Appi, kui hea tunne on pärast kolm päeva intensiivset tööd (ja varasemalt mitte-intensiivset tööd) logida sisse Moodle'sse, et üles laadida 2668 sõna sisaldav referaat! Kahjuks on mul veidi alla nelja tunni pärast ühe kodutöö esitamise tähtaeg, nii et loorberitele ma veel heita ei saa.

Küll aga kasutan vaba hetke, et rääkida natuke tänasest - hobuseid see eriliselt ei puuduta, küll aga mu jaoks teisi huvitavaid valdkondi... Hommikul käisin tallis, hobused välja, boksid puhtaks jne, kiirustasin koju, jõudsin pesus käia ja kolm võileiba süüa ning suundusin Toompea lossi ette, kus toimus täna meeleavaldus. Kuna mind huvitavad sotsiaalteadused ja poliitika, olin, võiks öelda, et intrigeeritud rahvahulgast, mis lõpuks viisakas rongkäigus Tammsaare parki suundus. Siit-sealt kostus, et meid olla olnud tuhande ringis...

See oli tegelikult esimene meeleavaldus, kus osalenud olen - Occupy aktsiooni ajal käisin ka St Paul'i katedraali juures Londonis, aga see oli rohkem pildistamise eesmärgil - üheski workshop'is ei osalenud ja meelt ei avaldanud.

Lisaks Tõnis Saartsile ja Rein Rauale nägin seal ka S. Meikarit, kellele ütlesin, justkui täiesti loomulikult (nagu oleks juba ammused tuttavad), "Tere!", ta ütles mulle sama entusiastlikult "Tere" vastugi ning surusime kätt. Ma ei mäleta enam päris täpselt, mis ma talle ütlesin, aga see oli midagi sellist, et ma tahan teda tänada ja öelda, et ma toetan teda, mille peale ta vastas midagi sellist, et ta hoopis tänab meid... Ütlesin, et temast sai kogu see asi alguse, mille peale ta vastas, et tegelikult tuleb selles tänada hoopis Reformierakonda - kui valelikud poliitikud oleks kohe oma teod üles tunnistanud ning vabandanud, siis täna meid siia kogunenud poleks. Lõpetuseks ütlesin midagi stiilis "Inimesed, kel puudub igasugune eetika, ei suuda arvatavasti kunagi ausalt selliseid asju üles tunnistada, nagu oli näha ka Ansipi "vabandusest", mis oli täiesti arusaadavalt sisutühi"  vms... Ma täpselt ei mäleta, sest ma mõtlesin terve selle aja, et loodan, et ma midagi väga lolli ei ütle! Mul pole kunagi olnud suuri iidoleid ja ma pole kunagi olnud eriline "fänn", aga praeguseks olen jõudnud järeldusele, et meil veel leidub inimesi, keda austada (õnneks!) ning seda ei tohiks karta... Nagu igas valdkonnas, tuleb siingi jälgida mõõdukust ning vaadelda asja võimalikult erinevatest vaatevinklitest.

Antud juhul tähendab see seda, et ma ei saa olla 100% kindel, et S.M. on rääkinud tõtt, tõtt ja ainult tõtt. Samuti ei saa ma unustada seda, et ta siiski ON kahtlase päritoluga raha vastu võtnud, ON osalenud erinevates skeemides ning tõenäoliselt ON sellest ka mingit kasu saanud. Siiski - tänu temale sai erakondade rahastamise lugu hoopis teise pöörde. Seda on napisõnaliselt mainitud varemgi, kuid alles pärast S.M. ülestunnistust nö "ärkas rahvas". Ühest küljest on negatiivne see, et seda nägi meedia koheselt kui populaarsuse võitmise vahendit... Samas on esimest korda üle pika aja ühiskonnas üleval diskussioon, milles osalevad erinevad inimesed sõltumata elualast, haridustasemest jne.

Minu arust pole S.M. praegu ei kangelane ega ka "süüdlane"... Võib-olla on ta süntees mõlemist. Kindlalt saab süüdistada hetkel ainult poliitilist süsteemi, mis vajab välja vahetamist... Kuidas või täpselt mille vastu? Nendele küsimustele vastamiseks olen natuke liiga noor ja loll. Küsin paarikümne aasta pärast uuesti, kui selleks ajaks juba pole neile vastatud.

And that's all I have to say about that.