seal oli mul palju pilte Saksamaa aegadest) piltide alla asju nagu "Loodan, et saad varsti sealt põrgust minema" jms.

Pika (ja mitte eriti hea) loo moraal on see, et mõni inimene ei õpi kunagi. M & C on liiga egoistlikud, et näha pindu enda silmas. Igale mõistlikule inimesele oleks selge, et kui mitte ükski töötaja ühes kohas üle paari kuu ei püsi, siis ei saa see koht nii ideaalne ikkagi olla.

Ahjaa, ma ei mäleta, kas sellest ka siia kirjutasin, aga mu lemmik sealt - Quanta, on magama pandud, nagu ka Victor, kellega Elza sõitis ja kellel jalaprobleemid olid. Quanta oli kogu aeg õrnake - ei talunud suurt koormust, sõrgatsite juurde tekkisid pärast intensiivset hüppamist haavandid jne. Tuleb meelde üks juhus, kus M otsustas võistluste eelsel hommikul, et võtab Quanta ka kaasa, kuigi nad ei olnud 2 nädalat praktiliselt trennigi teinud, ainult mina olin teda natuke liigutanud. Quantaga sõitis C mingit "naljavõistlust" või ma ei tea, kuidas seda nimetada, kus kaks võistlejat lähevad korraga rajale (110cm oli kõrgus) ja kiiruse-puhtuse peale. Pärast seda veritsesid tal jälle jalad ning ta oli mitu nädalat rivist väljas.

Jah, tegelikult ei plaaninud ma üldse nii halbadest asjadest rääkida... Hoopis positiivsem on see, et mul on nüüd natuke vähem töökoormust. Ühe maja koristamise ütlen vist ka üles, sest mulle pakuti üht tööd, mida saan kodust teha. Nüüd aga lähen siin korteris elatud aja (5 kuud) jooksul teist korda vanni. On vist tõesti mu õnnepäev :-) Tervitused Itaaliasse, Paide-Türi vahele ja mujale!