Hallo, Internet aus Deutschland!

On lõunapaus, just lõpetasin enda nuumamise - konkreetselt. Alguses tegin paki nuudleid ja kaks võileiba, siis tuli Christiane kahe rulliga, mille Kazak (Poola töömees) oli teinud... Päris head ja rasvased, aga nüüd, pärast kõige selle söömist on lausa raske olla. Igal juhul...

Olen enne Notepad'i kirjutanud ja kopeerin selle siia. Õhtul tulen lisan veel midagi, aga praegu mainin ära, et sain täna korralikult ka sõita. Weanie vist nimi, vanust ega tõugu ei mäleta, aga tore pikakõrvaline mära - ja korralik püss. Alguses sõitsin maneežis, enamuse ajast üritasin tegeleda tema aeglasemaks sõitmisega... Siis galoppi ka (kuna mul endiselt ratsutamiseks vajalikud lihased on kängu jäänud, nägin ma arvatavasti välja nagu mingi kört seal seljas) ja siis tuli Michael ning kutsus metsa kaasa. Seal rääkisime veidi ja tal pole midagi mu treenimise vastu, nii et pöidlad pihku. Samas, Kevin on palju arenenum ratsutaja, tal jõudu jne ka rohkem ja arvan, et ta jõuab palju kaugemale.

Nüüd Notepadi tekst:


11.03.2011
Esimene peaaegu-ööpäev

Istun oma ajutises toakeses (külalistetoas), aknast vaade otse maneeži, telekast mängib saksakeelne American Dad, alt kostub (kuna see ülemine tuba avatud - otse trepp alla kööki) teise groomi Kevini (17, Guatemalast) vali hääl oma veidras emakeeles..

Aga nüüd tänasest päevast:
7am söötsime (hein, igas boksis katsuda, kas jootja töötab), siis võtsin sidemeid jalgade ümbert ära mõnel hobusel, tegime bokse (siin on allapanuks selline põhu ja mingi puru, k.a. saepuru, segu), mis läks ruttu, kuna siin hetkel ainult 17 hobust (homme lähevad 2 ära ka)... Siis hakkas tore rutiinike pihta (minu jaoks vähemalt, Kevin sõitis poole päevast) - üks hobune, keda vaja puhastada/valmis panna (kas Christianele või Kevinile) - kõigepealt boksis kabjad puhtaks, siis valmispanemisalasse, seal puhtaks (enamus hobuseid klipitud, kui mitte kõik... ja hullult tekitatud), lakk ka ühele poole kammida, siis fliistekk selga nii kauaks, kuni seisma peab ja ei puhasta. Pärast treeningut fliistekk, kabjad, pesunurka - seal harjaga kabjad alt ja pealt puhtaks, siis kabjarasv, siis üle kere puhastus (lakk ühele poole), siis oma boksi (fliisteki asemel tallitekk). Rutiini teine osa seisnes selles, et osasid hobuseid pidin enne treeningut trenažöörile viima - seal kõndisid nad tavaliselt 24 minutit ja selle jaoks on veel eraldi tekk. 1 paiku sain lõunale, tund aega olin köögis või oma toas ja korraks isegi tukastasin (eile jõudsin alles 1 paiku öösel siia ja 6:30 juba äratus), siis see rutiin jätkus... Kuni kõik hobused olid tehtud. Siis läksime kolmekesi metsa jalutama. Sõitsin ühe musta märaga, kes homme ära läheb. Päris ilus mära, tore iseenesest ka, aga tal olid alles rauad ära võetud ja seetõttu oli ta nendel teedel (kivid ja igasugu puru) jube ettevaatlik või lausa kramplik.

Siis jätkus veidi veel rutiini ja päeva viimaseks tööks (peaaegu) jäi mul varustuse puhastamine - kaks paari libisevaid, martingal, rinnarihm, veel üks martingal, veel mingid taolised rihmad ja umbes 8 paari valjaid. 6st veel söötsime (lõunat andis Christiane ise, aga homme teda pole, nii et meie kahekesi peame toimetama), puhastasime valmispanekuala ja oligi tööpäev selleks korraks läbi.

Veel käisime poes ja tegin omale süüa ja ühe telefonikõne ja ongi juba kell peaaegu 10. Uskumatu.

Üldiselt tundub tore ja muidugi on huvitav olla professionaalses tallis - kusjuures sõitjad/omanikud on väga toredad ja asjalikud, või vähemalt tunduvad. Hobused on ilmselgelt sellised, kellesarnaseid ma ei saaks elu sees endale lubada... Üks Christiane koolisõidumära on eriti kõrge ka, alguses ei pannud tähelegi, hakkan selga puhastama, vaatan - ei ulata üle seljagi tal vaadata... Hädavaevu ulatan üle laudja harjaga tõmmata... Nii et üle 180cm on ta kindlasti, aga ise ilus, raudjas, mitte üldse kobaka/suure kehaehitusega mära. Christiane ka rääkis, et kõrval tundub ta väike (ta umbes mu pikkune), aga seljas pole üldse näha, et oleks nagu väike ratsanik ja suur hobune...

Alles in Ordnung? Ja... Päeval on ju nii palju teha ja meelde jätta, et pole aegagi igatsuse jaoks. Puhkehetkedel mõtlen ka vaid puhkamisest. Aga need õhtud...

13.03.

Täna on lausa vapustav hommik. Kell on 10:02 ja tulin hommikust sööma, aga mõtlesin, et kirjutan ka ruttu, sest eile jäi see tegemata ja muidu läheb kindlasti kõik meelest. Aga - miks see hommik siis nii vapustav on? Võrreldes eilsega, on täna veidi jahedam (eile säras päike), sajab kerget uduvihma ja kõik on lihtsalt nii värske. Hommikusöögile tulles tuli töötajate tubade nurga peal ninna mõnus pannkookide lõhn. Kuulsin Kevinit kööki astumas ja Kazakile ütlemas, "You're a very good cooker!"

Kuigi läksin eile enne 9't magama, magasin sisse... Kevin äratas mu, kui kell oli 07:02 ?!

Igal juhul oli eile suhteliselt sama päev, v.a. et Christiane oli võistlustel (alles õhtul tuli). Esimesel päeval Michael tallis ei käinud, oli kuskil ära, aga eile töötasin/töötasime just tema jaoks. Lisaks sellele tavalised toimetused - pidev junnide koristamine vahekäigust, hobuste valmis panemise alalt, pesuruum/solaariumist; pühkimine; tekkide kuivama panemine või ära korjamine ja õhtul jälle valjaste/martingalide/libisevate jne puhastamine. Uus oli see, et esimesel päeval Christianel hobused pärast trenni põhimõtteliselt ei higistanudki (paljud said kerget kordetööd), aga Michael'il enamus hobuseid tilkusid higist, nii et kõigepealt pidi neid higikindaga igalt poolt hõõruma, siis solaariumi alla panema (või higitekiga boksi), kabjad puhtaks, siis veega puhtaks ja rasv peale ja lõpuks, kui hobune on kuiv, siis kogu keha puhtaks ja lakk ühele poole.

Täna oleme - nagu ikka - söötnud, boksid teinud ja pühkinud, aga kauem läks aega sellele, et põhku alla saada. Nimelt tuleb põhk sellistes, noh, blokkides - mis on nagu ära viilutatud, ja neid viile oligi siis vaja paari meetri kõrguselt alla saada. Alguses ronisin üles ja proovisin veidi lükata, pärast tuli Kevin ja lükkas igavese hunniku alla.
---