Selgus, et Kevinil on laadija, aga ta ostis vale adapteri ja ei saa seda kasutada. Kuna mul on kaks universaalset adaptrit (nii mõnigi asi UKst või USAst ostetud), andsin ühe talle kasutada. "You saved my life!"

Kõht on ka eriti mõnusalt täis.

Seda ka, et täna küsisin Christianelt, kas ta on mõelnud, et kui võistlused pihta hakkavad, siis kes nendega kaasas käib ja kes kodutalli jääb. Ta ütles, et see käib vahetustega, aga et järgmine nädalavahetus nad lähevad kaugemale võistlema ja siis jään mina üksi koju. Ütles, et mul on rohkem kogemusi ja kui Kevin jääks üksi siia, siis ta ei saaks arvatavasti öösel magadagi. Juhuu... Tundub, et päris valesti ma kõike pole siis teinud. Endal on küll selline tunne enamuse ajast, et ma nii aeglane, saamatu, loll jne.

Ahjaa, rääkides veel Kevinist (Te kõik kindlasti vaid tema pärast mu blogi loetegi...), vahel on mul tunne, et ma olen ka rohkem mees kui tema... Nt: põhku alla lükates pidi ta redelile ronima ja tahtis, et ma alt kinni hoiaks... Mõistlik? TÄPSELT. Sellepärast see polegi meessoost isikule kohane. Aga, eks ta ole noor ka ja arvestades seda, et ta vist iga päev emaga telefonis hullult kaua räägib, siis... ei imesta. Tore on ta sellegipoolest, ainult, et vahel jääb tema inglise keelest väheks ja see pole mulle kasulik olnud (pakkusin talle ükspäev kuivatatud banaani, ta ütles, et need nii head. Ma küsisin, "You don't have them?" as in "kas teil Guatemalas pole selliseid asju siis?"... Ta kuulis, et ma ütlesin, "You can have them." ja tänas mind)...

:) Tegelikult on hästi. Mingi asi kripeldab kuskil sees, aga see on tavaline nähtus.