20.3.11

Täna tegin tavapäraseid toimetusi, aga kuna enamuse nö lisaülesannetest tegin eile ära, oli mul täna nii palju aega, et kõik hobused (7) ära puhastada ja nende kabjad pesta. Tean, et see ei kõla hullusti - ei olegi, aga selle peale läheb kokkuvõttes üllatavalt palju aega. Nagu ka trenažööritamine - alguses boksis kabjad puhtaks, tallitekk maha, spetstekk selga, trenažöörile, kui mõni hobune peab nt 2 või 3 korda trenažööril käima, siis pead kas aega võtma, millal uuesti start nuppu pead minema vajutama või siis oled läheduses ja kuuled, kui kõndimist enam ei kuule... Igal juhul üldiselt oli päris rahulik päev, õhtul lõpetasin enam-vähem tavapärasel ajal ja tahtsin õunakooki teha. Jahu, suhkur ja vaniljesuhkur olid juba kausis valmis, kui hakkasin otsima küpsetuspulbrit... Mida ma ei leinudki! Mõtlesin, et ära ma ikka seda segu ei viska ja tegin hoopis pannkooke - seekord õunaga (riivisin sisse), superhead tulid...

Michael jõudis umbes 7 paiku õhtul ja oli väga väsinud, aga rääkis, et neil läks väga hästi. Christiane ja Kevin jõudsid tunnike hiljem. Christiane oli Valescoga saanud kaks esikohta (125cm parkuurid), Michael oli Winnie'ga võitnud 120cm parkuuri, kus oli 91 startijat! Samas sõidus oli ta Carloga kuues ja Zeppeliniga seitsmes. Esimesel päeval sõitis ta Davidsoniga 130cm ja oli neljas, teisel päeval 140cm, kus oli kolmas.

Kurat, mul polegi homme vaba päev... See hakkab iga nädal muutuma. Nojah, olgu siis.

Edit: Kevin muljetas ka natuke. Rääkis, et seal oli soojenduse plats nii tilluke ja ta küll ei oleks julgenud seal hüpata, oleks kindlasti kellelegi otsa sõitnud... Ja veel, et Michael hüppab ülihästi, ning et enamik teistest ratsutajatest olid nii närvilised ja ajasid hobuseid keema, aga Michael sõitis koguaeg ülima rahuga... Davidson oli mingi sõidu ajal ülipika ja võimsa hüppe ka teinud, et oleks võinud ühe fulee veel teha enne takistust, aga tõukas hooga kaugelt minema...

Kusjuures, ma polegi ei Michaeli ega Christianet korralikult hüppamas näinud. Sõitmas natuke veel olen näinud, aga hüppamas ainult kaugelt vilksamisi. Nüüdsest on igal nädalavahetusel võistlused, nii et mul aega vahtida neid küll veel.

9 comments:

Leenu said...

Seal ongi nii, et hobused ei saagi vabalt joosta ja end välja elada? Hobune ju koplis joostes hüppab ja trikitab, elab end välja. Seal ainult trenazööri peal siis?
Muidugi 120 ja ülespoole parkuur on päris muljetavaldav...

Kristhel Vaht said...

Välismaal ongi üldjuhul nii, ma olen aru saanud. Seetõttu, et hobuste hind on niivõrd kõrge lihtsalt ja keegi ei riski sellega, et koplis möllates keegi neist jala nikastab vms.

e said...

Trennid ja trenažöör on nende liikumine, jah... Ma kahtlustan, et tõsiste sportlaste või lausa tippsportlaste hobused ei käigi koplis, võivad end ära lõhkuda jms. Ega nad tavalise hobuse elu ei ela nii või teisiti...

Päris imelik on mõelda, et sellist raha, mida Michael ja Christiane on ainuüksi nende hobuste peale pannud, ei teeni ma arvatavasti kogu oma elu jooksul ka mitte. Või, et mõne mehe kodu pole ka nii puhas ja korrashoitud kui need tallid. Siin on 'süsteem' ikka 99% paigas...

Maarja said...

Seda on nii tore kuulda, et on süsteem ja suhtumine. Seda oleks nii mõnessegi Eesti talli ka vaja.

Maarja said...

Ning kas tegu oli selle võistlusega, kus ka Gunnar startimas oli. http://hobumaailm.ee/?page=1&m=3&y=2011&id=867

e said...

Ei ole sama võistlus, Maarja. Nemad käisid Neunkirchen'is võistlemas.

vonlenska said...

Isiklikult arvan, et tulemused 120+cm jne pole midagi väärt, kui hobusel pole võimalik olla hobune.

Ja me arvame, et Eestis võetakse hobust kui spordivahendit. Vähemalt siin siiski enamuses tallides on karjaelu ja koplis käimine elementaarsed.

e said...

Eestis ei ole selliseid sportlasi ka, kes endale ratsutamisega miljoneid kokku ajaks ja kelle üks hobune maksaks rohkem, kui keskmise eestlase maja, näiteks... Tegelikult oleks väga huvitav teada, kuidas Klettenbergi, Pilli, Raagi, Ellermanni, Kivisilla jne sportlaste ratsud elavad. Või siis tippsportlaste omad... Keegi insideritest võiks mu blogi juhuslikult lugeda ja mind valgustada... :-)

Muidugi on ka minu nägemus täiuslikkusest teine, aga ma ei ole see, kes peaks sel teemal sõnagi võtma.

See ongi huvitav, et Christiane ja Michael on tegelikult väga, väga toredad inimesed - Michael'ist ma tegelikult veel nii väga aru pole saanud, aga Christiane puhul olen küll 90% kindel, et ta on väga heasüdamlik ja mõistlik isiksus ning seab tõesti hobused esikohale. Tema on see, kes eile ütles Michael'ile (kui too tahtis Quantaga sõitma minna, kuigi tal ei olnud täielikult veel sadulavööst tulnud paistetus alla läinud), et kui ta praegu sõitma läheb, läheb paistetus tagasi hullemaks. Tema on see, kes on siin 18 aastat hobustele võimalikult head ja toimivat süsteemi loonud. Aga usun, et kuna sport on siiski nende (vähemalt Michaeli kindlasti) jaoks nii oluline, ei hakka temagi siin midagi muutma.

Vot sellised mõtted...

Ingrid said...

Mina nt olin sellises tallis, kus ka kõige kallimad hobused said ikka natukeseks iga päev koplisse - aga see on vist tõesti pigem erand, kui reegel.
Väga oluline on ka see, kuidas hobust kasvatatud on: kui sul on nt temperamentne sporthobune, keda on treeninguvälisel ajal kogu aeg nelja seina vahel hoitud, siis teda välja jooksma lastes on ka õnnetuste juhtumise tõenäosus palju suurem, kui neil, kellel koplis käimine sünnist saati igapäevarutiini osaks on olnud.